Obsah (9)

§ 654§ 329§ 173§ 171§ 174§ 692§ 691§ 229§ 688

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-45-16 Otsuse kuupäev Tartu, 16. juuni 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Ta

) § 231 lg-d 2 ja 4). Kostja II vaidles hageja nõudele vastu. Kuna asjas tuleb lahendada hageja regressinõue kostjate vastu, tuleb asjas kohaldada Eesti õigust. Kuna autoavarii toimus

1. septembril 2013, tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada enne
2. juulit 2014 kehtinud liikluskindlustuse seadust. Riigikohus on asunud seisukohale, et toonase LKindlS § 48 lg 2 p 4 ei sätesta kindlustusandja kasuks tagasinõuet sellise isiku vastu, kes ise deliktiõiguslikult ei vastutaks selle tegevuse/tegevusetuse eest, millega viidatud säte seostab tagasinõude. Nt juhul, kui sõiduki juhtimise üleandmine vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule ei tooks kaasa deliktiõiguslikku vastutust üleandjale, ei oleks võimalik üleandja vastu tagasinõuet LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel esitada. Kostja II teo õigusvastasus tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p-st 7 ja lg-st 3 ning liiklusseaduse (LS) § 202 lg-st
3. Hageja on tõendanud, et kostjal I puudub juhtimisõigus ja kostja II kui sõiduki omanik on määranud sõiduki kasutajaks kostja I. Majandus- ja kommunikatsiooniministri
4. märtsi
5. a määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord" § 2 p 17 kohaselt on kasutaja isik, kelle andmed on sõiduki omaniku taotluse alusel kantud registrisse. Seega on kostja II taotlusel kantud kostja I kostjale II kuuluva sõiduki registreerimistunnistusele kasutajana. Kostja I istungitel antud selgitustega on tõendatud, et kostja II oli teadlik, et kostjal I puudub juhtimisõigus ja et kostja I kasutab kostja II sõidukit. Liiklusseadus paneb mootorsõiduki omanikule keelu lubada mootorsõidukit juhtima isikut või anda juhtimist üle isikule, kellel puudub vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus, ning sätestab vastutuse märgitud keelu rikkumise eest (LS § 90 lg 2 ja § 202 lg 1). Seega vastutab kostja II selle eest, et andis sõiduki juhtimise üle kostjale I, kellel puudub vastava kategooria juhtimisõigus, ning hagejal on õigus nõuda LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel ka kostjalt II liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamist. Asjakohatud on kostja II väited, et asjas on tõendamata, et kostja I põhjustas
6. septembril 2013 liiklusõnnetuse. Uurimisprotokolliga on tõendatud, et kostja I tunnistas süüd liiklusturvalisuse ohustamises ning ütles, et ta oleks vasakule pöörates pidanud läbi laskma vastutulevad liiklejad ning vastutulevaid liiklejaid ja mootorratast paremini jälgima. Kostja I tunnistas end süüdi ka kehavigastuste tekitamises ning sõiduki juhtimises juhtimisõiguseta. Kostja I tunnistas, et tal ei ole kunagi olnud juhiluba. Kõike nimetatut kinnitas kostja I ka asjas toimunud kohtuistungitel. Seega on tõendatud, et kostja I põhjustas
7. septembril 2013 toimunud liiklusõnnetuse. Asjakohatud on ka kostja II väited, et asjas ei ole analüüsitud, kui suur oli süü liiklusõnnetuse põhjustamises selles osalenud mootorratturil. Uurimisprotokollist nähtub, et
8. septembril 2013 toimunud liiklusõnnetuse tõttu on tehtud uurimistoimingud ja üle kuulatud tunnistajad. Tunnistaja Jari Tuori ütlustest nähtub, et mootorrattur sõitis „normaalse" sõidukiirusega, ning tunnistaja Jari Kankaineni ütlustest nähtub, et mootorrattur sõitis kiirusega 50 km/h ja vähendas ristmikule jõudmisel märkimisväärselt kiirust ning kokkupõrke hetkel võis tunnistaja hinnangul olla mootorratta kiirus u 30 km/h. Mootorratast juhtinud isik oli esialgse uurimise ajal meelemärkuseta ja ta viidi kiirabiga haiglasse, kus talt võeti vereproov vere alkoholisisalduse määramiseks, mis oli
9. Kohtule esitatud fotodelt nähtub, et mootorratas sai kannatada, mootorrattur kandis kiivrit ja spetsiaalset riietust. Eeltooduga on tõendatud, et politsei on uurinud liiklusõnnetust ning kostja II väited, et uurimist ei ole toimunud, on asjakohatud ja tõendamata. Samuti on tõendatud, et mootorratas ja mootorrattur said liiklusõnnetuses tõsiselt kannatada, mille tõttu on Soome liikluskindlustuskeskus hüvitanud kannatanule kahju ja hageja on maksnud Soome liikluskindlustuskeskusele kokku 56 394 eurot 25 senti. Soome liikluskindlustuskeskuse hagejale esitatud regressinõudest ja esitatud arvetest nähtub, et kannatanule on hüvitatud ravikulu, haiglaarve, saamata jäänud töötasu, visiiditasud, arst-nõustaja tasud, ajutine töövõimetus, hüvitis sõiduki kasutamiskõlbmatuks muutumise eest, muu varaline kahju, hindaja kulu, transport kiirabiautoga, pukseerimiskulud, polikliinikutasu, sõiduki hoidmise kulu ja vraki müük. Kohtule esitatud Soome seaduse väljavõttest nähtub, et kannatanule tehti väljamakseid Soomes kehtivaid seadusi arvestades. Seega on hageja tõendanud kahju suuruse. Kostja II ei ole esitanud ühtegi tõendit, kust nähtuks, et kannatanule hüvitatud kahju on hüvitatud õigusliku aluseta või ei ole põhjendatud. Asjakohatud on ka kostja II väited, et asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja II on sõlminud hagejaga kindlustuslepingu. Uurimisprotokollist nähtub, et kostja II on käinud
10. septembril 2013 politseis ja teatanud, et tal ei ole juhtumiga seotud nõudeid. Samas esitas ta sõiduki kindlustusdokumendid ja talle anti dokumendi koopia, mille ta soovis viia oma sõiduki kindlustanud Eesti kindlustusandjale Salva. Seega on asjas tõendatud, et hagejal on nõue kostja I ja kostja II vastu LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel. On tõendatud, et kostja I põhjustas
11. septembril 2013 liiklusõnnetuse ning tõendatud on kahju suurus ja põhjendatus. Sõiduki valdaja ehk kostja I ja sõiduki omanik ehk kostja II vastutavad LKindlS § 48 lg 2 p 4 järgi kindlustusandja ees solidaarvõlgnikena VÕS § 65 mõttes. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt kahjuhüvitis välja mõista.
12. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
13. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
14. Tallinna Ringkonnakohus võttis
15. detsembri
16. a otsusega asjas vastu uue tõendi (liikluskindlustuse poliis nr 56317242), kuid jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, nõustudes maakohtu põhjendustega. Ringkonnakohus jättis apellatsiooniastme menetluskulud kostja II kanda ja mõistis kostjalt II talle antud menetlusabi hüvitamiseks riigituludesse 1100 eurot. Hageja apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus kindlaks määramata. Vastuseks hageja taotlusele märkis ringkonnakohus, et hageja esitatud uus tõend tuleb vastu võtta, sest kostja II on käitunud pahauskselt, kui esitas
17. juuni
18. a kohtuistungil esimest korda vastuväite, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud kindlustuslepingu olemasolu. Kostja II ei ole küll nõustunud tõendi vastuvõtmisega, kuid kostja II käitumist arvestades on hageja taotlus põhjendatud ja liikluskindlustuse poliis tuleb lisada tsiviilasja materjalide juurde. Samas ei mõjuta esitatud tõend asja lõpplahendust, kuna liikluskindlustuse sõlmimine on tõendatud ka muude tsiviilasjas kogutud tõenditega. Vastuseks kostja II apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et maakohus on kostja II väidetele vastanud, ja ringkonnakohus nõustus maakohtuga neid põhjendusi kordamata (

§ 654lg 6).

Kostja II väide, et hageja ei ole tõendanud hagi aluseks olevaid asjaolusid, sh liikluskindlustuslepingu ja -poliisi olemasolu, selle tingimusi, kehtivuse aega jne, ei ole õige. Eelmenetluses ei ole kostja II esitanud väidet hageja ja kostja vahel kindlustussuhte puudumise kohta. Eelnimetatud väite esitas kostja II esimest korda alles 16. juunil 2015 toimunud kohtuistungil, kui kohus oli pärast menetlusosalistega kooskõlastamist lõpetanud korraldava istungi ja jätkanud asja sisulist arutamist. Seega oli kostja II väide kindlustussuhte puudumise kohta esitatud hilinenult ja tuli jätta tähelepanuta (

§ 329lg 1).

Samas on maakohus õigesti märkinud, et kostja II väide kindlustussuhte puudumise kohta on ka asjakohatu, sest Soome politsei uurimisprotokolli kohaselt on kostja II esitanud sõiduki kindlustusdokumendid ning kindlustusandjaks on hageja. Kindlustuslepingu sõlmimist tõendab ka liikluskindlustuse poliis nr 56317242. Lisaks ei ole kostja II esitanud tõendeid selle kohta, et talle kuuluv sõiduk oleks olnud kindlustatud teise kindlustusandja juures. Apellatsioonimenetluses on kostja II esimest korda väitnud, et allkirjastamata politsei uurimisprotokolli ei oleks saanud asja lahendades arvestada. Kuna kostja II ei ole varem tuginenud sellele, et politsei uurimisprotokollil ei ole allkirja, on tema väide esitatud hilinenult ja tuleb jätta tähelepanuta (

§ 329lg 1).

Iseenesest on õige kostja II väide, et kostja I hagi õigeksvõtmine ei anna alust rahuldada hagi ka kostja II vastu. Samas on maakohus õigesti tuvastanud asjaolud, mis annavad alust kostjate solidaarseks vastutuseks. Maakohus kohaldas õigesti LKindlS § 48 lg 2 p 4. Kostja II viidatud Riigikohtu seisukohta, et LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel ei saa esitada tagasinõuet isiku vastu, kes ei ole liikluskindlustuslepingu pooleks, on Riigikohus hiljem muutnud ja selgitanud, et LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel ei saa teha järeldust, et tegelikult sõidukit juhtinud juhtimisõiguseta isiku või sellisele isikule tegelikult valduse üleandnud isiku vastu ei saa esitada tagasinõuet, kui need isikud ise ei ole liikluskindlustuse lepingu pooleks. Maakohus on õigesti viidanud sellele, et kostja II on andnud sõiduki kasutamiseks kostjale I, mida näitab asjaolu, et kostja I on kostja II taotlusel kantud sõiduki registreerimistunnistusele kasutajana. Kuna kostjal I ei ole sõiduki juhtimise õigust, on kostja II tegu VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 ning LS § 90 lg 1 ja § 202 lg 1 järgi õigusvastane. Väär on kostja II väide, et maakohus ei ole arvestanud kostja II väidetega kahju hüvitamisele kohaldatava õiguse kohta. Kostja II viidatud LKindlS § 51 lg 4 puudutab kindlustusandja poolt kahju hüvitamist välisriigis toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel. Maakohus on otsuses ka viidanud, et kohtule esitatud Soome seaduse väljavõttest nähtub, et kannatanule tehti väljamakseid Soomes kehtivaid seadusi arvestades. Seega on maakohus kohaldanud välisriigis hüvitatavale kahjule välisriigi õigust. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väidet, et maakohus oleks kohaldanud Soome õigust valesti. Järelikult on asjakohatu ja tegelikkusele mittevastav kostja II väide, et maakohus ei ole kohaldanud välisriigis tekkinud kahju hüvitamisele välisriigi õigust. Samuti ei vasta tegelikkusele kostja II väide, et maakohus ei ole analüüsinud kannatanule hüvitatud kahju sisu, suurust ja põhjendatust. Maakohus on otsuse p-des 26-27 analüüsinud, milles seisnes kannatanule tekitatud kahju. Asjaolu, et kannatanu eest võisid kanda kulutusi (ja sellest tulenevalt nõudsid kulutuste hüvitamist) ka teised isikud (sh Tampere linn jt regressinõudes nimetatud isikud), ei tähenda, et tegemist ei ole kannatanule tekkinud kahjuga ja et kindlustusandjal ei ole tekkinud regressinõuet ulatuses, milles ta on kandnud kulutusi kindlustusjuhtumi tõttu. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, tuleb muutmata jätta ka menetluskulude jaotus (

§ 173lg 3).

Samuti ei ole alust muuta maakohtu määratud menetluskulude rahalist suurust. Kuna kostja II apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta kostja II kanda (

§ 171lg 1).

Tallinna Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a määrusega anti kostjale II menetlusabi ja ta vabastati riigilõivu (1100 euro) tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse esitamisel. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kostjalt II riigituludesse välja mõista temale antud riigi menetlusabi eest 1100 eurot. Maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, seetõttu tuleb ka ringkonnakohtul

§ 174lg 3 järgi määrata kindlaks menetluskulud.

Kuna aga kohtu määratud tähtajaks ei esitanud hageja oma menetluskulude nimekirja, tuleb hageja menetluskulud jätta kindlaks määramata. Põhjusel, et kõik (sh kostja II) menetluskulud jäävad kostja II kanda, tule asjas hinnata kostja II menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja II esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi kostja II vastu rahuldamata ning kostja II menetluskulud hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt võttis ringkonnakohus vääralt võistlevas menetluses uue tõendina vastu kindlustuspoliisi, sest hageja esitas selle pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega ega põhjendanud, miks ta ei saanud seda varem esitada. Kohtud hindasid asjas vääralt tõendeid ega võtnud seisukohta kõigi kostja II vastuväidete kohta. Kostja II on algusest peale vastu vaielnud kõigile nõude aluseks olevatele faktilistele asjaoludele ja leidnud, et hagi ei ole tõendatud. Kostja II ei ole kindlustuslepingu pooleks ja kindlustusjuhtumit ei ole toimunud. Asjas ei ole tõendatud, et kostja II andis sõiduki kasutada kostjale I. Kostja I võttis sõiduki kostja II teadmata. Kostja I vastupidine seletus ei ole asjas tõendiks. Kohtud jätsid kontrollimata, kas kahju hüvitamiseks oli alust, sh kellele ja milline kahju tuli hüvitada, ning eeldasid, et kõik väljamaksed olid põhjendatud. Kohtud kohaldasid asjas vääralt LKindlS § 48 lg 2 p
2. Kohtud jätsid vääralt kohaldamata Soome õiguse. Hageja regressinõudele tuleb küll kohaldada Eesti õigust, kuid asja lahendamiseks tuleb Soome õiguse alusel välja selgitada, kas ja millises ulatuses tuli kannatanutele kahju hüvitada. Kohtud mõistsid vääralt kostjalt II hageja menetluskulude katteks välja tõlkekulud.
3. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus

§ 692lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada.

Samuti tuleb tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus rahuldas hagi kostja II vastu, jaotas menetluskulud ja mõistis need kostjalt II hageja kasuks välja. Tühistatud osas tuleb asi saata

§ 691p 4 ja § 692 lg 5 alusel samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et
2. septembril 2013 toimus Soome Vabariigis liiklusõnnetus, kus kostja I sõitis kostjale II kuuluva sõidukiga vasakpööret sooritades otsa mootorrattale, mida juhtis kannatanu. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kannatanule on kahju hüvitatud ning hageja on seetõttu tasunud Soome liikluskindlustuskeskusele 56 394 eurot 25 senti. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal kui kindlustusandjal on õigus nõuda kostjalt II kui liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki omanikult tagasi summat, mille hageja maksis liiklusõnnetuse tagajärjel kannatanul tekkinud kahjude hüvitamiseks.
3. Kostja II vaidleb esmalt hageja nõudele vastu seetõttu, et hageja ei ole tõendanud, et kostjale II kuuluva sõiduki kohta oli hagejaga sõlmitud kindlustusleping. Kohtud on tuvastanud, et kostjale II kuuluva sõiduki kohta oli sõlmitud hagejaga liikluskindlustusleping. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud seda asjaolu tuvastades rikkunud menetlusõiguse norme. Eeltoodut arvestades on asjas tuvastatud, et kostjale II kuuluva sõiduki valdaja tsiviilvastutus oli toona kehtinud LKindlS § 2 mõttes kindlustatud hagejaga sõlmitud kohustusliku liikluskindlustuse lepinguga, mille puhul oli kindlustusvõtjaks LKindlS § 5 lg 1 esimese lause järgi sõiduki omanik. Sellest tulenevalt oli hagejal kui kindlustusandjal LKindlS § 7 lg 1 järgi kohustus hüvitada kannatanule kostjale II kuuluva sõidukiga tekitatud liikluskahju. Hageja on oma kohustuse täitnud ja on esitanud kostjale II toona kehtinud LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel tagasinõude.
4. Enne
5. juulit 2014 kehtinud LKindlS § 48 lg 2 p 4 järgi oli kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõidukijuhtimise õigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Eeltoodud sätte kohaselt tuleb kostja II vastu hagi rahuldamiseks esmalt tuvastada, kas kostja II andis talle kuuluva sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Asjas on õigesti tuvastatud, et kostjal I, kes juhtis sõidukit õnnetuse toimumise ajal, ei olnud vastava kategooria juhtimisõigust. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja II andis kostjale I sõiduki juhtimise üle. Maakohus tuvastas, et kostja II andis sõiduki juhtimise üle kostjale I, tuginedes sõiduki registreerimistunnistusele, millelt nähtus, et kostja II kui sõiduki omanik oli lasknud kanda sõiduki kasutajaks kostja I, ning kostja I kohtuistungil antud selgitustele, mille kohaselt oli kostja II teadlik, et kostjal I ei ole juhtimisõigust ja et ta kasutab sõidukit. Kolleegium nõustub kostja II väitega, et maakohus ei saanud seda asjaolu tuvastades tugineda kostja I selgitustele, sest kostja I kohtuistungil antud selgitused ei ole tõendiks

§ 229järgi.

Kolleegiumi hinnangul ei tõenda ka ainuüksi sõiduki registreerimistunnistusele märgitud teave seda, et kostja II andis sõiduki juhtimise üle kostjale I, ega seda, et kostja II teadis, et kostjal I ei ole sõiduki juhtimise õigust. Seega on maakohus selle asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse normi ning ringkonnakohus ei ole sellele rikkumisel tähelepanu pööranud. Kuna Riigikohus

§ 688

lg 5 järgi ise tõendeid ei uuri, tuleb asi saata tõendite uueks hindamiseks ja asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

1. Kui kohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et kostja II andis sõiduki juhtimise üle kostjale I, tuleb hagi rahuldamiseks tuvastada, kas kostja II vastutab sellise teoga tekitatud kahju eest. Kolleegium on varem asunud seisukohale ja ka kohtud leidsid asja lahendades õigesti, et LKindlS § 48 lg 2 p 4 ei sätesta kindlustusandja kasuks tagasinõuet sellise isiku vastu, kes ise deliktiõiguslikult ei vastutaks selle tegevuse/tegevusetuse eest, millega viidatud säte seostab tagasinõude, sh võis liiklusõnnetuse toimumise ajal sõidukiomaniku teo õigusvastasus tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 ja LS § 202 lg-st 1 (vt Riigikohtu
2. mai
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-135-14, p-d 14-15). Kolleegium on varem korduvalt väljendanud ka seisukohta, et kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab üldjuhul hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis peab ta sellise rikkumise tõendama (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-16, p 11). Eeltoodu kehtib kolleegiumi arvates ka siis, kui kindlustusandja esitab tagasinõude liikluskahju põhjustanud sõiduki valdaja või omaniku vastu. Sellest tulenevalt tuleb kostja II vastu hagi rahuldamiseks tuvastada, kas kostja II pani toime sellise õigusvastase teo, mille puhul oli kindlustusandjal toona kehtinud LKindlS § 48 lg 2 p 4 järgi tagasinõudeõigus, ning kas kostja II õigusvastase teo tagajärjel tekkis kannatanul kahju. Eelmärgitut arvestades asusid kohtud iseenesest õigesti seisukohale, et hagi õigeksvõtt kostja I poolt ei anna veel alust rahuldada hagi kostja II vastu. Samas ei ole kohtud välja selgitanud, kas kostja II vastutab kannatanule kahju põhjustamise eest. Juhul, kui kohus tuvastab, et kostja II vastutab kannatanule kahju põhjustamise eest, siis tuleb silmas pidada ka seda, et kostja II vastu LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel esitatav nõue ei saa olla suurem nõudest, mida tema vastu saaks esitada kannatanu.
6. Lisaks tuleb asjas arvestada asjaolu, et kostjale II kuuluva sõidukiga toimus liiklusõnnetus Soome Vabariigis. Kolleegiumi hinnangul on kohtud asjas õigesti tuvastanud, et kostja I põhjustas kostjale II kuuluvat sõidukit juhtides kannatanule kahju. Kuna liiklusõnnetus toimus Soome Vabariigis ja Soome liikluskindlustuskeskus on Soome Vabariigis kindlustatud sõidukit juhtinud kannatanule kahju hüvitanud, saab ilmselt eeldada, et kahju tekkis Soome Vabariigis. Kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale lepinguvälisele võlasuhtele kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 864/2007 („Rooma II") art 4 järgi selle riigi õigust, kus kahju tekib, olenemata sellest, millises riigis kahju põhjustanud sündmus toimus, ning olenemata sellest, millises riigis või millistes riikides ilmnevad nimetatud sündmuse kaudsed tagajärjed. Seega saab praeguses asjas kohaldada kahju õigusvastasele tekitamisele Soome õigust, nagu leidsid õigesti ka alama astme kohtud. Kohtud on aga paljasõnaliselt piirdunud kostja II vastu hagi rahuldades sellega, et hageja nõutud hüvitise suurus vastab Soome õigusele, ega ole selgitanud, kas ja millises ulatuses vastutab kostja II Soome õiguse järgi kannatanule põhjustatud kahju eest. Kolleegiumi hinnangul saab hageja kui kindlustusandja nõuda kostjalt II kannatanule hüvitatud kahju LKindlS § 48 lg 2 p-s 4 nimetatud eelduste korral (vt käesoleva otsuse p 13) tagasi üksnes juhul, kui kostja II vastutab kannatanule sellise kahju põhjustamise eest Soome õiguse järgi, ning üksnes ulatuses, milles kostja II sellise kahju põhjustamise eest Soome õiguse järgi vastutab.
7. Ülaltoodud põhjendustel tuleb kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada ja asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, määrab

§ 173

lg 3 teise lause järgi menetluskulude jaotuse ja

§ 174lg 6 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu