RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-56-16 Määruse kuupäev Tartu, 16. juuni 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Kohtuasi J-A. R-a hagi

) §-dest 96-97 on vanematel kohustus pidada ülal oma alaealist last ja täisealist last, kes ei ole võimeline end ise ülal pidama.

§ 98

lg 1 räägib juhtumist, mil ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma. Sellisel juhul eelistatakse alaealist last teistele lastele. Praegusel juhul on ülalpidamist saama õigustatud isikuid kaks ja ülalpidamiskohustuslasi samuti kaks. Vanemad, olles lastele sama astme sugulased, täidavad laste ülalpidamise kohustust osavõlgnikena. Vanemad on seni arvestanud ka kohustatud isikute ja ülalpidamist saama õigustatud isikute vahelisi suhteid. Seni ei ole esinenud probleemi, et vanemad ei oleks olnud võimelised ülal pidama nii alaealist last kui ka täisealist sügava puudega last. Seetõttu ei ole tekkinud olukorda, mis tekitaks vajaduse eelistada alaealist last. Vanemad on laste ülalpidamise kohustuse täitmise omavahel ära jaganud.

§ 105

lg 3 järgi peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile. Asjas esitatud väidete ja neid kinnitavate tõendite kohaselt ei ole kostja lapsevanemana keeldunud last ülal pidamast, vaid vanemad on laste ülalpidamise kohustuse omavahel ära jaganud, mis ei ole seadusega keelatud. Seejuures on väljaselgitatud asjaolude järgi kostja kohustus isegi suurem, kui peaks vanemate sissetuleku ja varalise seisundi proportsioone arvestades olema. Kostja sissetulek (töötasu) on teise vanema sissetulekust üle kahe korra väiksem, tal puudub igasugune vara ja kompensatsioon vara eest laekub alles umbes kolme aasta pärast. Pealegi vajab täisealine poeg oma sügava puude tõttu vanemalt enam tähelepanu, abistamist, toetust ning rohkem aega, kui iseseisev 16-aastane tütar. Kostja on teinud kõik täisealiseks saanud sügava puudega poja ülalpidamiseks, juhendamiseks, talle hariduse andmiseks, et poeg suudaks tulevikus end ise ülal pidada ning võimalikult väheste probleemidega iseseisvat elu elada. Tütrele makstava riikliku lapsetoetuse on kostja kandnud tütre kontole. Kui hageja täisealiseks saamise järel jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, on tal endal võimalik otsustada elatisenõude esitamise üle oma vanemate vastu.

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus keeldus
3. jaanuari
4. a määrusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes ja seetõttu on asjas edasikaebeõigus piiratud. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Hageja palus hagis välja mõista tagasiulatuvalt enne hagi esitamist elatise 2300 eurot ja alates hagi esitamisest elatise 195 eurot kuus. Sellise hagi hinnaks on TsMS § 129 lg 2 järgi 1755 eurot (9 kuud × 195). Maakohus ei ole andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Asjas ei esine TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Vaidlusaluses asjas tehtud hagi rahuldamata jättev otsus ei ole maakohtus selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi tagajärg, samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnanud tõendeid. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna vastupidise väitmiseks alust. Maakohus on otsuses toodud põhjendustel ja tuvastatud asjaoludel õigesti võtnud otsuse tegemisel arvesse asjaolu, et vanemad on laste ülalpidamise kohustuse omavahel ära jaganud. Samuti on kohus õigesti arvestanud vanemate sissetuleku ja varalise seisundi proportsioone. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust apellatsioonkaebust menetlusse võtta. Kuna hageja esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vajadust seda kaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel tagastada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt asusid kohtud vääralt seisukohale, et tsiviilasja hind on 1755 eurot, ning sellest tulenevalt jättis ringkonnakohus ekslikult TsMS § 637 lg 21 ja § 405 lg 1 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Arvestades hageja tagasiulatuvat ja edasiulatuvat elatisenõuet, on asja hind 4055 eurot ja tegemist ei ole lihtmenetluse asjaga. Isegi kui tegemist on lihtmenetluse asjaga, pidi ringkonnakohus kaebuse menetlusse võtma, sest maakohus kohaldas selgelt vääralt materiaalõiguse normi.

§ 100lg 3 järgi ei välista vanemate kokkulepe lapse elatisenõude rahuldamist.

Seega ei saanud kohus jätta edasiulatuvalt elatist välja mõistmata. 7. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Asjas oli tegemist lihtmenetlusega, mistõttu oli ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest. Isegi kui apellatsioonkaebust tuleks menetleda, ei annaks hageja väited alust elatisenõuet rahuldada, sest

§ 100lg 3 järgi tuleb vanemate kokkulepet elatist välja mõistes arvestada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
2. Kolleegium juhib tähelepanu, et Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis asus
3. aprilli
4. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-185-15 (p 14) seisukohale, et TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes on hagihinnal autonoomne sisu ja lihtmenetluse asja olemasolu hindamiseks tuleb lähtuda esmajoones TsMS § 122 lg-st 2 ning teha kindlaks asjas taotletu harilik väärtus, s.o hageja kogu tegelik nõue, mis tähendab korduvate kohustuste puhul juba sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuvate perioodiliste maksete kogusummat. Seega saab TsMS § 405 lg 1 tähenduses lihtmenetluse asjaks pidada elatiseasja, milles nõutud elatisemaksete kogusumma ei ületa 2000 eurot.
5. Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja elatise ühe aasta eest enne hagi esitamist (2300 eurot) ja alates hagi esitamisest 195 eurot kuus (kuid mitte vähem kui elatise miinimummäär) kuni lapse täisealiseks saamiseni või õpingute lõpetamiseni täisealiseks saamise järel. Seega on hageja nõude koguväärtus selgelt suurem kui TsMS § 405 lg 1 esimeses lauses sätestatud varalise nõude ülempiir. Arvestades Riigikohtu ülalviidatud seisukohta, leidis ringkonnakohus ekslikult, et tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses, ning sellest tulenevalt keeldus põhjendamatult TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.
6. Kuna määruskaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu määrus tühistada menetlusõiguse normi rikkumise tõttu apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamisel, ei käsitle kolleegium määruskaebuses esitatud asja sisulist lahendamist puudutavaid väiteid.
7. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon advokaadibüroole, mille kaudu on vandeadvokaat menetlusosalist kassatsiooniastmes esindanud. Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Malle Seppik, Villu Kõve, Jaak Luik