← Eesti

3-2-1-180-15

Obsah (6)§ 3§ 11§ 16§ 19§ 92§ 94

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-180-15 Määruse kuupäev Tartu, 16. juuni 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Lu

RS) eelnõu SE 572 seletuskirja kohaselt sisalduvad edaspidi tee ehitamisele ja teele kui ehitisele kehtestatud nõuded ehitusseadustikus (

) ning liikluskorraldust puudutavad nõuded liiklusseaduses (LS). Seletuskirja järgi ei ole seadusandja eesmärgiks olnud sisuliste muudatuste tegemine. Seega ei ole võrreldes varasemaga soovitud muuta ka tee korrashoiu kohustuse ja tee kasutamisega kaasnevate kulutuste jaotamise põhimõtteid (vt selgitus eelnõu § 52 juures). Kuigi

-s ei ole eratee mõistet avatud, võib nii

RS eelnõu seletuskirja (vt nt selgitus eelnõu § 22 juures) kui ka

eelnõu SE 555 seletuskirja põhjal (vt nt selgitus eelnõu § 115 juures) järeldada, et sisuliselt ei ole tahetud muuta varem TeeS §-s 52 sätestatut, mille kohaselt eratee oli tee, mis paikneb juriidilise või füüsilise isiku kinnisasjal. 29.

§ 3

lg 1 järgi on ehitis inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või kestvus võimaldab seda eristada teistest asjadest. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause kohaselt võib ehtis olla hoone või rajatis. Rajatisteks on kõik

§ 3lg 1 tunnustele vastavad asjad, mis ei ole hooned.

Viidatud sätete järgi on ka tee rajatis, kui see on inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv ning seda saab eristada teistest asjadest. Sellisele teele kohaldub ehitise kohta sätestatu. Nõuded ehitise seisundile näeb ette

§ 11

lg 1, mille järgi peab ehitis kogu oma kasutusea vältel vastama selle kasutamise nõuetele ja olema olemasolu vältel ohutu. Korrashoiu kohustuse sisu on sätestatud

§-s 6, mille järgi hõlmab ehitise korrashoid toiminguid, mille eesmärk on säilitada või taastada seisund, mille korral ehitis säilitab oma toimivuse ja kasutatavuse ning vastab ehitise kavandatud otstarbe täitmiseks esitatud tingimustele.

§ 16

lg 1 järgi tuleb ehitise olemasolu vältel tagada selle ohutu seisund ja kui asjakohane, siis ka visuaalne korrasolek.

§ 19

alusel lasub ehitise korrashoiu kohustus ehitise omanikul.

§ 19

lg 1 kohaselt peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele. Muuhulgas peab omanik

§ 19lg 1 p 4 järgi tagama ehitise korrashoiu ja kasutamise ohutuse.

Teeomaniku kohustus tagada tema omandis oleval teel ohutu liiklemine on sätestatud LS § 6 lg-s 4, mille kohaselt peab liikluse korraldamise ning liikluskorraldusvahendite õige paigutuse ja korrasoleku tagama teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik.

  1. Eespool toodust nähtub, et eratee kui rajatise omaniku kohustused ei ole TeeS kehtetuks tunnistamisega sisuliselt muutunud ja eratee omanik on ka pärast
  2. juulit
  3. a kohustatud korraldama tema omandis oleval teel teehoidu ning looma tingimused ohutuks liiklemiseks. Seadusandja tahet seni kehtinud põhimõtted säilitada on selgitatud ka

eelnõu SE 555 seletuskirjas, milles on eelnõu § 116 lg-te 5 ja 6 juures märgitud, et TeeS-st tulenenud eratee omaniku kohustused on üldjoontes üle võetud. Põhjenduses on lisatud ka viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. juuni
  2. a määruse p-le 28 tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, milles tee omaniku kohustusi on varem käsitletud.
  3. Kuna eratee omaniku eratee korrashoiu ja sellel ohutu liikluse tagamise kohustus on endiselt säilinud, ei ole TeeS kehtetuks tunnistamine tinginud seniste põhimõtete muutmist osas, mis puudutab juurdepääsutee korrashoiu ja ohutuse tagamisega tee omanikule kaasnevate kulutuste hüvitamist. Seega on eratee omanikul jätkuvalt õigus nõuda eratee teistelt kasutajatelt tasuna vähemalt tee kasutamisega kaasnevate ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu määramisel kehtivad endiselt Riigikohtu poolt senises praktikas välja kujundatud põhimõtted, mille järgi tuleb kohtul tee kasutamise eest määratava tasu suuruse üle otsustamisel arvestada, millised abinõud on igal üksikul juhul tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud. Sõltuvalt abinõudest ja nende maksumusest kujuneb kulutuste suurus, mida eratee omanik peab regulaarselt kandma, et neid kohustusi täita (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  4. jaanuari
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-12, p 12;
  6. novembri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-11, p 14;
  8. oktoobri
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p-d 11 ja 12;
  10. juuni
  11. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 28). Samuti saab jätkuvalt pidada tee omamisega kaasnevaks kohustuseks maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab kasutatava tee pindalale (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  12. jaanuari
  13. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17012, p 12). Riigikohtu varasema seisukoha järgi ei välista eratee omaniku tasunõuet juurdepääsu taotlenud tee kasutaja vastu asjaolu, et tema ise või mõni muu isik kasutab sama teed (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  14. oktoobri
  15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p 12). Sellisel juhul tuleb tasu suuruse määramisel arvesse võtta iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osi tuleb eelduslikult pidada võrdseteks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  16. jaanuari
  17. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1170-12, p 12;
  18. novembri
  19. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-11, p 14). Ka seda seisukohta ei mõjuta asjaolu, et TeeS tunnistati kehtetuks. Praeguses asjas ei vaielda selle üle, kellel on juurdepääsutee korrashoidmise kohustus. Seetõttu ei käsitle kolleegium seda, kellele ja mis asjaoludel saab kohus sellise kohustuse panna. II
  20. Kolleegium peab vajalikuks muuta osaliselt senist praktikat, mis puudutab AÕS § 156 järgi määratava juurdepääsutasu osana hüvitist teise isiku teekasutuse tõttu kinnistu turuväärtuse vähenemise eest.
  21. Kolleegium leiab jätkuvalt, et lisaks juurdepääsutee korrashoiu ja liikluskorralduse tagamise kulutuste hüvitamisele peab koormatava kinnisasja omanikule määratav hüvitis põhimõtteliselt sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Omand on põhiõigusena kõrgendatud kaitse all ja seepärast tähendab iga sunniviisiline kinnisomandi kitsendamine omandipõhiõiguse riivet (vt Riigikohtu üldkogu
  22. augusti
  23. a otsus asjas nr 3-3-1-15-10, p 44;
  24. märtsi
  25. a otsus asjas nr 3-3-1-69-09, p 57). Kitsendustega koormatava kinnisasja omaniku ja kitsendustest kasu saaja huvide tasakaalustamise seisukohalt on hüvitamine põhjendatud. Seda eriti juhtudel, kui riivatakse tuntavalt omandi sisu ja ulatust, nagu kinnisasja koormamine juurdepääsuga seda üldjuhul teeb. Sellistel juhtudel on tasu või hüvitise maksmine vajalik proportsionaalsuse taastamiseks. Kui omandi kitsendustega ei kaasneks põhimõttelist õigust saada kompensatsiooni, muutuks omandi kaitse illusoorseks ja ebaefektiivseks. Kohustust arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve rõhutab otsesõnu AÕS § 156 lg 1 neljas lause.
  26. Senises praktikas on Riigikohus juurdepääsu eest määratava tasu osaks pidanud ka hüvitist omandi kitsendamisega kaasneva vara väärtuse vähenemise eest. Riigikohus on leidnud, et juurdepääsutasu suuruse kindlakstegemisel tuleb arvestada, kui palju väheneb koormatud kinnistu turuväärtus juurdepääsu olemasolu tõttu (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  27. oktoobri
  28. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p 10;
  29. jaanuari
  30. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-12, p 12; sisuliselt on sellega arvestatud nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  31. septembril 2005 tsiviilasjas nr 3-21-85-05 ja
  32. mail 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-47-08 tehtud otsustes, millega jäeti muutmata madalama astme kohtute lahendid osas, milles oli mh analüüsitud kinnistu turuväärtuse vähenemist või suurenemist). Seejuures on Riigikohus selgitanud, et diskretsiooniotsuse tegemisel juurdepääsutasu suuruse kohta võib kohus muu hulgas hinnata koormatud kinnisasja väärtuse vähenemist juurdepääsu tõttu, kuid eratee omanik, kes peab AÕS § 156 lg 1 järgi lubama teed kasutada teisel isikul, võib nõuda hüvitist teise isiku teekasutuse tõttu kinnistu turuväärtuse vähenemise eest vaid ulatuses, milles see on suurem tee kasutamise kulutuste ja tee korrashoiu tagamiseks makstavast hüvitisest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  33. oktoobri
  34. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-11, p 12).
  35. Kolleegium muudab oma senist seisukohta juurdepääsuga koormatud kinnisasja turuväärtuse vähenemise eest hüvitise arvestamise osas ja leiab, et see osa tasust tuleb asendada hüvitisega, mis tuleb koormatava kinnisasja igakordsele omanikule maksta kinnistu ainukasutusõiguse kaotuse eest.
  36. Senise seisukoha muutmise vajaduse selgituseks märgib kolleegium, et kuigi juurdepääsu määramine üle koormatava kinnisasja võib selle väärtust vähendada, on vääruse vähenemise arvesse võtmine juurdepääsu eest määratava tasu ühe osana liiga problemaatiline. Seda näitab mh asjaolu, et kuigi senises kohtupraktikas on selle komponendiga mõnel juhul püütud arvestada, ei ole siiski selle arvesse võtmise selget metoodikat välja kujunenud. Erinevalt juurdepääsutee seadmisega kaasnevast omandiõiguse riivest ja tee korrashoiu kulude katmise vajadusest, mis on perioodilise iseloomuga, tuleks koormatud kinnisasja väärtuse vähenemine omanikule eelduslikult hüvitada kohe ja ühekordse maksega. Senises kohtupraktikas ei ole aga tasu osi selliselt eristatud ning kohtud on püüdnud mahutada kõik tasukomponendid ühte, kindla rahalise suurusega perioodilisse maksesse. Koormatava kinnisasja väärtuse vähenemisega arvestamise muudab keeruliseks selle hüvitamise korra kindlaksmääramiseks sobiva lahenduse puudumine. Kuigi juurdepääsuga koormatud ja koormamata kinnisasja väärtuste vahe on võimalik kohtumenetluses suuremate raskusteta kinnisvara hindamise abil selgeks teha, põhjustab raskusi kohtulahendis hüvitise maksmise kohustuse täitmise korra määramine. Kui lähtuda eeldusest, et hüvitis juurdepääsu talumise eest peaks tervikuna olema perioodiline igaaastane rahaline makse, on selle täpse suuruse määramine keeruline ka siis, kui koormatud kinnisasja väärtuse vähenemise suurus on selgelt tuvastatav, kuna puudub kriteerium, mille järgi määrata hüvitise osamakseteks jaotamise perioodi. Korduvate samasisuliste kohtuvaidluste pidamise vältimiseks peaks juurdepääsu õiguse kestus olema üldjuhul ajaliselt piiramatu ja seepärast ei ole väärtuste vahena tuvastatud summa jaotamine piiramatule ajavahemikule võimalik. Sama problemaatiline oleks määrata väärtuste vahe tasumine ühekordse maksena, sest see ei pruugiks olla juurdepääsu taotlejale jõukohane ja võiks nii põhjendamatult piirata tema AÕS § 156 järgse õiguse teostamist. Lisaks sellele ei pruugi vajadus kohtu määratud juurdepääsu järele olla püsiv ning asjaolude muutumisel võib selle kasutamine lõppeda. Nt võib vajadus kohtu määratud juurdepääsu kasutamiseks kaduda juhul, kui kinnistu piirini rajatakse

§ 92

lg 5 tähenduses avalikult kasutatav tee või muudetakse mõni juurdepääsu võimaldav eratee

§ 94lg 1 järgi avalikult kasutatavaks.

Samuti võib valitseva kinnisasja omanik kaotada huvi senise juurdepääsu vastu juhul, kui ta saavutab kokkuleppe mõne teise naaberkinnisasja omanikuga ligipääsuks, olgu siis sobivamatel tingimustel vms põhjusel. Juhul, kui teeniva kinnisasja omanik on enne seda maksnud juurdepääsuga koormatud kinnisasja omanikule ühekordse maksega hüvitise kinnisasja väärtuse vähenemise eest, võib tekkida asjatu vaidlus selle üle, kas ja kui, siis millises ulatuses tuleks tasutud hüvitis tagasi maksta. Kuna juurdepääsu tegeliku vajalikkuse kestus ei ole üldjuhul prognoositav, oleks problemaatiline ka väärtuse vähenemise hüvitise jaotamine kindla arvu aastate peale. Sel juhul oleks kohtu määratud hüvitise maksmise ajavahemiku ja juurdepääsu tegeliku kasutusaja kokkulangemine vähetõenäoline ja see võiks juurdepääsu kasutamise vajaduse lõppemise korral samuti põhjustada erimeelsusi seni tasutud hüvitise põhjendatud ulatuse üle.

  1. Kohtu poolt AÕS § 156 alusel juurdepääsu määramisega tekib juurdepääsu taotlejal õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks oma kinnisasjale. Koormatud kinnisasja omaniku jaoks tähendab see kohtulahendi alusel tekkivat kitsendust (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04, p 22), mis toob kaasa juurdepääsu alla jäävas osas kinnisasja ainukasutamise õiguse lõppemise. Selline kitsendus tähendab, et kinnisasja omanik jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 mõttes (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  4. mai
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 14;
  6. juuni
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19;
  8. novembri
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 28).
  10. Kohtu poolt juurdepääsu määramine on kitsenduse seisukohast võrreldav AÕS § 148 lg 2 teises lauses reguleeritud olukorraga, kus on sätestatud kinnisasja omaniku õigus saada hüvitist naabri poolt ilma asjaõiguseta, kuid heauskselt üle kinnisasja ehitatud ehitise talumise kohustuse eest. Samuti on juurdepääsu talumise kohustus võrreldav AÕS §-des 158 ja 1581 sätestatud tehnovõrkude ja -rajatiste talumise kohustusega, mille eest on koormatud kinnisaja omanikul õigus saada perioodilist hüvitist (vrd nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  11. märtsi
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-189-13, p 16). Ka neil juhtudel ei ole tegemist eeskätt mitte kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamisega, vaid kinnisasja ainukasutamise õiguse kaotusega, mis tuleb koormatud kinnistu omanikule õiglases määras hüvitada. Sarnaselt üle-ehituse ning tehnovõrgu või -rajatise talumise eest määratava perioodilise hüvitisega võimaldab ka juurdepääsu alla jääva maatüki ainukasutusõiguse perioodiline hüvitamine arvestada koormatud kinnistu väärtuse võimalikku vähenemist ja aitab seda ära hoida või leevendada. Samas saab sellise hüvitise tasumise koormatud kinnisasja kasutamise vajaduse lõppemise korral lõpetada, ilma et kerkiks makstud hüvitise tagasimaksmise küsimust. Eeltoodud kaalutlusi arvestades peab kolleegium juurdepääsu eest tasu määramisel sobivaks koormatava kinnisasja igakordsele omanikule perioodilise hüvitise maksmist kinnisasja ainukasutusõiguse kaotuse eest. Kinnisasja omanik, kes jääb vastavas osas ilma kinnisasja kasutuseelisest TsÜS § 62 lg 1 mõttes, peab saama selle eest hüvitist. Asja kasutuseeliseks on kõik need eelised, mis tulenevad asja kasutamisest valduse abil.
  13. Kuna juurdepääsu määramisega tekib valitseva kinnisasja omanikul õigus kasutada koormatud kinnisasja avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsuks oma kinnisasjale, kaotab koormatud kinnisasja omanik juurdepääsu alla jääva maatüki osas võimaluse maad kasutada muul viisil kui juurdepääsuna. Sellest tulenevalt on kinnisasja koormamisel juurdepääsuga kasutuseelise kaotamise hüvitamise eesmärk tagada kinnisasja omaniku samasugune seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks saanud juurdepääsualust maatükki juurdepääsuta ise kasutada, sh kasutada tee alla jäävat maad mõnel muul otstarbel. Seda silmas pidades tuleb hüvitise suuruse määramisel hinnata, kuidas ja millise kasu saamiseks võiks kinnisasja omanik juurdepääsualust maad kasutada, arvestades maatükil paiknevaid ehitisi, ehituslikke, muinsuskaitselisi, maa otstarbest tulenevaid jms piiranguid ning kõiki muid selles osas tähtsaid asjaolusid (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  14. mai 2008, a otsus tsiviilasjas nr 3-2-141-08, p 23). Juurdepääsu talumise eest tuleb koormatud kinnisasja omanikule maksta tasu ka juhul, kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, ning samuti siis, kui koormatud kinnisasja omanik hakkab juurdepääsuõiguse alusel rajatavat teed ka ise kasutama. Sellistel juhtudel ei ole põhjust rääkida koormatud kinnisasja omanikul juurdepääsutee alla jääva maatüki kasutamise võimaluse kaotusest, küll aga säästaks juurdepääsu taotleja oma vara, kui ta saaks juurdepääsuteed tasuta kasutada. Seda silmas pidades peab makstav hüvitis kõnealustel juhtudel hõlmama juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta on AÕS § 156 kohaldamisega koormatud kinnisasja omaniku kulul saadud kasutuseelise ulatuses säästnud, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Riigikohus on ka varasemas praktikas selgitanud, et kasutuseelise suuruse määramisel võib lähtekohaks olla kasu, mida nõude esitaja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks oleks pidanud tegema (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  15. juuni
  16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-09, p 13;
  17. juuni
  18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 16). Hindamise aluseks on kasutuseelise objektiivne väärtus, mille saab leida abstraktselt - võrreldes kasutusõiguse väärtust sarnase asja kasutusõiguse keskmise väärtusega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  19. detsembri
  20. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05, p 13). Kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Silmas tuleb seejuures pidada mitte lihtsalt maa kasutusõiguse keskmist väärtust, vaid konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtust (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  21. mai
  22. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-146-09, p 14;
  23. juuni
  24. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 16).
  25. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada ka juurdepääsu taotleja huve, talle hüvitise maksmisega kaasnevat koormist ja juurdepääsu taotlemise asjaolusid. Eelkõige tuleb võtta arvesse seda, millistel asjaoludel on juurdepääsu taotleja jäänud ilma juurdepääsust avalikule teele. Kui juurdepääsu puudumine on tingitud juurdepääsu taotlejast sõltumatutest asjaoludest, nt maareformist, võib see anda alust hüvitise vähendamiseks. Kui aga juurdepääsu puudumise on tinginud juurdepääsu taotlejast sõltunud valitseva kinnisasja tükeldamine või on kinnisasi soetatud teadmisega, et sellele puudub ligipääs avalikult kasutatavale teele, ei saa juurdepääsu taotleja arvestada sellega, et juurdepääs tagatakse talle tasuta või hüvitise eest, mis on väiksem, kui summa, mida ta peaks maksma, arvestades juurdepääsu näol saadavat kasutuseelist kui kasu TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et minimaalne hüvitis, mida õigustatud kinnisasja omanik peaks maatüki kasutamise eest koormatud maatüki omanikule maksma, ei või olla väiksem, kui juurdepääsualuse maatükiosa maamaksu suurus (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  26. mai
  27. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 23; vt
  28. jaanuari
  29. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-12, p 12). III
  30. Järgnevalt käsitleb kolleegium puudutatud isiku Ingi Nageli määruskaebust ning leiab, et kohtud on jätnud valesti Klaose kinnistu igakordsele omanikule juurdepääsu eest tasu määramata. Ingi Nageli määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada.
  31. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et AÕS § 156 lg 1 mõtte kohaselt tuleb juurdepääsu kindlaksmääramise korral üldjuhul alati määrata teeniva kinnisasja omanikule juurdepääsu talumise eest tasu ning see koormatud kinnisasja igakordse omaniku kasuks välja mõista. Samuti on Riigikohus mitmel korral selgitanud, et tasu välja mõistmata jätmine on erandina lubatav üksnes juhul, kui teeniva kinnisasja omanik on väljendanud kohtule selgelt, et ta tasu ei soovi. Olukorras, kus juurdepääsuga koormatava kinnisasja omanik ei avalda vaatamata kohtu ettepanekule, kas ja kui suurt tasu ta soovib juurdepääsu eest saada, peab kohus ise koguma tõendeid, et õiglane juurdepääsutasu kindlaks määrata (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  32. veebruari
  33. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-13, p 16;
  34. jaanuari
  35. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-12, p 11). Kohtu selline kohustus tuleneb sellest, et avaldus, millega taotletakse juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, tuleb TsMS § 475 lg 1 p 131 kohaselt lahendada hagita menetluses. Sellest tulenevalt peab kohus TsMS § 5 lg 3 esimese lause järgi lahendi tegemiseks vajalikud asjaolud ise välja selgitama ja koguma ka vajalikud tõendid. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ja asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Sama paragrahvi lg 7 järgi tuleb kohtul kontrollida avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole vastuväiteid esitatud.
  36. Tsiviilasja toimikust nähtub, et maakohus on andnud puudutatud isikutele
  37. veebruari
  38. a määrusega seitsmepäevase tähtaja seisukoha esitamiseks üle nende kinnistute kulgeva juurdepääsu tingimuste ja tasu kohta, mh tasu suuruse ja selle arvutamise aluseks olevate asjaolude kohta. Kohus on hoiatanud, et kui seisukohta ei esitata, loeb kohus, et koormatavate kinnistute omanikud ei soovi juurdepääsu eest tasu (II kd, tl 83). Toimikust nähtub samuti, et Klaose kinnistu omanik Ingi Nagel teatas kohtule
  39. veebruari
  40. a menetlusdokumendis, et soovib igal juhul juurdepääsu eest tasu (II kd, tl 101-102), ning on jäänud menetluses selle seisukoha juurde. Kuna puudutatud isik väljendas kohtule, et ta soovib juurdepääsu eest tasu, on maakohus ekslikult jätnud Ingi Nagelile juurdepääsu talumise eest tasu määramiseks vajalikud asjaolud välja selgitamata, ringkonnakohus ei ole aga rikkumist kõrvaldanud. Kohtud oleksid pidanud AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud eeldused välja selgitama ning nendest lähtudes täpsustama Ingi Nageli seisukohti juurdepääsutasu osas, tehes talle mh ettepaneku esitada tasu suuruse kindlaksmääramiseks vajalikke tõendeid.
  41. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul juurdepääsutasu suurus kindlaks määrata ning see Klaose kinnistu igakordse omaniku kasuks Ojaääre kinnistu igakordselt omanikult välja mõista. Menetlusosalistele tuleb anda võimalus esitada tasu määramiseks vajalike asjaolude kohta seisukohti ja tõendeid ning vajadusel peab kohus tõendeid ise koguma. Juurdepääsutasu suuruse määramisel tuleb arvestada Klaose kinnistu igakordse omaniku õigusega saada hüvitist omandiõiguse riive eest, selgitades välja kasutuseelise väärtuse (vt II osa). Samuti tuleb arvestada eratee omaniku õigusega nõuda eratee teistelt kasutajatelt tasuna vähemalt tee kasutamisega kaasnevate ja tee omaniku kohustuse täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamist, arvestades mh seda, et asja materjalidest nähtuvalt kasutab Ränisoo teelõiku juurdepääsuna mitu isikut (vt I osa). Et Ränisoo teelõiku kasutab juurdepääsuna mitu kinnisasjaomanikku, sh ka koormatud kinnisasja omanik ise, tuleb juurdepääsutasu suuruse määramisel arvestada ka Riigikohtu varasema seisukohaga, mille järgi ei välista eratee omaniku tasunõuet juurdepääsu taotlenud tee kasutaja vastu asjaolu, et tema ise või mõni muu isik kasutab sama teed (vt otsuse p 31 teine lõik).
  42. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kohus võib tasu määramisel kokkuleppe saavutamise eesmärgil teha menetlusosalistele ettepanekuid juurdepääsutasu suuruse kohta. Avaldaja ja teeniva kinnisasja omanik võivad kokku leppida tasu suuruses ka tingimuslikult, st juhuks, kui kohus rahuldab avalduse ja määrab juurdepääsu vaatamata teeniva kinnisasja omaniku vastuseisule. Selline võimalus on otsesõnu sätestatud AÕS § 156 lg-s
  43. Kui selline kokkulepe saavutatakse, peab kohus sellega arvestama ega pea juurdepääsutasu määramiseks ise tõendeid koguma. Kui teeniva kinnisasja omanik on tasu suuruse avaldanud, ei või kohus määrata tasuks juurdepääsu eest sellest suuremat summat (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  44. veebruari
  45. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-13, p 16; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  46. veebruari
  47. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-13, p 16;
  48. märtsi
  49. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-04, p 22).
  50. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, nagu oleks ringkonnakohus juurdepääsust puudutatud isikute tahteavalduste asendamisega ületanud avalduse ja määruskaebuste piire. Avaldaja on nii
  51. mai
  52. a esialgses avalduses kui ka
  53. detsembri
  54. a avalduse täienduses palunud juurdepääsu kandmist kinnistusraamatusse (I kd, tl 3 ja 168). Juurdepääsu kandmiseks kinnistusraamatusse on kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 ja lg 2 p 1 järgi nõutav kinnisasja omaniku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa juurdepääsutee kohta kanne tehakse. Seepärast on nende puudutatud isikute, kelle kinnistuid juurdepääsutee läbib, tahteavalduste asendamine KRS § 341 lg 8 ja TsÜS § 68 lg 5 järgi juurdepääsutee kandmiseks kinnistusraamatusse kohtumääruse täitmiseks obligatoorne. Pidades silmas kohtulahendi täidetavuse tagamist, ei saa maakohtu lahendis esinenud kõnealuse puuduse kõrvaldamist ringkonnakohtus pidada menetluspiiridest väljumiseks. IV
  55. Puudutatud isiku Jaano Maaski suhtes tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada osas, mis puudutab juurdepääsutasu kindlaksmääramist ja menetluskulude jaotust. Maakohtu määruse põhjenduste järgi ei ole võimalik selgelt mõista, kas kohus on Oja kinnistu igakordsele omanikule iga-aastase 300 euro suuruse tasu määranud nii Ränisoo teelõigu kui rajatava juurdepääsu talumise eest ning kuidas on hüvitatud omandiõiguse kitsendus, mis kaasneb juurdepääsu määramisega üle Oja kinnistu. Ringkonnakohus on maakohtu põhjendustega nõustunud, ilma et oleks ebaselguse kõrvaldanud. Kolleegium leiab, et asja uuel läbivaatamisel tuleb juurdepääsutasu Oja kinnistu igakordsele omanikule mõista avaldajalt välja nii Ränisoo teelõiku kui ka rajatavat juurdepääsu arvestades, seda otsuses selgelt märkides. Lisaks sellele tuleb ringkonnakohtul tasu uuel määramisel arvesse võtta Riigikohtu seisukohti osas, mis puudutavad koormatud kinnisasja omaniku omandiõiguse riive hüvitamist ja selle juures varasema praktika muutmist (vt I ja II osa).
  56. Muus osas jätab kolleegium Jaano Maaski määruskaebuse rahuldamata. Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium, et kohtud on väljaspool Ränisoo teed juurdepääsu asukoha määramisel õigesti kohaldanud AÕS § 156 lg-t 2, mis sätestab, et kui kinnisasja osalise võõrandamise tagajärjel võõrandatud või allesjäänud osa kaotab ühenduse avalikult kasutatava teega, peab selle osa omanik, mille kaudu ühendus seni toimus, võimaldama teise osa omanikul ühendust pidada oma kinnisasja kaudu AÕS § 156 lg-s 1 nimetatud tingimustel. Selle sätte eesmärgiks on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud. AÕS § 156 lg-st 2 tuleneb, et juurdepääsu määramise võimalusi ühenduse pidamiseks avalikult kasutatava teega kaalutakse selle kinnisasja piires, mille kaudu ühendus seni toimus (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  57. mai
  58. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p 29;
  59. aprilli
  60. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-09, p 10). Kohtud on tuvastanud, et enne Oja kinnistust Ojaääre kinnistu eraldamist oli kinnisasjal ligipääs avalikult kasutatavale teele olemas ja ühendus on katkenud seetõttu, et Ojaääre kinnistu on Oja kinnistust eraldatud, ilma et avalikule teele juurdepääsu küsimust oleks lahendatud. Seda arvestades on kohtud õigesti taganud AÕS § 156 lg 2 alusel ühenduse avalikult kasutatavale teele üle Oja kinnistu, kaaludes, milline juurdepääsu asukoht on Oja kinnistu omanikule kõige vähem koormav. Seejuures ei ole oluline, et Oja kinnistult pääses avalikult kasutatavale teele teiste kinnistute kaudu.
  61. Kohtud on üle Oja kinnistu juurdepääsu määramisel õigesti arvestanud avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise üldiste eeldustega, milleks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  62. juuni
  63. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-10, p 22;
  64. mai
  65. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 20;
  66. oktoobri
  67. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06, p 25;
  68. septembri
  69. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 16). Kolleegium nõustub kohtutega, et juurdepääsu lubamine Oja kinnistu kaudu ei takista seda kinnistut sihipäraselt kasutamast ning puudutatud isiku Jaano Maaski põhjendused juurdepääsu keelamiseks ei kaalu üles avaldaja huvi pääseda oma kinnisasjale ja tagada selle korrapärane majandamine. Kolleegium arvestab määruskaebuse lahendamisel seda, et valitseva ja teeniva kinnisasja omanike vastandlike huvide kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  70. oktoobri
  71. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06, p 28;
  72. septembri
  73. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 22). Kolleegium leiab, et kohtud ei ole Oja kinnistu kaudu juurdepääsutee asukoha kindlaksmääramisel diskretsiooni piire ületanud, samuti ei ole kohtud asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme. TsMS § 688 lg-test 3-5 tuleneb, et Riigikohtul ei ole pädevust ise asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata.
  74. Määruskaebuse väide, et kohtute määratud asukohta ei ole õige juurdepääsuteed rajada, kuna seal ei ole kunagi teed olnud, ei anna alust juurdepääsu asukohta muuta. AÕS § 156 lg-te 1 ja 2 järgi ei eelda juurdepääsu määramise nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas juba paikneks tee. Juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise aluseks (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  75. mai
  76. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p 31).
  77. Määruskaebuses esitatud seisukoht, et maakohtu määruse ja sellele lisatud kaardimaterjali järgi ei ole juurdepääsu asukoht Oja kinnistul üheselt selge, ei ole põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu ja ringkonnakohtu määruste resolutsioonid piisavalt selgelt sõnastatud ja tee asukoht on maakohtu otsusele lisatud Maa-ameti kaardiserveri väljatrükil hõlpsasti arusaadav. Samas on ringkonnakohtu lahendi resolutsiooni p 10 kohaselt selle lahutamatuks lisaks Maa-ameti kaardiserveri väljatrükk, mis ringkonnakohtu otsusele on ekslikult jäetud lisamata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb see viga kõrvaldada.
  78. Määruskaebuse väide, et avaldaja esindajal puudus kohtumenetluses osalemiseks vajalik kvalifikatsioon, ei pea samuti paika. Kohtud on kontrollinud avaldaja esindaja kvalifikatsiooni esitatud haridust tõendavate dokumentide alusel (I kd, tl 11-12) ja leidnud õigesti, et Sergei Desjatnikovi haridus vastab TsMS § 218 lg 1 p 2 nõuetele. V
  79. Kuna Ingi Nageli määruskaebus rahuldatakse osaliselt ja menetlus juurdepääsutasu kindlaksmääramise osas jätkub apellatsioonimenetluses, tuleb ringkonnakohtul TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi lahendada uuesti ka avaldajalt puudutatud isikute Ingi Nageli ja Jaano Maaski kasuks välja mõistetud menetluskulude ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotamise küsimus, aga samuti otsustada Riigikohtus kantud menetluskulude jaotuse üle. Et menetluskulude kindlaksmääramine selles osas sõltub asja uue lahendamise tulemusest, jätab kolleegium tähelepanuta Ingi Nageli ja Jaano Maaski etteheited, mis puudutavad menetluskulude senist kindlaksmääramist. Teisi menetlusosalisi puudutavas osas jätab kolleegium menetluskulude jaotuse muutmata.
  80. Puudutatud isikute Ingi Nageli ja Jaano Maaski määruskaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb neile määruskaebuste esitamisel tasutud kassatsioonikautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.