Obsah (20)

§ 262§ 202§ 199§ 185§ 339§ 258§ 263§ 45§ 175§ 2571§ 28§ 154§ 257§ 227§ 145§ 337§ 274§ 183§ 390§ 187

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-38-16 20. juuni 2016 Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Peeter Roosma Kohtuasi Kriminaalasi A

) §-de 24–27 sätteid järgides kriminaalasja kohtualluvust. Olles sedastanud, et pooltel ei ole vastuväiteid sellele, et kriminaalasja arutamine allub Harju Maakohtule, määras kohus süüdistatavate kohtu alla andmise, selgitades, et kohtu alla andmine vormistatakse eraldi kirjaliku määrusega. (Kohtutoimik (KoTo), kd 1, tl 103) Seejärel arutas kohus osa kaitsjate taotlusi kaitseakti esitamise tähtaja pikendamiseks. Kohus rahuldas need taotlused ja andis ka teistele kaitsjatele võimaluse täiendada oma kaitseakte 12. juunini 2014 (KoTo, kd 1, tl 103). Pärast seda arutati eelistungil kaitsjate taotlusi tagastada süüdistusakt

§ 262p 2 alusel prokuratuurile. Kohus kuulas selles küsimuses poolte seisukohad ära. (Ko

To, kd 1, tl 103–110) Järgnevalt vaatas kohus läbi kaitsjate tõenditega seotud taotlused (KoTo, tl 110–111) ja kooskõlastas pooltega kohtuistungi ajakava. Kohus määras kohtuliku uurimise ajaks 27.–

1. oktoobri ja 10.–
2. novembri 2014, kohtuvaidlusteks 24.–
3. novembri
4. Lisaks määras kohus uue eelistungi
5. juuniks 2014, teatades ühtlasi, et kirjalik määrus koostatakse hiljemalt
6. juuniks
7. (KoTo, kd 1, tl 111–112)
9. juunil 2014 tegi Harju Maakohus määruse, millega 1) jäeti rahuldamata kaitsjate taotlused tagastada süüdistusakt prokuratuurile; 2) anti kõik süüdistatavad neile esitatud süüdistuses kohtu alla; 3) määrati kohtuliku arutelu planeerimiseks korraldav istung
10. juuniks 2014 kell 10.
12. Määruse põhiosas asus kohus seisukohale, et süüdistusaktis ei ole kaitsjate väidetud puudusi ja see vastab seaduse nõuetele. Samuti leidis kohus, et pelgalt süüdistusakti põhjal ei ole võimalik otsustada, kas etteheidetav kuritegu on aegunud. Kuna süüdistusakti tagastamiseks alust ei ole, kuritegu ei ole süüdistusakti põhjal aegunud ja kriminaalasja arutamine allub Harju Maakohtule, tuleb süüdistatavad kohtu alla anda.
14. juunil 2014 toimunud eelistungil arutas kohus kaitsjate taotlusi, mis puudutasid tõendite kogumist, andes MAXIMA Eesti OÜ kaitsjale
15. augustini 2014 aega ekspertiisi määramise taotluse konkretiseerimiseks. Samuti täpsustati kohtuistungi ajakava kellaaegu.
17. septembril 2014 tegi Harju Maakohus määruse, millega jäeti MAXIMA Eesti OÜ kaitsja taotlus ekspertiisi määramiseks rahuldamata ja Rimi Eesti Food AS-i kaitsja taotlus arutada kriminaalasja süüdistatava seadusliku esindaja osavõtuta lahendamiseks põhiistungi esimesel päeval.
19. oktoobrist 2014 kuni
20. aprillini 2015 toimus kriminaalasja kohtulik arutamine. Maakohtu otsus
21. Harju Maakohtu
22. aprilli
23. a otsusega tunnistati AS Liviko, Selver AS, Rimi Eesti Food AS, MAXIMA Eesti OÜ ja Prisma Peremarket AS süüdi ja neid karistati KarS § 400 lg 2 (praegu § 400 lg 4) järgi. K-R. Kits, I. Grossev, R. Galin, H. Ränk, T. Valk, V. Padumäe, M. Krusberg, M. Saluste ja R. Sibul tunnistati süüdi ja neid karistati KarS § 400 lg 1 (praegu § 400 lg 2 p 1) järgi. A. Lubja ja I. Kulikovi mõistis maakohus õigeks. Samal kuupäeval tehtud kohtumäärusega lõpetas maakohus

§ 202lg 1 alusel kriminaalmenetluse AS-i HELTER-R ja K.

Kivipalu suhtes, pannes neile

§ 202lg 2 p 2 alusel kohustuse tasuda riigituludesse vastavalt 6000 ja 2500 eurot.

1. Seoses osa kaitsjate väitega kuriteo aegumise kohta leidis maakohus, et kõige varasem võimalik teo toimepanemise aeg oli
2. juuni
3. Kuna süüdistatavad anti kohtu alla
4. juunil 2014 ehk enne KarS § 81 lg 1 p-s 2 sätestatud 5-aastase tähtaja möödumist, katkes kuriteo aegumine KarS § 81 lg 5 p 2 alusel. Apellatsioonid
5. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid kõigi maakohtu poolt süüdi mõistetud 14 süüdistatava kaitsjad, taotledes oma kaitsealuste õigeksmõistmist, osal juhtudel alternatiivselt ka kriminaalmenetluse lõpetamist

§ 199lg 1 p 2 alusel.

Apellatsiooni esitas ka prokuratuur, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist I. Kulikovi õigeksmõistmist puudutavas osas ja palus I. Kulikovi talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistada ning teda karistada. Ringkonnakohtu määrus

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a määrusega tühistati maakohtu otsus 14 süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas. Ringkonnakohus lõpetas nende süüdistatavate suhtes kriminaalmenetluse

§ 199lg 1 p 2 alusel kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu.

A. Lubja ja I. Kulikovi õigeksmõistmist puudutavas osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

§ 185

lg 1 ja § 183 alusel mõistis kohus riigilt süüdistatavate kasuks esimese ja teise astme kohtu menetluses tekkinud menetluskulu kogusummas 598 066 eurot 50 senti.

1. Ringkonnakohus märkis, et süüdistatavaid süüdistatakse teise astme kuritegudes, mis pandi toime ajavahemikus juunist juulini
2. KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt ei tohi kedagi teise astme kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. Kuna süüdistatavad on antud kohtu alla kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes, ei ole neile etteheidetava kuriteo aegumistähtaeg KarS § 81 lg 5 alusel katkenud. Seetõttu on väidetava kuriteo aegumistähtaeg möödunud.
3. Süüdistatavaid kohtu alla andes rikkus maakohus

§ 339

lg 1 p 12 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna ei võtnud seisukohta kõigis

§-s 263 sätestatud küsimustes ega lahendanud kaitsjate kõiki taotlusi. 15. Asjas nr 3-1-1-86-15 tehtud määruses on Riigikohus rõhutanud, et

§ 258

lg 1 p 4 sõnastusest tulenevalt ei saa kohtuniku poolt ainuisikuline ja kirjalik kohtu alla andmine ning eelistung kohtuliku arutamise planeerimiseks olla ajaliselt teineteisest lahutatud, kuna kohtu alla andmise määrusest peab nähtuma kohtuistungi aeg. Maakohtu

1. juuni
2. a määrusest ei nähtu kohtuistungi aeg ega koht, kohtuistungile kutsutavate isikute nimed ega nende ilmumise aeg, samuti mitte kohtu seisukohad taotluste kohta. Seega ei vasta maakohtu
3. juuni
4. a kohtu alla andmise määrus

§ 263p-des 3, 5 ja 8 esitatud nõuetele.

2. juuni
3. a kohtu alla andmise määrust ei tehtud eelistungil, sest sel kuupäeval eelistungit ei toimunud.
4. Kriminaaltoimikus olev kohtu alla andmise määrus on allkirjastatud käsitsi, samas nähtub kohtute infosüsteemist, et sama määrus on
5. juunil 2014 kell 14.14 digitaalselt allkirjastatud.
6. Süüdistatavaid ei antud nõuetekohaselt kohtu alla ka
7. juuni
8. a eelistungil, sest kohtu alla andmise saab otsustada alles pärast seda, kui on lahendatud süüdistusakti prokuratuurile tagastamise küsimus. Eelistungi protokolli kohaselt määras kohus, et süüdistatavad tuleb anda kohtu alla ja see vormistatakse eraldi määrusega. Süüdistusakti prokuratuurile tagastamise taotluste kohta kohus eelistungil seisukohta ei võtnud, määrates samas kindlaks kohtuliku arutamise ajad ja uue eelistungi aja. Samas rahuldas ringkonnakohus protokolliliselt kaitsjate taotlused kaitseaktide esitamise tähtaja pikendamiseks. Ehkki protokolli kohaselt pidi maakohus koostama kirjaliku määruse
9. juuniks 2014, pole toimikus selle kuupäevaga määrust.
10. Ka teisel eelistungil
11. juunil 2014 ei olnud maakohtu tegevus

§ 262nõuetega kooskõlas.

Maakohus tegeles endiselt kaitsjate taotluste lahendamisega, andes ühele kaitsjale tähtaja kaitseakti täpsustamiseks ja eksperdile küsimuste esitamiseks, prokurörile ja teistele kaitsjatele aga tähtaja taotlusele vastamiseks. Seega möönis maakohus ka ise, et enne kõikide taotluste lahendamist ei saa süüdistatavate kohtu alla andmise osas seisukohta võtta.

1. Pärast
2. juuni
3. a eelistungi lõppemist edastati kaitsjatele digitaalselt allkirjastatud
4. juuni
5. a kohtu alla andmise määrus.
6. juuni
7. a eelistungil süüdistatavaid seaduses sätestatud korras kohtu alla ei antud. Sisuliselt jätkas maakohus eelmenetluses korralduslike küsimuste lahendamist
8. septembrini 2014, mil tehti määrus kaitsjate taotluste lahendamiseks. Ka selle määruse tegemisel ei järginud maakohus

§ 263p-de 3, 4 ja 5 nõudeid.

Ausa ja õiglase menetluse põhimõtet järgides saanuks süüdistatavad kohtu alla anda kas pärast

1. septembri
2. a kohtumääruse tegemist või lugedes
3. septembri
4. a määruse kohtu alla andmise määruseks.
5. Taotlused süüdistatavate esimese ja teise astme kohtu menetluses tekkinud menetluskulu (valitud kaitsjatele makstud tasu, tõlketeenuse kulu ja infotehnoloogia-alase ekspertiisi kulu) hüvitamiseks luges ringkonnakohus enamasti kogu taotletud summa ulatuses põhjendatuks. Erandina arvas ringkonnakohus taotlustes märgitud kaitsjatasust maha 15 000 eurot ja 27 849 eurot 60 senti, mille maakohus oli juba vastavalt A. Lubja ja I. Kulikovi menetluskulude katteks riigilt välja mõistnud. Apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist puudutavas osas jättis ringkonnakohus süüdistatavatele hüvitamata kaitsjatele apellatsioonide koostamise eest makstud tasu. Kohus põhjendas seda sellega, et kuna

§ 45

lg 7 kohaselt hõlmab kaitseülesannete täitmine lepingulise kaitsja poolt maakohtus ka apellatsiooni koostamist, ei ole apellatsiooni koostamise tasu käsitatav apellatsioonimenetluse kuluna. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Prokuratuuri määruskaebus

1. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuratuur, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist või alternatiivselt ringkonnakohtu poolt välja mõistetud menetluskulude hüvitiste vähendamist.
2. Prokuratuuri arvates on asjas nr 3-1-1-86-15 väljendatud Riigikohtu seisukohtade ülekandmine käesolevale kriminaalasjale meelevaldne, sest praegu on tegemist oluliselt teistsuguste asjaoludega. Esiteks jäi süüdistusakti kohtusse saatmise (
3. aprill 2014) ja eelistungi (
4. juuni 2014) vahele oluliselt pikem ajavahemik ja kaitsjatel oli seega kaitseakti koostamiseks ja oma seisukohtade kohtule esitamiseks mõistlik aeg. Kõik kaitsjad ka esitasid oma seisukohad kohtule, ehkki kolm neist ei teinud seda kaitseaktis, vaid eraldi taotlusena süüdistusakti tagastamiseks. Teiseks toimus
5. juunil 2014 eelistung, mille käigus arutati süüdistusakti tagastamist, kaitseaktide täiendamist ja kohtuistungi ajakava.
6. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et
7. juuni
8. a kohtu alla andmise määrus on tehtud eelistungist lahutatult. Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt ei saa eelistung toimuda lahutatult kohtu alla andmisest, tähendab, et enne kohtu alla andmise otsustamist tuleb korraldada eelistung. Samas ei järeldu sellest, et kõik

§-s 258 nimetatud küsimused tuleks lahendada enne kohtu alla andmist. Järelikult võib kohus määrata eelmenetluses eelistungeid ka pärast kohtu alla andmist, lahendamaks

§-s 258 märgitud küsimusi. Enne kohtu alla andmist peavad olema otsustatud üksnes küsimused, mis on vahetult seotud sellega, kas on takistusi kohtu alla andmiseks (s.t küsimus, kas kriminaalasi on õiges kohtualluvuses; kas süüdistusakt tuleb prokuratuurile tagastada; kas kriminaalmenetlus tuleb

§ 199

lg 1 p-de 2–6 alusel lõpetada; samuti peab olema arutatud kohtuistungi planeerimine). Neid nõudeid maakohus ka järgis. 25. Asjas nr 3-1-1-86-15 tuvastas Riigikohus kohtu alla andmisel kriminaalmenetlusõiguse sedavõrd massiivsed rikkumised, et need tuli lugeda

§ 339lg 2 tähenduses oluliseks.

Üksnes asjaolust, et kohtu alla andmise määruses ei ole kajastatud kohtuistungi aega ja kohta, kohtusse kutsutavate isikute nimesid ega kohtu seisukohta tõendite asjakohasust puudutavate taotluste kohta, ei saa järeldada, et kohtu alla andmisel rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kohtuistungi ajad on fikseeritud kohtuistungi protokollis, mis oli kättesaadav nii prokurörile kui ka kaitsjatele. Maakohus väljendas kohtu alla andmise määruses oma seisukoha nii süüdistusakti tagastamise kui ka kriminaalmenetluse lõpetamise osas. Ka asjaolu, et kaitsjatele anti lisaaega kaitseaktide täiendamiseks, ei välistanud süüdistatavate kohtu alla andmist.

1. Kuna
2. juuni
3. a kohtu alla andmise määrus ei ole tühine, katkes kuritegude aegumine KarS § 81 lg 5 p 2 alusel. Seega ei ole menetletavad kuriteod aegunud ja ringkonnakohtul ei olnud alust kriminaalmenetlust aegumise tõttu lõpetada.
4. Ringkonnakohtu määruse resolutiiv- ja põhiosa on vastuolus. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse I. Kulikovi õigeksmõistmist puudutavas osas muutmata, ehkki kohtumääruse põhiosast tulenevalt pidanuks kohus tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetama.
5. Ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ka süüdistatavate menetluskulude hüvitamisel. Kohtupraktikas on valitud kaitsjale makstav tasu käsitatav menetluskuluna

§ 175lg 1 p 1 mõttes üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega.

Käesolevas asjas ei ole ringkonnakohtu seisukoha kujunemine menetluskulude põhjendatuse küsimuses kohtumääruse põhjal jälgitav. Kohus on korranud kaitsjate taotlustes esitatut, kuid pole selgitanud, millest lähtuvalt ta jõudis järeldusele, et taotlustes nimetatud kaitsetoimingud on olnud põhjendatud ning vajalikud. Vastused määruskaebusele

1. Prokuratuuri määruskaebusele esitasid vastused AS-i Liviko ja K-R. Kitse kaitsja vandeadvokaat Erki Kergandberg; Selver AS-i ja T. Valgu kaitsja vandeadvokaat Elmer Muna; AS-i Prisma Peremarket ja M. Saluste kaitsja vandeadvokaat Arne Ots; MAXIMA Eesti OÜ kaitsja vandeadvokaat Marko Kairjak koos I. Kulikovi kaitsja vandeadvokaat Dmitri Teplõhi ja R. Sibula kaitsja vandeadvokaadi abi Indrek Kanguriga; I. Grossevi, R. Galini ja H. Ränga kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn; M. Krusbergi kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver ning Rimi Eesti Food AS-i kaitsjad vandeadvokaadid Margus Mugu ja Rauno Ligi. Kõik kaitsjad paluvad jätta ringkonnakohtu vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Kaitsjate vastuväited prokuratuuri seisukohtadele on kokkuvõtlikult järgmised.
2. Ringkonnakohus leidis õigesti, et Harju Maakohtu
3. juuni
4. a kohtu alla andmise määrus on õigusvastane, sellest tulenevalt aegumine ei katkenud ja menetletav kuritegu on aegunud. Ehkki maakohtu rikkumise asjaolud erinevad mõnevõrra nendest, mida Riigikohus käsitles asjas nr 3-1-1-86-15, on rikkumised kokkuvõttes sedavõrd massiivsed, et need tuleb lugeda

§ 339lg 1 p 12 või lg 2 mõttes oluliseks.

1. Osa kaitsjatest ei olnud
2. juuniks 2014 veel kaitseakti esitanud, vaid taotlesid kaitseakti esitamise tähtaja pikendamist, mida kohus ka tegi. Kaitseaktid esitati alles
3. juunil
4. Olles pikendanud kaitseaktide esitamise tähtaega, poleks kohus tohtinud anda süüdistatavaid kohtu alla enne pikendatud tähtaja möödumist.
5. Kohtu alla andmise määruse tegemisega lõpeb kohtulik eelmenetlus ja algab kohtulik arutamine. Pärast kohtuliku arutamise algust ei ole enam võimalik eelmenetlust uuendada ega näiteks süüdistusakti prokuratuurile tagastada. Seetõttu ei saa maakohus ka süüdistatavat kohtu alla anda enne, kui on sisuliselt lahendanud küsimuse, kas süüdistusakt tuleb

§ 258lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada.

Samuti peavad enne kohtu alla andmise otsustamist olema lahendatud kõik kaitsjate taotlused, sh tõendite kogumist puudutavad, sest alles siis saab kohus õigesti otsustada, kas süüdistatav tuleb anda kohtu alla, kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistusakt prokuratuurile tagastada. Käesolevas asjas jätkas maakohus eelmenetluslike küsimuste lahendamist pärast süüdistatavate kohtu alla andmist sisuliselt kuni

1. septembrini
2. Andes esmalt süüdistatavad kohtu alla ja asudes alles seejärel lahendama poolte taotlusi, rikkus maakohus ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet.
3. Lähtudes Riigikohtu määrusest asjas nr 3-1-1-86-15, ei saa kohtu alla andmine üldmenetluses toimuda lahutatult eelistungist ja sellel lahendatavatest küsimustest.

§ 2571

lg-st 1 ja § 262 lg 1 p-st 1 järeldub, et kohtu alla andmine tuleb otsustada eelistungil.

§ 258lg 1 p 2 koostoime

S § 262 lg 1 p-dega 1 ja 2 näevad ette, et kui kohtulikus eelmenetluses on esitatud taotlus süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks, peab kohus selle lahendama enne kohtu alla andmise otsustamist. Vastasel korral välistaks menetlusotsuste tegemise järjekord süüdistusakti tagastamise taotluse rahuldamise, sest pärast kohtu alla andmist ei ole süüdistusakti prokuratuurile tagastamine võimalik. Kuigi

1. juuni
2. a eelistungil käsitles maakohus kaitsjate taotlusi süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks, ei teinud kohus eelistungil nende taotluste kohta mingit menetlusotsust. Käesolevas kriminaalasjas tehti kohtu alla andmise määrus eelistungist ajaliselt lahutatud, kuna
3. juunil 2014 eelistungit ei toimunud.
4. Kohtu alla andmise määruses peavad sisalduma kõik

§-s 263 loetletud andmed. Harju Maakohtu

1. juuni
2. a kohtu alla andmise määruse tegemisel ei ole järgitud

§ 263pdes 3, 5 ja 8 sätestatud nõudeid.

Määruses ei ole märgitud kohtusse kutsutavaid isikuid, kohtuistungi toimumise aega ega kohta, samuti kohtu otsustusi kaitsjate taotluste kohta. Kuna maakohus ei oodanud ära

1. juuni
2. a kaitseaktide laekumist, ei saanud ta kohtu alla andmise määruses võtta seisukohta nendes kaitseaktides esitatud taotluse kohta lõpetada kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu.
4. juunil 2014 toimunud istung, mida maakohus nimetas korraldavaks istungiks, oli sisuliselt eelistung. Süüdistatava saab kohtu alla anda üksnes pärast eelistungi lõppu, kui on selge kohtu seisukoht kõigis

§-s 263 nimetatud küsimustes. Kohus ei saa süüdistatavaid kohtu alla anda üllatuslikult eelistungite-vahelisel ajal, mil menetluslikud küsimused ei ole veel osalistega läbi räägitud.

1. juuniks 2014 ei olnud veel lõplikult läbi räägitud kohtuliku arutamise ajagraafik, kohus ei olnud teadlik kolme veel laekumata kaitseakti sisust ega nendes esitatavatest taotlustest.
2. juuni
3. a eelistungi ajal ei olnud kaitsjad
4. juuni
5. a kohtu alla andmise määrusest teadlikud ega saanud seetõttu kohtu tegevusele ka vastuväiteid esitada.
7. juuni
8. a kohtu alla andmise määrust võib pidada näilikuks lahendiks, sest maakohus oli juba
9. juuni
10. a eelistungil otsustanud süüdistatavad kohtu alla anda ja
11. juuni
12. a määrusega üritas kohus vaid näidata, nagu oleks kaitsjate taotlused süüdistusakti tagastamiseks lahendatud enne süüdistatavate kohtu alla andmist.
13. Ringkonnakohtu välja mõistetud menetluskulude hüvitised on mõistlikud. Kõik hüvitatud kulud olid kaitseõiguse teostamiseks vajalikud ja põhjendatud. Hüvitatava õigusteenuse tasu tunnihinna vähendamiseks samuti alust ei ole. Samas tegi ringkonnakohus

§ 45

lg-st 7 eksliku järelduse, nagu ei kuuluks apellatsiooni koostamise eest makstav tasu apellatsioonimenetluse kulu hulka.

§ 45

lg 7 reguleerib kaitsja volituste ja kaitsekohustuse kehtivuse aega, mitte menetluskulude hüvitamist. Apellatsiooni koostamine on käsitatav apellatsioonimenetluse kuluna, sest maakohtus ei ole teada, kas apellatsiooni on üldse vaja koostada, samuti on maakohtul võimatu hinnata olematu apellatsiooni koostamise kulu põhjendatust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Riigikohus käsitleb esmalt menetletava kuriteo aegumist, andes hinnangu ringkonnakohtu seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas kuriteo aegumine KarS § 81 lg 5 p 2 alusel ei katkenud (I). Seejärel peatub kolleegium ringkonnakohtu otsustusel kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta (II) ning lõpetuseks võtab kokku määruskaebemenetluse tulemuse ja lahendab Riigikohtule esitatud menetluskulude hüvitamise taotlused (III). I
2. Käesolevas määruskaebemenetluses on põhivaidlus selles, kas füüsilistest isikutest süüdistatavatele KarS § 400 lg 1 (praegu § 400 lg 2 p 1) järgi ja juriidilistest isikutest süüdistatavatele KarS § 400 lg 2 (praegu § 400 lg 4) järgi ette heidetav kuritegu, mis maakohtu otsuse kohaselt pandi toime kõige varem
3. juunil 2009, on aegunud või mitte.
4. Nii väidetava teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 400 lg 1 kui ka KarS § 400 lg 2 redaktsioonid, mis jõustusid
5. veebruaril 2010 ja
6. juulil 2013, näevad füüsilisele isikule raskeima karistusena ette vangistuse, mille tähtaeg on lühem kui viis aastat. Seega on menetluse esemeks teise astme kuritegu (KarS § 4 lg-d 2 ja 3).
7. KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt ei tohi kedagi teise astme kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. Samas sätestab KarS § 81 lg 5 loetelu menetlustoimingutest, mille tegemisel kuriteo aegumine katkeb. Aegumine katkeb üksnes juhul, kui mõni KarS § 81 lg-s 5 nimetatud asjaoludest leiab aset enne KarS § 81 lg-st 1 tuleneva üldise aegumistähtaja möödumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. septembri
9. a otsus asjas nr 3-1-1-72-10, p 10). Kui kuriteo aegumine on katkenud, algab aegumine uuesti KarS § 81 lg-s 5 sätestatud menetlustoimingu tegemisest. Isikut ei tohi kuriteos siiski süüdi mõista ega karistada, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud KarS § 81 lg-s 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg. (KarS § 81 lg 6)
10. KarS § 81 lg 5 p 2 kohaselt katkeb kuriteo aegumine muu hulgas ka süüdistatava kohtu alla andmisega. Käesolevas asjas ongi küsimus selles, kas süüdistatavad anti enne KarS § 81 lg 1 pst 2 tuleneva tähtaja möödumist KarS § 81 lg 5 p 2 mõttes kohtu alla või mitte. Kriminaalasjas pole andmeid, et enne väidetava kuriteo toimepanemisest viie aasta möödumist võis esineda mõni teine KarS § 81 lg-s 5 nimetatud asjaoludest.
11. Süüdistatava kohtu alla andmisena peetakse KarS § 81 lg 5 p-s 2 silmas süüdistatava kohtu alla andmist kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses. Seega lugemaks süüdistatava kohtu alla andmine KarS § 81 lg 5 p 2 mõttes toimunuks ja kuriteo aegumine osutatud sätte alusel katkenuks, on nõutav ja samas piisav, kui süüdistatav on kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kohtu alla antud.
12. Ei ole vaidlust, et Harju Maakohus tegi
13. juunil 2014 ehk vähem kui viis aastat pärast väidetava kuriteo toimepanemist (mitte enne
14. juunit 2009) määruse, mis sisaldas muu hulgas otsustusi kõigi süüdistatavate kohtu alla andmise kohta. Nii kaitsjad kui ka ringkonnakohus asusid aga seisukohale, et maakohus rikkus kohtu alla andmise määruse tegemisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mistõttu kuriteo aegumine selle määruse tegemisega KarS § 81 lg 5 p 2 alusel ei katkenud. Eeskätt heidavad ringkonnakohus ja kaitsjad maakohtule ette seda, et süüdistatavad anti kohtu alla enne kõigi eelmenetluses lahendatavate küsimuste otsustamist, sh enne kaitseaktide esitamiseks ja täiendamiseks antud lisatähtaja möödumist ja kaitsjate kõigi taotluste lahendamist. Samuti ei sisaldanud
15. juuni
16. a määrus kõiki

§-s 263 loetletud andmeid.

1. Seega otsustamaks, kas menetletav kuritegu on aegunud, tuleb kolleegiumil järgnevalt hinnata süüdistatavate kohtu alla andmise õiguspärasust. Samas leiab Riigikohus, et mitte igasugused vead süüdistatava kohtu alla andmisel ei välista kuriteo aegumise katkemist KarS § 81 lg 5 p 2 alusel.
2. Uuenenud kohtupraktika valguses ei saa nõustuda ringkonnakohtu ja kaitsjate hinnanguga, et maakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust, kui andis süüdistatavad kohtu alla enne kaitseaktide esitamiseks määratud lisatähtaja möödumist, ei võtnud kohtu alla andmise määruses seisukohta kõigis

§-s 263 sätestatud küsimustes ega lahendanud enne süüdistatavate kohtu alla andmist kaitsjate kõiki taotlusi, tehes seda alles hiljem. 47. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis osutas oma hiljutises lahendis asjas nr 3-1-1-2216 sellele, et kriminaalmenetluse seadustik näeb ette vaid kolm otsustust (määrust), mille süüdistusakti saanud kohus võib teha süüdistatava kohtu alla andmise alternatiivina. Nendeks on esiteks ebaõige kohtualluvusega kriminaalasja saatmine alluvusjärgsele kohtule (

§ 28

lg 1) või Riigikohtu esimehele kohtualluvuse määramiseks (

§ 28

lg 3); teiseks

§ 154

nõuetele mittevastava süüdistusakti tagastamine prokuratuurile (

§ 262

lg 1 p 2) ja kolmandaks kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 199

lg 1 p-des 2–6 loetletud juhtudel (

§ 262lg 2 p 3).

Kui kriminaalasja kohtualluvus on õige, süüdistusakt vastab nõuetele ja puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis on täidetud ka kõik süüdistatava kohtu alla andmise eeldused. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a määrus asjas nr 3-1-1-2216, p 37). Ühtlasi asus kolleegium osutatud lahendis kokkuvõtlikult seisukohale, et vaatamata kohtuliku eelmenetluse korra ebaselgusele (vt määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 24–30) toetavad selle mitmed sätted, eriti aga seadusandja tahte kujunemist kirjeldavad materjalid siiski tõlgendust, et alates
3. septembrist 2011 ei tähenda süüdistatava kohtu alla andmine kohtuliku eelmenetluse lõppu ja eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda ka pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist (vt määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 32–37).
4. Kolleegium jääb eelmises punktis viidatud seisukohtade juurde, märkides käesoleva vaidluse keskmes oleva teema – süüdistatava kohtu alla andmise ja muude eelmenetluslike küsimuste lahendamise ajalise seose – kohta täiendavalt järgmist.
6. septembril 2011 jõustunud kohtuliku eelmenetluse korra muudatused kehtestanud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 23.02.2011, 1) eelnõu (599 SE, Riigikogu XI koosseis) seletuskirjas leiti muu hulgas järgmist: "Praktikas võib juhtuda, et kohtu alla andmisel, mis peab toimuma

§ 257

mõtte kohaselt kohe pärast süüdistusakti saamist, ei ole täpselt teada, millisel päeval või ajavahemikul saab kriminaalasja arutada, mistõttu ebamäärase aja (nt "2010 kevad") või lihtsalt huupi märkimisel ei ole mõtet. Kohtuistungi aeg selgub üldiselt alles kohtuistungi planeerimiseks korraldatud eelistungil, kus selguvad ka poolte võimalused, kuid see ei tohi tähendada, et süüdistusasi peaks seisma seni kohtu alla andmise otsuseta ehk maa ja taeva vahel, seda enam, et isiku vahistustähtajad on selle otsusega seotud." 50. Seega on seadusandja kohtuliku eelmenetluse praegust korda kehtestades lähtunud arusaamast, et

§ 257

mõtte kohaselt peab maakohus andma süüdistatava kohtu alla "kohe pärast süüdistusakti saamist", sest enne kohtu alla andmise otsustust on kriminaalasi "maa ja taeva vahel" (ehk pädeva menetlejata). Sellist käsitlust kajastavad mõõduka eduga (vt määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 24–36) ka kriminaalasja kohtulikku eelmenetlust reguleerivad normid.

§ 263

sätestab kaheksapunktilise loetelu sellest, mida tuleb kohtu alla andmise määruses märkida. Selle sätte kohaselt peab kohtu alla andmise määrus kajastama muu hulgas seda, kas kohaldatakse või muudetakse tõkendit (

§ 263

p 7), ja taotluste lahendust (

§ 263p 8).

Samas käsitab

§ 262

lg 1 määrust tõkendi kohaldamiseks või muutmiseks (p 4) ja määrust menetlusosalise taotluse lahendamiseks (p 5) süüdistatava kohtu alla andmise määruse (p 1) kõrval eraldi määrustena, mille kohus võib eelistungil teha.

§ 262

lg 1 p-de 4 ja 5 olemasolu sama lõike punkti 1 kõrval osutab sellele, et kõiki

§-s 263 nimetatud küsimusi – sh küsimust, kuidas lahendada poolte taotlused, ei pea alati lahendama kohtu alla andmise määruses ja järelikult ka mitte kohtu all andmisega samal ajal. Samasuguse järelduseni viivad ka

§ 263

p-d 3 ja 5, mille kohaselt märgitakse kohtu alla andmise määruses kohtuistungi aeg ja koht ning kohtuistungile kutsutavate isikute ees- ja perekonnanimed ning nende kohtulikule arutamisele ilmumise aeg üksnes juhul, kui need on teada. Järelikult siis, kui kohtuistungi aeg ja koht ning kohtuistungile kutsutavate isikute ring ei ole süüdistatava kohtu alla andmise ajaks teada, ei pea kohus süüdistatava kohtu alla andmist edasi lükkama, vaid kohtulik eelmenetlus kõnesolevate asjaolude kindlaksmääramiseks jätkub pärast süüdistatava kohtu alla andmist. 51. Eelnevast järeldub, et kohtu otsustus süüdistatav kohtu alla anda võib – ehkki ei pruugi – olla ülejäänud eelmenetluslike küsimuste lahendamisest ajaliselt lahutatud. Süüdistusakti saanud kohus on pädev andma süüdistatava

§ 257

lg 1 kohaselt kohtu alla niipea, kui ta on sedastanud, et kriminaalasja arutamine allub sellele kohtule, ja tal ei ole esmase kontrolli käigus tekkinud kahtlust, et süüdistusakt tuleks

§ 262

lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada või kriminaalmenetlus mõnel

§ 199lg 1 p-des 2–6 loetletud alusel lõpetada.

Kohtu alla andmise määruse põhiosast peab nähtuma, et kohus on eespool nimetatud kohtu alla andmise eelduste olemasolu kontrollinud.

1. Ülejäänud kriminaalmenetluse seadustiku
2. peatüki
3. jaos nimetatud küsimused, mis kriminaalasjas aktualiseeruvad, võib kohus lahendada kas koos süüdistatava kohtu alla andmisega või siis pärast seda – edasise eelmenetluse käigus tehtava eraldi määrus(t)ega. Eelistungi peab kohus süüdistatava kohtu alla andmiseks korraldama üksnes juhul, kui tal tekib

§ 2571

lgs 2 viidatud kahtlus kohtu alla andmise lubatavuse suhtes või kui ta soovib koos süüdistatava kohtu alla andmisega lahendada ka vähemalt ühe

§ 258

lg 1 p-s 1, 21 või 4 nimetatud korralduslikest küsimustest või küsimuse, mille õigeks otsustamiseks on kohtu enda hinnangul vaja korraldada eelistung (

§ 258lg 1 p 5).

Viimati nimetatud küsimuste lahendamine eelistungil on aga võimalik ka pärast süüdistatava kohtu alla andmist. 53. Kuna

§ 227

lg 1 seob kaitseakti esitamise tähtaja eelistungi toimumisega, süüdistatava kohtu alla andmiseks eelistungi korraldamine aga

§ 258

lg 1 kohaselt nõutav pole, ei keela seadus süüdistatavat kohtu alla anda ka enne kaitseakti esitamist.

1. See, kas lahendada muud eelmenetluslikud küsimused koos süüdistatava kohtu alla andmisega või pärast seda, on kohtu otsustada. Süüdistatava kohtu alla andmine muudest küsimustest eraldi on vajalik eeskätt siis, kui kohus peab enne seda, kui eelmenetluslikud küsimused on võimalik tervikuna lahendada, langetama mõne menetlusotsustuse, mille tegemise pädevus tekib tal alles süüdistatava kohtu alla andmisega (nt tõkendi kohaldamise jätkamine või kohtumenetluse poolte taotluse lahendamine).
2. Ühtlasi tähendab eelmärgitu seda, et kõigi eelmenetluslike küsimuste, sh

§-s 263 nimetatute lahendused ei pea alati kajastuma ühes ja samas menetlusdokumendis (määruses), vaid need võivad jaguneda ka mitme erineval ajal tehtava määruse vahel (vt määrus asjas nr 3-1-1-2216, p 37). 56. See, kui kohus otsustab anda süüdistatava kohtu alla enne kaitseakti esitamist, ei võta kaitsjalt võimalust kohtu alla andmise küsimuses kaasa rääkida. Kaitsja saab ka pärast süüdistatava kohtu alla andmist kuni eelmenetluse lõpuni taotleda kaitseaktis või sellest eraldi nii kriminaalasja alluvusjärgsele kohtule saatmist,

§ 154

nõuetele mittevastava süüdistusakti prokuratuurile tagastamist kui ka kriminaalmenetluse lõpetamist mõnel

§ 199lg 1 p-des 2–6 sätestatud alusel.

Peaks kohus enne eelmenetluse lõppu poole taotluse alusel või omal algatusel leidma, et kriminaalasja kohtualluvus ei ole õige, süüdistusaktil on puudusi, mis takistavad kriminaalasja menetlemist, või et esineb mõni

§ 199

lg 2 p-des 2–6 sätestatud alustest, tuleb tal teha

§ 28

lg-s 1 või 3 või § 262 lg 1 p-s 2 või 3 nimetatud määrus, hoolimata sellest, et ta on süüdistatava juba kohtu alla andnud. (Vt ka määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p 38.)

1. Harju Maakohtu
2. juuni
3. a määrusest nähtub, et kohus kontrollis süüdistatavaid kohtu alla andes nii kohtualluvust, süüdistusakti nõuetekohasust kui ka seda, kas süüdistusakti põhjal on võimalik väita, et kriminaalmenetlus tuleks aegumise tõttu lõpetada (KoTo, kd 1, tl-d 121–125). Seega oli kohus õigustatud süüdistatavad kohtu alla andma. Lisaks oli kohus enne –
4. juuni
5. a eelistungil – ära kuulanud poolte argumendid süüdistusakti prokuratuurile tagastamise kohta (KoTo, kd 1, tl 102–112).
6. Ringkonnakohtu määrusest ega kaitsjate vastustest ei nähtu ka muid asjaolusid, mis annaksid kolleegiumile aluse asuda seisukohale, et maakohus rikkus süüdistatavaid
7. juuni
8. a määrusega kohtu alla andes kriminaalmenetlusõigust.
9. Nagu eelnevast käsitlusest järeldub, ei saa kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena vaadelda seda, et maakohus ei võtnud kohtu alla andmise määruses seisukohta kõigis

§-s 263 sätestatud küsimustes ega lahendanud kaitsjate kõiki taotlusi. Samuti ei ole tähtsust sellel, et kaitseaktide esitamiseks määratud lisatähtaeg möödus alles

1. juunil 2014 ehk päev pärast süüdistatavate kohtu alla andmist. Kuna kaitseakti laekumine ega selles sisalduvate taotluste lahendamine ei ole süüdistatava kohtu alla andmise eeldus, oli süüdistatavate kohtu alla andmine lubatav ka enne kaitseaktide esitamiseks ja täiendamiseks antud tähtaja möödumist. Käesolevas asjas said kaitsjad kohtu alla andmise eelduste kohta argumendid esitada juba
2. juuni
3. a eelistungil. Süüdistatavate kohtu alla andmine ei välistanud kohtualluvuse, süüdistusakti nõuetepärasuse ega kriminaalmenetluse lõpetamise küsimuse edasist käsitlemist eelmenetluses. Seega ei ole võimalik nõustuda kaitsjate väitega, et süüdistatavate kohtu alla andmine enne kaitseaktide esitamiseks ja täiendamiseks antud lisatähtaja möödumist muutis selle tähtaja pikendamise sisutuks. Eelnevalt juba toodud põhjustel ei jaga kolleegium ka määruskaebuse vastustes väljendatud arvamust, et pärast süüdistatava kohtu alla andmist ei saa kohus rahuldada taotlust tagastada süüdistusakt

§ 262

lg 1 p 2 alusel prokuratuurile või lõpetada kriminaalmenetlus

§ 258lg 1 p-s 3 ja § 262 lg 1 p-s 3 sätestatud korras.

1. Iseenesest vastab tõele kaitsjate vastustes märgitu, et maakohus ei võtnud eraldi seisukohta MAXIMA Eesti OÜ, I. Kulikovi ja R. Sibula kaitsjate
2. juuni
3. a kaitseaktides esitatud taotluse kohta lõpetada kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu. Samas kattus kaitsjate taotluse põhjendus sisuliselt sellega, mille oli
4. mai
5. a kaitseaktis esitanud Prisma Peremarket AS-i kaitsja (KoTo, kd 1, tl 93) ja mille rahuldamata jätmist maakohus
6. juuni
7. a määruses ka põhjendas. Lisaks säilis kaitsjatel võimalus korrata kõnesolevat taotlust kohtulikul arutamisel, samuti maakohtu otsuse peale edasi kaevates. Taotlused süüdistusakti prokuratuurile tagastamise kohta esitasid MAXIMA Eesti OÜ, I. Kulikovi ja R. Sibula kaitsjad juba 26.–
8. mail 2014, neid arutati
9. juuni
10. a eelistungil ja nende rahuldamata jätmist on maakohus
11. juuni
12. a kohtu alla andmise määruses põhjendanud.
13. Kaitsjate tõendite esitamist puudutavad taotlused, mille lahendamist jätkas maakohus
14. septembrini 2014, ei seostu samuti kohtu alla andmise eelduste olemasoluga.
15. Süüdistatavate kohtu alla andmise seaduslikkust ei mõjuta seegi, et maakohus jättis
16. juuni
17. a määruses märkimata
18. juuni
19. a istungil kokku lepitud ja eelistungi protokollis fikseeritud kohtuliku arutamise ajad.

§ 263

p 3 eesmärk on tagada kohtumenetluse poolte tõhus ja õigeaegne teavitamine kohtuistungi ajast ja kohast. Käesolevas asjas ei ole tõstatatud küsimust, et mõni kohtumenetluse pool ei saanud kohtuliku arutamise ajast või kohast õigel ajal teada.

1. Viitega asjas nr 3-1-1-86-15 tehtud Riigikohtu määrusele heitis ringkonnakohus maakohtule ette ka seda, et
2. juuni
3. a kohtu alla andmise määrust ei tehtud eelistungil, sest sel kuupäeval eelistungit ei toimunud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu selline etteheide oleks põhjendamatu isegi siis, kui Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis ei oleks asjas nr 3-11-22-16 varasemat kohtupraktikat muutnud ega asunud seisukohale, et süüdistatava kohtu alla andmise otsustamiseks ei ole eelistungi korraldamine alati nõutav (vt lähemalt määrus asjas nr 31-1-22-16, p-d 32–37). Käesolevas asjas toimus
4. juunil 2014 eelistung, kus arutati süüdistatavate kohtu alla andmist, aga ka kaitsjate taotlusi süüdistusakti tagastamiseks. Pole oluline, et maakohus ei vormistanud

§ 145

lg 1 p 1 nõuetele vastavat määrust süüdistatavate kohtu alla andmise kohta eelistungi toimumise päeval, vaid kaheksa päeva hiljem. Nii toimides ei andnud maakohus süüdistatavaid kohtu alla ajaliselt eelistungist lahutatult, nagu leidis ringkonnakohus. Asjas nr 3-1-1-86-15 väljendatud (ja asjas nr 3-1-1-22-16 muudetud) Riigikohtu seisukoha mõte seisnes selles, et üldmenetluses ei saa kohtu alla andmise määrust teha enne eelistungit.

1. Kohtu alla andmise seaduslikkuse seisukohalt pole tähtsust ka ringkonnakohtu esile toodud asjaolul, et kohtutoimikus olev kohtu alla andmise määrus on allkirjastatud omakäeliselt, kohtuinfosüsteemis olev määrus aga digitaalselt. Mõlemad dokumendid kannavad
2. juuni
3. a kuupäeva ja ringkonnakohus ei tuvastanud nende määruste sisus ühtki erinevust. Seega on tegemist olukorraga, kus maakohus vormistas ühe ja sama määruse (otsustuse) kahel erineval viisil. Asjaajamise seisukohalt ei pruugi see olla korrektne, kuid kohtu alla andmise otsustuse kehtivust see kahtluse alla ei sea.
4. Mis puudutab
5. juuni
6. a eelistungi protokollis sisalduvat kohtu määrust "Anda süüdistatavad kohtu alla, kohtu alla andmine vormistatakse eraldi kirjaliku määrusega" (KoTo, kd 1, tl 103), siis sellel ei ole käesoleva vaidluse seisukohalt tähendust. Esmalt märgib kolleegium, et

§-st 263, § 265 lg-st 2 ja § 279 lg-st 2 järeldub, et otsustus süüdistatava kohtu alla andmise kohta tuleb üldjuhul vormistada

§ 145lg 1 p 1 nõuetele vastava kirjaliku määrusega.

Kohtu alla andmine n-ö protokollilise määrusega on võimalik üksnes erandina, näiteks

§-s 2651 toodud menetlussituatsioonis (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a määrus asjas nr 3-1-1-30-16, p-d 7–10). Käesolevas asjas on selge, et maakohtu tahe ei olnud suunatud süüdistatavate kohtu alla andmisele
3. juuni
4. a protokollilise määrusega, sest eelistungi protokollis on viidatud eraldi kirjaliku määruse vormistamisele, mida kohus
5. juunil 2014 ka tegi. Ka maakohtu
6. aprilli
7. a otsuses on märgitud, et süüdistatavad anti kohtu alla
8. juunil
9. Seega on eelistungi protokollis kajastatu puhul tegemist sisuliselt vaid informatiivse märkusega tulevase määruse sisu kohta. Süüdistatavate kohtu alla andmise seaduslikkust ei mõjuta seegi, et maakohus tegi kohtu alla andmise määruse eelistungil lubatud
10. juuni asemel
11. juunil
13. Kolleegium ei pea õigeks ega seaduse mõttega kooskõlas olevaks seda, et maakohus edastas
14. juuni
15. a kohtu alla andmise määruse koopia kaitsjatele alles pärast
16. juuni
17. a eelistungit (mida maakohus ise nimetas ekslikult korraldavaks istungiks). Siiski pole käesolevas asjas tegemist

§ 339mõttes olulise rikkumisega.

Arvestades

1. juuni
2. a eelistungi protokollis kajastuvat kohtu avaldust, et juba
3. juuniks 2014 vormistatakse eraldi kirjalik määrus süüdistatavate kohtu alla andmise kohta, oli kaitsjatel reaalne võimalus
4. juuni
5. a eelistungil või enne seda kohtult küsida, kas kohtu alla andmise määrus on tehtud.
6. juuni
7. a eelistungi protokollist (KoTo, kd 1, tl 113–116) ei nähtu, et keegi kaitsjatest oleks kohtu alla andmise määruse vastu huvi tundnud. Ühtlasi ei ole kaitsjad esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust väita, et maakohtu viivitus kohtu alla andmise määruse koopia edastamisega mõjutas sisuliselt kaitseõiguse teostamist ja kriminaalasja lahendamist. Muu hulgas ei võtnud see kaitsjatelt võimalust hilisemas menetluses väita, et süüdistatavate kohtu alla andmine on ebaseaduslik, ja tugineda kuriteo aegumisele.
8. Neil põhjustel asub kolleegium seisukohale, et maakohus ei rikkunud kohtu alla andmise määruse tegemisel kriminaalmenetlusõigust ja menetletava kuriteo aegumine katkes KarS § 81 lg 5 p 2 alusel
9. juunil
10. Seetõttu leidis ringkonnakohus ekslikult, et kuritegu on aegunud ja kriminaalmenetlus tuleb

§ 337lg 2 p 1 ja § 199 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Tegemist on materiaalõiguse (Kar

S § 81 lg 5 p 2) ebaõige kohaldamisega, mis on tingitud kriminaalmenetlusõiguse (eeskätt kohtuliku eelmenetluse korra) ebaõigest tõlgendamisest. 68. Isegi kui menetletav kuritegu oleks aegunud, poleks ringkonnakohus saanud jätta maakohtu otsust I. Kulikovi õigeksmõistmist puudutavas osas muutmata. Olukorras, kus prokuratuur oli I. Kulikovi õigeksmõistmise apelleerinud, kuid ringkonnakohus leidis, et kuriteo aegumise ning

§ 274

lg 2 p-s 1 nimetatud taotluse puudumise tõttu ei saa kriminaalmenetlust jätkata ega prokuratuuri apellatsiooni põhjendatust hinnata, pidanuks teise astme kohus I. Kulikovi õigeksmõistmise tühistama ja kriminaalmenetluse ka selle süüdistatava suhtes aegumise tõttu lõpetama (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 174). Jättes maakohtu otsuse I. Kulikovi õigeksmõistmist puudutavas osas muutmata, rikkus ringkonnakohus

§ 339lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

II 69. Määruskaebuse esitaja on vaidlustanud ka ringkonnakohtu otsustuse kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta. Kuna kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kriminaalmenetlus tuleb kuriteo aegumise tõttu lõpetada, ja tühistab selles osas ringkonnakohtu määruse, langeb ära ka ringkonnakohtu sedastatud alus

§ 183ja § 185 lg 1 kohaldamiseks.

Esimese ja teise astme kohtu menetluses tekkinud menetluskulude hüvitamine tuleb otsustada kriminaalasja uuel arutamisel, lähtudes selle tulemusest.

1. Siiski märgib kolleegium prokuratuuriga nõustuvalt, et ringkonnakohus on jätnud menetluskulude hüvitamise otsustuse sisuliselt põhjendamata, piirdudes peaasjalikult menetluskulu hüvitamise taotluste ulatusliku refereerimisega. Riigikohus on varem selgitanud, et sedavõrd suure kaitsjatasu puhul nagu praeguses asjas tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Muu hulgas tuleb kohtul kontrollida osutatud õigusabi ja selle mahu vajalikkust ja põhjendatust, samuti seda, kuivõrd kaitsja koostatud menetlusdokumendid omavahel erinevad või sarnanevad. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 22.)
4. Samas leiab Riigikohus sarnaselt ühes määruskaebuse vastuses märgituga, et valitud (lepingulisele) kaitsjale apellatsiooni koostamise ja esitamise eest makstav mõistliku suurusega tasu on käsitatav apellatsioonimenetluse kuluna, mille hüvitamine otsustatakse

§ 185alusel.

Ringkonnakohtu viidatud

§ 45

lg 7 ei reguleeri menetluskulu hüvitamist ja sellest sättest ei saa teha järeldust, et kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstav tasu on käsitatav süüdistataval maakohtu menetluses tekkinud menetluskuluna. Ringkonnakohus ei arvestanud muu hulgas seda, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on esimese astme kohtu menetluses tekkinud menetluskulu hüvitamine vähemalt üldjuhul võimalik üksnes siis, kui maakohtule on enne viimase nõupidamistuppa siirdumist esitatud menetlusosalise sellekohane taotlus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a määrus asjas nr 3-1-1-70-08, p 10 ja
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 3-1-1-4-16, p 49). Ajal, kui maakohus läheb nõupidamistuppa, ei ole tema otsuse sisu pooltele teada. Järelikult ei tea süüdistatav ega kaitsja ka seda, kas süüdistatava huvides on vaja apellatsioon esitada või mitte. Veel vähem oskavad nad prognoosida kaebuse mahtu ja selle koostamise võimalikku kulu. Valitud kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstava mõistliku suurusega tasu puhul on tegemist apellatsioonimenetluse kuluga. Selle kasuks räägib ka see, et apellatsiooni – ja ka selle koostamise kulu – põhjendatust hindab esmalt just ringkonnakohus. III
5. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Prokuratuuri määruskaebus tuleb rahuldada.
3. Kaitsjad esitasid Riigikohtule järgmised taotlused süüdistatavatel Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulu – valitud kaitsjatele õigusteenuse eest makstud tasu – hüvitamiseks: 1) AS-i Prisma Peremarket ja M. Saluste kaitsja palub mõista riigilt AS-i Prisma Peremarket kasuks välja 3321 eurot (sh käibemaks 553 eurot 50 senti), mis hõlmab tasu määruskaebusele vastuse koostamise eest (töömaht 13 tundi tasumääraga 205 eurot tunnis) ja kaitsjatasu hüvitamise taotluse koostamise eest (töömaht 0,5 tundi tasumääraga 205 eurot tunnis); 2) MAXIMA Eesti OÜ, I. Kulikovi ja R. Sibula kaitsjad paluvad mõista riigilt MAXIMA Eesti OÜ kasuks välja 770 eurot (ilma käibemaksuta), mis hõlmab tasu määruskaebuse analüüsi ja kliendile määruskaebusest ülevaate andmise eest (töömaht 1,5 tundi tasumääraga 140 eurot tunnis) ning määruskaebuse vastuse koostamise eest (töömaht 4 tundi tasumääraga 140 eurot tunnis); 3) M. Krusbergi kaitsja palub mõista riigilt õigusteenuse arve tasunud Rimi Eesti Food AS-i kasuks välja 2120 eurot (ilma käibemaksuta), mis hõlmab tasu määruskaebusega tutvumise eest (töömaht 0,5 tundi tasumääraga 160 eurot tunnis), tutvumist Riigikohtu määrusega määruskaebuse menetlusse võtmise kohta (0,25 tundi tasumääraga 160 eurot tunnis), määruskaebuse ja kohtutoimiku materjalide analüüsi (6,5 tundi tasumääraga 160 eurot tunnis) ning määruskaebuse vastuse koostamist (6 tundi tasumääraga 160 eurot tunnis); 4) Rimi Eesti Food AS-i kaitsjad paluvad mõista riigilt oma kaitsealuse kasuks välja 2928 eurot (sh käibemaks 488 eurot), mis hõlmab tasu määruskaebuse ja toimiku materjalide analüüsi ning määruskaebuse vastuse koostamise eest (töömaht kokku 13 tundi). 74.

§ 187

lg 1 sätestab, et määruskaebuse lahendamise menetluses kohtumääruse tühistamise korral kannab menetluskulud riik.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kuna kolleegium rahuldab prokuratuuri määruskaebuse, tuleb Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu süüdistatavatele hüvitada, kuid seda üksnes mõistlikus ulatuses. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-10812, p 29). 75. Kolleegium leiab, et arvestades menetluseseme mahtu, keerukust ja määruskaebuse vastuste põhjendatuse astet, tuleb MAXIMA Eesti OÜ, I. Kulikovi ja R. Sibula kaitsjate taotluses märgitud kaitsjatasu summat pidada

§ 175

lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks, ülejäänud taotlustes märgitud summad on aga ebamõistlikud.

1. Esmalt hõlmavad nii AS-i Prisma Peremarket kui ka Rimi Eesti Food AS-i kaitsjate taotlustes märgitud summad käibemaksu, ehkki mõlemad süüdistatavad on käibemaksukohustuslased. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib käibemaksukohustuslane nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 76 koos seal viidatud kohtupraktikaga). Praegusel juhul ei ole kaitsjad väitnud, et süüdistatavatel puudub võimalus õigusteenuse arvel näidatud käibemaksusummade sisendkäibemaksuna mahaarvamiseks. Seega tuleb AS-i Prisma Peremarket ja Rimi Eesti Food AS-i taotlustes märgitud summasid vähendada käibemaksu osa ehk vastavalt 553 euro 50 sendi ning 488 euro võrra.
4. Lisaks eeltoodule ei vasta AS-i Prisma Peremarket, Rimi Eesti Food AS-i ega M. Krusbergi kaitsjate taotlustes märgitud kaitsjatasu summad (käibemaksu osa arvestamata) käesoleva määruskaebemenetluse mahule ja keerukusele ning kaitsjate vastuste põhjendatuse astmele. Eriti ilmne on see Rimi Eesti Food AS-i kaitsjate umbes kaheleheküljelise põhistusega vastuse puhul, kus esmalt selgitatakse umbes kolmveerandil leheküljel, et ringkonnakohtu seisukoht kriminaalmenetluse lõpetamise kohta on õige ja maakohtu
5. juuni
6. a määruse puhul on tegemist näiliku kohtulahendiga. Ülejäänud osa vastuse mahust on pühendatud selle õigustamisele, miks ringkonnakohtu rahuldatud kaitsjatasu hüvitamise taotlus oli täies ulatuses põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul ei saa Rimi Eesti Food AS-i kaitsjatasu mõistlik suurus praegusel juhul ületada 300 eurot.
7. Arvestades kaitsjate vastuste mahtu ja põhjendatuse astet, loeb kolleegium AS-i Prisma Peremarket puhul mõistliku suurusega kaitsjatasuks, mis tuleb süüdistatavale

§ 187lg 1 alusel hüvitada, 1000 eurot, M.

Krusbergi puhul aga 800 eurot, mis kaitsja taotlusel hüvitatakse Rimi Eesti Food AS-ile. Saale Laos, Paavo Randma, Peeter Roosma (allkirjastatud digitaalselt)