Obsah (4)

§ 175§ 173§ 2§ 3

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-49-16 Määruse kuupäev Tartu, 20. juuni 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu Kohtuasi Andres Kaljo

) §-s 173 toodud kohustusi ega kahjustanud võlausaldajate huve. Ajavahemikus

1. oktoober 2008 kuni
2. juuni 2015 on kogunenud raha väljamakseteks 2072 eurot 23 senti, millest Tallinna Ringkonnakohtu
3. mai 2015 määruse alusel tasuti usaldusisiku tasu 103 eurot 61 senti (lisandus teenustasu 16 senti) ning maksti võlausaldajale 1968 eurot 8 senti (lisandus teenustasu 38 senti).
4. Võlausaldaja leidis, et võlgniku taotlus ei ole põhjendatud. Võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel oma kohustusi tahtlikult rikkunud, varjates oma tegelikke tulusid. Kohtul tuleks uurida, millisel põhjusel on võlgnik viiendat aastat nõus töötama miinimumpalgaga kasumis olevas OÜ-s Direct Messenger projektijuhi ja juhatajana, kui 2001 töötas ta OÜ Tele-A tegevdirektorina palgaga 2236 eurot 91 senti (35 000 krooni) ning samal ajal ka AKV Kinnisvara OÜ juhatuse esimehena palgaga 2428 eurot 64 senti (38 000 krooni).
5. Harju Maakohus lõpetas
6. detsembri
7. a määrusega võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, keeldus võlgnikku tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast ja vabastas Terje Eipre usaldusisiku kohustustest. Maakohtu määruse põhjendustel ei või kohus

§ 175

lg 3 järgi keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast enne, kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Ärakuulamiseks saab piisavaks lugeda usaldusisiku, võlgniku ja võlausaldaja kirjalikult esitatud seisukohti. Maakohus tuvastas, et võlgnik on juhatuse liikmeks kahes kasumlikult töötavas äriühingus, mis on veel omakorda seotud teiste kasumlikult töötavate ettevõtetega. Nii on võlgnik juhatuse liige OÜs Direct Messenger ning töötab samas ka projektijuhina. Maksu- ja Tolliameti vastuse kohaselt on võlgniku töötasu selles äriühingus alates

1. a veebruarist 390 eurot. Võlgnik on ka OÜ-le Direct Messenger kuuluva OÜ Waterford Invest juhatuse liige.
2. a majandusaasta aruande kohaselt oli OÜ Waterford Invest kasum 73 569 eurot. Osaühingul ei ole ühtegi töötajat ning kasumit otsustati osanikule mitte välja maksta. OÜ Waterford Invest omab omakorda 50% osalust Erikol OÜ-s. Töötajaid Erikol OÜ-l ei ole ning
3. a majandusaasta aruande kohaselt oli äriühingu kasum 162 559 eurot. Erikol OÜ on omakorda osanikuks (51%) Gamestar Holding OÜ-s, mille kasum oli
4. a majandusaasta aruande kohaselt 326 997 eurot. Lähtudes OÜ Direct Messenger
5. a majandusaasta aruande andmetest, oleks äriühingu iga töötaja tööjõukuluks aastas 10 846 eurot 60 senti ning iga töötaja brutotöötasuks kuus seega 674 eurot 54 senti (mitte 383 eurot 47 senti, nagu märkis võlgnik oma taotluses). Ei ole usutav, et selles äriühingus projektijuhina töötav ning lisaks veel ka juhatuse liikmeks olev võlgnik teeniks vähem kui teised töötajad. Eeltoodut arvestades ei ole eluliselt usutav, et võlgniku sissetulek oleks määras, millele ei saa seadusest tulenevalt sissenõuet pöörata. Võlgnik on süüliselt (tahtlikult) rikkunud

§ 173lg-s 2 sätestatud kohustust mitte varjata saadud tulusid.

Seetõttu tuleb

§ 175

lg 2 p 2 järgi keelduda võlgniku vabastamisest pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.

1. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja uue määrusega tema taotlus rahuldada.
2. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. jaanuari
5. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja võlgniku määruskaebuse rahuldamata. Nõustudes maakohtu põhjendustega, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 ja § 659 kohaselt korrata. Ringkonnakohus leidis, et võlgnik, usaldusisik ja võlausaldaja on kohtumenetluses nõuetekohaselt ära kuulatud. Maakohus andis võlausaldajale
6. novembri
7. a e-kirjaga ja võlgnikule
8. novembri
9. a e-kirjaga teada võimalusest esitada oma seisukohad. Selliselt on

§ 175lg-s 3 sätestatud ärakuulamise nõue täidetud.

Maakohus on asjaolusid kogumis hinnates (maakohtul oli õigus uurida asjaolusid ka omaalgatuslikult) õigesti keeldunud võlgniku võlgadest vabastamisest. Tuvastatud asjaolude kohaselt ei ole võlgniku ja usaldusisiku esitatud andmed veenvad ning kahtlus, et võlgnik varjab oma tulusid, on põhjendatud. Võlgniku selgitused, et tema haridustasemega ei olegi võimalik miinimumpalgast rohkem teenida, on väheveenvad. Võlgniku haridustase võimaldas tal enne praegust menetlust töötada kordades kõrgema palgaga. Võlgniku kohustusest vabastamise menetluse eesmärk on eelkõige võlausaldaja nõuete rahuldamine, milles seisneb ka võlausaldaja huvi. Põhjendamatu on võlgniku etteheide, et selle huvi olemasolu oleks pidanud maakohus eraldi põhjendama. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Määruskaebuses palub võlgnik kohtumäärused tühistada ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et maakohus täitis

§ 175lg-s 3 sätestatud võlgniku ärakuulamise nõude.

Võlgnikule saadetud e-kiri ei ole käsitatav viidatud sätte järgi kohase ärakuulamisena, tegemist on üksnes abstraktse teabe nõudmisega võlgniku vara ja tulutoova tegevuse otsimise kohta. Võlgnikku ei ole ära kuulatud nende asjaolude osas, millega maakohus põhjendas võlgniku kohustustest vabastamata jätmist (maakohus pidanuks esitama küsimused võlgniku võimaliku seose kohta OÜ-ga Direct Messenger, OÜ-ga Waterford Invest, Erikol OÜ-ga ja Gamestar Holding OÜ-ga). Ringkonnakohus jättis ebaõigesti võlgniku kohustustest vabastamata. Ringkonnakohus ei analüüsinud võlgadest vabastamata jätmise eesmärgipärasust. Tähelepanuta on jäänud määruskaebuse väide, et jääb arusaamatuks, millist eesmärki kannab võlgniku kohustustest vabastamata jätmine olukorras, kus võlgadest vabastamise menetlus on kestnud ligemale üksteist aastat ja usaldusisik on veendunud, et selle menetluse jätkamisel ei ole perspektiivi. Samuti tuli arvestada, et võlgnevus tekkis ka võlausaldajast tingitud põhjusel - võlausaldaja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja realiseeris tagatise kiirmüügi korras alla turuhinna. Ringkonnakohus kaalus võlgniku ja võlausaldaja huve valesti. Füüsilisest isikust võlgniku puhul on pankrotimenetluse peamiseks eesmärgiks anda talle võimalus vabaneda oma kohustustest ning see eesmärk kaalub üles eesmärgi rahuldada võlausaldajate nõuded. Võlgniku kohustustest vabastamata jätmine ei ole mitte kellegi huvides, seega ei ole see kooskõlas ka võlausaldaja seadusega kaitstud huvidega. 9. Usaldusisik teatas, et ei soovi esitada seisukohta võlgniku esitatud määruskaebusele. 10. Võlausaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. 12. Määruskaebuse kohaselt vaieldakse asjas selle üle, kas kohtud on põhjendatult lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja keeldunud vabastamast võlgnikku tema pankotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. 13. Füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamist reguleerib

§ 175

, mille lg 1 järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. Kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus

§ 175

lg 8 järgi võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.

§ 175

lg 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või on võlgnik rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Samuti peab kohus

§ 175

lg 4 järgi keelduma võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik ei anna kohtu määratud tähtajaks vande all teavet kohustuste täitmise kohta. Eespool nimetatud

§ 173

järgi on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (lg 1), samuti ei tohi võlgnik varjata saadud tulusid ning vara ning peab andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta (lg 2). 14. Kohtud on lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

§ 175

lg 2 p 2 ja § 173 lg 2 alusel seetõttu, et tõenditest tulenevalt on võlgnik tahtlikult (võlaõigusseaduse § 104 lg 5) varjanud oma tulu eesmärgiga jätta võlausaldajate nõuded määras, milles ta oleks seaduse järgi kohustatud, rahuldamata. Maakohtu tuvastatud asjaoludel on võlgnik OÜ Direct Messenger ja OÜ Waterford juhatuse liige, töötades ühtlasi OÜ-s Direct Messenger projektijuhina.

1. aasta majandusaasta aruannete kohaselt on tegemist kasumlikult töötavate äriühingutega ning need äriühingud on omakorda seotud teiste kasumlikult töötavate ettevõtetega. Maakohus analüüsis OÜ Direct Messenger aastast tööjõukulu, millest nähtuvalt oleks iga töötaja brutotöötasu kuus 674 eurot 54 senti (võlgnik on märkinud kohtule esitatud taotluses oma töötasuks 383 eurot 47 senti). Eeltoodut arvestades ei pidanud maakohus veenvaks, et võlgniku sissetulek piirdub määraga, millele ei saa seadusest tulenevalt sissenõuet pöörata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, osutades lisaks, et võlgniku selgitused tuvastatud asjaolude kohta ei ole usaldusväärsed. Nii on võlgnik leidnud, et tema haridustasemega ei olegi võimalik miinimumpalgast rohkem teenida. Ringkonnakohus viitas põhjendatult asjaolule, et võlgniku haridustase võimaldas tal enne praegust menetlust töötada kordades kõrgema palgaga. Kolleegium leiab, et kohtud on kohaldanud kõnealuseid sätteid õigesti ning nende alusel võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumist piisavalt analüüsinud ja hinnanud. Määruskaebuse väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust kohtute määrusi tühistada. Eeltoodu tuvastamisel ei ole menetlusõiguse norme rikutud. Riigikohus määruskaebemenetluses ise asjaolusid ei tuvasta (TsMS § 688 lg-d 3-5, § 695).
2. Riigikohus on selgitanud, et

§ 2

teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. (vt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14). Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (

§ 175

lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud. Praeguses asjas on kohtud tuvastanud, et võlgnik rikkus tahtlikult

§ 173lg-s 2 sätestatud kohustust, kahjustades sellega võlausaldajate huve.

Seega on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse võimaluse minetanud. Ülaltoodut arvestades on põhjendamatud määruskaebuse väited, et ringkonnakohus on kaalunud asja lahendamisel võlgniku ja võlausaldaja huve valesti ning pole arvestanud võlgadest vabastamata jätmise eesmärgipärasust. 16. Määruskaebuse kohaselt ei nõustu võlgnik ringkonnakohtuga, et maakohus täitis

§ 175

lgs 3 sätestatud võlgniku ärakuulamise nõude.

§ 175

lg 3 kohaselt ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast enne, kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud.

§ 3

lg 2 esimese lause järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Hagita asjade läbivaatamist sätestava TsMS § 477 lg 4 järgi tuleb menetlusosaline tema taotlusel ära kuulata, kui seadusest ei tulene teisiti. Isiku ärakuulamine toimub isiklikult ja suuliselt. Selleks ei pea korraldama kohtuistungit ja see ei pea toimuma teiste menetlusosaliste juuresolekul, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus võib isiku ära kuulata muu hulgas telefonitsi või lugeda ärakuulamiseks piisavaks isiku kirjaliku või elektrooniliselt esitatud seisukoha, kui kohtu arvates on sel viisil võimalik isikult saadavaid andmeid ja seisukohta piisavalt hinnata. Isiku ärakuulamine ja sellega seonduvad olulised asjaolud tuleb märkida menetlust lõpetavas määruses. Toimiku materjalide kohaselt esitas võlgnik taotluse kohustustest vabastamiseks esimest korda 21. novembril 2014 (maakohus jättis taotluse 3. veebruari 2015. a määrusega läbi vaatamata) ja teist korda 1. juulil 2015. Viidatud avaldustes märkis võlgnik oma töökohana OÜ Direct Messenger, kus on tema palgaks 383 eurot 47 senti (II kd, vastavalt tl 58 ja 131). Maakohus kogus

§ 3

lg 3 alusel võlgniku kohta andmeid omal algatusel, tehes sellekohaseid päringuid (II kd, tl 149-200, III kd, tl 5-21, tl 30).

1. novembri
2. a e-kirjaga palus maakohus esitada võlgnikul täiendavad tõendid/andmed tema tulutoova tegevuse otsimise ning vara kohta (III kd, tl 26). Võlgniku
3. novembri
4. a vastuse kohaselt on võlgnik asutanud kolm ettevõtet, kuid pole suutnud neid käivitada, samas ei nimetanud võlgnik ettevõtteid, mille tegevusega ta oli otseselt seotud. Võlgnik loetles ettevõtteid, kus ta on otsinud edutult tööd, ning märkis, et tal ei ole õnnestunud mingit vara soetada (III kd, tl 31-32). Eeltoodut arvestades nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et maakohus on

§ 175lg-st 3 tuleneva ärakuulamise nõude võlgniku suhtes täitnud.

Võlgnik sai esitada andmed oma seotuse kohta maakohtu määruses nimetatud äriühingutega vastuses kohtule, samuti ka juba taotlustes kohustustest vabastamiseks. Tegemist on võlgniku sissetulekut ja vara mõjutavate andmetega. Seega leiab võlgnik põhjendamatult, et maakohus pidanuks küsima võlgnikult tema seotuse kohta konkreetselt ühe või teise äriühinguga ning et kohustustest vabastamisest keeldumine maakohtu toodud põhjendustel oli talle üllatav. Kui võlgnik leidis, et maakohus on jätnud teda mingite andmete osas ära kuulamata, oli tal võimalus esitada need andmed määruskaebuses ringkonnakohtule.

1. Kuna ringkonnakohtu määrus jääb muutmata ja võlgniku määruskaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda. Ringkonnakohus jättis menetluskulud võlgniku kanda, kuid menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, sest võlausaldajal menetluskulusid ei olnud. Kuna võlausaldaja ei ole esitanud Riigikohtule selleks ettenähtud tähtaja jooksul oma menetluskulude nimekirja, jäävad tema võimalikud määruskaebemenetluse kulud kindlaks määramata, nende kindlaksmääramist ei ole võimalik enam taotleda maakohtult.
2. Võlgniku määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu