← Eesti

3-1-1-19-16

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-19-16

  1. juuni 2016 Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo Randma Kohtuasi A. J-i vahistamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
  2. novembri
  3. a määrus kriminaalasjas nr 1-15-8556 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. J-i kaitsja vandeadvokaadi abi Deniss Matvejev, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anu Toluk pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja
  4. mai 2016, kirjalik menetlus viis RESOLUTSIOON
  5. Tunnistada Tartu Ringkonnakohtu
  6. novembri
  7. a ja Viru Maakohtu
  8. oktoobri
  9. a määrus õigusvastaseks.
  10. Määruskaebus rahuldada osaliselt.
  11. Määrata Grandman Law Firm Advokaadibüroo Narva osakonnale makstava riigi õigusabi tasu suuruseks A. J-ile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot, sealhulgas käibemaks 24 (kakskümmend neli) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. Viru Ringkonnaprokuratuuri taotlusel vahistati Viru Maakohtu
  13. oktoobri
  14. a määrusega kahtlustatav A. J. Maakohus luges põhjendatuks A. J-ile karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi esitatud kuriteokahtlustuse ning leidis, et vabaduses viibides võib ta toime panna uusi kuritegusid ja asuda kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma.
  15. Maakohtu vahistusmääruse peale esitas kaebuse A. J-i kaitsja vandeadvokaadi abi Deniss Matvejev, kes taotles määruse tühistamist ja kahtlustatava vahi alt vabastamist. Kokkuvõtlikult märkis kaitsja, et vahistamistaotluse arutamisel rikuti kaitseõigust ja poolte võrdsuse põhimõtet. Kuna prokurör andis vahistamistaotluse kaitsjale üle vahetult enne maakohtu istungi algust, polnud kaitsjal võimalik sellega tutvuda ega end asja arutamiseks ette valmistada. Samuti ei võimaldatud kaitsjale ega kahtlustatavale juurdepääsu vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele.
  16. Tartu Ringkonnakohtu
  17. novembri
  18. a määrusega jäeti Viru Maakohtu
  19. oktoobri
  20. a määrus muutmata ja selle peale esitatud kaebus rahuldamata. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu seisukohad järgmised. 3.
  21. Vahistamistaotluse hiline kättesaamine ei takistanud kaitsjal kahtlustatava huvide esindamist. Vandeadvokaadi abi D. Matvejev on osalenud kriminaalmenetluses kaitsjana alates kahtlustatava ülekuulamisest ja oli A. J-ile esitatud kahtlustuse sisuga varasemast tuttav. Samuti kandis eeluurimiskohtunik vahistamistaotluse istungil ette ja andis pooltele võimaluse oma seisukohtade esitamiseks. Kuna kaitsja ei taotlenud kohtult lisaaega vahistamistaotlusega tutvumiseks, oli ta võimeline oma ülesandeid nõuetekohaselt täitma. 3.
  22. Maakohus keeldus õigustatult vahistamistaotluse aluseks olevate tõendite tutvustamisest. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 341 lg-te 2 ja 3 kohaselt otsustab vahistamistaotluse põhjendatuse ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamise seisukohalt olulistele tõenditele juurdepääsu võimaldamise üle prokuratuur. Samuti võib kohtueelse menetluse vältel tekkida vajadus hoida osa kogutud teabest salajas, et vältida tõendite moonutamist ja õigusemõistmise takistamist. 3.
  23. Vahistamise seaduslikkuse seisukohalt oluline teave tehti kaitsjale ja kahtlustatavale sobival viisil teatavaks. Vahistamistaotluses loetleti taotlust põhjendavad tõendid ja kirjeldati nende sisu. Seega oli kahtlustataval ja kaitsjal teada, milles A. J-i kahtlustatakse ning miks tema vahistamist taotletakse. Samuti oli maakohtu istungil võimalik vahistamistaotlusega seotud asjaolusid täpsustada ja täiendavaid selgitusi küsida. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  24. Tartu Ringkonnakohtu
  25. novembri
  26. a määruse peale esitas kaebuse A. J-i kaitsja D. Matvejev, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamist ning kahtlustatava vahi alt vabastamist. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja järgmist. 4.
  27. Kohtud keeldusid põhjendamatult vahistamistaotluse aluseks olevate tõendite tutvustamisest. Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) märkis
  28. veebruari
  29. a otsuses asjas Ovsjannikov vs. Eesti, et poolte võrdsus ei ole tagatud, kui isikule või tema kaitsjale ei võimaldata juurdepääsu nendele kriminaaltoimiku dokumentidele, mis on hädavajalikud vahi all pidamise õiguspärasuse tõhusaks vaidlustamiseks. Eeltoodust nähtuvalt tuleb kaitsjale ja kahtlustatavale tagada vahetu juurdepääs vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele ja kaitsjal peab olema võimalus tõenditega iseseisvalt tutvuda. Teadmata tõendite sisu, pole kaitsjal ega kahtlustataval võimalik prokuratuuri väiteid vaidlustada. 4.
  30. Maakohtu istung algas
  31. oktoobril 2015 kell 15.35, lõppes kell 16.00 ning vahistamismäärus allkirjastati juba kell 16.
  32. Arvestades kohtuistungi lõpu ja vahistamismääruse allkirjastamise vahele jäänud lühikest ajavahemikku, pidi vahistamismäärus olema valmis enne kohtuistungi lõppemist. Seega otsustas maakohus A. J-i vahistamise enne kahtlustatava ja kaitsja arvamuse ärakuulamist ning rikkus selliselt toimides oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Juhul, kui maakohus koostas vahistamismääruse pärast kohtuistungi lõppu 2-3 minuti jooksul, on määrus ilmselt põhjendamatu, sest niivõrd lühikese aja jooksul pole võimalik kriminaaltoimikuga tutvuda ja vahistamistaotluse põhjendatuses veenduda.
  33. Riigikohtu menetluse vältel esitatud kaitsja täiendavad seisukohad olid järgmised. 5.
  34. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis
  35. mai
  36. a määruses nr 3-1-1-110-15, et ausas menetluses peab pooltele olema tagatud võrdne võimalus kohtu siseveendumuse kujunemise mõjutamiseks, mis aga ei tähenda, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist tuleks alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest ebaausa kohtumenetluse ilminguna on põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada (vt viidatud määruse p 16). Praegusel juhul ei ole tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi tasakaalustatud. Vahistamistaotluses ei avatud tõendeid piisavalt ja seetõttu polnud kaitsepoolel võimalik neile sisulisi vastuväiteid esitada. 5.
  37. Kohus võib enne vahistamistaotluse arutamist kriminaaltoimikuga tutvuda, kuid ei tohi enne kahtlustatava ja kaitsja ärakuulamist kohtumääruse kavandit koostada. Vastasel juhul lahendaks kohus vahistamisküsimuse enne kohtuistungit ja jääks hiljem tõenäoliselt oma esialgse seisukoha juurde.
  38. Määruskaebusele esitas vastuse Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anu Toluk, kelle hinnangul on A. J-i vahistamine seaduslik ja kohtumäärused nõuetekohaselt põhjendatud. Kokkuvõtlikult märgib prokurör järgmist. 6.
  39. Kohtud keeldusid õigustatult kaitsjale tõendite tutvustamisest. KrMS § 341 lg-te 2 ja 3 kohaselt otsustab vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle prokuratuur. 6.
  40. Vahistamismääruse allkirjastamine 2-3 minuti jooksul pärast kohtuistungi lõppemist ei ole käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena. Mõnikord kuulutab kohus oma seisukoha pärast vahistamistaotluse arutamise lõppemist istungisaalist lahkumata ja teatab, millal tehakse kirjalik vahistamismäärus pooltele kättesaadavaks. Samuti ei ole keelatud see, kui kohtul on lahendi kavand valmis ja pärast kohtuliku uurimise lõppemist otsustatakse vaid seda, kas kavandit täiendada või mitte. Kui asuda seisukohale, et 2-3 minutit on lahendi tegemiseks liiga lühike aeg, allkirjastavad kohtunikud vahistamismääruseid edaspidi näiteks 5 minutit enne lahendi kuulutamist. Ka siis võib lahend olla valmis pikka aega enne allkirjastamist, sest pooltele ei ole teada, kui kaua kohus nende argumente kaalub. 6.
  41. Maakohtul ei pruukinud siseveendumuse kujunemiseks kaua aega kuluda. A. J-ile esitatud kuriteokahtlustust kinnitavad kannatanu ja tunnistajate ütlused ning DNA-ekspertiisiakt. Kuna vahistamistaotluses on tõendite sisu kirjeldatud, pidi kohus kontrollima, kas taotluses märgitud toimingud on tehtud ja kas tõendite sisu on õigesti kajastatud. Kolme või nelja tõendiga tutvumine ei pruukinud kaua aega võtta. Samuti ei pruukinud kaua aega kuluda karistusregistri õiendi ja varasemate kohtuotsustega tutvumiseks ning uute kuritegude toimepanemise ohu olemasolus veendumiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  42. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis
  43. mai
  44. a määruses nr 3-1-1-110-15, et ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval KrMS § 341 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi KrMS § 341 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi
  45. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei ole see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormiks. Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 341 lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine aga eelduslikult juba läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest (vt viidatud määruse p 17). Jäädes selle seisukoha juurde, ei nõustu kolleegium prokuröri arvamusega, et vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustab üksnes ja lõplikult prokuratuur.
  46. Ülalviidatud määruses märkis Riigikohus sedagi, et kahtlustatava õigus tutvuda kahtlustuse aluseks olevate tõenditega ei ole absoluutne. EIK on poolte võrdsuse põhimõtte kui ausa kohtupidamise ühe osise kõrval tunnustanud järjepidevalt ka süütegu menetlevate õiguskaitseorganite õigust jätta kuni eeluurimise lõpuni osa nende kogutud teabest kahtlustatava eest varjatuks, et takistada tema poolt tõendite võimalikku moonutamist ning menetluse kulgemise ohustamist (vt nt EIK
  47. detsembri
  48. a otsus Mooren vs. Saksamaa, p 92 ja EIK suurkoja
  49. juuli
  50. a otsus samas asjas, p-d 124125). Samuti nähtub EIK praktikast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 5 lg-s 4 sätestatud isikult kinnipidamise või vahistamisega vabaduse võtmise seaduslikkuse kontrollimise menetluses ei pea alati täies mahus tagama art-s 6 nimetatud garantiisid (vt nt EIK
  51. veebruari
  52. a otsus asjas A. ja teised vs. Ühendkuningriik, p 203). Seega puudub EIK praktikas selgesõnaline nõue, mis kohustaks vahistamisküsimuse lahendamisel võimaldama alati ning tingimusteta kahtlustatava vahetut juurdepääsu kõigile teda süüstavatele tõenditele. Küll aga nõutakse EIK praktikas, et vahistamistaotluse arutamisel tuleb kaitseargumentide esitamiseks vajalik oluline teave teha kahtlustatavale ja/või tema kaitsjale teatavaks kohasel viisil (vt nt EIK
  53. veebruari
  54. a otsus Garcia Alva vs. Saksamaa, p 42; EIK
  55. veebruari
  56. a otsus Lietzow vs. Saksamaa, p 47). Ühemõtteliselt selgelt on selline seisukoht väljendatud ka EIK
  57. veebruari
  58. a otsuses Ovsjannikov vs. Eesti, kus toonitatakse, et kohtumenetluses peab üldpõhimõttena olema küll tagatud poolte ehk prokuröri ja kinnipeetava võrdne kohtlemine (otsuse p 72), kuid see ei välista tungiva avaliku huvi valguses seadmast piiranguid vahistatu või tema esindaja õigusele pääseda vahetult ligi kriminaaltoimiku mõnedele dokumentidele (otsuse p 73) (vt eespool viidatud määruse p-d 11 ja 12). Arvestades eeltoodut, nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et tõendite moonutamise või muul viisil kriminaalmenetluse kahjustamise ohu korral võib jätta osa kriminaalmenetluse vältel kogutud teabest kahtlustatava eest eeluurimise lõpuni varjatuks. Kuid kahtlustatava õiguste kõnealune riive on põhjendatud üksnes siis, kui on ära näidatud asjaolud, mis annavad aluse kahtlustatavast lähtuvat ohtu jaatada ja talle või tema kaitsjale tõendite tutvustamisest keelduda.
  59. Praeguses asjas pole prokurör ega kohtud toonud välja ühtki asjaolu, millest nähtuks, et tõendite tutvustamine A. J-ile või tema kaitsjale oleks kriminaalmenetlust kahjustanud või ohustanud. Seega oli tõenditele juurdepääsust keeldumine alusetu ja sellises olukorras tulnuks kohtutel need kriminaalasjas kogutud tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  60. mai
  61. a määrus nr 3-1-1-110-15, p 18). Kuna tõendite kõrvalejätmise korral oleksid kohtud pidanud prokuratuuri vahistamistaotluse rahuldamata jätma, tõi kahtlustatava tõenditele juurdepääsuõiguse rikkumine praegusel juhul kaasa põhjendamatud kohtumäärused ja on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
  62. Üldjuhul tingiks eelkäsitletud viga vähemalt maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamise ning kohtuasja tagastamise maakohtule uueks arutamiseks. Käesolevas asjas ei ole see aga vajalik ega võimalik. Nimelt nähtub kohtuinfosüsteemist, et Viru Maakohtu
  63. aprilli
  64. a määrusega nr 116-2675 anti A. J. KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi kohtu alla ning tema suhtes tõkendina kohaldatud vahistamine jäeti muutmata. Kuna
  65. aprilli
  66. a määrusega lõppes käesolevas asjas vaidlustatud kohtumääruste kehtivus, pole kolleegiumil võimalik neid määrusi tühistada. Seega saab Riigikohus vaid sedastada, et maa- ja ringkonnakohtu määrus ei vastanud nende tegemise ajal seadusest tulenevatele nõuetele, s.t nad olid õigusvastased (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  67. juuni
  68. a määrus nr 3-1-1-52-15, p 39).
  69. Ülejäänud määruskaebuse etteheidetega kolleegium ei nõustu. Nimelt ei anna ainuüksi maakohtu istungi lõpu ja vahistamismääruse allkirjastamise vahele jäänud lühike ajavahemik alust arvata, et maakohus otsustas A. J-i vahistamise ühekülgselt kahtlustatava ja kaitsja seisukohti arvestamata. Vastuseks sellekohastele väidetele märgib kolleegium kõigepealt, et KrMS § 131 lg 3 kohaselt hindab eeluurimiskohtunik vahistamisküsimuse lahendamisel vahistamistaotluse põhjendatust. Selleks tutvub kohtunik kriminaaltoimikuga, küsitleb kahtlustatavat ning kuulab ära prokuröri ja kaitsja arvamuse. Otsustamaks, kas eelkirjeldatud nõuded on täidetud, pole määrav mitte see, millal täpselt või kui kiiresti eeluurimiskohtunik vahistamistaotluse põhjendatuse osas oma seisukoha kujundab, vaid see, kas kohtuniku siseveendumus kujuneb kohtuliku uurimise (s.o kriminaaltoimikuga tutvumise, kahtlustatava küsitlemise Kriminaalmenetlusõiguse ning prokuröri rikkumisest on alust ja kaitsja rääkida alles ärakuulamise) siis, kui tulemusena. kohus võtab vahistamisküsimuses seisukoha prokuratuuri vahistamistaotluse alusel, tutvumata kriminaaltoimikuga ning kaalumata kaitsja ja kahtlustatava vastuväiteid. Praegusel juhul ei osuta kaitsja ja kahtlustatava argumentide kaalumata vahistamismääruse jätmisele allkirjastamise ükski asjaolu. vahele Arvestades jäänud maakohtu mõneminutilist istungi lõpu ajavahemikku, ja oli eeluurimiskohtunik alustanud kohtumääruse koostamist tõenäoliselt enne istungi algust. Maakohtu istungiprotokolli kohaselt tegi eeluurimiskohtunik istungi käigus aga prokurörile ettepaneku avaldada vahistamistaotlus, küsitles seejärel kahtlustatavat kuriteokahtluse sisu osas ning kuulas ära kaitsja ja prokuröri seisukohad (vt tl 22-22 pöördel). Samuti on vahistamismääruses kajastatud kahtlustatava ja kaitsja poolt maakohtu istungil esitatud argumente ning neile ammendavalt vastatud (vt tl 25). Eelnevast nähtuvalt lisas kohtunik kahtlustatava ja kaitsja seisukohad kohtumäärusesse ilmselt kohtuistungi käigus ning andis neile kohe ka oma hinnangu. Selline käitumine ei ole käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena.
  70. Lähtudes määruse p-dest 8–10 ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-st 2, tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  71. novembri
  72. a ja Viru Maakohtu
  73. oktoobri
  74. a määruse õigusvastaseks. Kaitsja määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
  75. A. J-i kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks Grandman Law Firm Advokaadibüroo Narva osakonnale summas 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot) määruskaebuse koostamise eest. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
  76. septembri
  77. a otsuse p-dest 2 ja 23 rahuldada. KrMS § 187 lg 1 alusel tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.