3-1-1-19-16

Konkureeriv arvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. aasta kohtumääruse 31-1-19-16 juurde I
3. Nõustun kahtlusteta kohtumääruse resolutsiooni esimese punktiga. Loodetavasti vähemalt nüüd, kui lahendis 3-1-1-110-15 väljendatud kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu seisukoha vankumatut püsivust on tunnustanud ka kolleegiumi kolmeliikmeline kohtukoosseis, ei tohiks KrMS § 341 kolmanda lõike tõlgendamine enam prokuröridele, kaitsjatele ega kohtunikelegi raskusi tekitada. Valitsev seisukoht kõnealuses küsimuses on kokkuvõtlikult järgmine. 1.
4. Vahistatavale ja tema kaitsjale võib vahistamisküsimuse lahendamisel jätta erandlikult tagamata vahetu juurdepääs mõnedele süüstavatele tõenditele tingimusel, et prokurör on enda taotluses põhjendanud vastava tõendi tutvustamata jätmise vajalikkust ( st nende tõendite tutvustamisega kaasneda võivaid ohtusid kriminaalmenetlusele) ja kohus on prokuröri argumente selgesõnaliselt ka aktsepteerinud. Intellektuaalselt huvipakkuv, eriti käesoleva kohtuasja kontekstis, on küsimus, et kas põhimõtteliselt saaks aktsepteeritav olla ka vahistatava ja tema kaitsja vahetu juurdepääsu välistamine eranditult kõigile tõenditele, millele vahistamistaotluses tuginetakse. Maailmas, eriti aga kohtupraktikas on küll teadupärast põhimõtteliselt kõik võimalik. Siinkirjutaja veendumuse kohaselt ei oleks aga kõnealuses olukorras enam tegemist EIÕK-st Euroopa Parlamendi ja nõukogu
5. mai
6. a direktiivist nr 2012/13/EL lähtuva nn juurdepääsu õiguse piiranguga, vaid selle õiguse äravõtmisega, mis moonutaks selle õiguse olemust ega saaks mingil moel olla kooskõlas põhiseaduse §-st 11 lähtuvaga. 1.
7. Kuid vahistamisküsimuse otsustamisel ei saa kohus mõnedele süüstavatele tõenditele vahetu juurdepääsu välistamisel piirduda pelgalt vaid kõnealuse piirangu põhjendamisega. Teatud tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevad raskused kaitseõiguse teostamisel peavad olema tasakaalustatud selliselt, et vahistataval endal ja tema kaitsjal peab olema tõhus võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada.
8. Kohtulahendi 3-1-1-110-15 p-s 16 on märgitud, et tasakaalustamise üheks peamiseks võimaluseks on kahtlustuse aluseks olevate tõendite (sisu) küllaldane avamine vahistamistaotluses. Selle lahendi p 18 aga sisaldab mõttekäiku, et kui prokuröri vahistamistaotluses ei ole tõenditele juurdepääsu keeldumist nõuetekohaselt tasakaalustatud, ei pea kohus uurimisprintsiibist lähtuvalt hakkama ise toimima tasakaalustavalt, vaid peab nn juurdepääsupiiranguga tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätma. II
9. Määruskaebuses heidetakse maakohtule ette ka seda, et kuna vahistamismäärus allkirjastati juba 3 minutit pärast istungi lõppu, siis ei saanud kohtul olla piisavalt aega vahistamistaotluse põhjendatuses nõuetekohaseks veendumiseks ja et tegelikult pidi vahistamismäärus olema koostatud juba enne kohtuistungit. Vastuses määruskaebusele märgib prokurör, et kohtulahendi allkirjastamist juba mõned minutid pärast kohtuistungi lõppemist ei ole kriminaalmenetluse seadustikus otsesõnu nimetatud lahendi tühistamist tingivaks menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Seejärel meenutab prokurör enda praktikast juhtumeid, mil kohus on lahendi teinud teatavaks koheselt pärast arutamist kohtusaalis. Prokuröri arvates aga ei olegi keelatud ega välistatud see, kui kohtul ongi juba enne istungit lahendi projekt valmis. Eriti näidustatud pidavatki selline praktika olema vahistamiste puhul, sest siis, nagu märgib prokurör, on kohtul ju olemas vahistamistaotlus.
10. Kuna kohtulahendit ei saa digitaalselt allkirjastada väga palju kiiremini kui kolme minutiga, siis vähemalt oma põhikujul pidi vahistamismäärus olema tõepoolest valmis juba enne istungit. Puudub tõepoolest seaduslik alus heita kohtule ette seda, kui kohtulahendi projekti koostamist alustatakse enne kohtuistungit. Esiteks oleks projekti koostamise täpset alguspunkti juba kontrollida kas raske või suisa võimatu ja õigustada võib sellist ennaktegevust kahtlemata ka menetlusökonoomiaga. Mingi projekti olemasolu juba kohtuistungi alguses aga ei välista ju veel iseenesest kohtu erapooletut otsustamist ega muudatusi projektis. Maakohtu istungiprotokolli kohaselt tegi eeluurimiskohtunik istungi käigus prokurörile ettepaneku avaldada vahistamistaotlus, küsitles seejärel kahtlustatavat kuriteokahtluse sisu osas ning kuulas ära kaitsja ja prokuröri seisukohad (vt tl 22-22 pöördel). Kahtlustatava-kaitsja seisukohad lisati kohtumäärusesse ilmselt kohtuistungi käigus ning kohus andis neile kohe ka omapoolse ammendava hinnangu (vt tl 25). Seda arvestades puudub ka minu arvates alus väiteks, et maakohtu istungi lõpu ja vahistamismääruse allkirjastamise vahele jäänud lühike ajavahemik oleks käesoleval juhul ka sisuliselt tähendanud A. J-i vahistamist ilma tema enda ja tema kaitsja arvamust ära kuulamata.
11. Prokuröril on kahtlemata tuline õigus, et KrMS §-s 339 ei nimetata otsesõnu kriminaalmenetlusseaduse oluliseks rikkumiseks kohtulahendi allkirjastamist koheselt pärast kohtuistungit. Kuid tegelik õiguslik küsimus on ju siin selles, et kas kõnealusel viisil toimides ei ole mitte rikutud KrMS § 339 lg 1 p-s 12 sätestatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet või kas sel viisil toimimine ei tuleks mitte tunnistada kriminaalmenetlusõiguse muuks oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes põhjusel, et sellega võis kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtulahend.
12. Teravdatud tähelepanu väärib minu arvates aga prokuröri see väide, mille kohaselt ongi praktikas tavapärane, et kohus teeb enda otsustuse teatavaks koheselt pärast arutamist ilma kohtusaalist lahkumata, kusjuures eriti laialt levinud ja näidustatud olla see just nimelt vahistamisküsimuste lahendamisel. Esmalt tuleb nentida, et kõnealune praktika ei ole seaduslik. KrMS §-des 304 ja 305 sätestatu kohaselt tehakse kohtuotsus nõupidamistoas (mitte kohtusaalis) ning §-des 145 ja 132, aga ka 276 sätestatu nende koostoimes ei võimalda kahelda selles, et vahistamismäärus tuleb allkirjastada ja sellele eelnev sisuline otsustus vahistamisküsimuses tuleb teha nõupidamistoas. Mitte kohtusaalis.
13. Kõnealust problemaatikat veidi üldisemalt vaagides ei tohiks ju unustada üldtuntud ja Euroopa Inimõiguste Kohtu arusaamaga kooskõlaks olevat tõdemus, et õigusemõistmine mitte üksnes ei pea olema, vaid ka näima aus. Sellist arusaama toetab kahtlusteta ka näiteks Eesti kohtunike eetikakoodeksi p-des 14 ja 25 sätestatu. Punkti 14 esimese lause kohaselt on kohtunik õigusemõistmisel erapooletu ning püüab sellisena ka näida mõistlikule kõrvalseisjale ja punkt 25 kohaselt peab kohtunik end taandama muuhulgas ka siis, kui tal on eelarvamus poole suhtes, mis takistab asja objektiivselt lahendamast. Minu hinnangul on raske käsitada õigusemõistmise aususe näivuse tagaja ja tugevdajana olukorda, mil kohtunik, eirates, nagu eelnevalt märgitud, ka seaduse nõudeid, ütleb juba kohtusaalis välja enda otsustuse või/ ja kui kohtumenetlust ja selle lahendit eraldavad vaid mõned minutid. Sel viisil toimival kohtul ei saa ju olla lihtne tõrjuda kiirustamise ja erapoolikuse etteheiteid ja kõnealusel viisil toimivale kohtule võib tervikhinnanguna kahtlemata ette heita ka ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumist.
14. juunil 2016 Eerik Kergandberg (allkirjastatud digitaalselt)