Obsah (12)

§ 337§ 185§ 175§ 344§ 310§ 7§ 339§ 189§ 182§ 180§ 181§ 361

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik 3-1-1-49-16 27. juuni 20

) § 7 lg-st

1. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Ene Timmi ning kannatanu D esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme.
3. Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist või kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kokkuvõtvalt on kassatsiooni põhjendused järgmised. 6.
4. Ringkonnakohtu järeldused H.Z õigeksmõistmisel põhinevad tõendite valikulisel hindamisel. Otsuse tegemisel võttis kohus aluseks üksnes süüdistatava ennastõigustavad ütlused, asetamata neid konteksti teiste tõenditega. Ringkonnakohus pidanuks ära näitama ka esimese kohtuinstantsi vead tõendite hindamisel, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega, mida ei ole aga tehtud. 6.
5. Süüdistuses on piisavalt kirjeldatud faktilisi asjaolusid ning märgitud, et omastamise manifesteerimisena käsitatakse just sõidukite peitmist ja varjamist omanike eest.
6. novembril ja
7. novembril 2010 kuulati H.Z üle kahtlustatavana kolme sõiduki omastamises. H.Z jätkas sõidukite asukoha varjamist ega tagastanud neid omanikule, avaldamata ka sõidukite asukohta. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-99-15 märkinud, et omastamistahte manifesteerimisega võib olla tegemist siis, kui valdaja toimetab kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea. Prokuröri hinnangul kinnitab sõidukite tagaotsitavaks kuulutamine ja nende mitteleidmine vara asukoha varjamist selle omaniku eest. Sama kinnitab ka ajavahemik, mil H.Z ei ole kellelegi avaldanud sõidukite asukohta. Süüdistatava tegevus pärast liisingulepingute ülesütlemist ja nõude esitamist tõendab tegutsemist eesmärgiga varjata liisinguandjate eest sõidukeid ja kasutada neid oma varana. Prokurör on seisukohal, et menetluse vältel oma väiteid olulisel määral muutnud süüdistatava ütlused ei saa olla usaldusväärseks tõendiallikaks, seda enam, et süüdistatava kohtus antud ütlusi ei kinnita ükski teine uuritud tõend.
8. Kannatanu esindaja taotleb samuti ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu süüdimõistva otsuse jõustamist. Lisaks leiab kannatanu esindaja, et ringkonnakohtu otsus jätta menetluskulud kannatanu enda kanda on vastuolus menetlusõiguse sätetega. Kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337

lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik (

§ 185

lg 1).

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks muu hulgas esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Ringkonnakohus on teinud asjas

§ 337

lg 1 p 4 nimetatud lahendi, seega tuleb

§ 185lg 1 kohaselt ka kannatanu menetluskulud jätta riigi kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Riigikohus selgitab esmalt, miks tuleb kannatanu D A/S esindaja kassatsioon jätta osaliselt läbi vaatamata (I); käsitleb seejärel prokuröri kassatsioonis esitatud väiteid (II); osutab ringkonnakohtu eksimusele kannatanu D A/S menetluskulude käsitlemisel (III) ning võtab viimaks kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (IV). I 9.

§ 344

lg 2 kohaselt on kannatanul ja tsiviilkostjal kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagi puudutavas osas. See tähendab, et kannatanu võib kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse kasseerida eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 3-1-1-87-15, p 7). Kannatanul ei ole aga õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (vt koos edasiste viidetega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 3-1-1-47-09, p 17). Kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu seega ringkonnakohtu nende järelduste vaidlustamiseni, mis puudutavad süüdistatava süüküsimuse lahendamist. Sellest johtuvalt ei saa kannatanu kasseerida apellatsioonikohtu lahendit olukorras, kus tema tsiviilhagi on jäetud läbi vaatamata

§ 310lg 2 alusel õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu.

Olukord, kus kannatanu saaks kasseerida ka isiku õigeksmõistmist, oleks otseses vastuolus

§ 344lg 2 mõttega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-55-09, p 10).

10. Kassatsioonis vaidlustab kannatanu esindaja valdavalt apellatsioonikohtu neid seisukohti ja järeldusi, mis puudutavad H.Z õigeksmõistmist. Kuna kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu kohtualuse süüküsimuse lahendamiseni, tuleb kassatsioon selles osas jätta

§ 344lg 2 ja § 350 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

II

1. Ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse vaidlustamisel väärivad kriminaalkolleegiumi hinnangul tähelepanu prokuröri kassatsioonis esitatud väited. Kolleegium nõustub riikliku süüdistajaga, et apellatsioonikohus on käsitlenud tõendeid valikuliselt ega ole hinnanud tõendikogumit tervikuna.
2. Arutatava kriminaalasja keskseks küsimuseks on, kas H.Z on liisinguesemeteks olevaid sõidukeid aktiivselt varjanud, manifesteerides sel viisil omastamistahet KarS § 201 tähenduses.
3. KarS § 201 lg 1 järgi karistatakse valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest. Omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" sisustatakse kohtupraktikas nn manifesteerimisteooria alusel. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramine kujutab endast selle teooria kohaselt tegu, mille põhjal saab järeldada teo toimepanija soovi edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või lasta seda teha kolmandal isikul. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-23-14, p 21 ja otsus nr 3-1-1-92-13, p 14.)
4. Nii maa- kui ka ringkonnakohus lugesid tõendatuks, et süüdistuses märgitud sõidukid Toyota Land Cruiser 3,0, Jaguar S-Type 3,0 ja Land Rover Range Rover Sport TdV6 HSE läksid liisingulepingute alusel H.Z valdusesse. Hoolimata korduvatest meeldetuletustest ei tasunud T ja OÜ B liisinguandjatele D ja N liisingumakseid. Pärast liisingulepingute ülesütlemist ei tagastanud H.Z sõidukeid kannatanutele, ehkki seda olid D ja N temalt korduvalt nõudnud. Kohtud sedastasid, et sõidukite puhul oli H.Z jaoks tegu võõra varaga KarS § 201 tähenduses. Tuvastatud on seegi, et Toyota Land Cruiser 3,0 ja Jaguar S-Type 3,0 asukoht on siiani teadmata, Land Rover Range Rover Sport TdV6 HSE võeti H.Z valdusest ära
5. novembril
7. Erinevalt maakohtust asus ringkonnakohus seisukohale, et sõidukite varjamine H.Z poolt ei ole tõendatud. Nii leidis kohus, et H.Z käitumises ei ole sedastatav omastamistahte manifesteerimine, kuna ta tegi I-le
8. septembril 2010 ettepaneku nõude loovutamiseks, mis näitab soovi vallata liisinguvara seaduslikult. Teiseks ei kummuta ringkonnakohtu hinnangul H.Z süüstavad tõendid kaitseversiooni, et H.Z tagastaski Toyota Land Cruiser 3,0 ja Jaguar S-Type 3,0 omanikule. Sellest lähtuvalt sedastatakse otsuses, et kriminaalasjas on tõusetunud kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb

§ 7lg 3 alusel tõlgendada süüdistatava kasuks.

1. Eitades omastamistahte manifesteerimist H.Z käitumises, viitas ringkonnakohus Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ei saa ainuüksi asjaolust, et liisinguvõtja kasutab pärast seda, kui liisinguandja on liisingulepingu üles öelnud, liisingueset edasi, järeldada kohe teo toimepanija soovi käituda edaspidi ise võõra asja omanikuna või lasta seda teha kolmandal isikul. Asja edasikasutamine pärast kasutus- ja valdusõiguse lõppemist (nt pärast liisingulepingu kehtivat ülesütlemist) rikub küll liisinguandja omandiõigust, kuid ei pruugi manifesteerida valdaja tahet jätta omanik asjast kestvalt ilma ja käituda edaspidi ise asja faktilise omanikuna või lasta seda teha kolmandal isikul. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-99-15, p 30.)
2. Kolleegium märgib, et Riigikohus ei välistanud osutatud lahendis siiski seda, et ka asja kasutamises pärast valdusõiguse lõppemist võib väljenduda otsese valdaja soov asi enda või kolmanda isiku kasuks pöörata. Sellise järelduse tegemiseks peab olema süüdistuses toodud ja kohtuotsuses tuvastatud mingi asjaolu või asjaolude kogum, mis jätaks objektiivsele kõrvaltvaatajale mulje, et toimepanija ei taha jätkata asja kasutamist võõrvaldajana nagu senimaani, vaid omavaldajana, s.t faktilise omanikustaatuse üle võtta. Näiteks võib omastamistahte manifesteerimisega olla tegemist siis, kui valdaja toimetab kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea või kust asja väljanõudmine on omaniku jaoks ebamõistlikult koormav (vt viidatud lahendi p 30).
3. Liisingueseme teadmata asukohta toimetamine, selle varjamine ja asukoha avaldamisest keeldumine pärast liisingulepingu ülesütlemist muudab omaniku käsutusvõimaluse võimatuks. Niisuguses käitumises avaldub otseselt toimepanija tahe kasutada asja edasi omavaldajana, mis on käsitatav omastamistahte manifesteerimisena. Kui kohus tuvastab, et liisinguandja ja liisinguvõtja vahel oli sõlmitud liisinguleping, mille liisinguandja ütles õiguspäraselt üles liisinguvõtja olulise lepingurikkumise tõttu, siis on kolleegiumi hinnangul eeldatav, et liisingueseme tagastamata jätmise ja selle asukoha aktiivse varjamisega soovib toimepanija asja faktilise omanikustaatuse üle võtta. Sellises olukorras tuleb kaitsepoolel usaldusväärselt tõendada, et süüdistatav tagastas liisingueseme omanikule või et tagastamine oli süüdistatavast mitteolenevatel asjaoludel võimatu.
4. Kriminaalkolleegium märgib siinkohal, et p-s 15 kokkuvõtlikult märgitud ringkonnakohtu järeldused tuginevad üksnes H.Z poolt esmakordselt apellatsioonimenetluses antud ütlustel, millele on kohtuotsuses viidatud täiesti kriitikavabalt. Kolleegium peab vajalikuks meenutada kohtupraktikas korduvalt märgitut, et tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-87-11, p 7), mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-11-89-12, p 14), samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-114-13, p 10). Praegusel juhul sellist H.Z ütluste usaldusväärsust puudutavat analüüsi ringkonnakohtu lahendist aga ei nähtu.
5. Nii ei ole näiteks ringkonnakohus hinnanud H.Z väiteid selle kohta, et liisinguandja ei ole temalt autode tagastamist üldse nõudnudki (KoTo III kd, tl 74 pöördel, tl 75 pöördel). Samuti on H.Z väitnud, et tema käest ei ole küsitud ka vaatlusaluste sõidukite asukohta (KoTo III kd, tl 76 pöördel). Ehkki H.Z sõnul viisid Toyota Land Cruiser 3,0 ja Jaguar SType 3,0 ära I tuvastamata töötajad (KoTo III kd, tl 75), ei ole ringkonnakohus pööranud otsuses vähimatki tähelepanu muudele tõenditele, mis selle kaitseversiooniga ei riimu ja seeläbi kõigutavad otseselt selle usutavust. Nii on esitatud kohtule tõendina näiteks
6. oktoobril 2010 koostatud teatis, mille kohaselt nägi T. L.
7. oktoobril 2010 sõidukeid H.Z elukohas, Toyota Land Cruiser ja Jaguar S-Type seisid maja ees, süüdistatav saabus ise Land Roveriga (KoTo I kd, tl 182). Seda kinnitas T. L. ka kohtuistungil. Seejuures rääkis tunnistaja, et ta oli J. Nesterenkoga arutanud korduvalt D ja T vahel sõlmitud lepingust tulenevaid võlgnevusi. Vaatamata sellele, et H.Z lubas liisingumaksed tasuda või sõidukid tagastada, ta seda ei teinud (KoTo II kd, tl 20 ja 20 pöördel). Kuu aega pärast seda, kui T. L. oli näinud H.Z koduhoovis liisitud sõidukeid, tegi politsei seal läbiotsimise, mis jäi aga tulemusetuks, kuna sõidukeid ei leitud (vt KoTo „Asitõendid I, grupp I“, tl 172–176). Kriminaalasjas ei ole esitatud ega avaldatud ühtegi objektiivset tõendit, mis sõidukite üleandmist H.Z kirjeldatud ajal ning viisil mingilgi moel kinnitaks.
8. Lisaks ütluste usaldusväärsuse küsimuse lahendamata jätmisele on ringkonnakohtu lahendis ignoreeritud ka menetlusõiguslikku arusaama, et isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus

§ 7

lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest

§ 7lg 3 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-11-77-15, p-d 18-19).

22. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on ringkonnakohtul õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, s.o ka maakohtust erinevalt. Vältimaks aga maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Ringkonnakohus peab sellisel juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Nimetatud nõuete mittejärgimine tõendite hindamisel tähendab kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ringkonnakohtu poolt. Eelnevates punktides märgitut arvestades leiab kolleegium, et ringkonnakohus on arutatavas kriminaalasjas hinnanud tõendeid ühekülgselt ja valikuliselt, ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades motiveerimata seisukohtadele. Nimetatud vead on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339

lg 2 mõttes, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja saatmise samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. III 23. Täiendavalt juhib kolleegium tähelepanu järgnevale. Vaatamata sellele, et

§ 344

lg 2 järgi on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puudutavas osas, leiab kolleegium, et kannatanu kaebeõigus ulatub ka menetluskulude väljamõistmise kasseerimiseni. See tuleneb otseselt

§ 189

lg-st 3, mis sätestab, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi

15. peatüki kohaselt. Kuna menetluskulude hüvitamise vaidlustamisel kehtib eriregulatsioon, ei mõjuta

§ 344

lg-s 2 sätestatud edasikaebepiirang kannatanu õigust vaidlustada ringkonnakohtu otsus tema menetluskulude väljamõistmise osas kassatsiooni korras.

1. Kannatanu esindaja vaidlustab kassatsioonis lisaks H.Z õigeksmõistmisele ka ringkonnakohtu otsustuse jätta kannatanu kriminaalmenetluse kulud kannatanu enda kanda. Kassaatori hinnangul pidanuks kohus jätma nimetatud menetluskulu aga riigi kanda. Kolleegium nõustub selle seisukohaga ning selgitab järgmist.
2. Menetluskuluks on muu hulgas kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu (

§ 175lg 1 p 1).

Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral hüvitab tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskulud

§ 182lg 4 järgi riik.

Ehkki selle sätte sisuks on üksnes tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskulud, tuleb seda kolleegiumi hinnangul tõlgendada laiendavalt ja asuda seisukohale, et

§ 182

lg-s 4 sätestatu hõlmab kõiki tsiviilhagi menetlemisega kaasnenud kulusid, sh kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Sellega seoses märgib kolleegium de lege ferenda, et 1. jaanuaril 2017 jõustuv

§ 182

lg 5 ls 1 sätestab otsesõnu, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu kannab tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud riik. 26. Praegusel juhul jättis maakohus kannatanu valitud esindajale makstud tasu õigesti

§ 180lg 1 ja § 182 lg 2 alusel süüdimõistetu kanda.

Kuna apellatsioonimenetluses kannatanu menetluskulud ei suurenenud, pidanuks ringkonnakohus jätma õigeksmõistva otsuse tegemisel kannatanu valitud esindajale makstud tasu

§ 181lg 1 ja § 182 lg 4 alusel riigi kanda.

Seega ei olnud ringkonnakohtul alust nimetatud menetluskulu kannatanu enda kanda jätmiseks. Isegi kui kannatanu menetluskulud oleksid apellatsioonimenetluses suurenenud, tulnuks ringkonnakohtul

§ 185lg 1 alusel jätta kannatanu uuedki menetluskulud riigi kanda.

IV 27. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 361

lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2, § 361 lg-st 2, § 341 lg‑st 3 ja § 339 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu

1. detsembri
2. a otsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Prokuröri kassatsioon tuleb rahuldada. Kannatanu esindaja kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt, s.o D A/S menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas. (allkirjastatud digitaalselt)