Riigikohtunike Villu Kõve, Malle Seppiku ja Tambet Tampuu eriarvamus tsiviilasjas nr 3-2-17-16
- Leiame, et kassatsioonkaebus tulnuks rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tühistada ja jõusse jätta maakohtu otsus. Maakohus leidis tuvastatud asjaoludel õigesti, et haginõue oli aegunud ja jättis hagi kostja taotlusel seetõttu põhjendatult rahuldamata.
- Meie arvates tõlgendas koosseisu enamus aegumise peatumise aluseid liiga laialt ning eelistas põhjendamatult hageja huve kostja huvidele, pannes kostjale määramatu ja teadmata aegumise peatumise riski asjaoludel, mille eest ta ei vastuta ja millest ta ei tea ega peagi teadma.
- Vaidlustamata siinkohal senist kohtupraktikat kohtueelse kriminaalmenetluse kui aegumise peatumise aluse käsitlemist TsÜS § 160 lg 2 p 4 kontekstis „seaduses sätestatud kohtueelse menetlusena", oleme seisukohal, et aegumise peatumise aluseks saab olla siiski vaid teatud miinimumnõuetele vastav menetlus. Selles menetluses peab haginõue olema selgelt identifitseeritavalt esitatud, kattuma vähemasti üldjoontes hilisemas tsiviilkohtumenetluses esitatuga ja ka kostjal peab selle menetluse kestel olema võimalik vähemasti hagist teada saada. Lubamatu on olukord, kui aegumine loetakse peatunuks menetluses, millest kostja saab teada alles kuid või ka aastaid hiljem. Kuigi otsuse p-s 24 on viidatud võimalusele, et kriminaalmenetluse järgselt hagi esitamisega liigsel viivitamisel võib hageja hea usu põhimõte järgi kaotada õiguse aegumise peatumisele tugineda, on selline kriteerium ebamäärane ega taga õigussuhetes piisavat kindlust. Kostjal on õigustatud ootus sellele, et kui nõude üldise aegumistähtaja kestel tema vastu nõuet ei esitata ja aegumise peatumise alused teise menetluse tõttu ei ole talle äratuntavad, võib ta eeldada, et nõue on aegunud. Kui võrrelda TsÜS § 160 lg-s 2 toodud hagi esitamisega võrdsustatud aegumise peatumise aluseid, siis kõigis neis menetlustes jõuab varem või hiljem teadmine avalduse esitamisest ka kostjani, olgu sama menetluse raames või sellele vahetult järgnevas hagimenetluses, mis õigustab neid aluseid näha hagimenetluse tagasiulatuva „pikendusena". Kohtueelne kriminaalmenetlus, mis ei jõua kohtumenetluseni, milles sisuliselt haginõudega ei tegelda ega nõuet isegi identifitseerita ja millest kostjat ei teavitata ning millele hagimenetluse järgnemine on teadmata, neile nõuetele ei vasta. See, et potentsiaalsele kannatanule on kriminaalmenetluses loodud soodsam olukord tsiviilhagi esitamiseks ja menetlemiseks (otsuse p 15), ei võta temalt ära õigust ja võimalust esitada tsiviilhagi tavalises korras maakohtusse. See, et kannatanule on loodud täiendav soodsam positsioon, ei saa muuta aegumise tähendust (õigusrahu saabumine seaduses sätestatud tähtaja möödumisel) ning seab kostja üllatuslikku olukorda - aegumistähtaeg sõltub lõppkokkuvõttes üksnes uurimise kestusest (millest kostja ei pruugigi teada) ja kostja peab olenemata sellest, kas ta kriminaalmenetluses uuritavast kuriteokahtlusest ja tema vastu esitatud tsiviilhagist teab või mitte, olema valmis tegelema õigussuhetega, millest tulenevaid nõudeid ta sai pidada aegunuks. Seega on sõnamurdlikkuse väide liiast (otsuse p 16 lõpp). Pigem on just kostja jaoks niisugune olukord ebaõiglane.
- Me ei vaidlusta kolleegiumi enamuse seisukohta, et kriminaalmenetlusliku tsiviilhagi esitatuks lugemisel ei kohaldu TsMS § 362 lg 1 (vt otsuse p 21), st kohtueelses kriminaalmenetluses hagi kostjale kätte toimetama ei pea, kui kriminaalasja kohtusse ei saadeta. See on ka loogiline, sest kui kriminaalasi kohtusse ei jõua, pole vaja sellega ka kolmandaid isikuid koormata. Samas ei tähenda see, et selline menetlus peab kaasa tooma aegumise peatumise.
- Kolleegiumi enamus nõustus ringkonnakohtuga, et aegumine peatus
- veebruaril 2012 kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitamisega (vt otsuse p 23). Samas ei ole ei Riigikohus ega ringkonnakohus teinud selgeks, mis kujul ja kuidas see hagi
- veebruaril 2012 esitati. Ebaselgeks jääb, kas hageja poolt kohtueelsele menetlejale esitatud hagi vastas Riigikohtu otsuse p-des 17 ja 18 nimetatud nõuetele, mh, kas tsiviilhagi esitaja vastas kannatanu materiaalsele määratlusele, ja isik, kelle vastu tsiviilhagi esitati, kuriteokahtluse tõesuse korral tsiviilkostja materiaalsele määratlusele. Ringkonnakohus ega Riigikohus ei ole hinnanud tsiviilhagi seost karistusseadustiku KarS §-ga 2172 jt eeldustega. Nende eelduste kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja tõendite hindamist, milleks Riigikohtul pädevus puudub. Ringkonnakohus ei tuvastanud, mis asjaoludel hagi kriminaalasja kohtueelses uurimises esitati ning mida selles menetluses täpsemalt uuriti (viide on vaid paragrahvile, mille alusel menetlust alustati) mingist võrdlusest rääkimata. Ringkonnakohus pidas ekslikult piisavaks ainuüksi seda, et mingi tsiviilhagi kriminaalasjas esitati.
- Selge ei ole ka see, mida käesolevas asjas peetakse kuriteokahtluseks, sest KrMS-s räägitakse kuriteokahtlusest ennekõike kahtlustatava kontekstis ja seoses tema õigustega (vt nt KrMS § 33). Riigikohtu otsuse järgi võivad kuriteokahtluse asjaolud nähtuda erinevatest menetlusdokumentidest (otsuse p 19 lg 2 lõpulause), aga ometigi ei näidata, millisest dokumendist see siis käesolevas asjas nähtub. Otsuse p 18 nõuete järgi oleks tulnud võrrelda kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi raskuspunktiks olevaid asjaolusid (vt ka otsuse p 17) mingis kriminaalasja menetlusdokumendis kirjeldatud kuriteokahtluse asjaoludega. Seda ei ole käesolevas asjas aga tehtud.
- Koosseisu enamuse seisukohad ei ole kooskõlas selle mõttelise süsteemiga, mille on loonud Riigikohtu kriminaalkolleegium ja ka erikogu oma seniste seisukohtadega. Näiteks on Riigikohtu kriminaalkolleegium seni leidnud, et tähtis ei ole küll see, millises kriminaalmenetluse staadiumis on tsiviilhagi esitatud, kuid oluline on see, et isik, kelle vastu see on esitatud, saaks vähemalt menetluse lõpuks süüdistatavaks või tsiviilkostjaks (RKKKo 3-1-1-13-14, p-d 15 ja 20; 3-1-1-79-09 p 11; RKKKm 3-1-1-1-14, p 19; RKEKo 3-1-1-106-12 p 47). Villu Kõve, Malle Seppik, Tambet Tampuu