Obsah (4)

§ 24§ 28§ 13§ 21

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-58-16 Määruse kuupäev Tartu, 14. september 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Malle Seppik ja Tambet Tampuu Kohtuasi

§ 24lg 3 kohaselt saneerimiskava vastu.

1. Saneerimisnõustaja esitas
2. juunil 2015 maakohtule kinnitamiseks saneerimiskava ja arvamuse saneerimiskava kohta (I kd, tl 266). Arvamuses tõi saneerimisnõustaja välja, et enamik võlausaldajatest on selgelt väljendanud oma heakskiitu saneerimiskavale (poolt 72,65% võlausaldajatest, kellel 74,72% kõikidest häältest). Saneerimisnõustaja pidas saneerimiskava rakendamisega avaldaja kasumlikkuse taastamist ja jätkusuutlikku tegutsemist tulevikus võimalikuks ning ei nõustunud võlausaldajate etteheidetega rühmitamise vajaduse, võlausaldajate erineva kohtlemise ja vara põhjendamatult negatiivse hindamise kohta. Saneerimisnõustaja soovitas kokkuvõttes kohtul saneerimiskava kinnitada.
3. Pärnu Maakohus kinnitas
4. juuli
5. a määrusega saneerimiskava. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt koheldakse saneerimiskavas võlausaldajaid võrdselt ja saneerimiskava vastab ettenähtud nõuetele. Kava vastuvõtmisel on järgitud

§-s 24 sätestatut, saneerimiskava poolt on antud nõutav arv hääli ja hääletamisel ei ole rikutud võlausaldajate õigusi, samuti ei nähtu

§ 28lg 2 kohaseid protseduurilisi rikkumisi.

Maakohus nõustus saneerimisnõustaja arvamusega saneerimiskava täitmise võimalikkuse ja mõistliku sisu osas ka sisuliselt ning leidis, et saneerimiskavas esile toodud erinevad meetmed võimaldavad avaldajal kasumlikkuse taastada ja tulevikus jätkusuutlikult tegutseda. Aktsiaseltsi „Dimela", AS-i Baltic Agro, AS-i Dimedium, Agrochema Eesti OÜ, AGROTRADE OÜ, EESTI TÕULOOMAKASVATAJATE ÜHISTU, AS-i Oilseeds Trade ja Older Grupp Osaühingu

1. mai
2. a väidete osas nõustus maakohus täielikult saneerimisnõustaja seisukohaga ja leidis, et Riigikohtu
3. mail
4. a tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11 tehtud määruse p-des 49 ja 61 on öeldud, et ühtegi võlausaldajat ei tohi saneerimismenetluses kohelda oluliselt halvemini, kui neid koheldaks pankrotimenetluses, ja selle kontrollimiseks tuleb teha pankrotihinnang. Saneerimisnõustaja tegi pankrotihinnangu ja leidis selle alusel summad, mis igale võlausaldajale pankrotimenetluses tõenäoliselt välja makstaks. Ei ole alust arvata, et pankrotihinnang oleks koostatud valedel eeldustel või arvnäitajatel. Pankrotihinnang arvestab ja peab arvestama võlausaldajate nõuete tagatust. Pandiga tagatud nõudega võlausaldaja saab pankrotimenetluses oma nõude rahuldatud suuremas ulatuses kui pandiga tagamata nõudega võlausaldaja, seetõttu ei saa pidada sarnast olukorda saneerimismenetluses pandiga tagamata nõudega võlausaldajate õigusi rikkuvaks. Kui saneerimiskavas vähendada ka pandiga tagatud nõudega võlausaldajate nõudeid 50%-ni põhinõudest, oleks see nende õiguste rikkumine ega läheks kokku Riigikohtu lahendi põhimõtetega. Seega ei ole vastuväited rühmitamise osas asjakohased ega põhjendatud. Maakohus ei nõustunud ka Scandagra Eesti AS-i vastuväidetega. Maakohus leidis, et saneerimisnõustaja viitas õigesti, et tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11 Riigikohtu tehtud määruses peeti silmas, et saneerimiskavas ei saa ümber kujundada kestvuslepingu tingimusi, kuid saab ümber kujundada nõudeid, mille maksetähtpäev ei ole saabunud. Võlausaldaja nõude ümberkujundamine ei muutnud lepingutingimusi, vaid nõude tasumise tähtaega sarnaselt teiste võlausaldajate nõuetega. Maakohus märkis lisaks, et ei näe põhjust, miks oleks pidanud osaluse andmist eelistama teistele abinõudele, viitas, et vallasvara hinnangus on arvestatud pankrotimenetluse eripäraga (varade kiirmüük), ning leidis, et saneerimiskava täitmise tähtaega ei muuda vastuoluliseks 15-aastane annuiteetgraafik, sest viieaastase maksegraafiku alusel summade tasumine käinuks avaldajale üle jõu. Maakohus pani saneerimisnõustajale kohustuse esitada igal poolaastal aruanne ning märkis avaldaja ja saneerimisnõustaja palvel kohtumääruse resolutsiooni saneerimiskava täitmise tagamise abinõud. Maakohus mõistis saneerimisnõustaja tasu ja kulutuste katteks saneerimiskava kinnitamiseni välja 21 771 eurot ja 70 senti + käibemaks, kokku 26 126 eurot ning määras saneerimiskava täitmise järele valvamise eest saneerimisnõustaja tasuks maksimumsummades esimese poolaasta eest 9000 eurot ja järgnevatel poolaastatel saneerimismenetluse lõpuni 4500 eurot. Muud menetluskulud, sh avalduselt tasutud riigilõivu jättis kohus avaldaja kanda.
5. Aktsiaselts „Dimela", AS Baltic Agro, AS Dimedium, Agrochema Eesti OÜ, AGROTRADE OÜ, EESTI TÕULOOMAKASVATAJATE ÜHISTU, AS Oilseeds Trade ja Older Grupp Osaühing esitasid
6. juulil 2015 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palusid tühistada maakohtu
7. juuli
8. a määruse, jätta avaldaja saneerimiskava kinnitamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud määruskaebuse esitajate kanda.
9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
10. augustil 2015 saatis ringkonnakohus tsiviilasja tagasi maakohtule, sest maakohus ei olnud toimetanud määruskaebust kõigile võlausaldajatele kätte ega küsinud neilt vastust. Pärast määruskaebuse kättetoimetamist esitasid selleks soovi avaldanud võlausaldajad oma seisukoha. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
11. Tallinna Ringkonnakohus jättis
12. jaanuari
13. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja võlausaldajate määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud võrdsetes osades määruskaebuse esitajate kanda ning avaldaja taotluse hüvitatavate menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määruskaebuse esitajatelt väljamõistmiseks rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et peamiselt vaidlustavad võlausaldajad määruskaebuses AS-i SEB Pank nõude ümberkujundamist ja tema hääletamisõigust, pannes kahtluse alla, kas võlausaldajaid koheldi saneerimiskava vastuvõtmisel võrdselt. Ringkonnakohus leidis, et saneerimismenetlus on võlgnikukeskne ning suunatud eelkõige majanduskäibe kaitsele, mistõttu võivadki võlausaldaja huvid olla ettevõtja huvidest veidi vähem olulised. Seejuures viitas ringkonnakohus Riigikohtu
14. novembril
15. a tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09 tehtud määruse p-le
16. Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuse väidetega, et AS-i SEB Pank nõue jäeti saneerimiskavas ümber kujundamata, ega sellega, et hääletada oleks tulnud rühmades, sest saneerimisabinõud olid kõikide võlausaldajate suhtes identsed ja seadusest ei tulene rühmitamise kohustust. Ainuüksi asjaolu, et AS-ile SEB Pank makstav summa on sama mis pankrotimenetluses, ei anna alust väita, et nõue jäi ümber kujundamata ja pank ei oleks pidanud osalema hääletamisel. Kohus võib jätta saneerimiskava kinnitamata olulise rikkumise korral (

§ 28lg 5) ning olulise rikkumise mõiste sisustamine on kohtu otsustada.

Kavas tuleb adekvaatselt hinnata, mis saaks nõuetest saneerimiskava kinnitamata jätmisel. Pankrotimenetluses saaksid pandiga tagatud võlausaldajad nõude rahuldatud samas ulatuses nagu saneerimise korral. Tagamata nõudega võlausaldajatel on võimalik saada oma nõue rahuldatud vähemalt 50% ulatuses, kui pankroti korral oleks reaalne nõude rahuldamine oluliselt väiksemas ulatuses. Tulemuste võrdlust arvestades ei olnud rühmade moodustamata jätmine isikute huve oluliselt kahjustav. Vastusena määruskaebusele tõi ringkonnakohus välja, et etteheide, et maakohus jättis kontrollimata AS-i SEB Pank nõude pandiga tagatuse, ei ole asjakohane, sest nõude õiguspärasuse esmase kontrolli kohustus on saneerimisnõustajal. Pank ei ole enda nõuet ega saneerimiskava vaidlustanud (

§ 13lg 1), mistõttu puudub kohtul põhjus saneerimiskavas märgitud andmetes kahelda.

Samuti oli kohus seisukohal, et ei ole alust kahelda kinnisvara hindamisakti koostajate pädevuses, võimalikke saneerimisabinõusid on kohaselt kaalutud ning väited määruskaebuse edukuse ja valitud abinõude kohta on vastuolulised. Kohus oli veendunud, et ettevõtte jätkusuutlikkuse eesmärgil on võimalik saneerimismenetluses rahuldada nõuded kavas toodud ulatuses. Määruskaebuse esitamisest tingitud kulud jättis kohus määruskaebuse esitajate kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Aktsiaselts „Dimela", AS Baltic Agro, AS Dimedium, Agrochema Eesti OÜ, AGROTRADE OÜ, EESTI TÕULOOMAKASVATAJATE ÜHISTU, AS Oilseeds Trade ja Older Grupp Osaühing esitasid
2. veebruaril 2016 Riigikohtule määruskaebuse, milles palusid ringkonnakohtu määruse tühistada, teha asjas lahend, millega jätta avaldaja saneerimiskava kinnitamata või saata asi läbivaatamiseks madalama astme kohtule. Menetluskulud palusid võlausaldajad jätta avaldaja kanda. Määruskaebuses heidavad võlausaldajad kohtutele ette, et kohtud on jätnud tuvastamata, kas pandiga tagatud suurima võlausaldaja AS-i SEB Pank nõue kujundatakse ümber. Kui panga nõuet ei kujundata sisuliselt ümber, ei saanud pank saneerimiskava kinnitamisel hääletada ning panga häälteta ei oleks saneerimiskava vastu võetud. Kohtud on ümberkujundamise mõistet vaikimisi ebaõigesti sisustanud, eeldades, et ümberkujundamine võib seisneda mistahes muudatustes nõude tingimustes, mitte vaid võlausaldaja järeleandmistes. Võlausaldajad on leidnud läbivalt, et võlausaldaja õigus osaleda hääletamisel sõltub sellest, kas võlausaldajal on saneerimismenetluses üldse midagi kaotada. Kohtud ei ole nõuete õiguspärasust hinnanud ja on kontrollikohustust sõnaselgelt eitanud, viidates, et nõuete õiguspärasust peab kontrollima saneerimisnõustaja. Võlausaldajate ainsaks võimaluseks vaidlustada teiste võlausaldajate nõudeid on vaidlustada saneerimiskava kinnitamist. Ainuüksi saneerimisnõustaja seisukoht ja tema isiklik vastutus ei võta võlausaldajatelt kohtuliku kontrolli õigust. Kontrollikohustuse täitmata jätmine on menetlusõiguse oluline rikkumine. Kui pandiga tagatud nõudega võlausaldajad oleksid hääletanud eraldi rühmas, ei oleks saneerimiskava vastu võetud. Pandiga täielikult tagatud nõude omanikul ei ole saneerimismenetluses midagi kaotada ning ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks peaks selline võlausaldaja saama otsustada teiste võlausaldajate nõuete vähendamise üle. Nii nagu pankrotimenetluses sõlmitava kompromissi puhul, ei peaks ka saneerimismenetluses pandiga tagatud nõudega võlausaldajad saama vastavalt saneerimiskava kinnitamise üle hääletada. Riigikohtu praktika kohaselt moodustuvad võlausaldajate erineva kohtlemise puhul rühmad automaatselt, seega on ringkonnakohus rühmade moodustumise kohustust põhimõtteliselt valesti mõistnud ja see võis mõjutada lõpplahendit. Kohus ei saa piirduda üksnes tõdemusega, et saneerimisabinõud annavad parema tulemuse kui pankrot, hinnata tuleks, millised saneerimisabinõud on vältimatult vajalikud. Lubatud ei ole mistahes abinõud, mis on pankrotiolukorraga võrreldes paremad, vaid väiksemat vajalikku riivet kaasa toovad. Kohtud ei ole hinnanud saneerimismenetluse eduväljavaateid, vaid on piirdunud üksnes viidetega saneerimisnõustaja arvamusele. Saneerimiskavas ei ole esitatud selgeid finantsprognoose. Olukorras, mil suur hulk võlausaldajaid on saneerimise edukuse kahtluse alla seadnud, oleksid kohtud pidanud vastavad asjaolud välja selgitama või määrama omalt poolt eksperdi.
3. Avaldaja ei nõustunud määruskaebuses toodud seisukohtadega ning tõi välja, et saneerimiskava kinnitamine oli seaduslik ja kohtu kaalutlusõigusel põhinev, viidates Riigikohtu
4. novembri
5. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-122-09 p-le
6. Kohtu roll on anda hinnang, kas esitatud kujul on kava täitmine tõenäoline. Kohus ei peagi hindama iga üksiku võlausaldaja subjektiivset seisukohta. Määruse tühistamine tooks kaasa kohtu kaalutlusõiguse põhjendamatu piiramise.

ei näe ette kohustust välja tuua detailselt võlausaldaja nõude kujunemise aluseid, oluline on, et ettevõtja ja võlausaldaja saavad üheselt aru võlausaldaja nõude suurusest saneerimise algatamise hetkel ning nõude tagatusest. Kohtu kontrollikohustuse võib tingida see, kui ettevõtja ja võlausaldaja jäävad nõude suuruse või selle kujunemise osas eri meelt (

§ 13lg 1), kuid praegu selle üle ei vaielda.

Kohus peab andma n-ö pankrotihinnangu. Kuivõrd pankrotihinnang arvestas proportsionaalselt ka võlausaldajate nõuete tagatust, ei olnud erinevate saneerimismeetmete kohaldamiseks vajadust. Rühmade moodustamise kohustust saneerimismenetluses ei ole ning saneerimiskava ei näe ette võlausaldajate oluliselt erinevat kohtlemist. See ei ole oluline puudus, mis annaks alust saneerimiskava tühistada. Võlausaldajate rühmitamise kohustus ei teki mitte asjaolust, kas võlausaldajate nõuded on pandiga tagatud või tagamata, vaid sellest, kui võlausaldajate suhtes kohaldatakse erinevaid saneerimisabinõusid. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ning asi tuleb saata uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse.
2. Ringkonnakohus leidis, et kuivõrd võlausaldajate suhtes kohaldati identseid saneerimismeetmeid ja võlausaldajate huve oluliselt ei kahjustatud, ei olnud vajadust hääletamisel võlausaldajaid rühmitada. Ringkonnakohus lisas, et arvestades, milline oleks võlausaldajate olukord alternatiivse pankrotimenetluse korral, s.o pandiga tagatud võlausaldajad saaksid nõuded rahuldatud samas suuruses ning ülejäänud võlausaldajad oluliselt vähem kui saneerimismenetluses, ei olnud rühmade moodustamata jätmine puudutatud isikute õigusi ja huve oluliselt kahjustav. Ringkonnakohus oli seisukohal, et olukorda, kus saneerimismenetluses makstakse pandiga tagatud nõudega võlausaldajale välja proportsionaalselt suurem väljamakse, ei saa pidada pandiga tagamata nõudega võlausaldaja õigusi rikkuvaks (vt ringkonnakohtu otsuse p 36; kohtutoimiku VII kd, tl 193). Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. 14.

§ 21

lg 2 sätestab, et saneerimiskavas võib ette näha, et võlausaldajate nõuded rahuldatakse võlausaldajate rühmade kaupa ning ühe rühma moodustavad ühesuguste õigustega võlausaldajad. Võlausaldajate nõuete rühmitamine saneerimiskavas muudab saneerimiskava üle toimuva hääletuse tingimusi ja saneerimiskava vastuvõtmise eeldusi.

§ 24

lg 3 sätestab, et kui võlausaldajad on saneerimiskava alusel jaotatud rühmadesse, siis on kava vastu võetud, kui igas rühmas hääletas saneerimiskava poolt vähemalt pool kõigist ühte rühma kuuluvatest võlausaldajatest, kellele kuulub vähemalt kaks kolmandikku rühmas esindatud häältest. Kolleegium on 9. mail 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11 tehtud määruse p-s 40 selgitanud, et kuigi võlausaldajate rühmade moodustamise kohustust

§ 21

lg 2 esimesest lausest ei tulene, ei tähenda see, et faktiliselt võlausaldajaid saneerimiskavas õiguste kaupa grupeerides võiks vältida rühmitamisest tulenevaid tagajärgi üksnes seeläbi, et seda rühmadeks jagamiseks ei nimetata. Samas punktis on kolleegium rõhutanud, et kui kavas koheldakse erinevate õigustega võlausaldajaid oluliselt erinevalt, olgu nende nõuete suhtes rakendatavate saneerimisabinõude olemuse, maksete ajatamise erineva tähtaja, nõude rahuldamise protsendi vms osas, tähendab see sisuliselt ka rühmade loomist ja sellele kehtestatud nõuete järgimise kohustust menetluses. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kolleegium on seisukohal, et kui pandiga tagatud nõudega võlausaldajale makstakse saneerimiskava kohaselt välja proportsionaalselt suurem väljamakse kui pandiga tagamata nõudega võlausaldajatele, koheldakse pandiga tagatud ja pandiga tagamata nõudega võlausaldajaid oluliselt erinevalt. Sellest, et saneerimiskava järgi ei kohaldata pandiga tagatud nõudega võlausaldajaid halvemini, kui neid oleks koheldud pankrotimenetluses, ei saa järeldada, et puudub alus pandiga tagatud nõudega võlausaldajaid käsitada eraldi võlausaldajate rühmana

§ 21lg 2 järgi.

Rühmitamiseks annab alust asjaolu, kas ka saneerimiskava järgi koheldakse pandiga tagatud nõudega võlausaldajaid erinevalt muudest võlausaldajatest. 15. Võlausaldajate määruskaebuses leitakse, et kui pandiga tagatud nõuetega võlausaldajad oleksid hääletanud eraldi rühmas, ei oleks saneerimiskava vastu võetud. Määruskaebuses väidetakse veel, et saneerimiskavaga loodi käesoleval juhul pandiga tagatud ja pandiga tagamata nõudega võlausaldajate jaoks sisuliselt eraldi rühmad, mistõttu oleks tulnud saneerimiskava kinnitamisel järgida rühmitamisest tulenevaid nõudeid. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel kontrollima, kas saneerimiskava kinnitamisel on järgitud

§ 28lg-s 2 sätestatud nõudeid.

Muu hulgas peab ringkonnakohus juhinduma käesoleva otsuse p-s 14 toodud kolleegiumi seisukohadest ning lähtuma sellest, et

§ 24

lg-st 3 tulenevalt peab saneerimiskava vastuvõtmiseks hääletama saneerimiskava poolt nii pandiga tagatud kui ka pandiga tagamata nõudega võlausaldajate rühmast vähemalt pool kõigist ühte rühma kuuluvatest võlausaldajatest, kellele kuulub vähemalt kaks kolmandikku rühmas esindatud häältest.

1. Kuivõrd ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
2. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Peeter Jerofejev, Malle Seppik, Tambet Tampuu