Obsah (4)

§ 23§ 5§ 11§ 9

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-32-16 Otsuse kuupäev 14. september 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld Kohtuas

). 11. Kriminaalmenetlus, mille ebamõistliku pikkuse eest kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist, lõppes enne kui jõustus

.

§ 23

lg 3 sätestab, et kui

näeb ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise juhul, mida AVVKHS ette ei näe, kohaldatakse

-i tagasiulatuvalt. AVVKHS ei näinud ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist ette. Seevastu

§ 5

lg 1 p 6 kohaselt võib isik, kes mõistetakse kriminaalmenetluses õigeks, nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati ebamõistliku menetlusajaga. Seadusandja tahteks oli seadusele soodsa tagasiulatuva jõu andmisega leevendada põhiseadusevastast olukorda (vt süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu seletuskiri, 635 SE, § 23 selgitus). Reeglina oleks selline nõue tulnud esitada prokuratuurile, v.a juhtumil, kui halduskohus oli kahju hüvitamise kaebuse menetlusse võtnud (

§ 23lg-d 4 ja 5).

Seega oleks ringkonnakohtul tulnud asja lahendamisel kohaldada

-i tagasiulatuvalt. 12.

§ 23

lg 4 alusel tuleb kahju hüvitamise taotlus esitada vastavalt halduskohtumenetluse seadustikus hüvitamiskaebusele ettenähtud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul alates

jõustumisest

1. mail
2. Kaebaja on

kohaselt taotluse ebamõistliku menetlusajaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks esitanud tähtaegselt. 13.

§ 5

lg 1 p 6 sätestab, et kui isik mõistetakse süüteomenetluses õigeks, on tal õigus nõuda ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist.

§ 5

lg 1 p 6 alusel hüvitatakse füüsilisele isikule mittevaraline kahju, kui rikuti isiku õigust mõistlikule menetlusajale. Riigikohus lähtub mõistliku menetlusaja hindamisel

kontekstis jätkuvalt nii Riigikohtu kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu varasemast praktikast tulenevatest kriteeriumitest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks menetluses kaalul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, 621). 13.
3. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja suhtes alustati kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr 06260100441 KarS § 141 lg 2 p 1 ja § 114 p 2 järgi
4. märtsil 2006, mil ta kahtlustatavana kinni peeti, ning süüdistus esitati talle
5. veebruaril
6. Süüdistusakt kaebaja kohta koostati ca 7 aastat pärast kriminaalmenetluse alustamist. Tartu Ringkonnakohtu
7. aprilli
8. a otsusega, mis jõustus
9. aprillil 2014, mõisteti kaebaja selles kriminaalasjas õigeks. Seega kestis kriminaalmenetlus G. Kaziksi suhtes kokku 8 aastat, 1 kuu ja 28 päeva. Kolleegium nõustub kohtutega, et vaidlusalune kriminaalasi oli tõenduslikult keeruline, eelkõige seetõttu, et tegemist oli KarS § 141 lg 2 p 1 ja § 114 p 6 järgi kvalifitseeritava raske isikuvastase kuriteoga, milles puudusid otsesed tõendid (vahetud tunnistajad ning surnukeha). Sellest tulenevalt tuli läbi viia mitmeid menetlustoimingud, et koguda kaudseid tõendeid. 13.
10. Vaidlusaluses kriminaalasjas viidi menetlustoimingud valdavalt läbi
11. ja
12. a-l. Kuni
13. a-ni aktiivset menetlust ei toimunud, v.a lühiajaline periood
14. a-l, mil erinevatele asutustele esitati 6 päringut. 13.
15. Kaebaja peeti
16. novembril 2009 teises kriminaalasjas nr 09230119225 kinni kahtlustatavana nelja naise vägistamises. Prokuratuur ootas
17. a märtsist kaebaja suhtes algatatud kriminaalasjas nr 09230119225 tehtud lahendi jõustumist selleks, et kasutada kuriteo toimepanemise viisi (modus operandi) kaebajale kriminaalasjas nr 06260100441 esitatava süüdistuse tõendamisel. Kriminaalmenetlus asjas nr 09230119225 lõppes kaebaja süüdimõistmisega, mis jõustus Riigikohtu
18. oktoobri
19. a otsusega asjas nr 3-1-1-74-
20. Seega märtsist 2009 kuni
21. a sügiseni oodati kaebaja suhtes otsuse jõustumist teises kriminaalasjas, millest võis tekkida täiendavaid kaudseid tõendeid vaidlusaluses kriminaalasjas juba kogutud tõenditele. Tulenevalt Riigikohtu praktikast võivad kaudsete tõendite pinnalt kuriteo asjaolude tõendamiseks vajaliku süsteemi kujundamise moodused olla erinevad. Kuritegude uurimise praktikas on kinnitust leidnud, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka kurjategijad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest võimetest, oskustest jms. Sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
22. märtsi
23. a otsus asjas nr 3-1-1-8-10, p 11). Kolleegium jagab prokuratuuri seisukohta, et n-ö modus operandi-tõendi kogumine ei olnud praeguses asjas ilmselgelt põhjendamatu, kuna teod, milles G. Kaziksit kummaski kriminaalasjas kahtlustati, olid sarnased ja samas väga rasked. Kuigi vaidlusaluses kriminaalasjas ei olnud otseseid tõendeid, olid kogutud tõendid (kriminaalasja nr 06260100441 nt tunnistajate ülekuulamise protokollid, äratundmiseks esitamise protokoll, asitõendi vaatlusprotokoll jm tõendid) piisavad, et kaebajat kuriteos kahtlustada ja tema suhtes kriminaalmenetlust mitte lõpetada. Ulatuslik avalik huvi selgitada raske isikuvastase kuriteo osas välja tõde, võis õigustada menetlusaja teatud pikenemist. Samas tuleb märkida, et vaidlusalusaluses kriminaalmenetluses koostati kaebaja kohta süüdistusakt
24. veebruaril 2013 ehk üle seitsme aasta pärast kriminaalmenetluse alustamist ning üks aasta ja ca neli kuud pärast kriminaalasjas nr 09230119225 tehtud kohtuotsuse jõustumist. Ühtlasi ei nähtu asjale lisatud materjalidest, et prokuratuur oleks vähemalt kaalunud vaidlusaluse kriminaalasja ja kriminaalasja nr 09239119225 ühendamist üheks kriminaalasjaks (KrMS § 216 lg 3 p 1). Kriminaalasjade ühendamise kaalumine oleks võinud tõenäoliselt tagada, et vaidlusalust kriminaalasja oleks menetletud kiiremini, säilitades samas võimaluse lähtuda modus operandi põhimõttest. Vaidlusaluse kriminaalasja menetlus oli kestnud teise kriminaalasja alguseks kolm aastat ja ca seitse kuud, mis oleks võinud prokuratuurile tekitada põhjendatud kahtluse, et seda ei pruugita ilma kriminaalasju ühendamata mõistliku aja jooksul lõpetada. 13.
26. a-l viidi kriminaalasjas nr 06260100441 läbi 10 menetlustoimingut: kontrolliti, kas kannatanu on olnud vahepealsel ajal tegev interneti suhtlusportaalides ja kas ta võib olla Eestist lahkunud; kuulati üle kaks tunnistajat ja kahtlustatav; tehti päringuid krediidiasutustele ja Eesti Haigekassa Tartu osakonnale; teise kahtlustava suhtes kriminaalasi lõpetati. Pärast Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse jõustumist prokuratuuri poolt
27. a-l läbi viidud menetlustoimingute hulgas ei olnud selliseid menetlustoiminguid, mida ei oleks saanud teha varasemalt, nt perioodil 2009-
28. 13.
29. Kriminaalasjas nr 06260100441 ähvardas kaebajat suurima võimaliku karistuse korral eluaegne vangistus. Kriminaalasja menetluse pikkus ei olnud tingitud kaebaja tegevusest. 13.
30. Eeltoodud põhjustel nõustub kolleegium halduskohtu ja ringkonnakohtuga, et vaidlusaluse kriminaalasja menetlemisel rikuti mõistliku menetlusaja nõuet.
31. Kohtud on kaebajale ebamõistliku menetlusega tekitatud mittevaralise kahju sidunud kaebaja au ja hea nime teotamisega. Kahjuhüvitise välja mõistmata jätmist on kohtud põhjendanud õiguse rikkumise vähese intensiivsusega. Kolleegium märgib, et tõendada tuleb asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise (Riigikohtu halduskolleegiumi
32. jaanuari
33. a otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 15). Muu hulgas on mittevaralise kahju hüvitamine

§ 11lg-s 3 ette nähtud ebamõistliku menetlusaja ületamise korral.

Seega, kui tegemist on ebamõistliku menetlusajaga ületamisega, ei ole täiendavalt vaja teiste põhiõiguste rikkumise tuvastamist. II 15.

§ 11

lg 5 sätestab, et ebamõistliku menetlusaja korral on mittevaralise kahju hüvitis iga viivitatud aasta eest nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk. 15.

1. Tulenevalt otsuse punktis 13 märgitud asjaoludest ja kaalutlustest on kolleegiumi hinnangul praeguses asjas menetleja kohtueelses menetluses viivitanud ebamõistlikult ca kaks aastat. Vaidlusaluse kriminaalasja kohtulikku arutelu ei saa aga pidada ebamõistlikult pikaks, kuna kriminaalasjas esitati süüdistusakt kohtule
2. veebruaril 2013 ja kaebaja suhtes tehtud otsus jõustus
3. aprillil
4. Kohtumenetluse kogukestus oli seega üks aasta ja ca kaks kuud. 15.
5. Nõude esitamise ajaks tuleb käesoleval juhul lugeda
6. maid 2014, mil kaebaja esitas hüvitamisnõude Siseministeeriumile. Hüvitise suuruse arvutamisel tuleb lähtuda seega enne
7. aasta maikuud Statistikaameti poolt viimase avaldatud kvartali keskmise brutopalga suurusest.
8. aasta aprilli seisuga oli Statistikaamet avaldanud
9. aasta IV kvartali keskmise brutokuupalga, mis oli 986 eurot. Kuivõrd kolleegium on eelnevalt käsitlenud, et kaebaja suhtes oli menetlusega viivitatud 2 aasta vältel, kuuluks kaebajale

§ 11lg 5 alusel hüvitamisele mittevaraline kahju 2x986=1972 eurot.

16.

§ 11

lg-s 5 toodud hüvitismäär on sätestanud mitte piirmäära, vaid juhisena tüüpjuhtumite lahendamiseks.

§ 9lg 1 ja RVast

S § 13 lg 1 alusel on lisaks

§ 9

lg-ga 2 antud võimalus ka

§ 11

lg-s 5 fikseeritud hüvitise suurust muuta, kui see hüvitis ei ole õiglane, arvestades üksikjuhtumi olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve. Muutmine hõlmab endas seejuures nii suurendamise kui ka vähendamise (vt süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu seletuskiri, 635 SE, § 9 lg 2 selgitus).

1. Kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist 1000 euro ulatuses. Kaebaja hinnangul on talle tekkinud kahju just eelnimetatud ulatuses. Esmalt on oluline silmas pidada, et üldjuhul on mittevaralise kahju täpne ulatus subjektiivne ja sõltub nii konkreetsest isikust kui ka üksikjuhtumi asjaoludest. Teiseks ei mõista kohus kaebajale välja suuremat hüvitist, kui ta on ise nõudnud, kuna vastasel korral ületaks ta nõude piire (HKMS § 41 lg 1 teine lause).
2. Kolleegiumi hinnangul ei esine praeguses asjas asjaolusid, mis õigustaksid 1000 euro suuruse hüvitise vähendamist

§ 9lg-tes 1 ja 2 ja RVast

S § 13 lg-s 1 sätestatud alustel.

1. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused. Kolleegium teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja mõistab kaebajale välja mittevaralise kahju eest hüvitise 1000 eurot.
2. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 30 eurot ja apellatsioonkaebuse esitamisel 15 eurot, mis tuleb Politsei- ja piirivalveametilt ning Riigiprokuratuurilt solidaarselt välja mõista (HKMS § 108 lg 1). Hüvitis kanda kontole EE932200221023778606 või EE
3. Märkida saajaks Rahandusministeerium ning viitenumbriks
4. Ivo Pilving, Viive Ligi, Jüri Põld