Obsah (12)

§ 339§ 258§ 263§ 28§ 154§ 262§ 199§ 259§ 228§ 226§ 257§ 390

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-57-16 21. september 2016 Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Peeter Roosma Kohtuasi Kriminaala

§-s 226 nimetatud kriminaalasja materjal saadeti samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus alates eelmenetluse staadiumist. Muus osas tagastati kohtutoimik prokuratuurile. Süüdistatavate suhtes tõkendina kohaldatud vahistamine jäeti muutmata. Ringkonnakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist. 8.1 Maakohus andis süüdistatavad kohtu alla eelistungit korraldamata ja ajal, mil kaitseakte ei olnud veel kohtule esitatud. Kuna sellel ajal ei olnud teada, millised on kaitsjate seisukohad süüdistusakti, tsiviilhagide menetlusse võtmise ja tõkendite kohta, ei sisalda kohtu alla andmise määrus kõiki

§-s 263 loetletud andmeid. Määruse kohaselt pidi eelistung toimuma

1. septembril 2015, kuid nimetatud kuupäeval eelistungi toimumise kohta puuduvad andmed. Kaitseaktid laekusid kohtule pärast kohtu alla andmisel kindlaks määratud eelistungi toimumise kuupäeva ja eelistung toimus alles
2. septembril. Lisaks edastati maakohtule pärast süüdistusakti kohtusse saatmist L. Špongoltsi kaebus, mida maakohus eelmenetluses ei käsitlenud. 8.2 Riigikohtu praktika kohaselt on need kohtu alla andmisel ilmnenud vead käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes, kuna süüdistatava kohtu alla andmine ei saa üldmenetluses toimuda lahutatuna eelistungist ning sellel lahendatavatest küsimustest. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 9. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör A. Pruus, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Määruskaebuse esitaja põhiseisukohad on järgmised. 9.1 Kriminaalasjas nr 3-1-1-86-15 tehtud määruses väljendatud seisukohti ei saa praegusel juhul kohaldada, kuna väidetava rikkumisega ei kaasnenud süüdistatavate ebaseaduslikku vahi all pidamist. Samuti ei antud süüdistatavaid eelistungita kohtu alla selleks, et vältida kuritegude aegumist. Kohtu alla andmise määruse tegemine ja eelistungi korraldamine erinevatel päevadel ei too tingimata kaasa ebaseaduslikku või põhjendamatut kohtuotsust. Eelistungil ega hilisema menetluse käigus süüdistatavad ja kaitsjad kohtu alla andmise määrust ei vaidlustanud ega osutanud ka

§ 339lg 1 p-s 12 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele.

9.2 Eelistungi toimumiseks olid täidetud kõik vajalikud tingimused, mille tõttu on meelevaldne järeldada, et kui kohtu alla andmine ja eelistung oleksid toimunud samal päeval, võinuks maakohus teha teistsuguse otsuse.

§ 258

lg-s 1 ei nähta enam otsesõnu ette kohustuslikku eelistungi korraldamist kohtu alla andmise otsustamiseks.

1. Vastuses määruskaebusele leiab R. Suigussaare kaitsja vandeadvokaat N. Suvorova, et selle kohta, kas süüdistatavate kohtu alla andmise ja eelistungi toimumise ajaline lahutatus annab aluse lugeda kohtuotsust ebaseaduslikuks, puuduvad konkreetsed õigusnormid ning kohtupraktika. Samas saab ringkonnakohtu määruse seisukohtadega nõustuda ja seetõttu tuleks prokuröri määruskaebus jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus tugines maakohtu otsuse tühistamisel ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas väljendatud seisukohale, mille järgi ei tohi kohtu alla andmine ja eelistung olla üksteisest ajaliselt lahutatud. Kõnealuse seisukoha järgi tuli eelmenetlust toimetaval kohtunikul kohtu alla andmise määruse tegemisel lahendada kõik

§ 263p-des 1–8 loetletud küsimused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6.

novembri

1. a määrus asjas nr 3-1-1-86-15, p 14 ja
2. detsembri
3. a määrus asjas nr 31-1-69-08, p 12).
4. Pärast vaidlustatud ringkonnakohtu määruse tegemist on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis asjas nr 3-1-1-22-16 eespool osutatud lahendites väljendatud seisukohta muutnud, leides, et kriminaalmenetluse seadustik näeb ette vaid kolm otsustust (määrust), mille süüdistusakti saanud kohus võib teha süüdistatava kohtu alla andmise alternatiivina. Nendeks on esiteks ebaõige kohtualluvusega kriminaalasja saatmine alluvusjärgsele kohtule (

§ 28

lg 1) või Riigikohtu esimehele kohtualluvuse määramiseks (

§ 28

lg 3); teiseks

§ 154

nõuetele mittevastava süüdistusakti tagastamine prokuratuurile (

§ 262

lg 1 p 2) ja kolmandaks kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 199

lg 1 p-des 2–6 loetletud juhtudel (

§ 262lg 1 p 3).

Kui kriminaalasja kohtualluvus on õige, süüdistusakt vastab nõuetele ja puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis on täidetud ka kõik süüdistatava kohtu alla andmise eeldused. Muid

1. peatüki
2. jaos nimetatud küsimusi võib kohus lahendada ka pärast kohtu alla andmise määruse koostamist. Seega kui süüdistatava kohtu alla andmisel võetakse seisukoht vaid kohtu alla andmise eelduste täidetust puudutavates küsimustes, peab maakohus edasi korraldama eelistungi(d), et lahendada kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimine ja muud

§ 258lg-s 1 ning §-s 263 loetletud küsimused.

Öeldu tähendab ühtlasi, et kohtu eelmenetluses tehtud otsustused ei pea olema vormistatud ühe menetlusdokumendina (määrusena), s.t võimalik on kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokumentide paljusus. Kolleegium on käsitletavas määruses kokkuvõtlikult sedastanud, et vaatamata kohtuliku eelmenetluse korra mõningasele ebaselgusele toetavad selle mitmed sätted, eriti aga seadusandja tahte kujunemist kirjeldavad materjalid, siiski tõlgendust, et alates

1. septembrist 2011 ei tähenda süüdistatava kohtu alla andmine kohtuliku eelmenetluse lõppu ja eelmenetluslike küsimuste lahendamine võib jätkuda ka pärast süüdistatava kohtu alla andmise määruse koostamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. mai
3. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 24–30 ja 32– 37). Sama seisukohta on kolleegium korranud
4. juunil 2016 tehtud määruses asjas nr 3-1-1-3816 (p 47).
5. Eelmises punktis märgitut arvestades ei ole alust nõustuda ringkonnakohtuga selles, et praegusel juhul on maakohus süüdistatavaid kohtu alla andes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kuna maakohus ei tuvastanud ebaõiget kohtualluvust, süüdistusakti mittevastavust

§ 154

nõuetele ega ka kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid, olid olemas kõik süüdistatavate kohtu alla andmiseks vajalikud eeldused. Eelmenetluse käigus ega hilisemas kohtumenetluses pole ükski menetlusosaline ka selliste asjaolude ilmnemisele osutanud. Järelikult toimis maakohus seaduslikult, kui andis süüdistatavad esmalt kohtu alla ja korraldas alles seejärel menetlusosaliste taotluste lahendamiseks ning edasise kohtuliku arutamise planeerimiseks eelistungi. 14. Menetlusõiguse rikkumist ei saa näha selleski, et kuigi kohtu alla andmise määruse kohaselt pidi kriminaalasja eelistung toimuma 2. septembril 2015, toimus see hoopis 9. septembril 2015. Eelistungi protokolli kohaselt võtsid eelistungist osa nii prokurör kui ka kaitsjad, mis tähendab, et

§ 259

lg 2 nõuete ega ka muude kohtulikku eelmenetlust reguleerivate sätete eiramisest ei saa kõneleda. Ringkonnakohus ei ole ka selgitanud, kuidas mõjutas kohtuliku eelmenetluse seaduslikkust asjaolu, et eelistung toimus kohtu alla andmise määruses nimetatud kuupäevast erineval ajal. 15. Viimaks on ringkonnakohus maakohtule ette heitnud, et kohtuliku eelmenetluse käigus ei võetud seisukohta L. Špongoltsi kaebuse suhtes, mis oli esitatud Riigiprokuratuurile, kuid mis edastati

§ 228lg 6 alusel lahendamiseks maakohtule.

Kolleegiumi hinnangul ei saa kaebuse väidete hindamata jätmist käsitada menetlusõiguse rikkumisena. 16. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses leidis süüdistatav esiteks, et prokuratuur on rikkunud

§ 226

lg 6 nõudeid, kuna süüdistusakt saadeti kohtusse kolm päeva enne vahistustähtaja lõppu. Kriminaalkolleegium märgib, et asjas nr 3-1-1-22-16 tehtud määruse kohaselt on

§ 226

lg-s 6 sisalduv nõue seotud asjaoluga, et kohus jõuaks

§ 257

lg-s 3 märgitud tähtaega järgides korraldada vajadusel eelistungi ning otsustada õigel ajal süüdistatava kohtu alla andmise. Menetlusseaduses pole aga reguleeritud küsimust, missugused on

§ 226lg-s 6 ette nähtud tähtaja rikkumise tagajärjed.

Kuigi võib möönda, et vaadeldavas sättes toodud tähtaja eiramine võib tekitada olukorra, kus maakohtul tuleb

§ 257

lg 3 nõuete järgimiseks otsustada kohtu alla andmine ebamõistlikult lühikese aja jooksul (vt viidatud määruse p 26), ei saa eelnevast järeldada, et

§ 226

lg 6 nõuete rikkumine toob endaga kaasa süüdistusakti tagastamise prokuratuurile või muudab kohtu alla andmise sisuliselt õigustühiseks. Kirjeldatud järeldus on ka loogiline, kuna see ei kõrvaldaks tähtaja rikkumist. Järelikult ei saanud kohtulikus eelmenetluses sellele süüdistatava etteheitele vastamata jätmine kuidagi mõjutada kohtuliku eelmenetluse ja kohtuotsuse seaduslikkust. Teiseks vaidlustas L. Špongolts kõnealuses kaebuses ka äratundmiseks esitamise protokollide ja fototabelite tõendina lubatavust, mille puhul Riigikohtu hinnangul on tegemist kriminaalasja sisulise arutamise esemesse kuuluvate küsimustega. 17. Kokkuvõtlikult leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on maakohtu otsust tühistades ja kriminaalasja uueks arutamiseks saates tuginenud ebaõigetele kaalutlustele, mida tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

18. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ning § 341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Prokuröri määruskaebus tuleb rahuldada. (allkirjastatud digitaalselt)