RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks.

§ 652

lg 7 järgi kehtib esimese astme kohtu menetluses poole avaldatud asjaolu omaksvõtt ja hagi õigeksvõtmine ka apellatsioonimenetluses. Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 kohaselt kohus. Seejuures ei saa tsiviilhagi jääda rahuldamata üksnes põhjusel, et prokuratuur on hoolimata hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavad tõendid kogumata või kohtule esitamata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-90-15, p 18). 5.3 Maakohtu arutluskäik on tsiviilhagi rahuldamise osas jälgitav, sest süüdistatava ütlused haakuvad loogiliselt kannatanu esindaja ütluste ja varalise kahju suurusega. Menetlusökonoomiat arvestades oleks rapsi koguse osas uute tõendite hankimine selgelt perspektiivitu olukorras, kus seda on kinnitanud nii kannatanu esindaja kui ka süüdistatav. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
3. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. Majori kaitsja vandeadvokaat M. Reinsalu, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi puudutavas osas. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 6.1 Maakohus tugines süüdistatava ütlustele, milles viimane rääkis veoki täismassist. Ringkonnakohus luges need ütlused nõude omaksvõtuks

§ 231lg 2 mõttes.

Süüdistatav tegi aga üksnes oletusi. Veoki tehniliste andmete ja koorma suuruse kohta pole andmeid ja selle kohta ei kogutud tõendeid ka kriminaalasja eeluurimisel. Seega ei ole tegemist hagi õigeksvõtuga. 6.2 Koorma massi püüdsid kohtud tuletada ka selle kaudu, et OÜ N autole laaditi 11 500 kg rapsi, sest rohkem vilja punkrisse ei jäänud. Ütluste olustikuga seostamise protokollile lisatud fotode kohaselt oli kuivatis punkreid rohkem, mille tõttu ei ole selge, missugusest punkrist laaditi vilja M. Majori ja millisest OÜ N autole. Samuti pole teada, missugune oli punkrite mahutavus ja palju seal oli vilja enne süüdistatava saabumist. Kuna M. Majoril puuduvad andmed tema kasutuses olnud veoautole laaditud vilja koguse kohta, ei saanud ta esitada ka lisatõendeid äraviidud koorma suuruse kohta. 6.3 Riigikohtu praktika kohaselt juhindutakse tsiviilhagide lahendamisel kriminaalmenetluses tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-8709 ja 18. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-23-07).

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Tsiviilhagi tõendavad üksnes kannatanu esindaja ütlused, mis ei ole piisav tõend. Samas peab hageja enda nõuet tõendama. 6.4 Ringkonnakohtu otsusest saab välja lugeda et kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi rahuldamiseks puuduvad tõendid ja kannatanu ei ole täitnud

§ 230lg-s 1 ette nähtud tõendamiskohustust.

Vaidlus puudub selle üle, et M. Majori pani toime kuriteo, tekitas sellega kahju ja kahju tuleb hüvitada. Kuna aga hageja ei ole enda nõuet tõendanud, tuleb tsiviilhagi jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kassatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud kohtute järeldust, mille kohaselt pettis M. Majori varalise kasu saamise eesmärgil kannatanult välja rapsi ja tekitas talle sellega varalist kahju. Samuti ei seata kassatsioonis kahtluse alla, et kelmuse esemeks olnud rapsi puhul ei ole tegemist väheväärtusliku asjaga KarS § 218 lg 4 mõttes ja et süüdistatava käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 209 lg 1 järgi. Kassatsiooni lahendamiseks tuleb hinnata üksnes seda, kas kannatanu tsiviilhagi osaline rahuldamine oli põhjendatud ja seaduslik.
2. Kaitsja osutab õigesti, et tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-87-09, p 13.2).

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. 9. Kannatanu nõue põhineb sellel, et süüdistatav pettis temalt välja 37 tonni rapsi. Tsiviilhagi kohaselt on hagi aluseks olev sündmus ja tekitatud kahju tõendatud kriminaaltoimikusse kogutud tõenditega. Maakohtu otsuses sisalduvad tsiviilhagi osalist rahuldamist käsitlevad järeldused rajanevadki eeskätt süüdistusaktis nimetatud tõenditel, s.t kannatanu esindaja E. K. ja süüdistatava ütlustel. Ringkonnakohus, kes maakohtu otsuste põhjendustega nõustus, pidas nende tõendite puhul eriti kaalukaks, et süüdistatava ütlused haakuvad loogiliselt kannatanu esindaja ütluste ja varalise kahju suurusega. Seejuures osutati vaidlustatud otsuses ka

§ 231

lg-le 2 ja § 652 lg-le 7, mis reguleerivad faktilise asjaolu omaksvõttu ning selle kehtivust apellatsioonimenetluses, ja VÕS § 127 lg-le 6 ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsuses asjas nr 3-1-1-90-15 väljendatud seisukohale, mis puudutab tsiviilhagi rahuldamise võimalikkust juhul, kui prokuratuur pole hoolimata hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega piisavalt tõendeid kogunud või neid kohtule esitanud. Rapsi väärtuse kindlakstegemisel tuginesid kohtud aga kriminaaltoimikus olevale rapsiseemne kokkuostu poolaastahinda kajastavale tõendile.
3. Kriminaalkolleegium on varem leidnud, et kui süüdistuse ja tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud omavahel kattuvad, ei ole tsiviilhagis vältimatult vaja korrata neid süüdistusaktis loetletud kuriteo toimepanemist kinnitavaid tõendeid, mis kuuluvad samal ajal nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-90-15, p 18). Kaitsja märgib siinkohal aga põhjendatult, et praeguses kohtuasjas ei võimalda kohtuotsustes nimetatud ja süüdistuse aluseks olevad tõendid kuriteoga välja petetud rapsi kogust tuvastada.
6. Kannatanu esindaja kohtueelsel menetlusel antud ütlustest nähtub, et pärast süüdistatava lahkumist saabunud OÜ N veoki koormasse laaditi 11 500 kg rapsi, sest rohkem vilja kuivati punkrites ei olnud. Seega viis süüdistatav kannatanu hinnangul arvestuslikult ära 37 tonni rapsi. E. K. märkis, et visuaalselt oli M. Majori auto ülekaalus (tl 5). Hiljem antud ütlustes lisas kannatanu esindaja, et veok oli umbes 60 kantmeetrise haagisega ja selle kast oli triiki täis (tl 69). Süüdistatav väitis eeluurimisel antud ütlustes seevastu, et kuigi ta ei tea äraviidud rapsi kogust, ei pannud ta veoki haagist päris täis (tl 27). Kohtuistungil antud ütlustes lisas M. Majori, et rapsi veoks kasutatud sõiduki täismass võib olla 44 ja tühimass 16–17 tonni (tl 69–70). Ka seadis süüdistatav kahtluse alla E. K. väite, mille kohaselt oli tegemist 60 kantmeetrit mahutava haagisega.
7. Eelmises punktis refereeritud ütlustest nähtub selgelt esiteks see, et välja petetud rapsi täpne kogus pole teada ja tsiviilhagis esitatud nõue on arvestuslik. Samuti on õige kaitsja seisukoht, et süüdistatav tegi veoki täis- ja tühimassi kohta oletusi ning vaidles vastu nii sellele, et koormaga sõiduk oli ülekaalus, kui ka väitele, et tema kasutuses olnud sõidukil oli 60 kantmeetrit mahutav haagis. Süüdistatava neid ütlusi, milles ta tsiviilhagi suuruse ja kannatanu esindaja faktiväidetega tingimusteta ning selgesõnaliselt ei nõustunud, ei ole alust käsitada asjaolu õigeksvõtuna

§ 231lg 2 mõttes (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4.

jaanuari

1. a otsus asjas nr 3-21-129-11, p 12). Teisalt pole kohtuotsustes sisalduva arutluskäigu põhjal ühemõtteliselt arusaadav, kuidas rapsi kogus kindlaks määrati ja kas arvesse võeti näiteks ka veoki tühimassi. Kolleegium osutab seejuures, et kuigi E. K. ütlused loeti usaldusväärseks ja ta on rääkinud veoki ülekaalust, leidis maakohus siiski, et 44-tonnise täismassiga sõidukiga viidi ära üksnes 37 tonni rapsi. Eelnevast järeldub, et kohus nõustus sisuliselt hoopis süüdistatava väitega, milles viimane võimalikku ülekaalu eitas. Samal ajal nähtub aga otsuse põhjendustest, et M. Majori ütlusi ei peetud äraviidud vilja koguse osas usutavaks. Seda vastuolu ringkonnakohus ei kõrvaldanud.
2. Põhjendatud on samuti kaitsja seisukoht, et kuriteoga tekitatud kahju kindlakstegemiseks kohtueelsel uurimisel lisatõendeid ei kogutud. Nii ei ole tehtud sündmuskoha vaatlust, mille käigus olnuks võimalik selgitada, missugust viljakogust kuivati punkrid mahutavad. Samuti ei esitanud kannatanu tõendeid selle kohta, missugune kogus vilja tal kuriteo toimepanemise ajal varutud oli. Kuna E. K. andis ühtlasi ütlusi selle kohta, missugust veokit ja haagist süüdistatav kuriteo toimepanemiseks kasutas, oli võimalik koguda dokumentaalseid tõendeid ka sarnaste veokite ja neil kasutatavate haagiste massi ning mahutavuse kohta. Lisatõendite olemasolu korral saanuks kohtud objektiivsemalt kontrollida kannatanu esindaja arvestuse usaldusväärsust.
3. Kahju nõuetekohasele tuvastamata jätmisele osutavad kolleegiumi hinnangul ka ringkonnakohtu otsuse põhjendustes ilmnevad vastuolud. Nimelt, kuigi apellatsioonikohus on tsiviilhagi rahuldamist puudutavas küsimuses maakohtu põhjendustega nõustunud, on ta samal ajal tuginenud VÕS § 127 lg-le 6, mis käsitleb kohtu õigust määrata hüvitise suurus siis, kui kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha. Viidatud on ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. novembri
5. a otsusele asjas nr 3-1-1-90-
6. Kolleegium märgib, et olukorras, kus ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus kahju suuruse õigesti, jääb VÕS § 127 lg-le 6 osutamine arusaamatuks. Asjas nr 3-1-1-90-15 tehtud lahendi
7. punktis märgitu põhjal järeldati aga vääralt, justkui saaks kohus mõnel juhul tsiviilhagi rahuldada ka siis, kui prokuratuur on hoolimata tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kokkulangemisest süüdistusega jätnud piisavalt tõendeid kogumata või kohtule esitamata. Nagu kolleegium käesoleva otsuse edasises osas selgitab, puudutab käsitletav seisukoht kitsalt kannatanu õiguste kaitsmise vajadust lühimenetluses. Kõnealuses lahendis väljendatud seisukohast ei järeldu, et kohus võib üksnes menetlusökonoomia kaalutlustele tuginedes rahuldada tsiviilhagi ka juhul, kui nõuet kinnitavad tõendid puuduvad. Öeldut kokku võttes leiab kriminaalkolleegium, et kuivõrd prokuratuuri esitatud tõendid kannatanult välja petetud rapsi kogust ei kinnita, rikkusid kohtud tsiviilhagi rahuldades oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
8. Erinevalt kaitsja kassatsioonis esitatud taotlusest ei anna aga tuvastatud menetlusõiguse rikkumine alust jätta tsiviilhagi rahuldamata. Tuleb silmas pidada, et käesolev kriminaalasi saadeti kohtusse lühimenetluse korras. KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Osutatud seisukoht puudutab arusaadavalt ka kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude kohta tõendite esitamist. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. veebruari
10. a otsus asjas nr 3-1-1-10510, p 7.5.6).
11. Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et temalt võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning tõhusale õiguskaitsele. Nii ongi kolleegium senises praktikas asunud seisukohale, et kui lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhagi lahendamiseks on vaja koguda lisatõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.t tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjal ei ole piisav kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist saab taotleda ka kannatanu, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada enda huvide kaitseks lisatõendeid. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. novembri
13. a otsus asjas nr 3-1-1-90-15, p 21).
14. Arvestades, et menetlusõiguse rikkumise tõttu tuleb kohtuotsused tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule, on vajalik kriminaalasja uuel arutamisel otsustada, kas kriminaaltoimiku materjal on kriminaalasja, sh mõistetavalt ka kannatanu tsiviilhagi lahendamiseks piisav. Kui materjal ei ole küllaldane, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik KrMS § 2351 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile.
15. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu
16. novembri
17. a ja Tartu Ringkonnakohtu
18. märtsi
19. a otsuse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt)