RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-73-16 Määruse kuupäev Tartu, 4. oktoober 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull Kohtuasi Jõgeva v

) § 19 lg-s 1 sätestatud eeldused. Ekspertiisiaktist ei nähtu puudutatud isiku ohtlikkus endale või teistele. Puudutatud isiku teisi häiriv käitumine ei saa olla isiku kinnisesse asutusse paigutamise aluseks. Puudutatud isik võib olla teisi häirivalt käitunud seetõttu, et ta ei olnud oma uue elukohaga harjunud. Ta on kinnitanud, et soovib käituda reeglite järgi, ja lubanud võtta ravimeid.

1. Harju Maakohus kuulas erinõude korras puudutatud isiku ära
2. detsembril
3. Puudutatud isik avaldas, et ta ei vaja erihoolekandeteenust, kuna ta ei ole ohtlik endale ega teistele. Puudutatud isik on nõus minema Tori Kodusse, mitte aga Valkla Kodusse.
4. Tartu Maakohus rahuldas
5. detsembri
6. a määrusega avalduse ning paigutas puudutatud isiku tema nõusolekuta ööpäevaringsele erihooldusteenusele tähtajaga üks aasta selle määruse tegemisest, s.o kuni
7. detsembrini
8. Menetluskulud jäid riigi kanda. Maakohtu määruse kohaselt on puudutatud isik raske psüühikahäirega, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Diagnoosi arvestades ei ole oodata puudutatud isiku tervenemist, kuid ravimite regulaarsel võtmisel on võimalik hoida haigus kontrolli all. Puudutatud isik on ohtlik nii endale kui ka teistele, kui ta jäetakse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata. Puudutatud isiku suhtes on analoogseid avaldusi korduvalt menetletud alates
9. aastast. Menetluste aluseks on olnud samad asjaolud: puudutatud isik ei allu tavahooldusel olles korraldustele, ei suuda järgida kodukorda, muutub agressiivseks ja provotseerivaks, ei võta ravimeid, lahkub hooldekodust ja naeruvääristab end oma käitumisega. Ainsaks viisiks tema käitumist kontrolli all hoida on pidev ravimite võtmine. Vaatamata sellele, et puudutatud isik on vähemalt kolm korda andnud kohtule ravimite võtmise lubaduse, ei ole ta seda täitnud. Puudutatud isiku ohtlikkusele viitab nii Tori Kodu tegevusjuhendaja kirjeldus kui ka psühhiaatriakliiniku seisukoht. Puudutatud isiku ohtlikkus seisneb selles, et ta ei suuda minimaalselt järgida ühiselu reegleid, ilma milleta ei ole võimalik hooldekodus normaalset elukeskkonda tagada. Tsiviilasjas nr 2-15-16525 tehtud määrusest nähtub, et luululisse käitumisse langemiseks kulus ainult nädal aega. Puudutatud isiku arvates ei kehti talle hooldekodu reeglid või kehtivad vaid valikuliselt. Reeglite rikkumise tõttu tekivad tal konfliktid teiste klientide ja personaliga. On reaalne oht, et olukord, kus minnakse vastuollu puudutatud isiku soovide või nõudmistega, kulmineerub konflikt puudutatud isiku poolt või tema enda vastu. Avaldajal ei ole võimalik paigutada puudutatud isikut mujale, kui Tori Kodu keeldub talle teenust osutamast. Puudutatud isik ei ole nõus mujal elama. Üksnes pikemaajalisel stabiilsel elukorraldusel ja -keskkonnal on pikemaajalisem positiivne mõju puudutatud isiku haigusele ja haiguskriitikale, misläbi võib tal olla võimalik pöörduda tagasi tavahooldusele.
10. Puudutatud isik esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata.
11. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
12. Tartu Ringkonnakohus määras
13. jaanuaril 2016 puudutatud isikule kohtupsühhiaatria ekspertiisi. Psühhiaatri arvamuse kohaselt põeb puudutatud isik skisoafektiivset häiret, mida tuleb käsitleda vaimuhaigusena. Ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral on ta ohtlik iseendale ja teistele, sest sellisel juhul katkestab ta ravi, tema psühhoos ägeneb ning käitumine muutub agressiivseks ja ohtlikuks. Puudutatud isiku ohtlikkuseks on tema raskest psüühikahäirest tulenev impulsiivne ja agressiivne käitumine. Turvalisuse tagamiseks ei ole võimalik rakendada muid abinõusid kui ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamine. Puudutatud isik vajab paigutamist ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusteenusele üheks aastaks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
14. Tartu Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid muutis määruse põhjendusi. Määruskaebus jäi rahuldamata ja menetluskulud riigi kanda. Määruse kohaselt on

§ 19

lg 1 p-des 1-3 sätestatud isiku nõusolekuta hooldamisele paigutamise eeldused täidetud. Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire, ta ei ole seda diagnoosi vaidlustanud (

§ 19lg 1 p 1).

Ringkonnakohtu menetluses määratud psühhiaatria ekspertiisi arvamuse, psühhiaatriakliiniku juhataja arvamuse ja Tori Kodu tegevusjuhendaja arvamusega on tõendatud, et puudutatud isik on ööpäevaringsele erihooldusele paigutamata jätmise korral ohtlik endale ja teistele, sest ravi katkeb, tema psühhoos ägeneb ja käitumine muutub agressiivseks, ohtlikuks ja hüperseksuaalseks (

§ 19lg 1 p 2).

Asjaolud, et puudutatud isik tuli kuus päeva pärast hooldekodusse elama asumist uuesti hospitaliseerida esialgse õiguskaitse korras, puudutatud isik on varem korduvalt vajanud psühhiaatrilist ravi, sh ohjeldusmeetmete kasutamist, ning ta muutub raviga sõbralikumaks, tõendavad, et varasemate abinõude rakendamine, sh lühemaajaline psühhiaatriline ravi, ei ole küllaldane või võimalik (

§ 19lg 1 p 3).

Kohtud võisid menetleda esialgse õiguskaitse korras tahtevastaselt psühhiaatriahaiglasse ravile paigutamist ja kinnisesse asutusse paigutamist eraldi menetlustes. Põhjendatud ei ole puudutatud isiku seisukoht, et kinnisesse asutusse paigutamise üheaastase tähtaja algust tuleb lugeda alates 4. novembrist 2015, mil Pärnu Maakohus paigutas puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele ravile (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 538 lg 2 ja

§ 19lg 5).

Kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja algust tuleb lugeda alates Tartu Maakohtu

1. detsembri 2015 määruse tegemisest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Puudutatud isik palub Riigikohtule esitatud määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata. Puudutatud isikule menetlusabi korras määratud esindaja palub määrata kindlaks õigusabi tasu 144 eurot. Avalduse kohaselt paigutati puudutatud isik tahtevastaselt kinnisesse asutusse seaduses lubatud tähtajast pikemaks ajaks. Kuna kohtud lahendasid esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku sundravile määramise ning kinnisesse asutusse paigutamise erinevates menetlustes, on kinnisesse asutusse paigutamisel ületatud seaduses sätestatud üheaastast tähtaega. TsMS § 538 lg-s 2 ja

§ 19lg-s 5 sätestatud tähtaega tuleb hakata lugema esialgse õiguskaitse rakendamisest Ts

MS § 534 järgi. Kohtud ei ole tuvastanud, et puudutatud isik on ohtlik ning ei ole muid võimalusi tema hooldamiseks. Seega ei ole täidetud

§ 19lg 1 p-des 2 ja 3 ettenähtud eeldused.

Ainuüksi asjaolu, et puudutatud isik vajab ravi, ei tähenda, et on alus paigutada ta kinnisesse asutusse. Samuti ei kohusta ainuüksi ööpäevaringne hoolekandeasutuses viibimine puudutatud isikut võtma ravimeid.

1. Avaldaja leiab, et puudutatud isik paigutati kinnisesse asutusse õiguspäraselt ning ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud ning nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb kooskõlas TsMS § 701 lg-ga 3 tühistada osas, milles puudutatud isik paigutati tahtevastasele erihooldusteenusele üheks aastaks alates
3. detsembrist
4. Selles osas teeb kolleegium uue määruse, millega paigutab puudutatud isiku tahtevastasele erihooldusteenusele üheks aastaks alates
5. novembrist 2015, s.o kuni
6. novembrini
7. Kohtute määrused jäävad muutmata osas, milles puudutatud isik paigutati tahtevastasele erihooldusteenusele ning jäeti menetluskulud riigi kanda. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
8. Isiku nõusolekuta hoolekandeasutusse (kui kinnisse asutusse) ööpäevaringset erihooldusteenust saama paigutamise alused on ette nähtud

§ 19lg-s 1 (alates 1.

jaanuarist 2016 kehtiva

§ 105lg 1).

Selle sätte kohaselt paigutatakse isik hoolekandeasutusse tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta kolme tingimuse üheaegsel esinemisel, mille kohus peab isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks tuvastama: ● isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (

§ 19

lg 1 p 1); ● hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral on ta endale või teistele ohtlik (

§ 19

lg 1 p 2); ● varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik (

§ 19lg 1 p 3).

Puudutatud isik ei ole vaidlustanud asjaolu, et tal on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (

§ 19lg 1 p 1).

Puudutatud isik leiab, et kindlaks on tegemata

§ 19lg 1 p-des 2 ja 3 ettenähtud kinnisesse asutusse paigutamise alused.

Kohtud on kolleegiumi arvates nõuetekohaselt tuvastanud, et hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral on puudutatud isik endale või teistele ohtlik (

§ 19

lg 1 p 2) ning et talle ei ole võimalik kinnises asutuses hoidmise asemel kohaldada muid, s.o vähem piiravaid abinõusid (

§ 19lg 1 p 3).

Kohtud on piisavalt põhjendanud oma järeldust, et esineb alus puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks. Kolleegiumil ei ole alust asuda kohtutest erinevale seisukohale. Seetõttu järgib kolleegium selles osas kooskõlas TsMS §-s 695 ja § 689 lg-s 5 sätestatuga ringkonnakohtu määruse põhjendust ega korda seda. 13. Põhjendatud on puudutatud isiku seisukoht, et kohtud eksisid tema kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja määramisel. Kolleegium ei nõustu kohtutega, et TsMS § 538 lg-s 2 (ja

§ 19

lg-s 5) nimetatud kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega tuleb hakata lugema alates maakohtu

1. detsembri
2. a määruse tegemisest, mitte
3. novembri
4. a määrusest, millega maakohus paigutas puudutatud isiku kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras. TsMS § 538 lg 2 kohaselt ei või isikut paigutada kinnisesse asutusse kauemaks kui üheks aastaks määruse tegemisest arvates, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ka puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ajal kehtinud

§ 19

lg 5 esimese lause kohaselt võis kohus paigutada isiku tema nõusolekuta hoolekandeasutusse hooldamisele kuni üheks aastaks kohtumääruse tegemisest arvates. Seega on isiku tahtevastase kinnisesse asutusse paigutamise kuni üheaastane tähtaeg seotud määruse tegemisega. Samas ei täpsusta see säte, kas kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja hulka arvatakse ka TsMS § 534 lg-s 5 ettenähtud esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaeg. Esialgse õiguskaitse rakendamist reguleeriv TsMS § 534 näeb ette esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused (lg 1), taotluse esitamise ja isikute ärakuulamise (lg-d 2-4), esialgse õiguskaitse rakendamise tähtajad (lg 5) ning kohtu määruseta isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused (lg 6). Nimetatud paragrahv ega muud sätted ei reguleeri esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise kohta tehtavat määrust täpsemalt. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruse sisu ja kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja näeb ette TsMS §

1. Kolleegium leiab, et olukorras, kus kohus on esmalt paigutanud isiku kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras TsMS § 534 alusel ning selle tähtaja möödumiseks ei ole kinnisesse asutusse paigutamise tingimused ära langenud, saab kohus paigutada isiku TsMS § 533 alusel kinnisesse asutusse TsMS § 538 lg 2 järgi kuni üheks aastaks arvates ajast, mil kohus tegi esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse. Kolleegium selgitab, et see kehtib ka juhul, kui kohus on menetlenud esialgse õiguskaitse kohaldamist ja isiku kinnisesse asutusse paigutamist erinevate tsiviilasjadena (kolleegium on võimalust lahendada esialgse õiguskaitse rakendamist ja kinnisesse asutusse paigutamist erinevate tsiviilasjadena möönnud nt
2. märtsil 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-5-15 tehtud määruses). Lisaks märgib kolleegium, et juhul, kui isiku kinnisesse asutusse paigutamine piirdub üksnes esialgse õiguskaitse rakendamisega ja vahetult pärast TsMS § 534 lg-s 5 nimetatud tähtaja möödumist ei ole alust paigutada isikut kinnisese asutusse TsMS § 533 alusel, kuid see vajadus tekib hiljem, tuleb isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega hakata TsMS § 538 lg 2 mõtte järgi lugema alates uuest esialgse õiguskaitse kohaldamise määrusest. Kui esialgset õiguskaitset ei ole kohaldatud, arvutatakse kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega alates kinnisesse asutusse paigutamise määruse tegemisest.
3. Kuna puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja määramiseks ei ole vaja asjaolusid tuvastada, saab kolleegium alama astme kohtute määrusi selles osas tühistades teha ise uue määruse, millega paigutab puudutatud isiku kinnisesse asutusse üheks aastaks alates määrusest, millega maakohus paigutas ta kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras, s.o
4. detsembrist 2015 kuni
5. detsembrini
7. Puudutatud isik on määruskaebuselt tasutava kautsjoni tasumisest TsMS § 180 lg 1 alusel vabastatud koos hilisema hüvitamiskohustuseta.
8. Alama astme kohtud jätsid puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisega seotud menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. Sama sätte alusel jäävad riigi kanda ka kassatsiooniastme menetluskulud.
9. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja taotlus määrata kindlaks riigi õigusabi tasu suurus ja hüvitada kassatsiooniastmes õigusabi osutamise kulu 144 eurot (sh käibemaks) tuleb rahuldada. Taotluse kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamiseks kokku kolm tundi, sh kaks ja pool tundi määruskaebuse koostamiseks ja pool tundi menetlusabi taotluse koostamiseks. Kolleegium leiab, et riigi õigusabi osutaja taotluses märgitud ajakulu on põhjendatud. Taotlus tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 alusel rahuldada. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull