Obsah (8)

§ 28§ 24§ 51§ 8§ 26§ 37§ 21§ 50

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-85-16 Määruse kuupäev Tartu, 5. oktoober 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu Kohtuasi OÜ ESMAR E

) § 7 lg 4 alusel tsiviilasjad nr 2-15-1953 ja nr 2-15-4726 ühte menetlusse ja jätkas menetlust tsiviilasja nr 2-15-1953 all.

1. Harju Maakohus algatas
2. aprilli
3. a määrusega saneerimismenetluse ja määras saneerimiskava kohtule esitamise tähtajaks
4. juuni
5. Saneerimisnõustajaks nimetas maakohus Andres Hermeti. Ühtlasi lükkas maakohus pankrotimenetluse algatamise otsustamise edasi kuni saneerimiskava kinnitamiseni või saneerimismenetluse lõpetamiseni.
7. juunil 2015 esitas võlausaldaja Harju Maakohtule saneerimiskava kinnitamata jätmise avalduse. Põhjendusena tõi võlausaldaja välja, et saneerimiskavast ei nähtu, et avaldajal oleksid saneerimise korral reaalsed võimalused kasumi teenimiseks ja kohustuste täitmiseks ning avaldajal sisuliselt puuduvad käibevarad. On tõenäoline, et avaldaja muutub püsivalt maksejõuetuks. Võlausaldajat on koheldud ebavõrdselt võrreldes Swedbank AS-ga (pank). Võlausaldaja positsioon on pangaga võrreldes saneerimismenetluses oluliselt halvem kui pankrotimenetluses. Lisaks, kuigi võlausaldaja nõuet tagavad Harju Maakohtu
8. detsembri
9. a määruse alusel seatud kohtulikud hüpoteegid ja vallasvara arestimisest tekkiv arestipandiõigus, on võlausaldaja nõue asetatud ühte rühma pandiga tagamata võlausaldajate nõuetega.
10. Avaldaja saneerimismenetluses nähti ette võlausaldajate nõuete rahuldamine kahes rühmas: esimese rühma moodustas pandiga tagatud nõudega võlausaldajaks olev pank ning teise rühma pandiga tagamata nõuetega võlausaldajad.
11. juunil 2015 hääletas pank esimeses rühmas kokku häälte arvuga 2 169 591,56 saneerimiskava vastu. Teises rühmas osales hääletusel 15 võlausaldajat 16-st võimalikust. Teise rühma maksimaalne häälte arv kokku oli 4 364 521,86 häält. Saneerimiskava poolt oli 14 võlausaldajat 3 139 279,79 häälega ehk 71,93% häältest. Kuna esimeses rühmas ei saavutatud kava vastuvõtmiseks vajalikku häälte arvu, jäi saneerimiskava võlausaldajatel vastu võtmata.
13. juunil 2015 esitas avaldaja Harju Maakohtule avalduse saneerimiskava kinnitamiseks. Avaldaja saneerimise vajaduse on põhjustanud peamiselt kohtuvaidlus võlausaldajaga, mille tõttu on arestitud avaldaja varad ja arvelduskontod. Kuna majanduslikud raskused on ajutised, on need võimalik saneerimismenetlusega ületada. Võlausaldajate nõuded rahuldatakse kahes rühmas: esimeses rühmas on pandiga tagatud nõudega pank; teise rühma moodustavad pandiga tagamata nõuetega võlausaldajad. Võlausaldaja on ühes rühmas pandiga tagamata võlausaldajatega, kuna kohtulikud hüpoteegid on hagi tagamise abinõud ning võlausaldaja kasuks tehtud Norra kohtu otsus ei ole jõustunud. Saneerimiskava kohaselt panga põhinõuet ei vähendata, kõrvalnõuet vähendatakse 100% ning lisaks tasub avaldaja intressi 2,8% + euribor. Teiste võlausaldajate põhinõuet vähendatakse 50%, kõrvalnõudeid 100% ning avaldaja tasub intressi 1,4% + euribor. Saneerimiskavaga ümberkujundatud nõuete täitmise tähtaeg on
14. detsember
17. juunil 2015 esitas saneerimisnõustaja arvamuse saneerimiskava kohta, leides, et saneerimiskava vastab kehtivatele nõuetele.
19. juulil 2015 esitas pank Harju Maakohtule avalduse, milles teatas, et toetab saneerimiskava kinnitamiseks esitatud avalduse maakohtu menetlusse võtmist.
20. augustil 2015 esitas pank Harju Maakohtule avalduse, mille kohaselt võttis tagasi tahteavalduse saneerimiskavale vastuhääletamiseks ning teatas, et hääletab saneerimiskava kinnitamise poolt, ja palus ennast lugeda saneerimiskava poolt hääletanud võlausaldajaks.
22. augustil 2015 esitas avaldaja Harju Maakohtule avalduse, milles palus käsitleda maakohtule esitatud saneerimiskava kui võlausaldajate vastu võetud saneerimiskava. Avaldaja palus saneerimiskava kinnitada

§ 28alusel.

2. augusti
3. a määrusega tühistas Harju Maakohus osaliselt Harju Maakohtu
4. detsembri
5. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-61566 kohaldatud hagi tagamise abinõud. Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus jättis
6. oktoobri
7. a määrusega maakohtu määruse muutmata.
8. Harju Maakohus kinnitas
9. septembri
10. a määrusega avaldaja saneerimiskava ning märkis, et järelevalvet saneerimiskava täitmise üle teeb saneerimisnõustaja A. Hermet. Maakohus kohustas saneerimisnõustajat esitama saneerimiskava täitmise kohta võlausaldajatele ja kohtule igal poolaastal aruande, teavitama maksejõuetusele viitavatest asjaoludest kohe avaldajat ning püsiva maksejõuetuse saabumisel teavitama sellest kohe võlausaldajaid ja maakohut. Maakohus kohustas avaldaja juhtorgani liikmeid andma saneerimisnõustajale järelevalve tegemiseks vajalikku teavet ja osutama saneerimisnõustajale abi järelevalvekohustuste täitmisel. Maakohus määras saneerimisnõustaja tasuks 7056 eurot (sh km) ja kulutuste hüvitiseks 300 eurot (sh km). Maakohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse tunnistada Harju Maakohtu
11. augusti
12. a määrus viivitamata täidetavaks. Maakohus jättis menetluskulud avaldaja kanda ning märkis, et määrus, millega saneerimiskava kinnitatakse, on viivitamata täidetav. Maakohus luges saneerimiskava hääletusprotokollist nähtuvalt saneerimiskava vastu hääletanud panga, kes
13. augustil 2015 võttis oma tahteavalduse tagasi ja palus ennast lugeda saneerimiskava poolt hääletanud võlausaldajaks, saneerimiskava poolt hääletanud võlausaldajaks. Seega esimeses võlausaldajate (s.o pandiga tagatud) rühmas ei antud saneerimiskavale vastuhääli. Teises rühmas osales 15 võlausaldajat 16-st. Teise rühma võimalik maksimaalne häälte arv oli kokku 4 364521,
14. Teises rühmas hääletas saneerimiskava vastu võlausaldaja ning poolt oli 14 võlausaldajat kokku 3 139 279,79 häälega. Seega hääletas saneerimiskava poolt üle poole teise rühma võlausaldajate koguarvust ja 71,93% häältest.

§ 24lg 4 alusel olid võlausaldajad saneerimiskava vastu võtnud.

Maakohus leidis, et võlausaldajate vastuvõetud saneerimiskava kinnitamiseks olid alused olemas ning saneerimiskavaga ei rikutud seadusest tulenevaid nõudeid. Saneerimiskava järgimisel on võimalik säilitada avaldaja kasumlikkus ning likviidsus ka pärast saneerimiskava täitmist. Saneerimiskava tervikuna vastas võlausaldajate huvidele, kuna saneerimiskava realiseerumisel saavad kõik võlausaldajad oma nõuetele mingis osas hüvitise, erinevalt pankrotimenetlusest. Teise rühma võlausaldajate põhinõuete vähendamine 50% võrra oli mõistlik ja tavapäraselt saneerimismenetluste praktikas kasutatav. Lisaks tasutakse kõikidele võlausaldajatele saneerimiskava täitmise perioodil intressi. Rühmade moodustamise alused ja põhjendus olid saneerimiskavas esitatud õiglaselt. Esitatud andmete põhjal järeldas maakohus, et saneerimiskava kaudu on võimalik ajutised makseraskused, mis on põhjustatud eelkõige avaldaja varade arestimisest võlausaldajaga peetava kohtuvaidluse tõttu, ületada ning jätkata ettevõtja tegevust saneerimiskavas sätestatud tingimustel. Võttes arvesse ka olemasolevatest töödest teenitavat kasumit ja kinnistute müügist saadud vahendeid, on avaldajal võimalik tagada rahavoog, mis vastab saneerimiskavale ja selles toodud prognoosidele. Saneerimiskava täidab saneerimisseaduse eesmärki. Asjas esitatud tõendeid ja saneerimiskava arvestades oli maakohtu hinnangul avaldaja saneerimine tõenäoliselt edukas. Maakohtu hinnangul oli võlausaldaja õigesti ühes rühmas pandiga tagamata võlausaldajatega, kuna kinnistusraamatusse kantud kohtulikud hüpoteegid on hagi tagamise abinõuks. Kohtulik hüpoteek annab hagi tagamist taotlenud isikule tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 388 lg 1 järgi üldiselt samasugused õigused nagu hüpoteek hüpoteegipidajale. Hüpoteegiga on aga tagatud nõue, mis on rahuldatud jõustunud kohtulahendiga. Saneerimiskava koostamise seisuga ei olnud lahend, millega võlausaldaja nõue avaldaja vastu rahuldati, jõustunud. Seega ei riku saneerimiskava maakohtu arvates võlausaldaja õigusi ning teda ei ole koheldud oluliselt halvemini võrreldes teiste võlausaldajatega. Maakohus ei nõustunud võlausaldaja väitega, et teda koheldakse võlausaldajana ebavõrdselt saneerimismenetluse ja pankrotimenetluse korral. Saneerimisseadus sätestab võlausaldajate võrdse kohtlemise nõude vaid saneerimiskavas ettenähtud tingimuste osas. Ka pankrotimenetluses asjaõigusseaduse (AÕS) § 363 lg 2 alusel eesõigusnõude omamise eelduseks on võlausaldaja kasuks tehtud jõustunud kohtulahend.

1. Võlausaldaja esitas
2. septembril 2015 maakohtu
3. septembri
4. a määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse, jätta avaldaja saneerimiskava kinnitamata, lõpetada saneerimismenetlus ning jätta menetluskulud avaldaja kanda ja määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus.
5. Avaldaja, Esmar Gaas OÜ, Esmar Vesi OÜ, Osaühing Best Holding, Nelgi Kinnisvara OÜ, Osaühing Patronato, Osaühing Sullivan, Esmar Holding OÜ, aktsiaselts FEB, Swedbank AS, ABC Mentors OÜ ja aktsiaselts Katus palusid jätta määruskaebuse rahuldamata. Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu märkis, et maksuhalduril puudub alus arvata, et avaldaja on maksejõuetu või muutub püsivalt maksejõuetuks. Ülejäänud võlausaldajad oma seisukohta ei esitanud.
6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7. Tallinna Ringkonnakohus jättis
8. aprilli
9. a määrusega Harju Maakohtu
10. septembri
11. a määruse muutmata, võlausaldaja määruskaebuse rahuldamata ja määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud võlausaldaja kanda. Ringkonnakohus võttis määruskaebuse menetluses avaldaja ja võlausaldaja esitatud tõendid asja materjalide juurde. Ringkonnakohus leidis, et võlausaldajat ei kohelda saneerimismenetluses halvemini, võrreldes pankrotimenetlusega. Saneerimiskava kohaselt saab võlausaldaja saneerimismenetluses oma nõudest rahuldatud ca 52% ja pankrotimenetluses ca 22%. Määruskaebuses sisalduv analüüs, mille kohaselt erinevus panga ja võlausaldaja nõuete rahuldamisel saneerimismenetluses on suurem, kui see oleks pankrotimenetluses, ei olnud ringkonnakohtu hinnangul asjakohane. Ringkonnakohtu hinnangul oli põhjendamatu võlausaldaja seisukoht, et saneerimiskava vastuvõtmisel oleksid võlausaldaja ja pank pidanud hääletama ühes rühmas. Võlausaldaja kasuks olid Harju Maakohtu
12. detsembri
13. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-61566 seatud kohtulikud hüpoteegid. Ringkonnakohus viitas TsMS § 388 lg-le 1 ja AÕS § 363 lg-le 2 ning asus seisukohale, et saneerimismenetluses nõude hüpoteegiga tagatuks lugemiseks peab kohtulahend, mille täitmise tagamiseks kohtulikud hüpoteegid seati, olema jõustunud. Ei ole tähtis, et Harju Maakohtu
14. detsembri
15. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-61566, millega Norra kohtu otsust tunnustati ja tunnistati see täidetavaks, jõustus saneerimiskava kinnitamisega samal päeval. Määravaks on aeg, mil võlausaldajad otsustavad saneerimiskava vastuvõtmise. Kuna saneerimiskava vastuvõtmise otsustavad võlausaldajad, keda võib jagada rühmadesse, peab saneerimiskava vastuvõtmise otsustamise ajaks olema selge võlausaldajate rühmadesse kuulumine. Saneerimiskava vastuvõtmise otsustamise ajaks (hääletamine toimus
16. juunil 2015) ei olnud Harju Maakohtu
17. detsembri
18. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-61566 jõustunud, mistõttu ei tulnud võlausaldajat arvata pandiga tagatud võlausaldajate rühma. Ringkonnakohus viitas, et
19. märtsi
20. a (ehk pärast maakohtu määruse tegemist maakohtule esitatud) saneerimisnõustaja aruande kohaselt olid avaldaja majandustulemused oodatust halvemad ning avaldaja ei pruugi suuta tasuda
21. juuniks 2016 kavakohaseid makseid pandiga tagamata nõuetega võlausaldajatele. Aruandest nähtuvalt tehti osale võlausaldajatele maksed saneerimiskavas märgitud tähtpäevaks, osaga lepiti kokku maksetähtaegade pikendamises ning võlausaldajale tähtaegselt makset ei tehtud (avaldaja kinnitusel on selleks raha olemas). Ringkonnakohus leidis, et saneerimisnõustaja aruandes sisalduvad andmed ei anna siiski alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ühele võlausaldajale ühel korral saneerimiskavast tuleneva kohustuse täitmata jätmist ei saa pidada oluliseks rikkumiseks, mis õigustaks saneerimiskava tühistamist

§ 51lg 1 p-st 2 tulenevalt.

Saneerimisnõustaja aruandest nähtub, et avaldaja on tegutsev ettevõte. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud vähemalt määruse tegemise hetkel väita, et olemasolevate lepingute täitmisega, uute lepingute sõlmimisega ning kinnistute müügiga ei ole ajutised makseraksused ületatavad. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Võlausaldaja esitas
2. mail 2016 Riigikohtule määruskaebuse, milles palub Tallinna Ringkonnakohtu
3. aprilli
4. a määruse ja Harju Maakohtu
5. septembri
6. a määruse tühistada ning teha uus määrus, millega jätta avaldaja saneerimiskava kinnitamata. Menetluskulud palub võlausaldaja jätta avaldaja kanda ning mõista võlausaldaja menetluskulud avaldajalt välja. Määruskaebusest tulenevalt kohaldas ringkonnakohus valesti materiaalõiguse norme. Puuduvad eeldused avaldaja saneerimiseks (

§ 8

lg 1 p-d 1 ja 3): avaldaja makseraskused ei ole ajutised ega saneerimisabinõudega ületatavad; saneerimismenetlus ei saa olla tulemuslik, kui avaldajal sisuliselt puuduvad käibevarad ning tõendatud ei ole lisainvesteeringud ettevõttesse; hangetel osalemise võimalus ning ühe hanke võitmine ei kinnita majandustegevuse jätkusuutlikkust; avaldaja ei ole tasunud saneerimiskava kohaseid makseid; võlausaldajale kohustuste täitmise tahtlik vältimine on vastuolus nii saneerimismenetluse eesmärkide kui ka hea usu põhimõttega (võlaõigusseaduse § 6); saneerimismenetlust on alustatud eesmärgiga lükata edasi pankrotti. Võlausaldajat koheldakse saneerimiskavas teiste võlausaldajatega võrreldes ebavõrdselt ning tema õigusi on saneerimiskava koostamise ning vastuvõtmise käigus oluliselt rikutud (

§ 26lg-d 2 ja 3).

Avaldaja ei ole praeguseks võlausaldajale saneerimiskava alusel ühtegi makset teinud, avaldaja väldib pahatahtlikult nõude täitmist ning praegune olukord võimaldab avaldajal teha saneerimismenetluses ülekandeid endaga seotud ettevõtetele ja viia selliselt raha ettevõttest välja. Võlausaldajat koheldi pangaga võrreldes põhjendamatult ebavõrdselt (pankrotimenetluses saaks panga nõue rahuldatud vaid 13% võrra suuremas ulatuses kui võlausaldaja nõue, saneerimiskava kohaselt rahuldatakse panga nõuded 100% ulatuses ja võlausaldaja põhinõue vaid 52% ulatuses). Võlausaldaja pandiga tagamata võlausaldajate rühma asetamine oli põhjendamatu. Võlausaldaja nõuet tagavad Harju Maakohtu

1. detsembril 2014 tsiviilasjas 2-14-61566 tehtud määruse (jõustunud Riigikohtu
2. mai
3. a määrusega) alusel seatud kohtulikud hüpoteegid ja vallasvara arestimisest tekkiv arestipandiõigus ning tagatiste õiguspärasus ei ole vaidlustatav. Tähtsust ei ole, et Eesti kohtu lahend, mis Norra kohtu otsuse täidetavaks tunnistas, ei olnud saneerimiskava koostamise ajal jõustunud. Norra kohtu otsus oli viivitamata täidetav ning kohtuotsuse täitmise tagamiseks olid hüpoteegid seatud jõustunud Eesti kohtu lahendiga. Saneerimiskava kinnitamise puhul kaotab võlausaldaja esimese järgu nõudeõiguse, mis tal oleks pankrotimenetluse korral (pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 1) ning seega toob saneerimiskavas võlausaldajale kuuluva tagatisega arvestamata jätmine kaasa võlausaldaja õiguste olulise rikkumise (

§ 26p 2). Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi (Ts

MS § 436 lg 4), kuna määrus tugineb

1. märtsi
2. a saneerimisnõustaja aruandele, mida ei ole lisatud e-toimikusse ega võlausaldajale esitatud ning mille kohta ta ei ole saanud seisukohti esitada. Riigikohtu lahend on lisaks olulise tähendusega, selgitamaks, milline tähendus on kohtulikul hüpoteegil saneerimismenetluses ning kas kohtuliku hüpoteegi alusel tekkivad pandipidaja õigused peaksid saneerimis- ja pankrotimenetluses erinema.
4. mail 2016 esitas avaldaja võlausaldaja määruskaebusele esialgse vastuse ning taotles Harju Maakohtu
5. septembri
6. a määruse täitmise peatamist kuni käesolevas tsiviilasjas Riigikohtu lahendi jõustumiseni. Taotluse kohaselt taotleb avaldaja saneerimiskava kinnitamise määruse täitmise peatamist selleks, et kaitsta enda ja võlausaldajate huve olukorras, kus üks võlausaldaja on otsustanud vaidlustada saneerimiskava kinnitamise. Teistele saneerimismenetluses osalejatele ja avaldajale on seeläbi tekitatud olukord, kus avaldaja ei saa kuni saneerimiskava kinnitamise määruse jõustumiseni mõistlikult ja tulemuslikult tegutseda. Teiste võlausaldajate ja koostööpartnerite jaoks puudub õiguskindlus, kas kinnitatud saneerimiskava jääb kehtima või mitte.
7. mail 2016 esitas avaldaja võlausaldaja määruskaebusele täiendava vastuse.
8. Riigikohus jättis
9. mai
10. a määrusega rahuldamata avaldaja taotluse peatada Harju Maakohtu
11. septembri
12. a määruse täitmine kuni käesolevas tsiviilasjas Riigikohtu lahendi jõustumiseni.

§ 37

lg 1 teise lause kohaselt on määrus, millega saneerimiskava kinnitatakse, kohe täidetav ning määruskaebuse esitamine maakohtu või ringkonnakohtu määruse peale ei peata määruse täitmist.

2. juunil 2016 esitas avaldaja seisukoha võlausaldaja määruskaebusele ning palub jätta määruskaebuse rahuldamata ning menetluskulud võlausaldaja kanda. Määruskaebusele esitatud vastuse kohaselt ei ole ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus ei pidanud saneerimisnõustaja arvamust võlausaldajatele eraldi edastama. Võlausaldajale oli teada, millal peab saneerimisnõustaja aruande esitama, mistõttu saneerimisnõustaja eeldas põhjendatult, et võlausaldaja saab uue dokumendi e-toimikusse lisamisel vastava automaatteavituse või selle mittesaamisel pöördub ise palvega kohtu poole aruanne talle kättesaadavaks teha. Võlausaldaja ei pöördunud saneerimisnõustaja aruandega tutvumiseks saneerimisnõustaja ega kohtu poole ega andnud ka muul moel teada, et aruanne ei ole talle e-toimiku vahendusel kättesaadav. Määruskaebusest ei nähtu, miks tõi väidetav menetlusnormi rikkumine kaasa ebaõige lahendi. Avaldaja ei ole püsivalt maksejõuetu, saneerimine on võimalik, võlausaldajat ei kohelda saneerimiskavaga ebavõrdselt ning ringkonnakohus ei ole materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud.
4. juuni
5. a seisukohas võlausaldaja määruskaebuse kohta ei nõustu pank määruskaebusega osas, mis puudutas saneerimiskava kinnitamist. Pangale jääb aga arusaamatuks, miks on avaldaja jätnud võlausaldajale tegemata saneerimiskavast tuleneva makse, kuigi raha selleks olevat olemas ning saneerimiskavaga võetud kohustus tuleks täita.
6. juuli
7. a seisukohas palub ABC Mentors OÜ jätta määruskaebuse rahuldamata ning menetluskulud võlausaldaja kanda. Ülejäänud võlausaldajad oma seisukohta ei esitanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu määrused tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja kolmanda lause järgi tühistada ning asi tuleb saata uueks lahendamiseks Harju Maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
9. Praegusel juhul on võlausaldaja hääletanud saneerimiskava vastu ning saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitamise tähtaja jooksul esitanud

§ 26järgi avalduse saneerimiskava kinnitamata jätmiseks.

Võlausaldaja arvates puuduvad eeldused avaldaja saneerimiseks ning võlausaldajat koheldakse saneerimiskavas teiste võlausaldajatega võrreldes ebavõrdselt. 24. Kolleegium käsitleb esmalt võlausaldaja määruskaebuse väiteid, et võlausaldajat koheldakse saneerimiskavas teiste võlausaldajatega (pangaga) võrreldes ebavõrdselt ning tema õigusi on saneerimiskava koostamise ja vastuvõtmise käigus oluliselt rikutud (

§ 26lg-d 2 ja 3).

Võlausaldaja leiab, et ta paigutati valesti samasse rühma pandiga tagamata nõuetega võlausaldajatega, kuna tema nõuet tagavad Harju Maakohtu

1. detsembril 2014 tsiviilasjas nr 2-1461566 tehtud määruse (jõustunud Riigikohtu
2. mai
3. a määrusega) alusel seatud kohtulikud hüpoteegid ja vallasvara arestimisest tekkiv arestipandiõigus ning tagatiste õiguspärasus ei ole vaidlustatav.

§ 21

lg 2 järgi võib saneerimiskavas ette näha, et võlausaldajate nõuded rahuldatakse võlausaldajate rühmade kaupa ning ühe rühma moodustavad ühesuguste õigustega võlausaldajad. Võlausaldajate nõuete rühmitamine saneerimiskavas muudab saneerimiskava üle toimuva hääletuse tingimusi ja saneerimiskava vastuvõtmise eeldusi.

§ 24

lg 3 sätestab, et kui võlausaldajad on saneerimiskava alusel jaotatud rühmadesse, siis on kava vastu võetud, kui igas rühmas hääletas saneerimiskava poolt vähemalt pool kõigist ühte rühma kuuluvatest võlausaldajatest, kellele kuulub vähemalt kaks kolmandikku rühmas esindatud häältest (vt ka Riigikohtu

1. septembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-16, p 14). Ringkonnakohus ei nõustunud võlausaldajaga, et saneerimiskava vastuvõtmisel oleksid võlausaldaja ja pank pidanud hääletama ühes rühmas. Ringkonnakohus oli seisukohal, et saneerimismenetluses nõude hüpoteegiga tagatuks lugemiseks peab kohtulahend, mille täitmise tagamiseks kohtulikud hüpoteegid seati, olema jõustunud. Ringkonnakohus pidas oluliseks, et ajal, kui võlausaldajad otsustasid saneerimiskava vastuvõtmise, ei olnud Harju Maakohtu
3. detsembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-61566, millega Norra kohtu otsust tunnustati ja see täidetavaks tunnistati, jõustunud. Kolleegium kohtute eelnevate seisukohtadega ei nõustu. Riigikohtu varasema praktika (Riigikohtu
5. veebruari
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-10) järgi annab kohtulik hüpoteek hüpoteegipidajale ka pankrotimenetluses põhimõtteliselt samasugused õigused nagu tavaline hüpoteek. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja leiab lisaks, et pankroti- ja saneerimismenetluses tuleb võlausaldajaid kohelda sarnaselt ning võlausaldajat, kelle kasuks on seatud jõustunud lahendiga (praeguses asjas
7. mai 2015) enne saneerimiskava vastuvõtmise üle hääletamist (praeguses asjas
8. juuni 2015) kohtulik hüpoteek, tuleb ka saneerimismenetluses kohelda sarnaselt teiste pandipidajatega. Kolleegium märgib, et AÕS § 363 lg-st 2 ei tulene, et kohtulahend, mille täitmise tagamiseks kohtulikud hüpoteegid seati, peab olema jõustunud. Kohtuliku hüpoteegiga tagatud nõue võib seega olla nõue, mille olemasolu tehakse lõplikult kindlaks tulevase kohtulahendiga.
9. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel kontrollima, kas on järgitud

§ 28

lg-s 2 sätestatud nõudeid, mh

§ 28

lg 2 p-de 4 ja 5 järgi, kas saneerimiskava vastab

§-s 21 ettenähtud nõuetele ning kas saneerimiskava vastuvõtmisel on järgitud

§-s 24 ettenähtud nõudeid. Muu hulgas peab maakohus juhinduma praeguse määruse p-s 24 toodud kolleegiumi seisukohtadest ning lähtuma sellest, et

§ 21

lg 2 järgi moodustavad ühe rühma ühesuguste õigustega võlausaldajad ning

§ 24

lg 4 alusel peab saneerimiskava vastuvõtmiseks hääletama saneerimiskava poolt nii pandiga tagatud kui ka pandiga tagamata nõudega võlausaldajate rühmast vähemalt pool kõigist ühte rühma kuuluvatest võlausaldajatest, kellele kuulub vähemalt kaks kolmandikku kõigist häältest. Juhul, kui

§ 24

lg-s 4 sätestatud nõue ei ole täidetud, saab maakohus saneerimiskava siiski erandlikult kinnitada

§-s 36 sätestatud eelduste esinemise korral.

1. Kolleegiumi hinnangul ei anna määruskaebuse muud põhjendused alust ringkonnakohtu määrust tühistada. 26.
2. Ringkonnakohus leidis, et saneerimisnõustaja
3. märtsi
4. a aruandes sisalduvad andmed ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ühele võlausaldajale ühel korral saneerimiskavast tuleneva kohustuse täitmata jätmist ei saa pidada oluliseks rikkumiseks, mis õigustaks saneerimiskava tühistamist (

§ 51lg 1 p 2).

Saneerimisnõustaja aruandest nähtub, et avaldaja on tegutsev ettevõte, kellel on töös mitmed objektid, samuti käivad uute objektide üle läbirääkimised. Võõrandatud on üks kinnistu ning ühele kinnistule on ostuhuviline. Avaldaja esitatud bilansi kohaselt on ettevõtte omakapital

1. detsembri 2015 seisuga 2 349 546 eurot. Eeltoodut arvestades ei saanud ringkonnakohtu hinnangul vähemalt praegu väita, et olemasolevate lepingute täitmisega, uute lepingute sõlmimisega ning kinnistute müügiga ei ole ajutised makseraksused ületatavad. TsMS § 688 lg-st 5 tulenevalt puudub Riigikohtul pädevus hinnata seda, kas alama astme kohtud on asjaolusid õigesti tuvastanud, tuvastada asjas asjaolusid ning hinnata tõendeid. Kuna kohtud on tõendite hindamisel järginud seadust, peab kolleegium lähtuma ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest. 26.
2. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtu viide

§ 51lg 1 p-le 2 väär.

See säte käsitleb saneerimiskava tühistamist, kuid praegusel juhul ei otsustanud ringkonnakohus saneerimiskava tühistamise, vaid saneerimiskava kinnitamise üle. Võlausaldaja esiletoodut, et puuduvad eeldused avaldaja saneerimiseks, saab kolleegiumi hinnangul pidada

§ 28

lg 5 p-s 3 sätestatud saneerimiskava kinnitamata jätmise aluseks (ettevõtte saneerimine on ebatõenäoline). 26.3. Võlausaldaja heitis määruskaebuses ringkonnakohtule ette menetlusõiguse normi (TsMS § 436 lg 4) rikkumist, kuna ringkonnakohus tugines tõendile (saneerimisnõustaja aruanne), mida võlausaldajale ei esitatud ning mille kohta võlausaldaja ei saanud seisukohta esitada.

§ 50

lg-st 2 tulenevalt on saneerimisnõustaja kohustuseks esitada saneerimiskava täitmise kohta võlausaldajale ja kohtule igal poolaastal aruanne. Huvi korral oleks võlausaldaja saanud saneerimisnõustaja aruande saamiseks pöörduda saneerimisnõustaja poole. Kolleegium leiab, et isegi, kui võlausaldajale ei esitatud saneerimisnõustaja aruannet, ei rikkunud ringkonnakohus otsuses saneerimisnõustaja aruandega arvestades menetlusõiguse normi.

1. Kuivõrd ringkonnakohtu ja maakohtu määrused tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
2. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 alusel tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu