RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 86 lg 1 nõudeid, mille järgi on ravimi müügiloa hoidjal keelatud anda ravimi väljakirjutamise õigust omavatele isikutele ning neil isikutel on keelatud ravimi müügiloa hoidjalt või tema esindajalt vastu võtta kingitusi ja teenuseid, mille väärtus ületab 6,40 eurot, v.a § 86 lõikes 2 sätestatud juhul, ja pani toime

§ 107lõikes 2 sätestatud väärteo.

1. Ravimiameti
2. septembri
3. a otsusega karistati AS-i Magnum Veterinaaria

§ 107lg 2 alusel rahatrahviga 10 000 eurot.

1. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas Harju Maakohtule kaebuse menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmper, kes taotles otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist või alternatiivselt otsuse osalist tühistamist ja väiksema karistuse mõistmist.
2. Harju Maakohtu
3. mai
4. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus osaliselt ja lõpetati väärteomenetlus aegumise tõttu väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 5 alusel
5. aprillil 2014 ja
6. märtsil 2014 aset leidnud tegude osas. Harju Maakohus mõistis menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahvi 8000 eurot ning riigilt menetlusaluse isiku kasuks 480 eurot kaitsjale makstud tasu katteks. 4.
7. Maakohus jõudis järeldusele, et

§ 86

lg 1 rikkumised on aset leidnud ning menetlusalune isik on toime pannud

§ 107lõikes 2 sätestatud väärteo.

Boonusprogrammi rakendamisel andis menetlusalune isik ravimi müügiloa hoidjana ravimi väljakirjutamise õigust omavatele isikutele kingitusi, mille väärtus ületas 6,40 eurot. 4.2. Maakohus leidis, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et AS-i Magnum Veterinaaria tegevus ei olnud lubatav

§ 86

lõikest 2 tulenevalt, sest teadusüritustel osalemise toetamine kajastatakse

§ 83lg 6 järgi Ravimiametile esitatavas ravimireklaami aruandes.

1. aasta menetlusaluse isiku ravimireklaami aruanne aga ei kajastanud veterinaararstidele J. S-ile, T. A-le, J. L-ile, A. E-le ja K. M-ile tehtud kingitusi. 4.
2. Kohus hindas kaitsjatasu summas 2406,92 eurot ebamõistlikult suureks, kuna tegemist ei olnud nii keeruka ja mahuka väärteoasjaga, mis õigustanuks kahe kaitsja olemasolu. Kohus leidis, et mõistlik kaitsetasu asjas on 1320 eurot ning mõistis menetlusaluse isiku kasuks riigilt välja kaitsjatasu 480 eurot, kuivõrd väärteomenetlus lõpetati osaliselt. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni AS-i Magnum Veterinaaria kaitsjad vandeadvokaat A. Nõmper ja vandeadvokaadi abi Sandra-Kristin Noot, kes taotlevad maakohtu ja kohtuvälise menetleja otsuste tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist pärast maakohtu menetlust aegunud tegude osas ning ülejäänud tegude osas väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 või § 30 lg 1 p 1 alusel. Alternatiivselt taotlevad kaitsjad väärteoasja maakohtule uueks lahendamiseks tagasisaatmist ning mõistetud karistuse suuruse vähendamist kohtu omal äranägemisel. 5.
4. Kassatsiooni esitamise ajaks on aegunud
5. mail 2014 ja
6. mail 2014 aset leidnud teod, mistõttu tuleb väärteomenetlus nende osas VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. 5.
7. Ülejäänud kahe teo (
8. septembril 2014 ja
9. novembril 2014 tehtud väljamaksed) osas tuleb kassaatorite hinnangul maakohtu otsus tühistada ning seda järgnevatel põhjustel. 5.2.
10. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, kvalifitseerides menetlusalusele isikule etteheidetavad teod

§ 86lg 1 rikkumisena.

Menetlusalune isik on teinud väljamakseid veterinaararstidele teadusasutuse või erialaorganisatsiooni korraldatavatel arstiteaduslikel või farmaatsiaalastel üritustel osalemise toetamiseks, mille puhul on tegu

§ 86lg 2 ls 1 järgi lubatud kingitustega.

Jättes vastavad väljamaksed ravimireklaami aruandes kajastamata, pani menetlusalune isik etteheidetava teo toime tegevusetusega (

§ 86lg 7 ja § 83 lg-d 6 ja 7).

5.2.2. Ei ole tuvastatud, millise

§ 107

lg-s 2 sätestatud alternatiivina menetlusalusele isikule etteheidetav tegu kvalifitseerub. 5.2.3. Maakohus on ekslikult leidnud, et väärteokoosseis on täidetud, ja jätnud menetluse lõpetamata VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Menetlusalusele isikule etteheidetav tegu ei ole karistamisväärne. Teos puuduvad väärteotunnused VTMS § 29 lg 1 p 1 mõttes. AS-ile Magnum Veterinaaria etteheidetavad teod ei kahjusta

§ 86lõikega 1 kaitstavaid õigushüvesid ja seega ei ole rikutud normi eesmärki.

Menetlusaluse isiku tegevus on seotud eeskätt ravimite jm hulgimüügiga, mitte müügilubadega. Tehtud väljamaksed ei saanud kuidagi ravimimüüki mõjutada ja see ei olnud menetlusaluse isiku eesmärk. Seega puuduvad AS-i Magnum Veterinaaria tegevuses väärteo tunnused ning selle maakohtus arvestamata jätmine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 1 mõttes. 5.2.

1. Menetlusaluse isiku juhatuse liikme teos subjektiivset koosseisu moodustavate faktiliste asjaolude tuvastamisel on maakohus väljunud väärteoprotokolli piiridest ning on seeläbi rikkunud VTMS §-i
2. Istungil antud ütlustele tuginedes on kohus sisustanud subjektiivset koosseisu asjaoludega, mida ei ole väärteoprotokollis. Maakohus on otsuse tegemisel tõendeid hinnanud valikuliselt ja jätnud põhjendamata, miks veterinaararstidest tunnistajate ütlusi ei ole osaliselt arvesse võetud. 5.2.
3. Menetlusaluse isiku karistamine oleks praegusel juhul ebamõistlik ning riivaks oluliselt üldist õiglustunnet, kuna sisuliselt karistatakse menetlusalust isikut headel kavatsustel omandatud müügilubade hoidmise ja hulgimüüjana turusituatsiooni arvestava ning lubatava käitumise eest. Seetõttu tulnuks väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel lõpetada. 5.
4. Maakohus on ebaõigesti mõistnud välja kaitsjatasu. Kahe kaitsja kasutamine oli põhjendatud. Advokaaditeenus ei ole riiklikult reguleeritud ja kohtupraktika ei saa fikseerida advokaadile makstava turuhinna suurust. Maakohtu enda tegevus toob menetlusalusele isikule kaasa lisakulusid: kohus tegi otsuse
5. mail 2016, teades, et
6. mail ja
7. mail (ehk kassatsiooni esitamise tähtaja jooksul) aeguvad veel kaks tegu. Nii oli kohtule teada, et menetlusalune isik peab igal juhul kassatsiooni esitama ainuüksi kassatsiooni esitamise tähtajaks aegunud tegude osas.
8. Kassatsioonivastuses nõustub Ravimiamet väärteomenetluse osalise lõpetamisega aegunud tegude osas ja palub muus osas jätta kassatsiooni rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Kolleegium käsitleb esmalt väärteomenetluse osalise lõpetamise vajadust seoses osa toimepandud tegude aegumisega (I). Seejärel analüüsib kolleegium teisi kassaatori väiteid (II). Lõpuks võtab Riigikohus kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kaitsjatasu taotluse (III). I
10. Karistusseadustiku (KarS) § 81 lg 3 järgi on väärtegu aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui seadus ei näe teo eest erandlikult ette kolmeaastast aegumistähtaega ja puuduvad KarS § 81 lõigetes 5–8 nimetatud aegumistähtaja arvestamise täiendavad tingimused.

§-s 107 sätestatud väärteo puhul ei ole üldisest kaheaastasest aegumistähtajast erandit tehtud.

1. Menetlusalusele isikule heidetakse muu hulgas ette
2. mail 2014,
3. mail 2014 ja
4. septembril 2014 rahaliste väljamaksete tegemist lojaalsusprogrammi raames (vt täpsemalt käesoleva otsuse p 1.4). Väärteoprotokollis sisalduvast teokirjeldusest tulenevalt on nimetatud kolme teo puhul väärteo aegumistähtaeg Riigikohtu otsuse tegemise ajaks möödunud.
5. Väärteoasjast ei ilmne väärteo aegumise peatumist tingivaid asjaolusid KarS § 81 lg 7 tähenduses. VTMS § 29 lg 1 p 5 järgi tuleb aegumistähtaja kui absoluutse menetlustakistuse möödumisel väärteomenetlus lõpetada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. detsembri
7. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-101-10, p 5). Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4, tühistab kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
8. mai
9. a otsuse osaliselt ja lõpetab
10. mail,
11. mail ja
12. septembril 2014 toime pandud tegude osas väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel väärteo aegumistähtaja möödumise tõttu. Kaitsjate kassatsioon tuleb selles osas rahuldada. II
13. Muus osas ei anna kassatsioonis esitatud väited kolleegiumi hinnangul alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus ei ole materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning on etteheidetavad teod õigesti kvalifitseerinud

§ 86lg 1 rikkumisena.

11.1. Nõustuda ei saa kassaatorite väitega, mille järgi olid väljamaksed tehtud toetamaks üritustel osalemist ja menetlusalune isik üksnes ei kajastanud neid ravimireklaami aruandes, mis on etteheidetav

§ 86

lg 7 ja § 83 lg 7 (ja lg 6), mitte aga

§ 86lg 1 alusel.

11.2.

§ 86

lg 2 järgi on erandina esimesest lõikest lubatud toetused üksnes teadusasutuse või erialaorganisatsiooni korraldatavatel arstiteaduslikel või farmaatsiaalastel üritustel osalemise toetamiseks. Nimetatud toetusi tohib jagada ainult avalikustatud tingimustel. Sealjuures ei tohi toetused hõlmata kindla ravimi või kindla tootja ravimi müüki või väljakirjutamist ning pooled peavad sõlmima vastavasisulise kirjaliku lepingu, mis välistab ravimite müügi ja väljakirjutamise mõjutamise. Sama sätte lõike 3 järgi on ravimi müügiloa hoidjal õigus toetada üritustel osalemist, hüvitades ürituse teadusliku osa osavõtumaksu ning majutus- ja transpordikulud mõistlikus ulatuses.

§ 86

lõike 7 kohaselt aga peab toetuste maksmine olema kajastatud müügiloa hoidja dokumentides ning Ravimiametit tuleb teavitada

§ 83lg 7 alusel kehtestatud korras (müügiloa hoidja ravimireklaami aruanne).

11.

1. Kirjeldatud tingimused ei ole menetlusalusele isikule etteheidetava teo puhul täidetud: maakohtus tuvastatu kohaselt ei ole sõlmitud kirjalikke lepinguid, toetust ei kajastatud ravimireklaami aruandes ning toetusi ei jagatud avalikustatud tingimustel. Veterinaararstid said üritustel osalemise eest hüvitise lojaalsusprogrammi raames. Sama programmi kaudu hüvitati ka nt spaakülastus, puhkusereisil käimine jm. 11.
2. Väärteoprotokollis ja ka maakohtu otsuse p-s 1.7 on selgitatud, et menetlusalune isik ei käsitanud makstud hüvitisi toetusena

§ 86lg 2 mõttes, kuna ei kajastanud neid ravimireklaami aruandes.

Kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebuses ei vaidle menetlusalune isik sellele vastu ning on jäänud seisukohale, et väljamakseid tehti lojaalsusprogrammi alusel, mille puhul oli tegemist ettevõtte ärisaladusega. See väide on vastuolus ülal kirjeldatud avalikustatud tingimuste nõudega. 11.5. Asjaolusid kogumis hinnates leiab kriminaalkolleegium, et tehtud väljamakseid ei saa käsitada toetustena

§ 86lg 2 alusel.

Menetlusaluse isiku tahe oli suunatud lojaalsusprogrammi alusel väljamaksete tegemisele. Ei olnud sisulist vahet, mis eesmärgil lojaalsusprogrammis osalenu raha kasutas: toetuse maksmisele ei olnud kehtestatud avalikke tingimusi, saajaga ei sõlmitud lepingut raha kasutamise kohta ning hüvitati kõike, mida lojaalsusprogrammis osalenu soovis. Arvestada tuleb sedagi, et menetlusalune isik kandis

1. novembril
2. a (ja ka varasematel juhtudel) raha isiku pangakontole, mille puhul ei saa tõsikindlalt rääkida erialasel üritusel käimise toetamisest, kuna sisuliselt võis isik raha kasutada nii, kuidas ise soovis. Seega ei ole maakohus menetlusalusele isikule etteheidetavaid tegusid valesti subsumeerinud ning AS Magnum Veterinaaria on rikkunud

§ 86lõikes 1 kirjeldatud keeldu.

12. Nõustuda ei saa ka kassaatorite väitega, et maakohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti seetõttu, et ta ei ole selgesõnaliselt eraldi väljendanud, millise

§ 107

lõikes 1 sätestatud alternatiivina menetlusalusele isikule etteheidetav tegu kvalifitseerub. Kriminaalkolleegium leiab, et see nähtub loogiliselt kohtu argumentatsioonist ja on kohtuotsuse põhjal üheselt arusaadav. 13. Vastupidiselt kassatsioonis toodule nõustub kriminaalkolleegium maakohtu seisukohaga, et menetlusaluse isiku teos on

§ 86lõikes 1 kirjeldatud ja § 107 lg 2 alusel karistatav väärteokoosseis täidetud.

13.

1. AS Magnum Veterinaaria oli
2. aastal ravimite müügiloa hoidja ja tegi samal ajal rahalisi väljamakseid veterinaararstidele, kellel oli ravimi väljakirjutamise õigus. Väljamaksete väärtus ületas 6,40 eurot ning tegemist ei olnud

§ 86

lõikes 2 toodud eranditega.

§ 86

lõikes 1 kirjeldatud ja

§ 107

alusel karistatav väärteokoosseis ei eelda, et tegevus toimuks ravimite väljakirjutamise ja müügi mõjutamise eesmärgil ning et selline tegevus oleks edukas. Tegu on teodeliktiga, mille objektiivsed tunnused seisnevad ravimireklaami nõudeid või

§-s 86 sätestatud ravimi väljakirjutamise või müügi mõjutamise keeldu rikkuvates tegudes, ning tagajärje saabumine ei ole koosseisus ette nähtud. See tähendab, et

§ 107

järgi karistatav ebaõigus ilmneb juba ravimi väljakirjutamist või müüki mõjutavates tegudes endis, mis kahjustavad juba iseenesest väärteokoosseisuga kaitstavat õigushüve – rahvatervise kaitset (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 3-1-1-36-12, p 11.3). 13.
3. Kaitsjad leiavad ka, et subjektiivse koosseisu tuvastamisel on kohus väljunud väärteoprotokolli piiridest, kuna kohus tugines kohtuistungil antud ütlustele. Menetlusaluse isiku esindaja kohtuistungil antud ütlustest ei tulene kohtuotsuses viidatud asjaolu, et ei märgatud, et boonuspunktide arvestuses olid ka ravimid, mille müügiloahoidjaks oli menetlusalune isik. Ka väärteoprotokollis pole viidet selle kohta, mida juhatuse liige teadis ravimite olemasolust. Kolleegium möönab, et maakohtu otsuses esitatud subjektiivse koosseisu täidetuse analüüs oleks võinud olla selgem ja põhjalikum. Kokkuvõtvalt on aga kolleegiumi hinnangul maakohtu otsuse põhjal kohtu siseveendumuse kujunemine ka subjektiivse koosseisu osas piisavalt jälgitav.
4. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus rikkunud menetlusõigust, jättes väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamata. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 202 sätestatut, s.o kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. novembri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-91-13, p 15). Otstarbekuse alusel menetluse lõpetamine on kohtu kaalutlusotsus, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. aprilli
8. a otsus asjas nr 3-1-1-9-07, p 9.3). Maakohus on väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamisest keeldunud asjakohastel põhjendustel, millega kolleegium nõustub.
9. Vastuseks kaitsjate etteheitele maakohtu poolt menetluskulude väljamõistmisel taotletust väiksemas summas märgib kolleegium järgmist. Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Kaitsekulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt mutatis mutandis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
10. märtsi
11. a määrus asjas nr 3-2-1-182-15, p 14). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tasu vähendamisel õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud. Tunnitasu suuruse osas on ka Riigikohus varem viidanud väljakujunenud praktikale, mis aktsepteerib valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. novembri
13. a otsus asjas nr 3-1-1-84-15, p 15.1;
14. septembri
15. a määrus asjas nr 3-1-1-37-14, p 26.3;
16. veebruari
17. a määrus asjas nr 3-2-1115-14, p 14). Seega ei ole maakohus menetluskulude väljamõistmisel eksinud.
18. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1, jätab kolleegium maakohtu otsuse muus osas muutmata ja kassatsiooni osaliselt rahuldamata. III
19. Kolme teo osas väärteomenetluse lõpetamise tõttu peab kolleegium vajalikuks muuta AS-ile Magnum Veterinaaria mõistetud karistust. 17.
20. Menetlusalusele isikule on Riigikohtu otsuse tegemise aja seisuga võimalik ette heita vaid
21. novembril 2014 teo toimepanemist. Täpsemalt saab menetlusalusele isikule ette heita seda, et
22. novembril 2014 kandis menetlusalune isik veterinaararst K. M-i isiklikule arvelduskontole 173 eurot, hüvitamaks viimase osalemise erialasel konverentsil „Veterinaarmeditsiin 2014“. Seetõttu tuleb maakohtu määratud rahatrahvi 8000 eurot vähendada vastavalt menetlusaluse isiku süü suurusele. 17.2.

§ 107

lõike 2 alusel karistatakse juriidilist isikut ravimireklaami nõuete või

§-s 86 sätestatud ravimi väljakirjutamise või müügi kingitusega mõjutamise keelu rikkumise eest rahatrahviga kuni 32 000 eurot. Arvestades ravimialaste rikkumiste puhul esinevat olulist avalikku huvi, tuleb kolleegiumi hinnangul mõista AS-ile Magnum Veterinaaria karistuseks rahatrahv 5000 eurot.

1. Menetlusaluse isiku kaitsjad vandeadvokaat A. Nõmper ja vandeadvokaadi abi S-K. Noot on esitanud Riigikohtule taotluse mõista menetlusaluse isiku kasuks välja lepingulistele kaitsjatele kassatsioonimenetluses makstud tasu. Esitatud taotluse kohaselt kulus kaitsjatel maakohtu otsusega tutvumisele, kassatsiooni koostamisele ja muudele menetlustoimingutele kokku 17,1 tundi ehk 2137 eurot (ilma käibemaksuta). Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsjate taotlus tuleb rahuldada osaliselt. 18.
2. VTMS § 23 järgi hüvitatakse VTMS § 29 lg 1 p 5 alusel väärteomenetluse lõpetamise korral menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. VTMS § 38 lõikest 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. 18.
3. Kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 19.1 ja
6. detsembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-92-13, p 29.2). Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (vt otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 19.2). Kolleegiumi hinnangul on toodud mõttekäik ülekantav ka väärteomenetlusele. Seega tuleb riigil VTMS § 23 alusel hüvitada üksnes need menetlusalusel isikul kassatsioonimenetluses tekkinud kulud, mis on seotud väärteomenetluse osalise lõpetamisega aegumise tõttu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. aprilli
9. a otsus asjas nr 3-1-1-32-15, p 10). 18.
10. KrMS § 175 lg 1 järgi kuulub menetluskulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel võtab kriminaalkolleegium arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. jaanuari
12. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-10409, p 15). Kolleegiumi hinnangul ei ole arutatav väärteoasi materiaalõiguslikult ülemäära keeruline ega ka keskmisest mahukam. Kassatsioonimenetluses Riigikohtus on kaitsjad koostanud kassatsiooni. Lisaks sisaldub menetlusaluse isiku kantud õigusabikuludes muu hulgas tasu kaitsja kommunikatsioonile kulunud aja eest teavitamaks menetlusalust isikut erinevatest Riigikohtu menetluslikest otsustustest. Kolleegium ei pea selliste toimingute tegemise eest tasu väljamõistmist põhjendatuks. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. detsembri
14. a otsus asja nr 3-1-1-99-11, p-d 9–12). Samuti tuleb kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. novembri
16. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 133). Praeguses asjas on valdav osa kassatsiooniväidetest jäänud rahuldamata, v.a väärteomenetluse osalist aegumist puudutavas osas. 18.
17. KrMS § 175 lg 2 järgi arvatakse juhul, kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Sätte mõtte kohaselt ei saa sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
18. juuni
19. a määrus asjas nr 3-1-163-13, p 23). Nii peab kolleegium kaitsjatasu hüvitamise taotluses toodud mõlema kaitsja tehtud kahe õigusabitoimingu puhul (maakohtu otsuse analüüs ja Ravimiameti kassatsioonivastuse analüüs) põhjendatuks arvata tekkinud kulude hulka vaid ühele kaitsjale makstav tasu. 18.
20. Taotluses esitatud
21. a augustis ja septembris tehtud viie õigusabitoimingu kohta ei olnud õigusabiteenuse osutaja taotluse esitamise aja seisuga AS-ile Magnum Veterinaaria arvet esitanud. Kaitsjate hinnangul kuuluvad sellest hoolimata ka need kulud kassatsioonikulude hulka. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kindlakstegemisel ei saa piirduda kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
22. jaanuari
23. a määrus asjas nr 3-1-1-4-14, p 10). Teisisõnu tähendab see eksisteeriva nõude olemasolu, mis eeldab, et õigusabiteenuse osutaja on menetlusalusele isikule osutatud teenuste eest õigustatud tasu nõudma. Tasu maksmise kohustuse olemasolu tuleb menetlusalusel isikul tõendada. VTMS § 23 alusel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamise eelduseks on taotluse ja kuludokumentide esitamine enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
24. novembri
25. a otsus asjas nr 3-1-1-90-12, p 10). Juhtudel, mil taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ei ole esitatud ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus menetluskulude hüvitamiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26. detsembri
27. a määrus asjas nr 3-1-1-70-08, p-d 10 ja 14 ning otsus asjas nr 3-1-1-76-09, p 12). Praeguses asjas ei ole Riigikohtule esitatud tõendeid selle kohta, et menetlusalusel isikul on tekkinud kohustus tasuda valitud kaitsjatele
28. a augustis ja septembris tehtud õigusabitoimingute eest, mistõttu ei saa neid toiminguid puudutavas osas makstavat tasu käsitada menetluskuluna. Järelikult pole alust ka selles osas tekkinud kulusid hüvitada (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
29. jaanuari
30. a määrus asjas nr 3-1-1-4-14, p 10).
31. Eelnevast tulenevalt on menetlusaluse isiku kaitsjatele makstud tasu mõistlik 300 euro suuruses summas, mis tuleb VTMS § 23 alusel Eesti Vabariigilt menetlusaluse isiku kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)