Obsah (8)

§ 66§ 3051§ 35§ 294§ 7§ 339§ 361§ 363

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 60 lg 1 kohaselt saab kohtuotsus tugineda asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Maakohus rajas süüdimõistva otsuse aga suures osas süüdistusversiooni elulisele usutavusele, tuginemata vahetult uuritud tõendite kogumile. Kohus pööras tõendamiskoormise ümber, lugedes kuriteo tuvastatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta ei ole elatise maksmisest teadvalt (kuritahtlikult) kõrvale hoidunud. Nii toimides läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooniga. 12. Leides, et süüdistatava elatustase võimaldab lapsele elatist maksta, on maakohus tuginenud eelkõige M. K. ütlustele. Samas jättis kohus tähelepanuta, et M. K. ütlused põhinevad oletustel ja arvamustel. Nii on M. Kulm üksnes arvanud, et suusareiside eest tasus süüdistatav. M. Kulm möönis, et tal ei ole mingeid fakte selle kohta, et süüdistatav on ostnud asju oma firma nimele, ja märkis, et üldiselt ta firmadest midagi ei tea. Enamik M. K. ütlusi süüdistatava väidetava elatustaseme kohta kajastavad M. K. poolt teistelt isikutelt kuuldut. M. Kulm ise ei tea, milline süüdistatava vara on ostetud teiste isikute või äriühingu nimele. M. K. ütlused tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole

§ 66lg 21 kohaselt tõend.

1. Kohtule pole esitatud tõendeid selle kohta, kes ja mille arvelt süüdistatava ja tema lapse ühiste reiside või kardisõidu eest tasus. Samuti ei ole tõendatud, et süüdistatav üksinda pidevalt reisiks ja tasuks nende reiside eest. Samas ei saa jätta märkimata, et M. K. ütlustes kajastuv süüdistatava reisimine koos lapsega ja lapsele taskuraha andmine on käsitatavad lapse ülalpidamiseks tehtud kulutustena. Maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogum ei kinnita süüdistusversiooni, et süüdistatava elatustase võimaldaks lapsele elatist maksta.
2. Maakohus tugines A. Kulmu elatustaseme kindlakstegemisel Tallinna Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a otsusele ja kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele, mis kajastavad süüdistatava majanduslikku olukorda enne süüdistuses käsitletavat ajavahemikku. Nende tõenditega ei ole võimalik tõendada süüdistatava elatustaset alates aprillist
6. A. Kulmul ei ole registreeritud vara (autot, laevu, kinnisvara vmt). Süüdistatava varalist olukorda on kontrollinud ka kohtutäitur. Seega on tõendatud, et süüdistataval ei ole vara, millest lapsele elatist maksta. Kohtutäitur on arestinud kogu süüdistatava vara, sh miinimumpalga, arvestades täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 132 sätestatut. Selle vara arvelt toimub ka elatise maksmine. A. Kulm maksab elatist küll mitu korda vähem, kui kohtuotsusega välja mõistetud, kuid ta teeb seda ulatuses, mida tema varaline seisund võimaldab.
7. A. Kulm on osaühingute K, T, P, H, U ja V juhatuse liige. Samuti on A. Kulm osanik osaühingutes K (1250/25000 suurune osa), P (56881/113990), H (1278/3834) ja U (1278/2556). Samas ei ole A. Kulm ühegi nimetatud äriühingu ainu- ega enamusosanik. Järelikult ei saa süüdistatav dividendide maksmist ainuisikuliselt otsustada. Prokuratuur ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et A. Kulmu osalusega äriühingud on maksnud dividende, mida süüdistatav saanuks kasutada elatise tasumiseks. Samuti ei nähtu süüdistusest ega prokuratuuri esitatud tõenditest, et süüdistatav on jätnud tegemata mõistlikud pingutused selleks, et tema osalusega äriühingud dividende maksaksid, või et ta oleks seda kuidagi takistanud. Maakohus pole selgitanud, kuidas võimaldab äriühingute hea majanduslik olukord süüdistataval elatise maksmise kohustust täita. A. Kulmule kuuluvad osad on juba
8. aastal elatisnõude sissenõudmiseks täitemenetluses arestitud. Osade müük kohtutäituri poolt on ostjate puudumise tõttu nurjunud. Sellises olukorras ei anna osade olemasolu alust käsitada elatise maksmata jätmist sellest teadva (kuritahtliku) kõrvalehoidumisena.
9. Prokuratuur on viidanud asjaolule, et A. Kulm tegi
10. a korduvalt sularaha sissemakseid OÜ P pangakontole (kogusummas 25 000 eurot). Samas pole prokuratuur tõendanud, et selle sularaha puhul oli tegemist süüdistatava isikliku varaga, mida ta saanuks kasutada elatise maksmiseks.

§-st 7 lähtudes tuleb eeldada, et 25 000 eurot sularaha, mis kanti OÜ P pangakontole, kuulus sellele äriühingule.

1. Asjakohatu on maakohtu tõdemus, et süüdistatav pole olnud arvel töötu ega tööotsijana ja et ta pole töövõimetu. Süüdistatav töötab OÜ-s U, mistõttu ei saagi töötuna arvel olla. Samuti pole prokuratuur tõenditega kummutanud kaitsja väidet, et süüdistataval diagnoositud haigus piirab tema töövalikuid.
2. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, mille kohaselt pole süüdistatav teinud mõistlikke jõupingutusi, et saada elatise maksmiseks vajaliku suurusega igakuist sissetulekut. Prokuratuur pole sellise asjaolu kinnituseks tõendeid esitanud. Elatise maksmisest teadva (kuritahtliku) kõrvalehoidumisega on tegemist siis, kui kohustatud isik keeldub tööle asumast, ei otsi piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat. A. Kulm töötab OÜ-s U. Seega ei saa talle ette heita, et ta ei otsi piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekut. Maakohtu veendumus, et süüdistatav on soovi ja tahtmise korral võimeline leidma miinimumpalgast tasuvamat tööd, ei põhine tõenditel, vaid pelgalt oletusel. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon
3. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni prokuratuur, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
4. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu kriitika M. K. ütluste aadressil on põhjendamatu. Ringkonnakohus ei arvestanud tõendusliku olukorra spetsiifikaga. Kuna M. Kulm süüdistatavaga vahetult ei suhtle (ja miks ta peakski ise otsima kontakti mehega, kes järjekindlalt väldib temale elatise kohustuse täitmist), siis ei saagi tal olla täpset ülevaadet süüdistatava varalisest seisundist. Eeldatavalt rohkem infot valdava süüdistatava ja M. K. ühise alaealise lapse küsitlemine tunnistajana oleks viimasele liiga koormav. Kuigi A. Kulmu kohtueelses menetluses antud ütlused on M. K. ütlustega vastuolus, keeldus süüdistatav kohtus ütluste andmisest. Seetõttu puudus ka võimalus ristküsitluse käigus süüdistatava ütluste usaldusväärsust kontrollida. Sellise kaitsetaktika tõttu tuleks süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi pidada tõendina ebausaldusväärseteks, M. K. ütlusi aga usaldusväärseks. M. K. ütlused, mida süüdistatav pole pidanud vajalikuks enda ütlustega ümber lükata, tõendavad süüdistatava heaolu järjekindlat paranemist või vähemalt mitte selle halvenemist. Fakt, et A. Kulmule on usaldatud kasutamiseks kallihinnalised sõidukid, lükkab ümber kaitseväite, et süüdistatav oli nii maksevõimetu, et temaga ei tahetud äri teha ja ta elas sisuliselt vaesuses.
5. A. Kulm maksis
6. aastal OÜ P pangakontole sularahas kokku 25 000 eurot. See kinnitab, et tal oli piisavalt raha elatise maksmiseks. Süüdistatav ei ole pidanud vajalikuks sularaha sissemaksete kohta ütlusi anda, mida prokuratuur tõlgendab süüdistusversiooni vaikiva omaksvõtuna. Kaitsev pool ei ole esitanud ka muid tõendeid, mis süüdistusversiooni selles osas ümber lükkaksid. Just kaitsja peaks tõendama, et A. Kulmu poolt OÜ P pangakontole kantud raha ei kuulunud sissemakse tegijale, vaid mõnele muule isikule. Ringkonnakohus tegi süüdistatava vaikimisest meelevaldse järelduse süüdistatava kasuks. Prokuratuur esitas maakohtule OÜ A+ pangakontode väljavõtted, mis tõendavad, et nendel kontodel on
7. aastal liikunud sajad tuhanded eurod. Seejuures on selgelt näha äriühingu arvel kulutuste tegemist isiklikuks tarbimiseks, nt söömiseks erinevates toitlustusasutustes.
8. A. Kulm ei ole esitanud tõendeid oma jõupingutuste kohta saada suuremat sissetulekut.
9. Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui jättis tõendites kajastuvate asjaolude elulise usutavuse hindamata ja selle hinnangu tõendite usaldusväärsuse üle otsustamisel arvesse võtmata. Kassatsioonivastus
10. Kassatsioonivastuses palub A. Kulmu kaitsja jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.
11. Kaitsja märgib, et A. Kulm ei ole elatise maksmisest teadvalt kõrvale hoidnud, sest tal ei olnud objektiivselt võimalik elatist maksta. Prokuratuuri ülesanne olnuks tõendada vastupidist. Kassatsioon on rajatud oletuslikele väidetele. Asjaolu, et A. Kulm on OÜ P juhatuse liikmena maksnud äriühingu sularaha äriühingu arvelduskontole, ei tõenda, et panka viidud raha oli A. Kulmu kui eraisiku omandis. Samuti on prokuratuur ekslikult samastanud OÜ-le P kuuluva vara ja selle äriühingu tehtud tehingud A. Kulmu enda vara ja tehingutega. A. Kulmu osalus OÜ-s P ei võimalda tal sellest tulu saada, samuti pole täitemenetluses õnnestunud osa müük. M. K. väited süüdistatava laeva, autode, majade, kalliste hobide jms kohta on spekulatiivsed ja osaliselt vahendlikud. Samuti on need ütlused vastuolus tõenditega, mille kohaselt ei ole A. Kulmul raha ega registrisse kantavat vara. Olukorras, kus kassaator ise möönab, et M. K-l ei saagi olla ülevaadet süüdistatava varalisest seisundist, pole M. K. ütlustega võimalik tõendada ka seda, et süüdistataval on varjatud vara, mida saaks kasutada elatise maksmiseks. Kohtutäitur on juba aastaid jälginud A. Kulmu ning tema varalist seisu ega ole siiani tuvastanud selliseid varalisi võimalusi, millest kassaator kirjutab.
12. Prokuratuur ei ole tõendanud oma väidet, et A. Kulm pole teinud jõupingutusi suurema sissetuleku saamiseks. A. Kulmul on töökoht ja ta saab palka. Pole tõendeid A. Kulmu passiivsusest ega sellest, nagu oleks ta vältinud suurema töötasu saamist. A. Kulmule ei saa ette heita seda, et tema palk ei ole kõrge. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13. Käesolevas asjas taandub vaidlus sellele, kas A. Kulm hoidis temalt kohtuotsusega välja mõistetud elatist maksmata jättes elatusraha maksmisest KarS § 169 mõttes kõrvale ehk kas süüdistataval oli – või võinuks temalt mõistlikult eeldatava käitumise korral olla – võimalik ülalpidamiskohustust täita või vähemalt teha seda suuremas ulatuses (elatusraha maksmisest kõrvalehoidumise mõiste kohta lähemalt vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14. oktoobri
15. a otsus asjas nr 3-1-1-59-16, p-d 25–26).
16. Süüdistuse kohaselt oli A. Kulmul, arvestades tema elustandardit ja talle kuuluvaid osalusi kasumlikes äriühingutes, elatise maksmiseks piisavalt vara. Samas märgiti süüdistuses sedagi, et töövõimelise inimesena ei teinud A. Kulm mõistlikke jõupingutusi, et saada elatise maksmiseks vajalikku igakuist sissetulekut. Kolleegium tõdeb, et kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt nõuetekohaselt elatist maksta, pole põhjust talle KarS § 169 järgi täiendavalt ette heita seda, et ta ei ole piisavalt pingutanud elatise maksmise jaoks vajaliku sissetuleku saamiseks. Siiski pole välistatud, et süüdistuses tuginetakse elatusraha maksmisest kõrvalehoidumist sisustades samal ajal (alternatiivselt) nii ülalpidamiskohustuse täitmist võimaldava vara olemasolule kui ka sellele, et süüdistatav jättis tegemata temalt mõistlikult eeldatavad jõupingutused elatise maksmiseks vajaliku vara hankimiseks. Sisuliselt väidetakse sellises süüdistuses, et isikul oli elatise maksmiseks piisavalt vara, kuid isegi, kui see nii ei olnud, vastutab isik KarS § 169 järgi, sest ta jättis tegemata mõistlikud jõupingutused oma sissetuleku suurendamiseks. Nii koostatud süüdistus tagab süüdistatavale ja kaitsjale piisavalt tõhusa võimaluse esitada vastuväiteid ja neid kinnitavaid tõendeid karistusõigusliku vastutuse kõigi võimalike eelduste kohta. Süüdistatav saab samal ajal väita ja tõendada nii elatise maksmist võimaldava vara puudumist kui ka piisava lisasissetuleku hankimise võimatust. Kohtul aga on võimalik kontrollida esmalt süüdistuse väidet süüdistataval elatise maksmiseks piisava vara olemasolu kohta ja kui see kinnitust ei leia, siis seda, kas süüdistatav on jätnud tegemata mõistlikud jõupingutused selleks, et tal oleks elatise maksmiseks piisavalt vara.
17. Käesolevas asjas leidis maakohus nii seda, et A. Kulmu tegelik varaline seisund võimaldanuks tal raskusteta ülalpidamiskohustust täita, kui ka seda, et süüdistataval oli reaalne võimalus suuremat sissetulekut saada. Seevastu ringkonnakohus asus seisukohale, et maakohus rikkus eeltoodud järeldusi tehes tõendite hindamise reegleid ja A. Kulmul polnud vara, millest lapsele elatist maksta; samuti pole prokuratuur tõendanud, et A. Kulm jättis tegemata jõupingutused piisava sissetuleku saamiseks.
18. Kolleegium leiab, et ehkki kassaator tugineb apellatsioonikohtu otsust vaidlustades mitmele õiguslikult ebapädevale argumendile, on tal siiski õigus, et ringkonnakohus ei järginud faktiliste asjaolude tuvastamisel täiel määral kriminaalmenetluse nõudeid ja rikkus kohtuotsuse põhistamise kohustust (

§ 3051lg 1).

Lisaks eksis teise astme kohus osaliselt ka tõendamiskoormise jaotamisel ja tõlgendas vääralt materiaalõigust. 32. Meelevaldne on kassaatori seisukoht, et süüdistatava poolt kohtus ütluste andmata jätmist saab käsitada (mingis osas) "süüdistusversiooni vaikiva omaksvõtuna". Erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 231 lg-test 2–4 ei näe kriminaalmenetlusõigus isiku süüküsimuse lahendamisel tõendamisest vabastamise alusena ette asjaolu(de) omaksvõttu. Veel vähem on põhjust rääkida "süüdistusversiooni omaksvõtust" olukorras, kus süüdistatav, nagu A. Kulm, end süüdi ei tunnista ja kasutab

§ 35lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust keelduda ütluste andmisest.

33. Samuti on väär prokuratuuri järeldus, et ainuüksi ristküsitlusest keeldumine annab aluse lugeda A. Kulm ebausaldusväärseks tõendiallikaks ja eelistada M. K. ütlusi

§ 294p 1 alusel avaldatud A.

Kulmu kohtueelses menetluses antud ütlustele.

1. Samas ei jaga Riigikohus ringkonnakohtu arvamust, et maakohus rajas süüdimõistva otsuse suures osas vaid süüdistusversiooni elulisele usutavusele, tuginemata vahetult uuritud tõendite kogumile. Ringkonnakohus, heites maakohtule ette süüdistatava varalist seisundit kajastavate tõendite kogumis hindamata jätmist, on ise langenud selle vea ohvriks, jättes ühtlasi osa maakohtu otsuse aluseks olevatest tõenditest tähelepanuta või välistanud need põhjendamatult tõendikogumist.
2. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et maakohus tegi M. K. ütlustest liiga kaugeleulatuvaid järeldusi, lugedes nende alusel tõendatuks ka selliseid asjaolusid, millest M. Kulm rääkis kohtus üksnes kuulduste põhjal, näiteks et A. Kulm soetas vara kolmandate isikute nimele (kohtutoimik (KoTo) kd 1, tl 150 pöördel – 151).

§ 66

lg 21 kohaselt ei ole tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõend, välja arvatud sama lõike punktides 1–4 nimetatud erandjuhtudel. Neid erandeid pole käesolevas asjas tuvastatud.

1. Eelmises punktis märgitu ei anna aga alust M. K. ütluste tervikuna tõendikogumist väljajätmiseks. Maakohus tugines M. K. ütlustele ka osas, milles need kajastavad asjaolusid, millest tunnistaja sai vahetult teadlikuks. Nii luges maakohus M. K. ütluste alusel tõendatuks, et A. Kulm käib koos nende ühise poja A-ga 2–3 korda aastas välismaal suusareisidel, mille eest lapse ema pole maksnud. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et M. K. sellistel ütlustel pole A. Kulmu majandusliku olukorra kindlakstegemisel tõenduslikku väärtust, kuna ütlustest ei nähtu, kes süüdistatava ja tema lapse reiside eest maksis. Olukorras, kus alaealine laps käib koos isaga reisidel, mille eest lapse ema ei tasu, on teistsuguse teabe puudumise korral põhjust eeldada, et reisikulud kannab isa, mitte laps või tundmatu kolmas isik. See omakorda viitab kaudselt sellele, et isa majanduslik olukord võimaldab selliseid reise ette võtta.
2. Maakohus tugines A. Kulmu tegeliku majandusliku olukorra tuvastamisel muu hulgas Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsusele ning Politsei- ja Piirivalveameti
5. märtsi
6. a määrusele, millega A. Kulmu suhtes lõpetati KarS § 169 tunnustel toimunud kriminaalmenetlus. Ringkonnakohus jättis kõnealused dokumendid tõendikogumist välja põhjusel, et need kajastavad A. Kulmu majanduslikku olukorda aastatel 2010–2012 ehk perioodil, mis eelneb süüdistuses nimetatud ülalpidamiskohustuse rikkumise ajale (alates aprillist 2013). Kolleegium ringkonnakohtu sellise käsitlusega ei nõustu. Tuvastamaks, milline oli mingil perioodil isiku tegelik varaline seisund, saab tavaliselt ühe – kaudse – tõendina kasutada ka tõendeid, mis kajastavad isiku majanduslikku olukorda uuritavale perioodile eelneval ajal. Seda eriti siis, kui ajaline erinevus tõendites kajastuva ning uuritava perioodi vahel on suhteliselt väike, on tekkinud kahtlus, et isik on asunud oma vara varjama ja tema väidetud varaline seisund erineb varasemast drastiliselt, kusjuures pole andmeid sellise muudatuse põhjuste kohta. Mõistetavalt pole välistatud, et isiku majanduslik olukord muutub (sh halveneb) lühikese aja jooksul väga suurel määral, kuid tavaliselt on sellisel muudatusel selgelt tuvastatavad põhjused.
7. Maakohus tugines süüdistatava varalise seisundi hindamisel riiklikult tunnustatud eksperdi A. V-i koostatud hinnangule (KoTo, kd 1, tl 45 pöördel – 54), mille kohaselt oli A. Kulmule kuuluvate OÜ P ja K OÜ osade väärtus
8. detsembri
9. a seisuga vastavalt 190 287 – 258 790 eurot (punktväärtus 224 539 eurot) ja 5732–9170 eurot (punktväärtus 7451 eurot). Apellatsioonikohus jättis kõnealuse tõendi täielikult tähelepanuta. See on oluline lünk ringkonnakohtupoolses tõendite analüüsis.
10. Nii kaitsja kui ka ringkonnakohus on põhjendanud A. Kulmu varatust mh sellega, et süüdistatavale kuuluvate osade (sh OÜ P ja K OÜ osa) sundmüük on täitemenetluses ostjate puudumise tõttu nurjunud. Samas ei lükanud ringkonnakohus ümber maakohtu järeldust, et A. Kulmu osalusega äriühingud on heal majanduslikul järjel ja kasumlikud. Kolleegiumi hinnangul ei saa ainuüksi osade sundmüügi ebaõnnestumise faktist järeldada, et tegemist on väärtusetu varaga, mida süüdistataval pole olnud võimalik ülalpidamiskohustuse täitmiseks kasutada. Siinkohal tuleb arvestada, et börsil noteerimata väärtpaberite käibevõimelisus ja hind võib suuresti sõltuda tehingu asjaoludest. Osaühingu osa sundmüügi korral võib ostuhuvi oleneda väga suurel määral ühingu majandustegevuse läbipaistvusest ja sellega seotud riskidest, mis avalduvad eriti olukorras, kus müüdav osa ei anna ainu- ega enamusosalust ja teiste osanike valmidus võimaliku uue osanikuga koostööd teha on ebaselge. Seetõttu on osa müügi õnnestumise seisukohalt eriti oluline, et osa senine omanik aitaks müügile aktiivselt kaasa, mh nt TMS §-s 102 sätestatud korras. Ühtlasi ei arvestanud ringkonnakohus, et kõnealused osad pole olnud arestitud mitte kogu selle perioodi vältel, mil A. Kulm süüdistuse kohaselt elatusraha maksmisest kõrvale hoidis, vaid alates
11. juunist 2013 (KoTo, kd 1, tl 128–129).
12. Eeltoodust tulenevalt pole ringkonnakohtu argumendid piisavad, järeldamaks, et A. Kulmule kuuluvaid osaühingute osasid ei saa käsitada varana, mis võimaldanuks süüdistataval ülalpidamiskohustuse täitmiseks raha saada. Tegemist on kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumisega.
13. Kohtute tuvastatu kohaselt maksis A. Kulm
14. aastal OÜ P pangakontodele sularahas kokku 25 000 eurot. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, nagu tuleks

§-st 7 lähtudes eeldada, et see sularaha ei kuulunud enne sissemaksete tegemist mitte A. Kulmule, vaid OÜ-le P. Sularaha kui vallasasja puhul kehtib valdaja omandi eeldus, mille kohaselt loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist (asjaõigusseaduse § 90 lg 1). Seetõttu leiab kolleegium, et kui sularahasissemakse tegemisega seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-49-11, p 25 ja
3. jaanuari
4. a otsus asjas nr 3-1-1-133-13, p 23). Praegusel juhul ei ole tuvastatud selliseid sularahasissemaksetega seotud asjaolusid, mis annaksid esmapilgul alust arvata, et OÜ P pangakontole sisse makstud sularaha ei kuulunud sissemakse tegemiseni A. Kulmule, vaid hoopis OÜ-le P või mõnele muule isikule. Samuti ei ole süüdistatav ega kaitsja andnud menetlejale reaalset võimalust sellise versiooni paikapidavust kontrollida. Seetõttu ei nõustu kolleegium ringkonnakohtuga, et prokuratuur pidanuks täiendavalt tõendama, et A. Kulmu poolt OÜ P pangakontole sisse makstud sularaha oli sissemakse tegemiseni süüdistatava isiklik vara. Sellisele seisukohale asudes tõlgendas ringkonnakohus vääralt

§ 7lg-t 3 ja eksis sellest tulenevalt tõendamiskoormise jaotamisel.

1. Ringkonnakohus tuvastas – ja seda on kinnitanud ka kaitsja –, et süüdistatav teenis süüdistuses käsitletaval ajavahemikul (2013–2015) iga kuu miinimumpalgale vastavat sissetulekut ehk umbes 350 eurot. Samas tasus süüdistatav kohtute kindlakstehtu kohaselt lapsele elatist summades, mis jäävad vahemikku 93 eurosendist 9 euro 32 sendini kuus. Kolleegiumi hinnangul on elatise maksmine sedavõrd väikeses ulatuses üldjuhul vaadeldav elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 mõttes isegi juhul, kui kohustatud isiku igakuine sissetulek piirdub miinimumpalgaga. Sellist järeldust kinnitab TMS § 132 lg 11, mille esimene lause sätestab, et kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii lapse elatisnõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni pool sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulekust (selleks on ühe kuu eest ettenähtud palga alammäär või vastav osa nädala või päeva sissetulekust). Osutatud sätte mõtte kohaselt peab miinimumpalka saav isik kulutama ülalpidamiskohustuse täitmiseks üldjuhul vähemalt poole oma igakuisest sissetulekust. Samuti järeldub PKS §-st 102, et olukorras, kus vanem ei ole võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Miinimumpalgale vastavast sissetulekust iga kuu kõigest ca 1–10 euro tasumisest tavaliselt selle nõude täitmiseks ei piisa. Ringkonnakohus eelnevale tähelepanu ei pööranud ega selgitanud, millisel põhjusel süüdistatav – isegi, kui ta teenis vaid miinimumpalka, – ei maksnud elatist suuremas ulatuses. Kolleegiumi hinnangul on tegemist kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumisega.
2. Sõltumata eeltoodust ei nõustu kolleegium teise astme kohtuga ka järgnevas. Ringkonnakohtu arvates pidanuks prokuratuur, väites süüdistuses, et A. Kulm jättis töövõimelise inimesena tegemata mõistlikud jõupingutused elatise maksmiseks vajaliku sissetuleku saamiseks, tõendama ise nii süüdistatava töövõimet pärssivate haiguste kui ka sissetuleku suurendamisele suunatud jõupingutuste puudumist. Kõnealusel juhul on tegemist negatiivsete asjaoludega, mille tõendamist ei saa üldjuhul kohtumenetluse poolelt nõuda (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 35 ja
5. märtsi
6. a määrus asjas nr 3-1-110-16, p 37). Kolleegiumi hinnangul ei pea mitte prokuratuur tõendama, et KarS § 169 järgi polnud süüdistataval ühtegi töötamist piiravat terviseriket, vaid süüdistatav ja kaitsja peavad tõendama töötamist häiriva haiguse olemasolu. Niisamuti lasub süüdistataval ja kaitsjal kohustus tõendada neid jõupingutusi, mis puuduliku maksevõime tõttu ülalpidamiskohustust rikkunud süüdistatav oma varalise seisundi parandamiseks tegi, nt et ta otsis tõemeeli, ehkki edutult, (tasuvamat) tööd. Süüdistatava ja kaitsja sellise tõendamiskohustuse tekkimise eelduseks on siiski see, et prokuratuur on järginud nn kirjeldamiskohustust, s.t näidanud süüdistuses ära, milliste sissetulekute suurendamisele suunatud jõupingutuste tegemata jätmist süüdistatavale ette heidetakse (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. oktoobri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-59-16, p 28). A. Kulmule esitatud süüdistusest on arusaadav, et talle heidetakse ette tasuvama töö otsimata jätmist. Eeldades prokuratuurilt eelnevalt nimetatud negatiivsete asjaolude tõendamist, kohaldas ringkonnakohus vääralt

§ 7lg-t 3, tõlgendades seda sätet liiga laialt.

44. Kolleegium käsitab ringkonnakohtu vigu tõendamiskoormise jaotamisel, tõendite lubatavuse hindamisel ja kohtuotsuse põhjendamisel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

1. Lisaks eksis ringkonnakohus materiaalõiguse tõlgendamisel, kui leidis, et isikule, kes töötab, ei saa ette heita elatise maksmiseks piisava sissetuleku otsimata jätmist. Riigikohus on varem selgitanud, et elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisega KarS § 169 mõttes võib tegemist olla ka siis, kui kohustatud isik ei tee mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks "määrani", mis võimaldaks tal täita elatise maksmise kohustust "võimalikult suures ulatuses" (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. septembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 8). Seega saab elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena käsitada ka seda, kui tööl käiv, kuid sellele vaatamata puuduliku maksevõimega isik jätab elatise osaliselt või täielikult maksmata olukorras, kus ta pole astunud usutavaid samme tasuvama töö leidmiseks, ehkki viimane oleks arvestatava tõenäosusega võimalik.
4. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 361

lg 1 p-st 6 ja lg-st 2, § 362 p-dest 1 ja 2 ning § 341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari
2. a otsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Riigikohus ei nõustu prokuratuuri taotlusega jõustada

§ 361lg 1 p 5 alusel maakohtu süüdimõistev otsus.

Maa- ja ringkonnakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud on omavahel (osaliselt) vastuolus. Riigikohus leidis eelnevalt küll seda, et ringkonnakohus rikkus faktiliste asjaolude tuvastamisel – konkreetsemalt lubatavate tõendite ringi kindlaksmääramisel, tõendamiskoormise jaotamisel ja kohtuotsuse põhistamisel – kriminaalmenetlusõigust. See ei anna aga Riigikohtule alust tõsikindlalt järeldada, et nende rikkumisteta oleks ringkonnakohus tuvastanud tõendamiseseme asjaolud samasugusel kujul, nagu seda tegi maakohus. Nii toimides satuks kolleegium vastuollu

§ 363lg-s 5 sätestatud faktiliste asjaolude tuvastamise keeluga.

Seetõttu tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks kohtule, kellel on faktiliste asjaolude tuvastamise pädevus. 47. Andmeid kassatsioonimenetluse kulude kohta ei ole Riigikohtule esitatud. Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Roosma (allkirjastatud digitaalselt)