Obsah (4)

§ 169§ 74§ 5§ 16

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 169järgi Tallinna Ringkonnakohtu 10.

veebruari

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-5576 Prokuratuur (esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Svetlana Maripuu), kassatsioon Margus Kruusala kaitsja vandeadvokaat Sulev Raudsepp
2. september 2016, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
5. Margus Kruusala anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 169 järgi selles, et tema lapsevanemana, kellelt on Harju Maakohtu

1. mai
2. a otsusega mõistetud I. V-i kasuks välja igakuine elatusraha 2175 krooni (139 eurot 1 sent) poja A ülalpidamiseks, hoidub alates
3. juunist 2012 elatise maksmisest kuritahtlikult ja teadvalt kõrvale. Elatise võlgnevus oli
4. novembri
5. a seisuga 6038 eurot 54 senti. Maakohtu otsus
6. Pärnu Maakohtu
7. detsembri
8. a otsusega tunnistati M. Kruusala

§ 169järgi süüdi ja teda karistati vangistusega viieks kuuks.

Kohus luges karistusest kantuks 50 tundi üldkasulikku tööd, mis vastab 1 kuule ja 20 päevale vangistusele. Vangistuse pikkusega 3 kuud ja 20 päeva jättis maakohus

§ 74alusel tingimisi 8-kuulise katseajaga täitmisele pööramata.

1. Maakohus tuvastas, et M. Kruusalalt on Harju Maakohtu
2. mai
3. a jõustunud otsusega mõistetud poja A ülalpidamiseks I. V-i kasuks välja igakuine elatusraha 2175 krooni (139 eurot 1 sent). Täitemenetluses on
4. juuniks 2012 laekunud elatist kokku 2023 eurot 82 senti.
5. oktoobri
6. a seisuga oli süüdistatava elatise võlgnevus 5977 eurot. 4.

§-s 169 sätestatud kuriteo toimepanemine ei eelda isiku aktiivset tegutsemist (enda ja oma vara asukoha varjamist, elukoha sagedast vahetamist eesmärgiga takistada elatise reaalset sissenõudmist jne). Kuriteo objektiivse koosseisu täidab ka tegevusetus. Elatise maksmise kohustuse süstemaatiline rikkumine kujutabki endast kuritahtlikkust

§ 169mõttes.

Ülalpidamiskohustuse täitmiseks peab vanem kasutama kogu oma vara ja tegema vajadusel mõistlikke jõupingutusi varalise seisundi parandamiseks. Kõrvalehoidumine tähendab elatise maksmata jätmist, kui puuduvad mõjuvad põhjused, mis elatise maksmist takistaksid.

1. M. Kruusala on jätnud elatise poja ülalpidamiseks maksmata pikema perioodi jooksul ja elatise võlgnevus on ligikaudu 6000 eurot. M. Kruusala kinnitas seda kohtuistungil ka ise, kuid väitis paljasõnaliselt, et elatis on jäänud maksmata temast mitteolenevatel põhjustel, kuna tal pole olnud võimalik tööd teha, ta on olnud raskelt haige ja kui ta ka tööd leidis, siis oli raha liiga vähe, et elatist maksta. Tõendeid väidetava raske ja pikaajalise haiguse kohta süüdistatav ei esitanud. M. Kruusala on end töötuna arvele võtnud vahetult enne kohtuistungit. Seega on tõendatud, et M. Kruusala töövõimelise isikuna ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi endale töökoha ja teenistuse leidmiseks, et osutada mingitki abi lapsele eluspüsimiseks vajalike vahendite muretsemiseks. Pole usutav, et M. Kruusala ei ole aastate jooksul leidnud võimalust lapse ülalpidamiseks. Samuti on ta keeldunud täiturile üle andmast täitemenetluses arestitud sõidukit.
2. Ülalpidamiskohustusest kõrvalehoidumise pikaajalisus ja selle tagajärjel tekkinud elatisvõlgnevuse suurus, samuti M. Kruusala tegevusetus annavad tunnistust sellest, et M. Kruusala hoidub kuritahtlikult – karistusseadustiku
3. jaanuarist 2015 kehtiva redaktsiooni kohaselt teadvalt – kõrvale lapsele igakuise elatusraha maksmisest. Seega on M. Kruusala pannud toime

§ 169järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Apellatsioon

1. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja vandeadvokaat Sulev Raudsepp, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja M. Kruusala õigeksmõistmist. Ringkonnakohtu otsus
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a otsusega tühistati maakohtu otsus ja M. Kruusala mõisteti

§ 169järgi õigeks.

9. Ringkonnakohus leidis, et M. Kruusalale esitatud süüdistuse alusel ei ole võimalik tuvastada

§-le 169 vastavat käitumist. 10. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-84-12 tehtud otsuses selgitanud, et isiku

§ 169

järgi süüditunnistamiseks ei ole piisav, et isik ei ole pikema aja jooksul kohtuotsusega välja mõistetud elatist tasunud. Peab tuvastama, et isik hoidis elatise maksmisest kõrvale ehk et ei esinenud mõjuvaid põhjuseid, miks isikul ei olnud võimalik elatist maksta. Riigikohtu osutatud seisukohast tuleb lähtuda nii enne 1. jaanuari 2015 kehtinud kui ka kehtiva

§ 169tõlgendamisel.

Riigikohus on kirjeldanud, milles võib seisneda elatusraha maksmisest kõrvalehoidumine. Kuna alates 1. jaanuarist 2015 näeb

§ 169

ette vastutuse teadva kõrvalehoidumise eest, tuleb isiku süüdimõistmiseks tuvastada ka see, et isik hoidus elatusraha maksmisest kõrvale otsese tahtlusega.

§ 5

lg 2 kohaselt tuleb otsene tahtlus tuvastada ka teo puhul, mis on pandud toime enne 1. jaanuari 2015, kuna

§ 169

uus redaktsioon on tahtluse liigi osas varasemast nõudlikum ning seega on tegemist süüdistatava jaoks leebema normiga. 11. Kriminaalasjas nr 3-1-1-84-12 luges Riigikohus ebakonkreetseks süüdistuse, milles ei olnud nimetatud ühtegi faktilist asjaolu, mis tuvastatuse korral võiks anda alust järelduseks, et elatise maksmata jätmine on õiguslikult hinnatav elatise maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisena

§ 169mõttes. Riigikohus leidis, et sellises olukorras puudus kohtutel Kr

MS § 268 lg-st 1 ja lg 5 esimesest lausest tulenevalt võimalus kuritahtlikku kõrvalehoidumist sisustavaid faktilisi asjaolusid tuvastada.

1. Arutatavas kriminaalasjas on olukord Riigikohtu viidatud otsuses kirjeldatuga analoogne. M. Kruusalale esitatud süüdistuse sisus on ära toodud asjaolu, et süüdistatav ei ole pikema perioodi vältel täitnud ülalpidamiskohustust, kuid pole kirjeldatud, milles seisnes elatise maksmisest kõrvalehoidumine. Süüdistusakti põhiosas on küll märgitud, et M. Kruusala ei andnud kohtutäiturile üle arestitud mootorsõidukit, mistõttu ei saanud seda elatusraha võlgnevuse katteks realiseerida, ning ei teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldanuks tal oma kohustusi võimalikult suures ulatuses täita. Sel pole aga õiguslikku tähendust, sest asjas nr 3-1-1-84-12 tehtud Riigikohtu otsuse punktis 12 märgitu kohaselt on nõutav, et süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldus kajastuks tervikuna süüdistuse sisus ja seda ei saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna.
2. Süüdistuse pealiskaudsus on mõjutanud kohtuasja sisuliselt. Maakohtu otsuse kohaselt hoidus M. Kruusala elatise maksmisest kõrvale eelkõige sellega, et ta ei teinud töövõimelise isikuna mõistlikke jõupingutusi endale töökoha ja teenistuse leidmiseks. Samas ei avanud maakohus seda, millised on need mõistlikud pingutused, mida M. Kruusala oleks pidanud tegema. Maakohus märkis, et

§ 169

koosseis on võimalik täita tegevusetusega, jättes samas tähelepanuta, et tegevusetusdelikti puhul tuleb ära näidata mitte ainult see, et isik jäi passiivseks, vaid ka nõutav tegu, mida isik pidi tegema.

1. Süüdistatava ütluste kohaselt on elatis jäänud maksmata temast mitteolenevatel põhjustel. Süüdistatava sellised ütlused luges maakohus paljasõnalisteks ega pidanud usutavaks, et M. Kruusala ei ole aastate jooksul leidnud võimalust hankida vahendeid lapse ülalpidamiseks. KrMS § 60 lg 1 kohaselt võib kohus kriminaalasja lahendades tugineda asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Maakohus jättis aga süüdistatava väited selle kohta, milliseid pingutusi ta töö leidmiseks on teinud, kõrvale üksnes põhjendusega, et ei usu neid. Tõendeid selle kohta, kas ja milliseid pingutusi M. Kruusala töö leidmiseks tegi (kunas ta on olnud töötuna registreeritud, kas ja milliseid koolitusi ta on läbinud, kas on kuhugi tööle kandideerinud jmt), ei ole kogutud. Seetõttu ei ole võimalik hinnata, kas M. Kruusala pingutused on olnud piisavad või mitte. Heites M. Kruusalale ette, et viimane ei andnud kohtutäiturile välja talle kuuluvat mootorsõidukit, ei ole maakohus analüüsinud süüdistatava väiteid selle kohta, miks tal ei olnud võimalik sõidukit üle anda. Sisuliselt luges maakohus kuriteo tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud kohtu arvates veenvalt tõendada, et ta ei ole kuritegu toime pannud. Sedasi toimides pööras maakohus ümber tõendamiskoormise, rikkudes KrMS § 7 lg-t
2. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon
3. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni prokuratuur, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist.
4. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et M. Kruusalale esitatud süüdistuse alusel ei ole võimalik tuvastada

§-le 169 vastavat käitumist. Süüdistusest tuleneb üheselt mõistetavalt, et M. Kruusalal on kohustus tasuda oma alaealise lapse ülalpidamiseks igakuist elatist, kuid ta ei ole seda kohustust aastaid täitnud. Seetõttu on kujunenud suur võlgnevus, mis annab alust väiteks, et süüdistatava tegevusetus on käsitatav oma kohustuse täitmisest kuritahtliku (seaduse

1. jaanuarist 2015 kehtiva redaktsiooni kohaselt teadliku) kõrvalehoidumisena. Koosseisutegu seisneb kõrvalehoidumises kui tegevusetuses ehk elatise maksmata jätmises olukorras, kus isikul on kohustus tegutseda ehk maksta iga kuu kindel summa elatist. Maksmata jätmine on olnud süstemaatiline, väldanud pikka aega ja viinud summaarselt olulise võlgnevuseni, mis on kajastatud süüdistuses. Seega nõutav tegu, mille isik jättis tegemata, oli elatise maksmine. M. Kruusala teadis, et tal on elatise maksmise kohustus, kuid jättis selle mõjuva põhjuseta täitmata. Seega pani ta teo toime otsese tahtlusega ehk teadvalt (kuritahtlikult).
2. Põhjendamatu on ringkonnakohtu etteheide, et maakohus rikkus KrMS § 7 lg 2 nõudeid. Kohtupraktikas on mööndud, et teatud juhtudel esineb nn pööratud tõendamiskoormis, kus mingite asjaolude tõendamise kohustus võib lasuda ka süüdistataval. Juhul, kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. M. Kruusala ei ole kohtueelses menetluses esitanud ühtegi tõendit (töövõimetusleht, töötust tõendav dokument vms), mille alusel oleks prokuratuur saanud analüüsida õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et M. Kruusala on jätnud elatise poja ülalpidamiseks pikemat aega maksmata ja elatisvõlgnevus on ligikaudu 6000 eurot. M. Kruusala ei ole teinud mingeid mõistlikke jõupingutusi töökoha ja teenistuse leidmiseks. Ei ole eluliselt usutav, et terve ja elujõus inimene ei ole ligi nelja aasta jooksul leidnud endale tööd.
3. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta M. Kruusala enda ütlused selle kohta, et tal on küll töökoht olnud, kuid ta ei saanud palgast kinnipidamisi teha, sest raha oli nii vähe. Selline teguviis näitab ilmselgelt süüdistatava kuritahtlikku kõrvalehoidumist elatise maksmisest ja tema otsest tahtlust hoiduda elatise maksmisest kõrvale. Samuti ei ole M. Kruusala pöördunud väidetavate terviseprobleemidega arstide poole. Kassatsioonivastus
4. M. Kruusala esitas kassatsioonivastuse KrMS § 3481 lg 1 ja § 344 lg 3 p 2 nõudeid eirates advokaadist kaitsja vahenduseta, mistõttu jätab kolleegium selle vastuse tähelepanuta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga, et M. Kruusalale esitatud süüdistuse teokirjeldus on sedavõrd puudulik, et selle alusel ei ole KrMS § 268 lg 1 ja lg 5 esimese lause nõudeid järgides võimalik tuvastada kõiki

§-s 169 sätestatud karistusõigusliku vastutuse eeldusi.

1. KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt Riigikohtu üldkogu
2. novembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14; kriminaalkolleegiumi
4. septembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 10 ja
6. septembri
7. a määrus asjas nr 3-1-1-80-13, p 7.2.1.)
8. Ühtlasi on kolleegium asunud seisukohale, et süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust ei saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, sest see oleks otseselt vastuolus KrMS § 154 lg 3 pdes 2 ja 3 sätestatuga. Viidatud sätete kohaselt tuleb just süüdistusakti lõpposas esitada süüdistuse sisu, st süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus. Menetlusõiguslikult ei ole aktsepteeritav olukord, kus toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kajastatakse süüdistusakti erinevates osades ja üksnes süüdistuse teksti erinevate osade kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. aprilli
10. a otsus asjas nr 3-1-1-31-10, p 14 ja
11. septembri
12. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 12). 23.

§ 169, mille järgi M.

Kruusalat aastatel 2012–2015 toime pandud teos süüdistatakse, näeb ette karistuse vanema teadva kõrvalehoidumise eest oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele või täisealiseks saanud, kuid abi vajavale töövõimetule lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Sama paragrahvi redaktsioon, mis kehtis enne 1. jaanuari 2015, erines sätte praegusest sõnastusest niipalju, et rääkis "teadva" kõrvalehoidumise asemel "kuritahtlikust" kõrvalehoidumisest. Seega ei ole (ega olnud ka enne 1. jaanuari 2015)

§ 169

koosseisutegu mitte elatusraha ehk perekonnaseaduse (PKS) §-s 100 nimetatud elatise maksmata jätmine iseenesest, vaid selle maksmisest "kõrvalehoidumine". 24. Ringkonnakohus leidis õigesti, et vaatamata termini "kuritahtlik" väljajätmisele

§-st 169, on selles sättes ette nähtud kuriteo objektiivse koosseisu sisu jäänud varasemaga võrreldes samaks. Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 12.07.2014, 1) eelnõu (554 SE – Riigikogu XII koosseis) seletuskirjas märgiti kõnesoleva muudatuse kohta, et paragrahvis "asendatakse seni kasutatud mõiste "kuritahtlik" selgema otsesele tahtlusele osutava mõistega "teadev"". Seega eeldab

§ 169subjektiivne koosseis alates 1.

jaanuarist 2015 toimepanijalt elatusraha maksmisest kõrvalehoidumise suhtes vähemalt otsest tahtlust (

§ 16

lg 3), kusjuures

§ 5

lg 2 kohaselt on sellel seadusemuudatusel tagasiulatuv jõud ka isikute suhtes, kes panid teo toime enne 1. jaanuari 2015. Samas on

§ 169

objektiivse koosseisu tunnuse "elatusraha maksmisest kõrvalehoidumine" tõlgendamisel jätkuvalt arvestatavad need seisukohad, mida Riigikohus väljendas asjas nr 3-1-1-84-12 tehtud 27. septembri 2012. a otsuses (punktis 8). 25. Elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena

§ 169

tähenduses on vaadeldav see, kui kohustatud isik rikub lapse ülalpidamise kohustust olukorras, kus tal on – või võiks temalt mõistlikult eeldatava käitumise korral olla – võimalik ülalpidamiskohustus täita või vähemalt teha seda suuremas ulatuses.

§ 169

omistab elatise maksmise võimatusele teo koosseisupärasust, mitte õigusvastasust välistava toime. Kooskõlas asjas nr 3-1-1-84-12 märgituga leiab kolleegium, et elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisega

§ 169

mõttes on tegemist eeskätt järgmistel juhtudel: 1) kohustatud isik ei maksa lapsele tähtaegselt elatist vaatamata sellele, et tal on selleks piisavalt vara ja ei ole mõjuvaid põhjuseid, mis takistaksid soorituse (nt pangaülekande) tegemist (nt kohustatud isiku raske haigus). Seejuures tuleb varana, mille arvelt isik peab täitma lapsele elatise maksmise kohustust, käsitada isiku kogu vara, arvestades PKS §-st 102 ja täitemenetluse seadustiku §-st 132 tulenevaid erandeid.

§ 169

järgi esitatud süüdistust arutav kohus on õigustatud lähtuma PKS §-s 102 sätestatud "enese tavalise ülalpidamise" ja "enda ning lapse ühetaolise ülalpidamise" kriteeriumidest ka juhul, kui tsiviilasjas ei ole kohus selle sätte alusel elatise vähendamist otsustanud; 2) kohustatud isik maksab kohtuotsusega välja mõistetud elatist väiksemas ulatuses kui tema varaline seisund seda võimaldaks või 3) kohustatud isik, kellel ei ole elatise nõutavas summas maksmiseks piisavalt vara, jätab elatise täielikult või osaliselt maksmata olukorras, kus ta ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita, või kus ta on end ise asetanud maksejõuetuse seisundisse. Sellise olukorraga on tegemist näiteks siis, kui elatise jätab osaliselt või täielikult maksmata isik, kes pole otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat; kes pole müünud elatise maksmiseks vara, mis pole tarvilik tema enda ülalpidamiseks PKS §st 102 tulenevas ulatuses; kes on lahkunud vabatahtlikult töölt, ehkki tal pole uut töökohta ega vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks või kes võõrandab oma vara moel, et selle tagajärjel muutub ülalpidamiskohustuse täitmine võimatuks. See loetelu pole ammendav. 26. Lisaks eeldab elatise maksmata jätmise kvalifitseerimine selle maksmisest kõrvalehoidumiseks kõigil juhtudel ka seda, et kohustatud isik rikuks elatise maksmise kohustust süstemaatiliselt või pikema aja vältel. Ebaolulised hilinemised elatise maksmisega ei ole käsitatavad elatise maksmisest kõrvalehoidumisena

§ 169tähenduses.

(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 8.)
3. Seega asumaks seisukohale, et isik on elatusraha maksmisest

§ 169

mõttes kõrvale hoidunud, ei piisa üksnes selle tuvastamisest, et isik ei ole temalt kohtuotsusega välja mõistetud elatist mingil perioodil maksnud või on teinud seda ettenähtust väiksemas ulatuses. Lisaks tuleb kindlaks teha ka faktilised asjaolud, millest järeldub, et isikul oli – või võinuks temalt mõistlikult eeldatava käitumise korral olla – võimalik ülalpidamiskohustus täita või vähemalt teha seda suuremas ulatuses. Üksnes sellised faktilised asjaolud koostoimes elatise maksmise kohustuse süstemaatilise või pikemaaegse rikkumisega võimaldavad subsumeerida süüdistatava käitumise

§-s 169 ette nähtud koosseisulise tunnuse "elatusraha maksmisest kõrvalehoidumine" alla.

1. Nagu kolleegium otsuse punktides 21–22 selgitas, saab kohus isiku süüditunnistamisel tugineda vaid sellistele faktilistele asjaoludele, mida on süüdistuse sisus kirjeldatud. Järelikult saab kohus ka ülalpidamiskohustuse täitmise võimalikkust kinnitavad asjaolud, mis annavad aluse käsitada elatise maksmata jätmist selle maksmisest "kõrvalehoidumisena", tuvastada üksnes siis, kui need asjaolud on süüdistuse sisus (KrMS § 154 lg 3 p 2) välja toodud. Seda ka juhul, kui tegemist on selliste negatiivsete asjaoludega, mille tõendamise koormus lasub erandina süüdistataval ja kaitsjal (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-5816, p 43).

§ 169

järgi esitatud süüdistus, kus mainitakse üksnes elatise maksmata jätmise fakti, kajastab karistusõigusliku vastutuse eeldusi lünklikult. See ei anna teavet selle kohta, miks prokuratuur leiab, et konkreetsel juhul on elatise maksmata jätmine käsitatav elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena ega võimalda süüdistataval ja kaitsjal hinnata, millised kaitseväited ja neid kinnitavad tõendid on süüdistusversiooni kummutamiseks asjakohased.

1. Sarnaselt juhtumiga, mida kolleegium käsitles asjas nr 3-1-1-84-12, on prokuratuur ka käesolevas asjas märkinud süüdistuse sisus üksnes seda, et kohus on süüdistatavalt lapse kasuks elatise välja mõistnud ja et süüdistatav on jätnud teatud perioodil elatise maksmata, mistõttu on tekkinud elatise võlgnevus. M. Kruusala teo kirjeldamisel kasutatakse süüdistuses sõnastust, mille kohaselt hoidus süüdistatav elatise maksmisest (kuritahtlikult) kõrvale. Samas pole süüdistuses nimetatud ühtegi asjaolu, millest järelduks, et M. Kruusalal oli – või võinuks temalt mõistlikult eeldatava käitumise korral olla – võimalik ülalpidamiskohustus täita või vähemalt teha seda suuremas ulatuses. Kolleegium märgib, et süüdistuse sisu peab kajastama faktiliste (eluliste) asjaolude kirjeldust, mitte seaduses sätestatud süüteokoosseisu tunnuste ümberkirjutust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 3-1-1-20-15, p 38 ja
4. aprilli
5. a otsus asjas nr 3-1-1-32-13, p 7).
6. Kuna fakte, mis võimaldaksid hinnata, kas M. Kruusala poolt elatise maksmata jätmine on käsitatav elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena, ei ole süüdistuses välja toodud, ei saa neid asjaolusid KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause kohaselt ka kohtumenetluses tuvastada. Seda sõltumata kriminaalasjas kogutud tõendite sisust. Nii kassatsioonis kui ka varasemas menetluses esitatud prokuröri väide selle kohta, et M. Kruusala ei ole teinud mingeid mõistlikke jõupingutusi endale töökoha ja teenistuse leidmiseks, väljub süüdistuse piiridest. Seetõttu pole võimalik selle väite paikapidavust kohtumenetluses kontrollida. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. septembri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 11.)
9. Kuna M. Kruusalale esitatud süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda ka selle tõendatuse korral järeldada, et süüdistatav hoidus lapsele elatist maksmata jättes selle kohustuse täitmisest

§ 169mõttes kõrvale, tuleb M.

Kruusala õigeks mõista, nagu ringkonnakohus seda ka tegi.

1. Olukorras, kus M. Kruusalale esitatud süüdistus ei kajasta elatusraha maksmisest kõrvalehoidmist sisustavaid asjaolusid, ei mõjuta kriminaalasja tulemust see, kas ringkonnakohus käsitles nende asjaolude tõendamise koormust ja esitatud tõendeid õigesti (vt käesoleva otsuse punkt 14). Seetõttu kolleegium kassaatori sellekohaseid väiteid (vt otsuse punktid 17–18) ei käsitle.
2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a otsuse muutmata ja prokuratuuri kassatsiooni rahuldamata.
5. Andmeid kassatsioonimenetluse kulude kohta pole Riigikohtule esitatud. Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Roosma (allkirjastatud digitaalselt)