← Eesti

3-1-1-60-16

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-1-60-16

  1. oktoober 2016 Eesistuja Paavo Randma, liikmed Saale Laos ja Peeter Roosma Kriminaalasi Sulev-Heldur Landi süüdistuses KarS § 121 järgi Tartu Ringkonnakohtu
  2. veebruari
  3. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-4704 Sulev-Heldur Landi kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo, kassatsioon Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Terje Aleksašin
  4. september 2016, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  6. veebruari
  7. a otsus ja Tartu Maakohtu
  8. detsembri
  9. a otsus täies ulatuses.
  10. Mõista Sulev-Heldur Land talle esitatud süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks.
  11. Jätta A. V-i tsiviilhagi läbi vaatamata.
  12. Kaitsja kassatsioon rahuldada.
  13. Määrata Advokaadibüroole Karl Saavo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Sulev-Heldur Landile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 192 (ükssada üheksakümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 32 (kolmkümmend kaks) eurot.
  14. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu, samuti kõik ülejäänud kriminaalmenetluse kulud Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  15. Sulev-Heldur Land tunnistati Tartu Maakohtu
  16. detsembri
  17. a otsusega süüdi ning teda karistati KarS § 121 (alates
  18. jaanuarist 2015 KarS § 121 lg 2 p 1) järgi rahalise karistusega 100 päevamäära (s.o 320 eurot), mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel 1-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Sama otsusega rahuldati osaliselt kannatanu A. V-i tsiviilhagi ja S-H. Landilt mõisteti A. V-i kasuks välja 147 eurot ja 34 senti varalise kahju katteks ning 1300 eurot mittevaralise kahju katteks. S.-H. Land tunnistati süüdi selles, et ta lõi
  19. mail 2013 kella 20.00 paiku Võru maakonnas Xxxxxxxxx vallas Yyyyy külas labidaga neli korda vastu A. V-i käsi, õlga, jalasäärt ja ristluupiirkonda ning tekitas kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused, mis kestavad enam kui neli nädalat. Kokkuvõtlikult tuvastas maakohus järgmist. Yyyyy külas on mitme aasta vältel hulkunud ringi A. V-i ketistamata koerad, kes häirivad ja hirmutavad külaelanikke ning ründavad nende loomi. Ka praeguse kriminaalasja aluseks olevad sündmused said alguse sellest, kui A. V-i koerad ründasid S-H. Landi rihma otsas jalutanud koera, süüdistatav ja kannatanu jõudsid purelevate koerteni ning asusid koeri lahutama. Süüdistatav üritas kaasas olnud labidaga ründavaid koeri tõrjuda ja tabas selle tegevuse käigus neli korda kannatanut. Kuna tegemist polnud inimese ründega, ei viibinud S-H. Land kannatanu löömise ajal hädakaitseseisundis. Samuti on inimese elu ja tervis looma tervisest olulisem ning seetõttu oleks süüdistatav pidanud lõpetama koerte lahutamise ja labidaga löömise pärast seda, kui esimene hoop kannatanut tabas. Süüdistatav oleks pidanud mõistma, et inimene võib labidaga pihta saada ja selle tagajärjel võivad talle tekkida tervisekahjustused. Kuna S-H. Land ei teostanud hädakaitset, siis teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad.
  20. Tartu Maakohtu
  21. detsembri
  22. a otsuse peale esitas apellatsiooni S-H. Landi kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 2.
  23. S-H. Landi süü ei ole tõendatud. Fotod, millelt nähtuvad väidetavalt kannatanu kehavigastused, pole tõenditena lubatavad. Pole teada, millal ja kus fotod tehti ning keda on fotodel kujutatud. Samuti ei hoitud fotosid kriminaalasja juures ja neid ei esitatud kaitsjale tutvumiseks. 2.
  24. Eksperdiarvamus kannatanul tuvastatud kehavigastuste tekkemehhanismi ja tekitamise aja kohta ei ole usaldusväärne tõend, sest ekspert tugines arvamuse andmisel ülalkirjeldatud fotodele ja sisult vastuolulisele tervisekaardile. Samuti pole ekspert kontrollinud, kas kannatanul tuvastatud verevalumid võisid tekkida purelevate koerte lahutamise käigus. 2.
  25. Maakohus jättis süüdistatava ütlused alusetult kõrvale. S-H. Landi ütluste kohaselt ei löönud ta kannatanut ning ka tunnistajad ei näinud kannatanu löömist. Süüdistatav üritas üksnes oma koera kaitsta ja purelemist lõpetada. Kannatanu oli alkoholijoobes ja agressiivne ning tunnistajate ütluste kohaselt olid tal ilmsed tasakaalu- ja reaktsioonihäired. Seega võis kannatanu saada verevalumid ja kriimustused enne koerte purelemist. Samuti kukkus ta koerte lahutamise käigus. 2.
  26. Apellatsioonis leidis kaitsja veel seda, et kannatanu tsiviilhagi rahuldamine ei ole põhjendatud ning kriminaalasja menetlemine on kestnud ebamõistlikult pikalt.
  27. Tartu Ringkonnakohtu
  28. veebruari
  29. a otsusega jäeti Tartu Maakohtu
  30. detsembri
  31. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu seisukohad järgmised. 3.
  32. Maakohus pole tõendite hindamisel vigu teinud. Apellatsioonis kirjeldatud fotod on küll nummerdamata ja kuupäevadeta ning puudub selgitus, keda neil kujutatakse, kuid ainuüksi see ei õigusta fotode kõrvalejätmist. Kuna ekspert kinnitas maakohtu istungil, et fotodel kujutatud vigastused kattuvad Lõuna-Eesti Haigla AS-i poolt väljastatud tervisekaardil kirjeldatud vigastustega, on selge, et fotodel kujutatakse kannatanut. Asjaolu, et kaitsjale ei esitatud fotosid koos kriminaaltoimiku koopiaga tutvumiseks, ei tingi samuti fotode kõrvalejätmist. Kuna süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik maakohtus fotodega tutvuda ja nende kohta oma seisukoht kujundada, on kaitseõiguse riive kõrvaldatud. 3.
  33. Tervisekaart on tõendina lubatav. Eksperdi sõnul ei ühti tervisekaardil kirjeldatud vigastused küll ladinakeelsete diagnoosidega, kuid anamneesis on kannatanu kehavigastused fikseeritud. Maakohus ei eksinud ka tunnistajate ütluste hindamisel. Kuigi tunnistajad ei näinud, et S-H. Land lõi kannatanut, nägid nad siiski, et süüdistatav vehkis labidaga koerte suunas ja et kannatanu viibis koerte vahetus läheduses. Tunnistajad möönsid, et labidahoobid võisid tabada ka kannatanut, ja nägid pärast purelemise lõppemist kannatanul vigastusi. 3.
  34. Kannatanu alkoholijoove ei ole objektiivselt tuvastatud ja tal ei ole kriminaalasja lahendamisel tähtsust. Versiooni, et kannatanu võis saada verevalumid ja kriimustused enne koerte purelemist või koerte lahutamise käigus, ei kinnita ükski kriminaalasjas uuritud tõend. 3.
  35. Süüdistatav pani KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime kaudse tahtlusega. Tõenditest nähtuvalt läks süüdistatav labidaga purelevaid koeri lahutama ja võis esimesel korral tabada kannatanut kogemata. Seejärel jätkas süüdistatav aga labidaga vehkimist ja löömist ning tabas kannatanut erinevatesse kehapiirkondadesse veel kolmel korral. Kuna kannatanu viibis koerte vahetus läheduses, pidi süüdistatav möönma, et kannatanu võib labidaga pihta saada. Samuti lahutas kannatanu koeri paljakäsi ja andis häälekalt teada, et teda tabasid labidalöögid. 3.
  36. Apellatsiooni väited ei anna alust arvata, et kannatanu kulutused ravimitele ja arsti visiitidele olid põhjendamatud. Samuti pole mittevaralise kahju katteks välja mõistetud hüvitis ebamõistlikult suur. Põhjendamatuks pidas ringkonnakohus ka kaitsja väiteid mõistliku menetlusaja möödumise kohta. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  37. Tartu Ringkonnakohtu
  38. veebruari
  39. a otsuse peale esitas kassatsiooni S-H. Landi kaitsja vandeadvokaat K. Saavo, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Valdavalt kordab kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid, leides jätkuvalt, et kannatanu ütlused ja eksperdiarvamus on ebausaldusväärsed ning fotod, millelt nähtuvad väidetavalt kannatanu kehavigastused, pole tõenditena lubatavad. Varasematele argumentidele lisab kaitsja kokkuvõtlikult järgmist. 4.
  40. Isegi juhul, kui oletada, et S-H. Land tabas kannatanut labidaga, juhtus see ettevaatamatusest. Sellisel viisil toime pandud kehaline väärkohtlemine ei ole karistatav. 4.
  41. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud. Kohtud jätsid tähelepanuta, et kannatanu on olnud alates
  42. aastast 60% ulatuses töövõimetu, ta oli sunnitud oma füüsilist aktiivsust piirama ja seega pole tema elukvaliteet langenud. Viited depressioonile ja meeleoluhäiretele on paljasõnalised ning koerte ketistamata jätmisega tekitas kannatanu ise olukorra, kus koerad purelema läksid. Sekkudes paljakäsi koerte purelemisse, asetas kannatanu end ise ohtlikku olukorda.
  43. Kassatsioonile esitas vastuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Terje Aleksašin, kelle hinnangul on vaidlustatud kohtuotsused seaduslikud. Maakohus tugines otsuse tegemisel lubatavatele tõenditele, hindas neid kogumis ja tuvastas nõuetekohaselt kannatanule kehavigastuste tekitamise. Samuti analüüsis maakohus kuriteokoosseisu subjektiivseid tunnuseid ja jõudis õigesti järeldusele, et S-H. Land pani kehalise väärkohtlemise toime kaudse tahtlusega. Keskmise inimese tavapärase arusaama kohaselt on labidalöökidega koeri lahutades reaalne võimalus tabada ka koerast kinni hoidvat inimest. Ringkonnakohus vastas põhjalikult apellatsiooni väidetele ja jättis maakohtu otsuse õigustatult muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  44. Kolleegiumi hinnangul analüüsisid kohtud põhjalikult kriminaalasjas kogutud tõendite lubatavust ja usaldusväärsust, selgitasid arusaadavalt, miks ja millistele tõenditele kannatanu löömise tuvastamisel tugineti, ning kummutasid kõik teo tõendatust puudutavad kaitseväited. Samuti peatuti etteheidetava teo subjektiivsetel tunnustel ja leiti, et süüdistatav pani kehalise väärkohtlemise toime kaudse tahtlusega. Kokkuvõtlikult tuvastasid kohtud nõuetekohaselt KarS § 121 objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning asusid õigustatult seisukohale, et S-H. Land pani toime koosseisupärase teo.
  45. Kolleegium ei nõustu aga maa- ja ringkonnakohtu otsusega süüdistatavale etteheidetava teo õigusvastasuse käsitlemisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem küll selgitanud, et koosseisupärase teo õigusvastasust eeldatakse ning et see ei tähenda süütuse presumptsiooni riivet. Kui aga esinevad asjaolud, mis võivad teo õigusvastasuse välistada ehk kui teatud asjaolude tõttu saab kahelda selles, kas õigusvastasust on põhjust eeldada, tuleb õigusvastasuse esinemist kohtul obligatoorselt kontrollida (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  46. detsembri
  47. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-13, p 8). Praeguses kriminaalasjas on maakohus süüdistatava teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kontrollides märkinud üksnes seda, et looma rünne ei põhjusta hädakaitseseisundit ja seetõttu ei saa süüdistatava tegu hädakaitsega õigustada. Eelnevast järeldatakse, et kuna süüdistatav ei viibinud kannatanu löömise ajal hädakaitseseisundis, tuleb eitada ka tema teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid tervikuna (vt maakohtu otsuse lk 16). Kolleegium eeltoodud mõttekäiguga ei nõustu ning juhindudes KrMS § 3602 lg-st 2 peab vajalikuks selgitada järgmist.
  48. Iseenesest on õige, et hädakaitseseisundi tekkimine eeldab inimesest lähtuvat õigusvastast rünnet, millega ohustatakse õigushüve. Kui selline rünne puudub, siis pole tõesti võimalik rääkida hädakaitsest KarS § 28 lg 1 mõttes. Seega ei teki hädakaitseseisundit kodu- või metslooma ründe tagajärjel, sest loom ei ründa õiguskorda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  49. oktoobri
  50. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-06, p 10). Kohtud on aga jätnud tähelepanuta, et hädakaitse pole ainus õigusvastasust välistav asjaolu ning looma ründest õigushüvele lähtuva ohu kõrvaldamisele suunatud teo puhul saab õigustava asjaoluna tulla kõne alla hädaseisund KarS § 29 tingimustel.
  51. KarS § 29 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Riigikohtu kriminaalkolleegium on nentinud, et hädaseisundi esinemist kontrollides tuleb eristada hädaolukorda (s.o ohtu õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (s.o päästmistoimingut), mida oli vaja ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist, ning päästmistoiming on tegu, millega täidetakse mõne õigusrikkumise koosseis, kuid mis on ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks objektiivselt vajalik ja mis subjektiivselt on kantud päästmistahtest. Samuti on hädaseisundi korral õigushüve päästmistoiming õigustatud üksnes siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda. Ohu kõrvaldamiseks valitud vahend peab olema ka sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. Lisaks peab kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ilmselt olulisem (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  52. mai
  53. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-42-09, p 11).
  54. Süüdistuses kirjeldatud sündmused said alguse sellest, kui kannatanu A. V-i kaks ketistamata koera ründasid süüdistatava rihma otsas jalutanud koera ja tekitasid viimasele erinevaid vigastusi, sh ka kõri piirkonnas (vt maakohtu otsuse lk 11). Kohtud on tuvastanud, et seda nähes haaras 77-aastane süüdistatav labida, jooksis purelevate koerteni ja asus labidaga võõraid koeri peletama. Koerte lahutamise käigus sai labidaga pihta ka kannatanu, kes jõudis samuti purelevate koerteni ja üritas kummargil olles ühte enda koertest eemale tõmmata.
  55. Kirjeldatud situatsiooni analüüsides tuleb seega esmalt jaatada hädaolukorra olemasolu KarS § 29 mõttes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 49 lg 3 kohaselt kohaldatakse üldpõhimõttena loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, s.o koer oli õiguslikus mõttes käsitatav süüdistatava varana. Kuna kannatanu koerad tekitasid ründe käigus süüdistatava koerale erinevaid vigastusi, on ilmne, et süüdistatava koera elu ja tervis (ning seeläbi ka süüdistatava vara) oli akuutses ohus ning objektiivselt oli ka põhjust karta vara edasist kahjustumist. Seega viibis süüdistatav tõrjeliigutusi tehes ning A. V-i tabades kannatanu koertest lähtunud ohu tõttu hädaolukorras, s.t ta oli õigustatud päästmistoiminguks.
  56. Tuleb asuda ka seisukohale, et labidaga tõrjeliigutuste tegemine oli süüdistatava jaoks konkreetses olukorras ainus võimalus oma vara päästa. Kohtud on tuvastanud, et labidaga tõrjeliigutuse tegemine lõpetas võõraste koerte ründe. Seega oli süüdistatava valitud päästmistoiming ohu kõrvaldamiseks sobiv. Kuivõrd kriminaalasjas puuduvad andmed selle kohta, et S-H. Landil oli võimalus langetada valik leebema, kuid sama efektiivse kaitsevahendi kasuks (vt süüdistatava ütlused I kd, tl 118, millest on välja loetavad viited kaitsevahenditena veel käeulatuses olnud rehale ning teravale hangule), siis oli valitud kaitsevahend ex ante-vaatleja seisukohalt kahjustatud õigushüve jaoks ka säästvaim. Akuutset ohuolukorda silmas pidades (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  57. oktoobri
  58. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-65-15, p 11) ei saa seega süüdistatavale ette heita päästmistoiminguks just labida valimist. Asjaolu, et kannatanu sekkus süüdistatava tegevusse, üritades sel viisil üht enda koera eemale tõmmata, ja sai seetõttu mitmel korral labidaga pihta, eeltoodud hinnangut ei muuda. Süüdistataval oli õigus valida päästmistoimingu tegemiseks vahend, mis kõrvaldab täielikult ja kindlalt ohu tema õigushüvele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  59. oktoobri
  60. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-81-12, p 17.2). Mõlemad kohtuastmed on jaganud seisukohta, et tõrjeliigutuste tegemine, millega kaasnes kannatanu tabamine, oli kantud päästetahtest. Ka need hädaseisundi eeldused tuleb seega lugeda täidetuks.
  61. Kuid nagu eelnevalt p-s 9 märgitud, ei tarvitse vajalikuks osutunud päästmistoiming koosseisupärast tegu siiski veel lõplikult õigustada, sest KarS § 29 järgi peab kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ka ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse KarS § 29 teise lause järgi eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ja päästmistoimingu ohtlikkust. Selline proportsionaalsuse nõude kohaldamine on erinevalt hädakaitsest vajalik hädaseisundi korral eeskätt seetõttu, et hädaseisundi kui õigusinstituudi abil legitimeeritakse reegeljuhtumil käitumist, kus koosseisupärase teoga kahjustatakse asjasse puutumatu kolmanda isiku õigushüve (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  62. oktoobri
  63. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-06, p 11), kellel lasub seejuures üldisel solidaarsuspõhimõttel rajanev talumiskohustus. On arusaadav, et kui isik ise ei pane toime õigusvastast rünnet, peab tema talumiskohustuse jaatamiseks eksisteerima kaitstava huvi ilmne ülekaalukus, võrreldes kahjustatava huviga.
  64. Lahendatavas kriminaalasjas näib esmapilgul olevat keeruline väita, et kaitstav huvi (süüdistatava omand) oli ilmselt olulisem kahjustatud huvist (kannatanu tervis). Sellele proportsionaalsuse nõudele on kaude viidanud ka maakohus, võrreldes küll omavahel inimese ja koera tervist ning järeldades, et seetõttu oleks süüdistatav pidanud lõpetama koerte lahutamise ja labidaga löömise pärast seda, kui esimene labidalöök kannatanut tabas (vt maakohtu otsuse lk 16). Seoses märgituga rõhutab kolleegium, et võrdlemisel olevate õigushüvede väärtus ja neid ähvardava ohu suurus on kõigest üks aspekt, mida tuleb huvide kaalumisel arvesse võtta. Huvide kaalumine peab hõlmama tervikhinnangut konkreetsele olukorrale ning seejuures tuleb ühe aspektina pöörata tähelepanu ka päästmistoimingus kannatada saanud isiku käitumisele, sh tema võimalikule seotusele hädaseisundi tekkimisega.
  65. Sarnast hädaseisundi tekkimises osalemist süülise hädaseisundi kujul on varasemas praktikas käsitlenud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium, asudes mh seisukohale, et isiku õigust vabandada enda käitumist hädaseisundiga piirab või teatud juhtudel suisa välistab see, kui isik on oma süülise käitumisega ise viinud end olukorda, kus ta peab päästma oma õigushüve teise hüve kahjustamise hinnaga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  66. oktoobri
  67. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-06, p 13). Sama tuleb silmas pidada ka proportsionaalsuse põhimõtte ning sellega seotud talumiskohustuse analüüsimisel, kui vajaduse kõrvaldada oht teise õigushüvele on kutsunud esile isik, kelle huvisid päästmistoiminguga kahjustatakse. Õigusdogmaatikas tuntaksegi rohkem hädakaitse regulatsiooniga külgneva nn kaitsehädaseisundina olukorda, kus hädaseisundi loonud oht lähtus inimesest, ilma et viimane oleks siiski olnud vahetu õigusvastane ründaja (vt nt K. Kühl. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn 2002, § 8, vnr 134 jj). Sellisel juhul kujutab inimene endast ohuallikat ja ta on koosseisupärase päästmistoimingu käigus kohustatud taluma oma õigushüvede kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt suuremat kahjustamist kui asjasse puutumatu kolmas isik. Kuna ohu loomist kannatanu poolt tuleb tõlgendada ühe kaalumiskriteeriumina päästmistoimingu tegija kasuks, võib olulist huvide ülekaalu päästetava õigushüve suhtes eeldada hõlpsamalt kui tavalise hädaseisundi korral.
  68. Praegusel juhul oli päästmistoiminguga kaitstav õigushüve süüdistatava omand ja kahjustatud õigushüveks kannatanu tervis. Siiski ei saa kaitstava ja kahjustatava huvi olulisust puudutavale küsimusele vastata abstraktselt, et inimese tervis on alati väärtuslikum õigushüve kui ohustatud asi või asjade kogum, mis välistaks hädaseisundi regulatsioonile tuginemise sellistel juhtudel juba eos (nagu leidis maakohus). Kuigi viitega TsÜS § 49 lg-le 3 kohaldatakse loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, ei tähenda see, et loomi saaks ja tohiks käsitada tavalise kehalise esemena TsÜS § 49 lg 1 mõttes. Ka õiguskirjanduses on märgitud, et olemasoleva seadusregulatsiooni sooviks on toonitada, et loomad ei ole tavalised asjad, vaid valu tundvad, inimesega teatud määral sarnased elusolendid (P. Varul jt. TsÜS. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2010, komm 3.3). Seega ei saa isikule ette heita mõnevõrra intensiivsemat sekkumist omandi kaitseks, kui selle eesmärgiks on enda kodulooma päästmine.
  69. Kolleegium märgib arutatavat kriminaalasja silmas pidades esmalt, et süüdistatava teo tagajärjed olid kannatanu jaoks küll märkimisväärsed, kuid mitte ülemäära rasked − süüdistatav tabas kannatanut labidaga tahtlikult kolmel korral, tekitades kannatanule nahaaluseid verevalumeid, nahamarrastusi ning põrutuse. Huvide kaalumisel räägib kannatanu kahjuks asjaolu, et süüdistatava omandit ähvardanud oht pärines kannatanu ketistamata koerte agressiivsest käitumisest ja seega kannatanu mõjusfäärist. Märkida tuleb sedagi, et kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt on A. V-i ketistamata koerad hulkunud juba aastaid Yyyyy külas ringi, häirinud ja hirmutanud külaelanikke ning rünnanud nende loomi, samuti kahjustanud muul viisil nende omandit. Vaatamata eeltoodule jättis kannatanu oma koertest lähtuvale ohule reageerimata ja koerad ketistamata. Sellise hoolsusvastase käitumisega põhjustas kannatanu süüliselt ka akuutse ohu süüdistatava varale ja oli seetõttu kohustatud taluma ohu kõrvaldamise käigus mõnevõrra suuremat õigushüvede kahjustamist kui asjasse mittepuutuv kolmas isik. Viimaks selgub kohtute tuvastatud asjaoludest seegi, et kannatanu sekkus oma tervise kahjustamisega päädinud sündmuste käiku omavastutuslikult siis, kui süüdistatav oli asunud labidaga ründavaid koeri peletama. Kohtud on tuvastanud sedagi, et purelevate koerte lahutamine ei kestnud kauem kui paar minutit. Võttes arvesse eelloetletud asjaolusid, leiab kolleegium, et praegusel juhul oli süüdistatava huvi oma koera elu päästmise vastu KarS § 29 mõttes ilmselt olulisem kui kannatanu huvi oma kehalise puutumatuse vastu. Kokkuvõtlikult tabas süüdistatav kannatanut labidaga koerte suunas tõrjeliigutuste tegemisel hädaseisundis ja see välistab KarS § 29 alusel tema teo õigusvastasuse. Eelkirjeldatu tõttu tuleb S-H. Land talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.
  70. Kriminaalkolleegium peab siinkohal vajalikuks siiski eraldi toonitada, et hädaseisundi süüline põhjustamine ei anna alust süüliselt käitunud isiku ründamiseks, s.o see ei legitimeeri kättemaksu vale käitumise eest (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  71. märtsi
  72. a otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p 11.1). Võõra õigushüve kahjustamine hädaseisundi käigus on lubatud vaid siis, kui see aitab kaasa kaitstava õigushüve päästmisele. Nagu käesolevas kriminaalasjas kohtud on tuvastanud, saigi A. V. kannatada ründavate koerte vastu suunatud kaitsetegevuse käigus, s.o S-H. Landi tõrjetegevus ei olnud suunatud otse kannatanu vastu. Kui oleks tuvastatud vastupidine, oleks hädaseisundi regulatsioonile tuginemine välistatud.
  73. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 3602 lg-st 2, § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  74. veebruari
  75. a otsuse ja Tartu Maakohtu
  76. detsembri
  77. a otsuse täies ulatuses ning mõistab S-H. Landi talle esitatud süüdistuses KarS § 121 (alates
  78. jaanuarist 2015 KarS § 121 lg 2 p 1) järgi õigeks. A. V-i tsiviilhagi jääb KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kannatanul on õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtu​menetluse korras. Riigikohus rahuldab kaitsja kassatsiooni.
  79. S-H. Landi kaitsja K. Saavo esitas koos kassatsiooniga Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaks​määramiseks Advokaadibüroole Karl Saavo summas 192 eurot (sh käibemaks 32 eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks 2 pooltundi ja kassatsiooni koostamiseks 6 pooltundi. Kokku osutas kaitsja S-H. Landile kassatsioonimenetluses õigusabi 8 pooltunni vältel. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, §-st 381 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri
  80. juuli
  81. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lgst 10 ja § 6 lg-st 3 juhindudes rahuldada. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 7 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda. Õigeksmõistva otsuse tegemise tõttu jäävad KrMS § 181 lg 1 kohaselt riigi kanda ka kõik ülejäänud kriminaal​menetluse kulud. (allkirjastatud digitaalselt)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.