Obsah (5)

§ 11§ 35§ 62§ 58§ 53

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 11, § 35 lg 2, § 40, § 62; vt nt haldusasja 3-3-1-56-02, p 9; 3-3-1-55-13, p 14).

§ 11

lg 1 p 3 järgi on menetlusosaliseks kolmas isik, kelle õigusi haldusakt võib puudutada. Kolmanda isikuna kaasamiseks ei pea tema õiguste riive olema tõendatud – piisab, kui esineb mõistlik kahtlus, et riive esineb. On selge, et tuulikute käitamisega võib kaasneda mõjutusi (müra, varjutus jms) lähiümbruse elanikele. Kaebajale kuuluva elamuga Ilvese kinnistu ja tuulikute vaheline kaugus (kinnistu lähimast punktist ca 337 m, elamust ca 560 m) on piisavalt väike, et vastustajale pidi olema selge, et ehitus- ja kasutusload võivad kaebaja õigusi puudutada ning et teda tuleb vähemasti isiklikult teavitada haldusmenetlusest (

§ 35

lg 2) ja lubade andmisest (

§ 62

). Kaebaja isiklikult teavitamata jätmine oli menetlusviga, mille mõju menetlustulemusele tuleb hinnata koostoimes teiste võimalike puudustega (

§ 58). III 21.

Vaidlust ei ole küsimuses, et

1. a-l hinnati nelja 1,5 MW võimsusega 85 m kõrguse 3-labalise 35 m rootorilaba raadiusega 12,62 m2 ehitusaluse pinnaga tuuleturbiini keskkonnamõju (kd 1 tl 37). Detailplaneeringu kehtestamisel vähendati tuulikute arvu ühe võrra, kuid suurendati võimsust – detailplaneering näeb ette kolm 2 MW võimsusega tuulikut (kd 1 tl 23 pöördel)). Detail​planeering ja KMH aruanne sisaldavad viiteid konkreetsele tuulikugeneraatori tüübile – SÜDWEST S-
3. KMH aruanne valmis enne, kui jõustus sotsiaalministri
4. märtsi
5. a määrus nr 42 "Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid" (jõust. 1.07.2002). Detailplaneering kehtestati küll pärast määruse jõustumist, kuid muudatusi planeeringus ega KMH aruandes määruse jõustumisega seoses ei tehtud. Nii Tervise​ameti
6. veebruari
7. a kirjas (kd 1 tl 71–72) kui ka kaebaja esitatud
8. detsembri
9. a eksperdiarvamuses (kd 1 tl 74) tõdetakse, et KMH aruannet ei ole võimalik kasutada tekkinud mürasituatsiooni hindamiseks kaebaja kinnistutel.
10. Natura hindamisel võeti aluseks kaks 3 MW võimsusega ca 150 m kõrgust ja 50 m rootorilaba raadiusega WinWinD tüüpi tuulikut, kuid aruandes puudub hinnang tuulikutega kaasneva müra, varjutuse ja jäätükkide leviku kohta (kd 1 tl 99–126).
12. a ehituslubade alusel püstitati ja anti kasutusluba kahele 3 MW võimsusega 149,5 m kõrgusega (ehituslubades 161 m) 3-labalisele 50,5 m rootorilaba raadiusega 416 m2 ehitusaluse pinnaga tuulikule Enercon E-
14. Kolleegium nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga, et tuulikute asukohti puudutavas osas ei riku ehitusload konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades kaebaja õigusi.
15. Kaebaja väide, et tuulegeneraator nr 2 paikneb ehituskeeluvööndis, on õige. Tuuliku asukoht määrati aga detailplaneeringuga, mitte vaidlustatud ehitus- ja kasutuslubadega. Ka on kõnealusel seadusest tuleneval ehituskeelu normil keskkonnakaitseline, mitte kaebaja huve kaitsev eesmärk.
16. Kaebaja heidab vastustajale ette, et tuulegeneraatori nr 1 asukoht ei ole vastavuses detail​planeeringu asendiplaanil esitatuga ja planeeringus toodud geograafiliste koordinaatidega – tuulikut on nihutatud ca 200 m rannikust kaugemale. Kaebaja väited on tõesed. Siiski asub tuulegeneraator nr 1 detailplaneeringus toodud ristkoordinaatide järgses ja Natura aruande kaardil märgitud asu​kohas. St detailplaneeringus endas oli ebatäpsus: ristkoordinaadid ühelt poolt ning detailplaneeringu joonis ja geograafilised koordinaadid teiselt poolt lahknesid. Isegi kui jaatada, et kaebaja saaks põhimõtteliselt tugineda detailplaneeringu ristkoordinaatide ja joonise vastuolule, muutus ristkoordinaatide järgimisega ehituslubade väljastamisel tuulegeneraatori nr 1 kaugus kaebaja elamust Ilvese kinnistul üksnes vähesel määral. Lisaks nähtus tuuliku asukoht juba
17. a-l väljastatud ehitusloast, selle loa alusel alustati ehitustööde ettevalmistamisega ning kõnealust ehitusluba kaebaja ei vaidlustanud.
18. Planeerimisseaduse (PlanS) v.r (kohaldub tulenevalt PlanS v.r § 46 lõikest 1) § 9 lg 2 p 16 kohustas detailplaneeringuga määrama seadustest ja teistest õigusaktidest tulenevate kinnisomandi kitsenduste ulatuse planeeritaval maa-alal. Samuti tuli detailplaneeringus seada hoonete ja rajatise ehitusnõuded (PlanS v.r § 9 lg 2 p-d 2 ja 12, lg 4 p 4).
19. Kolleegium nõustub vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga, et üldjuhul ei oma detail​planeeringu kehtestamisel õiguslikku tähendust see, kes on ehitisse paigutatava seadme tootja või milline on selle tüüp. Pigem tuleb planeeringu elluviimisel lähtuda parima võimaliku tehnika põhimõttest. Aja jooksul tehnika areneb. Teisisõnu, tuulikutüübi muutmine ei ole õigusvastane, kui sellega ei kahjustata avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi ning planeeringust ei nähtu selgelt selle kehtestaja tahet määrata seadme tüüp kindlaks õiguslikult siduvana. Praegusel juhul on aga lisaks tuulikutüübi muutumisele
20. a ehituslubade andmisel võrreldes
21. a detail​planeeringuga muutunud ka mitmed ehitise parameetrid, sh tuulikute kõrgus. Nii on detail​planeeringus lubatud 85 m asemel lubatud ehituslubades ehitada 149,5 m kõrgused tuulikud. Detail​planeeringus sätestatud ehitise kõrguse piirangul on naabrite õigusi kaitsev toime (nt haldusasja 3-3-1-42-03, p 19), mille järgimine on ehitusloa andmisel üks esmastest põhinõuetest. Lubatud kõrguse​piirangut ületati oluliselt ja ilmselgelt. Seega on
22. a-l välja antud ehitusload vastuolus detailplaneeringuga.
23. Kuna
24. veebruaril 2012 väljastatud ehitusload nr 2449 ja 2450 on vastuolus
25. augustil 2003 kehtestatud detailplaneeringuga ning kaebajat ei teavitatud isiklikult ehituslubade andmise menetlusest ega ehituslubade andmisest, on nimetatud ehitusload nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastased. IV
26. Ehitusseaduse (EhS) v.r § 32 lg 1 järgi on ehitise kasutusluba kohaliku omavalitsuse või riigi nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele. Kasutusloaga antakse ka nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitusloa või kirjaliku nõusoleku taotlemisel esitatud ehitusprojektile (EhS v.r § 32 lg 11). Kasutusluba väljastatakse, kui ehitis vastab õigusaktidega ettenähtud nõuetele (EhS v.r § 33 lg 3), sh müra puudutavatele nõuetele ja keelule, et ehitis ei või seada ohtu inimese elu ja tervist (vt EhS v.r § 3).
27. Riigikohus on selgitanud, et kasutusloa andmisel ei kontrolli haldusorgan mitte üksnes ehitise vastavust ehitusprojektile, vaid ka ehitise nõuetelevastavust laiemalt. Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamise või muutmise vajadust. (Vt haldusasi 3-3-1-63-10, p 20). Vaatamata EhS v.r §-s 34 sõnaselge sätte puudumisele, tuleb kasutusloa väljastamise otsustamisel hinnata ka seda, kas kasutusloa väljastamine ning ehitise või selle osa kasutamine kasutusloaga määratud otstarbel ei too kaasa kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet või rikkumist (haldusasja 3-3-1-60-07, p 16). Kolleegium rõhutab, et erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks ja isikute õiguste kaitseks on haldusorganil võimalik anda kasutusluba ka kõrvaltingimusega (

§ 53

lg 2 p 2), reguleerides tuulikute puhul näiteks nende töörežiimi (nt töötamise aega ja/või võimsust vms).

1. Kolleegium tuvastas eespool ehituslubade õigusvastasuse, eeskätt põhjusel, et ehitusload olid vastuolus detailplaneeringuga (vt p 29). Kuna vastupidist ei nähtu ei haldus- ega ka haldus​kohtu​menetlusest, saab kolleegium lähtuda sellest, et vald pidas ehituslube õiguspäraseks. Asja materjalidest ei nähtu, et vald oleks kaalunud võimalust jätta kasutusload ehituslubade puuduste ja tuulikute mõjude tõttu andmata (nt ei tehtud täiendavaid jõupingutusi uurida tuulikute käitamisega kaasnevaid mõjusid, sh müra). Tegu on olulise kaalumisveaga kasutuslubade andmisel. Samuti jäeti kaebaja isiklikult teavitamata kasutuslubade andmisest ja nende menetlusest (vt p 20). Kõnealused rikkumised on piisavad, asumaks seisukohale, et kasutusload on formaalselt ja materiaalselt õigusvastased. Seetõttu tuleb
2. oktoobril 2013 antud kasutusluba nr 3183 ja
3. detsembril 2013 antud kasutusluba nr 3207 tühistada.
4. Kolleegium peab vajalikuks märkida veel järgmist.
5. Kohtud on mürataseme, varjutamise ja jäätamise hindamisel tuginenud kolmanda isiku ja vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud
6. detsembri
7. a eksperdiarvamusele. Eksperdi​arvamus põhineb mh modelleeritud müraarvutustel, millest nähtub, et tuulikutest põhjustatud müra​tase kaebaja elamu juures Ilvese kinnistul on 37 dB ja Pärnamäe kinnistu elamu juures 31 dB (kd 1 tl 93, 139). Kaebaja ei ole kohtute hinnangul esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber eksperdi​arvamuses tehtud lõppjäreldused. Sellele tuginedes asusid kohtud seisukohale, et Ilvese ja Pärnamäe kinnistu elamute juures ei tekita tuulikud selliseid mõjutusi, mis kaebaja õigusi rikuks.
8. Kui haldusorgan ei järgi menetlusnorme haldusmenetluses, mida iseloomustab ulatuslik otsustus​ruum, lasub temal tõendamiskoormus, et ka menetlusnormide järgimisel oleks menetlus​tulem olnud samasugune. Seetõttu on põhjendamatu ringkonnakohtu etteheide kaebajale, et tema tõendid on suunatud vaid kolmanda isiku esitatud eksperdiarvamuse kritiseerimisele ning tõendeist ei nähtu, kui tugev müra faktiliselt tuulikutest kaebaja elamuni jõuab. Kaebajal oli õigus vaielda vastu vastustaja ja kolmanda isiku tõenditele (HKMS § 157 lg 2). Tagamaks tõendite hindamise igakülgsus, täielikkus ja objektiivsus (HKMS § 61 lg 1), oli kohus seejuures kohustatud kaebaja esitatud vastuväiteid sisuliselt analüüsima.
9. Vastustaja ja kolmanda isiku esitatud
10. detsembri
11. a eksperdiarvamuse eesmärgiks oli tõendada õigusvastaste mõjude, sh liigse müra puudumist. Kaebaja on kohtumenetluses püüdnud kummutada eksperdiarvamuses tehtud järeldusi, esitades mh
12. jaanuari
13. a eksperdiarvamuse (mida ekspert täiendas – vastustaja
14. jaanuari
15. a määruskaebusele esitatud vastuse lisa (kd 2 tl 131–133)) ja Terviseameti
16. jaanuari
17. a kirja (kd 2 tl 154–155). Kohtud on hinnanud kaebaja esitatud eksperdiarvamust ja selle täiendusi, kuid ei ole mingit tähelepanu pööranud Terviseameti kirjale. Selles sedastatakse mh, et kolmanda isiku esitatud eksperdiarvamuse aluseks olnud arvutusmeetodi õigsuse kontroll eeldab kontrollmõõtmisi (sh erinevatel tuulekiirustel) ning et arvutuse aluseks olnud ISO 9613-2 arvutusviga on +/– 3 dB.
18. Ekslik on kohtute arusaam, et sotsiaalministri
19. märtsi
20. a määrus nr 42 "Müra norm​tasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid" seab määruses sätestatud piirnormid sõltuvusse üksnes maa sihtotstarbest.
21. Praegusel juhul on kinnistu, millel asub kaebaja elamu ja mis paikneb tuulikutele lähemal, sihtotstarve maatulundusmaa. Vabariigi Valitsuse
22. oktoobri
23. a määruse nr 155 "Katastri​üksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord" järgi tuleb maale, kus tegeletakse põllu​majandus​saaduste tootmise ja metsakasvatusega, määrata sihtotstarbeks maatulundusmaa (§ 6 p 9). Seejuures määruse § 7 lõiked 3 ja 4 sätestavad küll keelu määrata katastriüksusele maa​tulundusmaa sihtotstarbega koos sihtotstarbeks elamumaa, kuid võimaldavad maatulundusmaal moodustada elamiseks kasutatava hoone ehitamiseks õuemaa kõlviku. Nii on see toimunud ka Ilvese kinnistu puhul. Olukorras, kus hoone on õiguspäraselt elamuna kasutuses, ei saa elamu omanikku ega valdajat seada halvemasse olukorda, kohaldades kõrgemaid, nt tööstusalale sätestatud piir​norme. Elamumaaks sotsiaalministri määruse mõttes tuleb lugeda ka maatulundusmaa õuemaa kõlvik.
24. Seetõttu tuleb praegusel juhul kaebaja elamu juures lähtuda viidatud sotsiaalministri määruse § 5 lg 4 punktis 2 sätestatud tööstusettevõtte müra taotlustasemest uuel planeeritaval (s.o tuulikute kinnistud) II kategooria alal (elamuala), mis on päeval 50 dB ja öösel 40 dB. Kuna tuulegeneraatorid töötavad ööpäev läbi, siis tuleb järgida öist müra taotlustaset. Ka näeb sotsiaalministri määruse § 7 ette müra normtasemed elamu sees.
25. Iseenesest võib nõustuda vastustaja seisukohaga, et tuulikutele antud ehitus- ja kasutusload ei anna kolmandale isikule õigust kaebaja õigusi rikkuda ega käitada tuulegeneraatoreid vastuolus kehtivate õigusaktidega. Nii kõnealune argument kui ka asjaolu, et kehtiv õigus näeb ette reaktiivsed sekkumisvõimalused Terviseameti ja kohaliku omavalitsuse järelevalve või kahju hüvitamise näol, ei ole siiski piisavad – õigusvastaste mõjude, sh ülenormatiivse müra tekkimisel on nii tuulikuid rajav ettevõtja teinud juba suuri kulusid kui ka piirkonnas elavad inimesed pidanud taluma oma õiguste (võimalik, et pöördumatut) rikkumist. Nii varalise kui ka mittevaralise kahju ärahoidmiseks ja isikute põhiõiguste kaitseks oleks kohalikul omavalitsusel tulnud tegutseda ennetavalt ning hinnata lubade andmisel ehitisega kaasnevat müra. (Vt ka haldusasja 3-3-1-88-15, p 16.)
26. On selge, et kasutuslubade tühistamine selles kohtuasjas toob kaasa kolmanda isiku ette​võtlus​vabaduse (PS § 31) olulise riive. Kehtivaid ehituslubasid usaldades on ta teinud märkimisväärse investeeringu, tuulikud on püstitatud ja need töötavad. Ka on Tamba tuulikupargi planeerimis- ja ehitusprotsess kestnud aastaid. Kolleegium peab oluliseks rõhutada, et vastustajal on õigus ja kohustus uuesti kaaluda kasutuslubade andmist, järgides kõiki kehtivaid õigusnorme. Seejuures on vallal praeguses olukorras, kus ehitusload on õigusvastased, võimalik n-ö lõplike kasutuslubade andmise otsustamiseni anda tuulikute käitamiseks ajutised kasutusload (

§ 53lg 1 p 1, lg 2 p 3; ehitusseadustiku § 56).

See võib olla vajalik mh selleks, et mõõta tegelikku tuulikutest lähtuvat müra. Vastandlike õiguste ja huvide vahel kohase tasakaalu saavutamiseks võib n-ö lõplikes kasutuslubades kehtestada ka kõrvaltingimused (vt ehitusseadustiku § 54 lg 3). V

1. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse. Kolleegium teeb ise uue otsuse, millega tuvastab
2. veebruari
3. a ehituslubade nr 2449 ja 2450 õigusvastasuse ning tühistab
4. oktoobri
5. a kasutusloa nr 3183 ja
6. detsembri
7. a kasutusloa nr
8. Kaebaja taotlus teha vallale ettekirjutus viia läbi Tamba tuulegeneraatorite osas uus keskkonnamõjude hindamine ja tuvastada tuulegeneraatorite ohutsoon jääb rahuldamata, kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus seda nõuda.
9. Kuna enamus kaebaja kassatsioonkaebuse nõuetest rahuldatakse, jäävad HKMS § 108 lõigete 1 ja 2 järgi menetluskulud vastustaja ja kolmanda isiku kanda. Kaebaja palus vastustajalt välja mõista järgmised kulud: halduskohtus kantud menetluskulud 5598 eurot (sh riigilõiv) ning 399 eurot kohtu​istungil osalemise eest; ringkonnakohtus kantud menetluskulud 1797 eurot (sh riigilõiv) ning 126 eurot kohtuistungil osalemise eest; Riigikohtus kantud menetluskulud 844 eurot (sh kautsjon). Nimetatud summad sisaldavad käibemaksu. Kokku taotleb kaebaja menetluskulude katteks 8764 eurot (kd III, tl 104, 177; kd IV tl 39, 46). Riigikohus peab põhjendatuks ja vajalikuks (sh arvestades kaebuse rahuldamise ulatust) välja mõista 6000 eurot. Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada.