3-3-1-9-16

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-9-16

1. oktoober 2016 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld MTÜ Eesti Autorite Ühing, MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja MTÜ Eesti Esitajate Liit kaebus Vabariigi Valitsuselt 831 416 euro väljamõistmiseks Kaebajad MTÜ Eesti Autorite Ühing, MTÜ Eesti Fonogrammitootjate Ühing ja MTÜ Eesti Esitajate Liit, volitatud esindaja vandeadvokaat Priit Lätt Vastustaja Vabariigi Valitsus, volitatud esindaja vandeadvokaat Urmas Kiik, nõustaja Toomas Seppel Tallinna Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a otsus haldusasjas nr 3-13-366 Vabariigi Valitsuse kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Eesti Autorite Ühingu, Eesti Fonogrammitootjate Ühingu ja Mittetulundusühingu Eesti Esitajate Liit taotlus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Eesti Autorite Ühingu, Eesti Fonogrammitootjate Ühingu ja Mittetulundusühingu Eesti Esitajate Liit esitasid Riigikohtule TsMS § 447 lg 2 alusel taotluse parandada Riigikohtu
5. septembri
6. a otsuses asjas nr 3-3-1-9-16 punktides 8 ja 13 olevad ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu. Taotluses seatakse kahtluse alla järgmised kolleegiumi otsuse laused: "Kaebajate vastusest kassatsioonkaebusele nähtub, et kaebajad ei väida Riigikohtus enam seda, et riigi​sisene regulatsioon pole kooskõlas infoühiskonna direktiiviga"; "Olgugi et kaebajad kassatsiooniastmes infoühiskonna direktiivi rikkumist enam ei nimeta, peab Riigikohus kontrollima ka riigi tegevusetuse kooskõla Euroopa Liidu õigusega, sest probleem on otseselt seotud infoühiskonna direktiivi artikli 5 lg 2 punktiga "b"." Taotluses väidetakse, et EL õiguse rikkumine oli ja on kaebajate peamine etteheide ning seda ka kassatsiooniastmes. Selle põhjenduseks tsiteeritakse taotluses kassatsioonkaebusele esitatud vastuse punkti 2.1.7, milles esitatakse järgmine seisukoht: "Kaebajad nõustuvad Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2015 otsuse ja riigikohtunik Priit Pikamäe eriarvamusega põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-22-
7. Muus osas märgivad kaebajad, et jäävad oma varasemate seisukohtade juurde ja leiavad, et määruse nr 14 § 3 lg-ga 1 on rikutud infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b ülevõtmise kohustust (info​ühiskonna direktiiv on Eesti õiguskorda üle võetud ebapiisavalt) ning PS § 3, § 39 ja § 87 p 6 ulatuses, milles see jätab nimetamata muud salvestusseadmed ja –kandjad, mis on tehtud füüsilistele isikutele isiklikul eesmärgil kasutamiseks kättesaadavaks ja mistõttu ei ole õiguste omajatele tagatud õiglane hüvitis – kehtestatud regulatsioon on omandanud autoritasude süsteemi väljasuretava iseloomu. Kaebajad ei pea menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt vajalikuks oma varasemaid seisukohti ja põhistusi korrata."
8. On tõsi, et kassatsioonkaebusele esitatud vastuse p-s 2.1.7 on esitatud selline seisukoht. Kuid see väide ei ole kandev ega ole kooskõlas kassatsioonkaebusele esitatud vastuse ja ringkonnakohtu otsuse üldise kontekstiga. Ringkonnakohus ei kohaldanud infoühiskonna direktiivi, vaid leidis vaheotsuses, et Vabariigi Valitsuse määruse
9. jaanuari
10. a määruse nr 14 § 3 lg 1 on osaliselt põhiseaduse vastane, jättis selle kohaldamata ja algatas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse. Kassatsioonkaebusele esitatud vastuse p-s 2.1 väitsid kaebajad: "Ringkonnakohus ei ole kohaldanud valesti materiaalõiguse norme ning see ei ole toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit. P-s 2.1.3 väitis kaebaja: "Kaebajad märgivad kõigepealt, et kuigi vastustaja ei ole seda kassatsioonkaebuses täpsustanud, on vastustaja kriitika eelduslikult suunatud infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 punkti b otsekohaldatavuse vastu. Kui see on nii, siis kaebajad rõhutavad, et ringkonnakohus ei ole asja lahendamisel tuginenud mitte direktiivi otsekohaldatavusele, vaid vastuolule põhiseadusega. Ringkonnakohus leidis, et praeguses asjas on tegemist vastuoluga põhiseadusega, sest info​ühis​konna direktiivi art 5 lg 2 punktis b sisalduv õiglase hüvitise põhimõte sisaldub ka AutÕS §-s 26, mistõttu on küsimus eelkõige selles, kas AutÕS § 27 lg 14 alusel kehtestatud määrus nr 14 on seaduse eesmärgiga kooskõlas. Ka ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis on selgelt öeldud, et ringkonnakohtu arvates on määruse nr 14 § 3 lg 1 vastuolus põhiseadusega osas, milles see ei taga AutÕS § 26 lg-s 1 ette nähtud õiglase tasu saamist. Vaidlusaluseks küsimuseks ei ole seega vastuolu EL õigusega, vaid põhiseadusega." Kolleegium rõhutab vastuse p 2.1.3 viimast lauset. Vastuse p-s 2.1.4 esitavad kaebajad järgmise seisukoha: "Eelnevast tulenevalt jääb kaebajatele arusaamatuks, miks on vastutaja pidanud vajalikuks tuua sisse direktiivi otsekohaldatavuse teema, kui see ei olnud ringkonnakohtu otsuse aluseks. Kuna ringkonnakohtu otsus ei põhinenud direktiivi otsekohaldatavusel, ei saanud väidetav varasema kohtupraktika eiramine seoses normi otsekohaldatavusega kuidagi kaasa tuua ebaõiget kohtulahendit. Kaebaja väited materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu tuleks seetõttu jätta tähelepanuta." Vastuse p-s 4.2.
11. esitavad kaebajad järgmise taotluse: "jätta Vabariigi Valitsuse kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2015 vaheotsus haldusasjas nr 3-13-366 muutmata;" Kaebajate need seisukohad andsid aluse järelduseks, et nad infoühiskonna direktiivi rikkumist kassatsioonimenetluses tegelikult enam ei väida.
12. Eesti Autorite Ühingu, Eesti Fonogrammitootjate Ühingu ja Mittetulundusühingu Eesti Esitajate Liit taotlus jääb rahuldamata.