Obsah (5)

§ 110§ 36§ 109§ 111§ 113

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-92-16 Otsuse kuupäev Tartu, 12. oktoober 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tam

) § 110 lg 1 p 4 kohaselt tagasi võita, sest tehingud on tehtud viis aastat enne võlgniku pankroti väljakuulutamist, tehingutega kahjustas võlgnik teadlikult võlausaldajate huve ning tehingute teiseks pooleks olev kostja on võlgniku lähikondne (võlgniku abikaasa), kes sellest teadis või pidi teadma. Samuti on tühised pärast võlgnikule ajutise halduri nimetamist ja pankroti väljakuulutamist võlgnikult kostjale tehtud rahaülekanded 11 200 eurot. Hageja oli seisukohal, et tehingute tagasivõidetavuse seisukohalt ei ole tähtsust, mis eesmärgil kostja võlgnikult saadud rahasummasid kulutas. Samuti pole kostja kulutusi tõendanud. 2. Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Võlgnikult kostjale tehtud rahaülekanded ei olnud võlgniku ja kostja vahelised tehingud

§ 110tähenduses.

Isegi kui nimetatud rahaülekanded oleksid tehingud, ei mahuks need

§ 110raamidesse.

Summadele, mida seaduse järgi ei saa võlgniku sissetulekuna arestida, ei saa pankrotihaldur ka tagasivõitmise korras sissenõuet pöörata. Osa võlgnikult kostjale tehtud rahaülekandeid alates

1. aastast ei saa tagasivõitmise korras sisse nõuda, kuna võlausaldajate huvisid ei kahjustatud. Võlgnikult kostjale tehtud rahaülekandeid 39 949 eurot 88 senti ei ole võimalik käsitada võlgniku ja kostja vaheliste tehingutena, kuna need on võlgniku ja kostja ühisvara sisesed kanded, mida kostja kasutas perekonna ühiste kulude katmiseks ning võlgniku isiklike kohustuste täitmiseks kolmandatele isikutele (võlgniku ja kostja alaealise lapse koolirahad, kodu valvekulud jms). Kulutused, mida kostja tegi võlgnikult saadud rahaülekannete arvel alates võlgnikule ajutise halduri määramisest kuni pankroti väljakuulutamiseni, olid hädavajalikud ega kahjustanud võlgniku võlausaldajate huve. Lisaks ei olnud kostja teadlik võlgniku võlgnevuse suurusest ja sellest, et võlgniku varast ei piisa tema kohustuste täitmiseks. Kui kostja sai teada võlgniku kohustustest ja sellest, et võlgniku tehingud mõjutavad tema vara koosseisu, soovis ta abieluvaralepingu sõlmimist. Kostja vaidles vastu hageja menetluskuludele ja pankrotihalduri kuludele.
2. Harju Maakohus rahuldas
3. septembri
4. a määrusega hageja
5. augusti
6. a hagi tagamise avalduse ja seadis hageja kasuks kostjale kuuluvale korteriomandile asukohaga Tallinn, Vase 11, reaalosana eluruum nr 6 (registriosa nr 9730701) IV jakku esimesele vabale järjekohale kohtuliku hüpoteegi 49 432 eurot 27 senti.
7. Harju Maakohus rahuldas
8. jaanuari
9. a otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
10. märtsi
11. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks, otsus jõustus
12. juunil
14. Tsiviilasja uuel läbivaatamisel rahuldas Harju Maakohus
15. mai
16. a otsusega hagi, tunnistas kehtetuks võlgniku
17. oktoobrist 2006 kuni
18. veebruarini 2012 kostjaga tehtud tehingud ning mõistis kostjalt võlgniku pankrotivarasse 49 432 eurot 27 senti. Maakohus jättis jõusse Harju Maakohtu
19. septembri
20. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 623 eurot 64 senti ning viivise. Maakohus määras hagiavalduselt tasutavaks riigilõivuks 1933 eurot 33 senti ja mõistis kostjalt riigituludesse välja hagejale antud menetlusabi (riigilõiv 1933 eurot 33 senti). Maakohus selgitas, et pooled vaidlevad selle üle, kas võlgnikult kostjale ülekantud summasid saab võlgniku sissetulekuna arestida ja kas neile saab vastava keelu korral

§-de 109 ja 110 alusel tagasivõitmise korras sissenõuet pöörata, kas nimetatud rahaülekannete alusel kostja tehtud kulutusi saab lugeda võlgniku ja kostja vahelisteks tehinguteks, millega kahjustati võlgniku võlausaldajate huve, ja kas kostja oli nende tegemise ajal võlgniku maksejõuetusest teadlik. Maakohtu arvates tuli viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist tehtud võlgniku tehinguid eelduslikult lugeda võlausaldajate huvisid kahjustavateks. Seetõttu tuli lugeda võlausaldajate huvisid kahjustavateks tehinguteks ka võlgnikult kostjale ükskõik mis põhjusel tehtud rahaülekandeid, kuna nende arvel jäid rahuldamata võlgniku võlausaldajate rahalised nõuded. Samuti ei tõenda kostja tehtud erinevad maksed, milliste õigussuhete ja kohustuste alusel vastavad kulutused on tehtud või et need kulutused oleks tehtud võlgnikult saadud rahasummade arvel. Kostja esitatud tõendid ei kinnitanud veenvalt, et ta ei olnud vaidlusaluste rahaülekannete ajal võlgniku võlgadest ja võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, sh sellest, et võlgniku kohustused ületavad võlgniku ja kostja ühisvara väärtust.

1. Kostja esitas
2. juunil 2015 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palus kostja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks olukord, kus kohtunik määrab õigusliku aluseta kindlaks riigilõivu ebamõistlikus ja mittevajalikus suuruses (1933 eurot 33 senti), ning määrata riigilõivu suuruseks maakohtus 850 eurot.
3. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
5. detsembri
6. a otsusega apellatsioonkaebuse ning tühistas maakohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi osaliselt uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata võlgniku
7. oktoobrist 2006 kuni
8. märtsini 2011 kostjaga tehtud tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja tehingute alusel saadud 23 272 euro 27 sendi kostjalt võlgniku pankrotivarasse väljamõistmiseks. Ringkonnakohus saatis tsiviilasja osaliselt uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumisse võlgniku
9. märtsist 2011 kuni
10. veebruarini 2012 kostjaga tehtud tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja tehingute alusel saadud 26 235 euro kostjalt võlgniku pankrotivarasse väljamõistmiseks, kuna maakohus ei ole tuvastanud nõude aluseks olevaid põhilisi asjaolusid, on jätnud täitmata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesanded ja TsMS §-st 351 tuleneva selgitamiskohustuse.
11. Ringkonnakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: · Harju Maakohus kuulutas
12. septembri
13. a määrusega tsiviilasjas nr 2-11-36486 välja võlgniku pankroti ja nimetas hageja võlgniku pankrotihalduriks. Ajutine pankrotihaldur nimetati
14. augusti
15. a määrusega; · võlgnik ja kostja on abielus alates
16. juulist
17. Kuni abieluvaralepingu sõlmimiseni
18. märtsil 2011 kehtis abikaasade varasuhtes ühisvararežiim (varaühisus). Alates
19. märtsist 2011 kehtib abikaasade vahel varalahususe varasuhe; · ajavahemikul
20. oktoobrist 2006 kuni
21. veebruarini 2009 kandis võlgnik oma AS-i Swedbank arvelduskontolt kostjale üle 4432 eurot 27 senti; · alates 2010 aprillist töötab võlgnik Soome Vabariigis arstina; · ajavahemikul
22. augustist 2010 kuni
23. veebruarini 2012 kandis võlgnik oma Pohjolan Osuuspankki arvelduskontolt kostjale üle 45 075 eurot (hagiavalduses ja maakohtu otsuses on ekslikult märgitud summaks 45 000 eurot), sh
24. augustist 2010 kuni
25. märtsini 2011 kokku 18 840 eurot,
26. märtsist 2011 kuni
27. augustini 2011 kokku 15 025 eurot,
28. augustist 2011 kuni
29. septembrini 2011 kokku 2000 eurot ja
30. septembrist 2011 kuni
31. veebruarini 2012 kokku 9210 eurot.
32. Ringkonnakohus leidis, et iga konkreetse ülekande puhul tuleb otsustada, millisel õiguslikul alusel oleks hagejal õigus ülekantud summat pankrotivarasse nõuda ja kas vastavad eeldused on täidetud. Rahaülekanded on jagatavad ajaliselt nelja perioodi: 1)
33. oktoober 2006 kuni
34. märts 2011 ehk ajani, mil kehtis abikaasade varaühisuse varasuhe; 2)
35. märts 2011 kuni
36. august 2011 ehk varalahususe kehtimisest kuni ajutise pankrotihalduri nimetamiseni; 3)
37. august 2011 kuni
38. september 2011 ehk ajutise pankrotihalduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni; 4)
39. september 2011 kuni
40. veebruar 2012 ehk pärast pankroti väljakuulutamist. 10.
41. Ringkonnakohus leidis, et
42. oktoobrist 2006 kuni
43. märtsini 2011 tehtud rahaülekannete puhul ei olnud tegemist tagasivõitmise olukorraga ning selle perioodi ülekandeid ei saa käsitada võlgniku ja kostja vaheliste tehingutena. Varaühisuse puhul on ka abikaasade pangakontol olev raha eelduslikult ühisvara, mis kuulub ühiselt mõlemale abikaasale, olenemata sellest, kumma pangakontol see asub. Raha ülekandmisel ühelt pangakontolt teisele ei toimunud vara käsutamist, raha ei muutnud omanikku. Samuti ei olnud ringkonnakohtu arvates alust väita, et raha kanti üle ilma õigusliku aluseta. Perekonnaseaduse (PKS) § 28 lg 1 kohaselt teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Võlgniku osa eraldamiseks tuleb enne ühisvara jagada, milleks saab hagi esitada ka pankrotihaldur. Eeltoodust tulenevalt jättis ringkonnakohus hagi rahuldamata 23 272 euro 27 sendi väljamõistmise osas. 10.
44. Ringkonnakohus märkis
45. märtsist 2011 kuni
46. augustini 2011 ehk varalahususe kehtimisest kuni ajutise pankrotihalduri nimetamiseni tehtud rahaülekannete puhul, et hageja peab rahaülekandeid tagasivõidetavateks tehinguteks, ehkki toob hagi alusena välja, et rahaülekanded on tehtud õigusliku aluseta. Tehingu tagasivõitmise sätted on erisätted, mis võimaldavad pankrotimenetluses kehtetuks tunnistada tavaolukorras kehtiva tehingu. Ilma õigusliku aluseta tehtud soorituse puhul on nõude normiks alusetu rikastumise sätted (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 jj). Alusetu rikastumise tõendamiskoormuse kohta märkis ringkonnakohus, et hageja peab kõigepealt hagi alusena tooma välja asjaolud, mis võimaldavad pidada sooritusi alusetuteks. Seejärel on kostja ülesanne hageja väited ümber lükata. Kui hageja arvates on tegemist tehingutega, peab ta kõigepealt näitama, millised tehingud, mille täitmiseks rahaülekanded tehti, poolte vahel sõlmiti, ning seejärel põhjendama ja tõendama tagasivõitmise eelduste olemasolu. Nõudenormiks on selle perioodi osas

§ 110lg 1 p 2.

Tagasivõitmise üldise eeldusena tuleb tuvastada, et tehing kahjustas võlausaldajate huve. Üksnes faktist, et tehingud tehti ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ei piisa võlausaldajate huvide kahjustamise sisustamiseks. Võlausaldajate huve saab kahjustada ebavõrdne tehing, kus võlgnik ei saa kohast vastusooritust. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited, et võlgnik sai raha eest vastusoorituse, kuna kostja täitis võlgniku kohustusi (hoidis korras võlgnikule kuuluvaid kinnisasju, pidas üleval võlgniku alaealist last ja tasus võlgniku võlgasid). Maakohus ei hinnanud sisuliselt kostja vastuväiteid ja esitatud tõendeid, millega kostja soovis

§ 110

lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldust ümber lükata, ega põhjendanud nendega arvestamata jätmist. 10.

1. Ringkonnakohus leidis, et ajavahemikul
2. augustist kuni
3. septembrini 2011 tehtud rahaülekannete osas ehk ajutise pankrotihalduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni on tagasivõitmise nõudenormiks

§ 110lg 1 p 1.

Ka siin on vajalik tuvastada võlausaldajate huvide kahjustamine. 10.

2. septembrist 2011 kuni
3. veebruarini 2012 ehk pärast pankroti väljakuulutamist tehtud rahaülekannete kohta asus ringkonnakohus seisukohale, et pärast pankroti väljakuulutamist tehtud tehinguid ei saa tagasi võita.

§ 36

lg 1 kohaselt läheb pankroti väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.

§ 36

lg 6 kohaselt võib füüsilisest isikust võlgnik pankrotivara käsutada halduri nõusolekul. Halduri nõusolekuta tehtud käsutustehing on tühine. Asjaoludele, et hageja nõusolekuta tehtud käsutustehing on tühine ja hageja ei ole andnud võlgnikule nõusolekut teha kostjaga tehinguid, tugines hageja esimest korda

1. detsembril 2013 maakohtule esitatud kohtukõne teesides. Maakohus ei ole sellele tähelepanu pööranud. Hageja ei ole sõnaselget hagi aluse muutmise taotlust esitanud, maakohus pole hagi aluse muutmise küsimuses seisukohta võtnud ja on rahuldanud kogu nõude tagasivõitmise sätete alusel. Hageja ei ole välja toonud käsutuskeelu rikkumisega seotud asjaolusid (kuidas käsutati võlgniku pangakontol olevat raha pärast pankroti väljakuulutamist; kas hageja võttis võlgniku kohustused (näiteks alaealise lapse ülalpidamine) enda kanda või oli võlgnikul endal lubatud mingis ulatuses seda teha; millise summa määras hageja võlgnikule vabaks kasutamiseks). Ilma nende asjaolude väljaselgitamiseta ei ole võimalik tuvastada, kas ja millises ulatuses võlgnik pärast pankroti väljakuulutamist pankrotivara käsutuskeeldu rikkus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Hageja esitas
3. jaanuaril 2016 Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu
4. detsembri
5. a otsuse ning jätta jõusse maakohtu
6. mai
7. a otsuse, muutes vajadusel põhjendusi. Hageja on seisukohal, et ringkonnakohus leidis valesti, et abikaasade varaühisuse korral ei saa ühe abikaasa poolt teisele tehtud rahaülekandeid lugeda tehinguteks

§ 110tähenduses ega neid tagasi võita.

Ringkonnakohus on ebaõigesti sisustanud pangakontol oleva raha õiguslikku olemust. Pangakontol olev raha ei ole õiguslikus mõttes raha, vaid sisuliselt konto valdaja nõudeõigus panga vastu kontol oleva summa ulatuses. Seega on raha ühelt kontolt teisele ülekandmine olemuselt nõude loovutamine, mis on tehing. Kui selliseid ülekandeid ei saaks tagasi võita, siis saaks võlgnik abikaasade varaühisuse korral alati abikaasa kaudu raha võlausaldajate haardest välja viia. Isegi kui tegemist ei ole tehingutega, lubab

§ 109tagasi võita ka muid toiminguid.

Ringkonnakohus on jätnud arvestamata, et abikaasale tehtud maksete puhul oli sisuliselt tegemist kinkega, mis on tagasivõidetav

§ 111lg 1 p 1 alusel.

Kostja ei ole menetluses tõendanud, et võlgnik oleks maksete eest saanud vastusooritusi. Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et perioodi

1. september 2011 kuni
2. veebruar 2012 rahaülekannete osas oli tegemist lubamatu hagi aluse muutmisega, kuna hageja taotles algselt maksete kehtetuks tunnistamist ja tugines nende tühisusele esimest korda alles
3. detsembri
4. a kohtukõne teesides. Küsimus, kas tehing on tagasivõidetav või tühine, on õiguslik ja nõude õigusliku aluse muutmine ei ole hagi aluse muutmine. Hageja ei ole kohtukõne teesides esitanud uusi faktiväiteid. Hageja nõue on kogu aeg põhinenud sellel, et võlgnik on alusetult teinud kostjale makseid, sh osaliselt pärast pankroti väljakuulutamist. Põhjendamatud on ringkonnakohtu väited, et hageja peaks tõendama, kuidas käsutati pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku raha ning kas hageja andis käsutamiseks võlgnikule nõusoleku. Halduri nõusoleku olemasolu raha käsutamiseks on sisuliselt käsitatav kostja vastuväitena. Kostja ei ole menetluses väitnud, et hageja on makseteks nõusoleku andnud. Ringkonnakohus saanuks ise nõude alusetu rikastumise nõudeks ümber kvalifitseerida.
5. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja hinnangul on kassatsioonkaebus liiga üldsõnaline, et seda rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei vaidlustanud hageja ringkonnakohtu otsust osas, millega hagi jäeti rahuldamata, vaid üksnes asja osalise maakohtusse tagasisaatmise. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Kolleegium jätab kassatsioonkaebuse TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muudab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
7. Kolleegium käsitleb võlgnikult kostjale tehtud rahaülekandeid sarnaselt ringkonnakohtuga nelja perioodi arvestuses: 1)
8. oktoober 2006 kuni
9. märts 2011 ehk aeg, mil kehtis abikaasade varaühisuse varasuhe; 2)
10. märts 2011 kuni
11. august 2011 ehk varalahususe kehtimisest kuni ajutise pankrotihalduri nimetamiseni; 3)
12. august 2011 kuni
13. september 2011 ehk ajutise pankrotihalduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni; 4)
14. september 2011 kuni
15. veebruar 2012 ehk pärast pankroti väljakuulutamist.
16. Kolleegium on seisukohal, et maakohus leidis valesti, et
17. oktoobrist 2006 kuni
18. märtsini 2011 ehk abikaasade varaühisuse varasuhte perioodil toimunud rahaülekanded olid tehingud. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et viidatud ajavahemiku rahaülekandeid ei saa käsitada võlgniku ja kostja vaheliste tehingutena. Kolleegium on varem leidnud, et pankrotivõlgniku poolt raha maksmine ei ole käsutustehing, mida saab tehinguna tagasi võita, kuid

§ 113

näeb pankrotimenetluses erandina ette rahalise kohustuse tagasitäitmiseks võlausaldajale rahalise kohustuse täitmise tühistamise võimalused raha pankrotivarasse tagasisaamise eesmärgil ilma kohustust ennast kehtetuks tunnistamata (vt Riigikohtu 19. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07, p 13). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde, st et rahaülekannete tagasivõitmise aluseks on

§ 113. 16.

Kolleegium on seisukohal, et kuivõrd

1. oktoobrist 2006 kuni
2. märtsini 2011 oli võlgniku ja kostja vahel varaühisuse varasuhe, ei saa viidatud perioodil toimunud rahaülekanded olla ka

§ 113alusel tagasivõidetavad.

Ringkonnakohus on õigesti viidanud, et PKS § 25 järgi on varaühisuse puhul ka abikaasade pangakontol olev raha eelduslikult ühisvara, mis kuulub ühiselt mõlemale abikaasale, olenemata sellest, kumma pangakontol see asub. PKS § 28 lg 1 järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Võlgniku osa eraldamiseks tuleb enne ühisvara jagada, milleks saab hagi esitada ka pankrotihaldur. Seega jättis ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul õigesti hagi 23 272 euro 27 sendi osas rahuldamata.

1. Kolleegiumi arvates asus ringkonnakohus
2. märtsist 2011 kuni
3. augustini 2011 ehk varalahususe kehtimisest kuni ajutise pankrotihalduri nimetamiseni tehtud rahaülekannete kohta õigesti seisukohale, et hageja on vastuoluliselt leidnud, et rahaülekanded on tagasivõidetavad, ehkki ta toob hagi alusena välja, et rahaülekanded on tehtud õigusliku aluseta. Kolleegium on aga seisukohal, et ringkonnakohus on tagasivõitmise alusena ekslikult viidanud

§ 110lg 1 p-le 2, mis käsitleb tehingute tagasivõitmist.

Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kontrollida, kas võlgniku rahaülekanded kostjale võiksid olla tagasivõidetavad

§ 113alusel.

Seega nõustub kolleegium lõppjärelduses ringkonnakohtuga, et

1. märtsist 2011 kuni
2. augustini 2011 toimunud rahaülekannete osas tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtul tuleb kõigepealt selgeks teha, mis alusel hageja nõude on esitanud ning kas hageja on esitanud mitu alternatiivset nõuet (TsMS § 370 lg 2). Ringkonnakohus leidis õigesti, et kui hageja soovib nõude esitada alusetu rikastumise sätete alusel, peab ta hagi alusena olema välja toonud asjaolud, mis võimaldavad pidada rahaülekannete tegemist kostjale tehtud alusetuteks sooritusteks VÕS § 1028 lg 1 mõttes. Kui aga hageja soovib nõude esitada

§ 113

alusel, peab ta tõendama tagasivõidetava rahalise kohustuse täitmist võlausaldajale ning tulenevalt

§ 109lg-st 1 kohustuste täitmisega võlausaldajate huvide kahjustamist.

Maakohus saab asja uuel läbivaatamisel vajaduse korral määrata pooltele TsMS § 3401 lg 1 järgi täiendava tähtaja seisukohtade, asjaolude ja tõendite esitamiseks. Kuna maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist.

1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et perioodil
2. augustist 2011 kuni
3. septembrini 2011 ehk ajutise pankrotihalduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni tehtud rahaülekannete osas on asja uuel läbivaatamisel vajalik tuvastada võlausaldajate huvide kahjustamine. Samas tagasivõitmist ei saa nõuda mitte

§ 110

lg 1 p 1, vaid

§ 113alusel.

2. septembrist 2011 kuni
3. veebruarini 2012 ehk pärast pankroti väljakuulutamist tehtud rahaülekannete kohta asus ringkonnakohus õigesti seisukohale, et neid ei saa tagasi võita. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus pannud

§ 36rikkumisest tuleneda võiva nõude osas asjaolude tõendamise koormust hagejale.

Ringkonnakohus on öelnud, et hageja peab välja tooma asjaolud, kuidas oli võlgnikul võimalik pankrotivara käsutada (selgitama faktilist olukorda).

§ 36

lg 6 järgi võib füüsilisest isikust võlgnik pankrotivara käsutada halduri nõusolekul ning halduri nõusolekuta tehtud käsutustehing on tühine. Seega on pärast pankroti väljakuulutamist halduri nõusolekuta tehtud käsutustehingud tühised ning vastava eelduse ümberlükkamiseks tuleb kostjal tõendada, et pankrotivara käsutamiseks oli võlgnikul halduri nõusolek.

1. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Asja menetluskulud määrab TsMS § 174 lg 6 alusel kindlaks maakohus.
2. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Malle Seppik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu