RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupä

) § 86 lõikes 1 sätestatud väärteo.

1. Kohtuvälise menetleja
2. detsembri
3. a otsusega karistati I. Pallot

§ 86lg 1 alusel 11 trahviühiku, s.o 44 euro suuruse rahatrahviga.

1. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas Harju Maakohtule kaebuse I. Pallo kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk, kes taotles väärteootsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist väärteotunnuste puudumise tõttu. Alternatiivselt taotles kaitsja põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamist, et kontrollida määruse jõustumise tähtaja vastavust põhiseaduse (PS) §-le 10, või väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel. Ühtlasi palus kaitsja hüvitada menetlusaluse isiku kantud õigusabikulud.
2. Harju Maakohtu
3. veebruari
4. a otsusega tühistati Tallinna Linnavalitsuse Munitsipaalpolitsei Ameti
5. detsembri
6. a otsus ning menetlus I. Pallo suhtes lõpetati väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 4.
7. I. Pallo on talle süüks pandud väärteo toime pannud, kasutades määruse § 3 lõigete 4 ja 5 nõuetele mittevastavat hinnakirja. Rikkumine seisnes nii vormistuse erinevuses (paigutus, loetavus) kui ka kehtestatud uue vormi kasutamata jätmises. 4.
8. Menetlusalune isik on väärteo toime pannud vähemalt ettevaatamatusest hooletuse vormis. Iga päev taksoveoteenust osutava taksojuhina pidi I. Pallo olema teadlik sellest, et taksoveole on kehtestatud nõuded, ja ka sellest, et teda võidakse rikkumise eest karistada. Asjaolu, et sõidukile paigaldatava hinnakirja eest hoolitses sõiduki rendileandja T AS, ei vabasta I. Pallot taksoveoteenusele kehtestatud nõuete järgimise kohustusest. I. Pallo ei teadnud, et osutab taksoteenust sõidukiga, mille hinnakiri ei vasta kehtiva määruse nõuetele, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. 4.
9. Kuivõrd menetlusaluse isiku süü ja avalik menetlushuvi selles asjas ei olnud suur, lõpetas kohus väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel. 4.
10. Põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse taotluse kohta märkis kohus, et taksoveoteenuse valdkonnas tegutsevatele isikutele oli valdkonna regulatsiooni muutumise fakt teada hiljemalt
11. oktoobril
12. Määrus avaldati Riigi Teatajas
13. oktoobril 2015 ja jõustus
14. novembril
15. I. Pallole etteheidetav rikkumine on toime pandud
16. novembril 2015 ehk viiendal päeval pärast määruse jõustumist, kaheksandal päeval pärast määruse avaldamist ning 21 päeva pärast seda, kui T AS sai teada eesseisvatest muudatustest taksoveoteenuse osutamist puudutavas õigusnormides. Õigussuhte iseloomu (elukutselise taksojuhi tegutsemine vastaval erialal), muutuse ja ümberkorralduse väikest ulatust (hinnakirja näidisvormile vastavaks muutmine ja selle paigaldamine) ning muudatuse ettenähtavust arvestades ei ole õiguskindluse põhimõtet rikutud. Kuivõrd hinnakirja vorm oli piisava ajavaruga tutvumiseks kättesaadav, puudub vastuolu põhiseadusega. 4.
17. Valitud kaitsjale makstud tasu 595,20 eurot jättis maakohus menetlusaluse isiku kanda. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
18. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Tallinna Linnavalitsus Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu, kes ei nõustu väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamisega ning taotleb kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist. 5.
19. Kassaatori hinnangul on I. Pallo registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana, kes vastutab ühistranspordiseaduse järgi taksoveoteenuse osutamise eest ning sh ka taksoveoteenuse hinnakirja vormile ja nõuetele vastavuse eest. 5.
20. Asjas on suur avalik menetlushuvi. Kui I. Pallot ei karistata vana hinnakirja kasutamise eest, rikutakse võrdõiguslikkuse põhimõtet nende taksojuhtide osas, kes paigaldasid uue hinnakirja õigeks ajaks.
21. Kassatsiooni esitas ka I. Pallo kaitsja I. Sirk, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteotunnuste puudumise tõttu ning menetlusalusele isikule kulude hüvitamist. 6.
22. I. Pallo sõidukil
23. novembril 2015 olnud hinnakiri täitis kehtiva määruse nõudeid. Hinnakiri ei vastanud küll täpselt näidishinnakirja kujundusele, kuid täitis kõiki hinnakirjale esitatavaid sisulisi nõudeid, oli kujunduselt täpselt samasugune (kollase taustaga ja kastidesse jagatud), nõutava suurusega nii hinnakirja üldsuuruse kui teksti suuruse osas. Vähesed kõrvalekalded täpsest kujundusest ei täida määruse nõuete rikkumise objektiivset koosseisu. 6.
24. Hinnakirja uuest kujundusest teadasaamise puhul on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid. Menetlusalune isik sai uuest hinnakirja kujundusest teada alles määruse avaldamisel
25. oktoobril
26. a Riigi Teatajas. Tallinna linn ei teavitanud taksojuhte uue määruse sisust. 6.
27. Taksoveonõuete muudatuste kolmepäevane jõustumistähtaeg on ebamõistlikult lühike. Samuti suurendab ebaselgust ja arusaamatust vastuolu määruse § 3 lg 4 teksti sõna „püstvormingus“ ja tegeliku näidishinnakirja vormingu (rõhtvorming) vahel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
28. Kolleegium käsitleb esmalt väärteokoosseisu täidetust (I) ja karistusnormi põhiseaduspärasust (II) ning seejärel võtab seisukoha väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kohta (III). I 8.

§ 64

lg 3 järgi peab taksoveol kasutatavale sõidukile olema paigaldatud muu hulgas ka hinnakiri.

§ 66

lg 3 p 1 volitab kohaliku omavalitsuse valla- või linnavolikogu kehtestama taksoveoteenuste hinnakirja vormi. Seega on hinnakirja olemasolu ja selle vastavus vormile käsitatavad taksoveo nõudena. Etteheidetava väärteo objektiivse koosseisu moodustab

§ 86

lg 1 alusel koostoimes määruse § 3 lõigetega 4 ja 5 taksoveoteenuse osutamine sõidukiga, millel ei ole määruses ette nähtud nõuetele vastavat hinnakirja. 8.

1. Taksoveo ühe nõudena on Tallinnas kehtestatud hinnakirja kohustuslik vorm, mis on ette nähtud määruse § 3 lõigetes 4 ja
2. Lõike 4 kohaselt esitatakse hinnakiri püstvormingus A5-lehel, millel on kollasel taustal musta värvi eesti- ja ingliskeelne tekst. Teksti puhul kasutatakse poolpaksu kirja ja kirjatüüpi Arial Narrow. Tähemärgi vähim kõrgus on 5 mm ja numbritel 7 mm. Hinnad esitatakse eurodes, kasutades vastavat sümbolit. Lõike 5 järgi peab vedaja kehtestatud hinnad esitama taksoveoteenuste hinnakirjas määruse lisas toodud vormil. 8.
3. Tallinna linnas enne
4. novembrit
5. a taksoveoteenuse osutamist reguleerinud Tallinna Linnavolikogu
6. juuni
7. a määruse nr 16 „Tallinna taksoveo eeskiri“ § 8 lg 2 alusel kehtestatud määruse lisas toodud hinnakirja vormi näidistest kaks olid rõhtvormingus ja kaks püstvormingus. Sealjuures sisaldasid hinnakirja näidised 3 ja 4, mis selle määruse § 8 lg 4 järgi pidid paiknema tagumise parempoolse ukse aknaklaasil seestpoolt loetavana ning takso armatuurlaual paremal pool nähtaval kohal, lisaks taksoveo hindadele selgitavat lisateavet sõitjatele nii eesti kui ka inglise keeles.
8. Ei ole vaidlust, et I. Pallo sõidukile oli
9. novembril
10. a paigaldatud varem kehtinud nõuetele vastav hinnakiri. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et taksol olnud hinnakiri ei vastanud Tallinna linnas kehtestatud nõuetele. Kui uue hinnakirja vormi kohaselt on hinnakirjas kajastatud üksnes taksoveoteenuse osutamise hinnad eesti ja inglise keeles, siis menetlusaluse isiku sõidukil olnud hinnakirja vormil oli lisaks taksoveo hindadele toodud ka sõitjate jaoks selgitav tekst, mida nõudis varem kehtinud eeskiri. Seetõttu on kahe hinnakirja vahe silmatorkav (visuaalselt erinev), nagu märkis ka maakohus. Sealjuures on menetlusaluse isiku kaitsja möönnud, et
11. novembril 2015 I. Pallo sõidukil olnud hinnakiri ei vastanud täpselt määrusega kehtestatud vormile. Põhjendatud ei ole aga kaitsja seisukoht, et väike vormierinevus ei täida väärteo objektiivset koosseisu. Olukorras, kus seadusandja on

§ 66

lg 3 p-ga 1 volitanud kohaliku omavalitsuse valla- või linnavolikogu taksoveoteenuste hinnakirja vormi kehtestama, ei ole määruse § 3 lõiget 5 võimalik tõlgendada nii, et vormikohane hinnakiri peab olema enam-vähem selline, nagu määruse lisas toodud vorm ette näeb. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem selgitanud, et määratletuspõhimõtet ei riku iseenesest isiku karistamine vähese tähtsusega rikkumise eest, kui tegemist on sellise rikkumisega, mida norm on mõeldud ära hoidma (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-1-1-5-16, p 7). Seega on I. Pallo teos väärteo objektiivne koosseis täidetud.
3. Kassatsioonides ei ole vaidlustatud I. Pallo teos subjektiivse koosseisu täidetust ettevaatamatuse vormis, nagu leidis maakohus. Kolleegiumil ei ole tuvastatud asjaoludele tuginedes kahtlust selles, et I. Pallo käitumine oli subjektiivse koosseisu pärane, mistõttu kolleegium ei hinda, kas I. Pallo on väärteo toime pannud ettevaatamatusest või tahtlikult. Kohtupraktika ühtlustamise huvides peab kolleegium obiter dictum´i korras siiski vajalikuks märkida järgmist. Karistusseadustiku (KarS) §-de 16 ja 17 järgi peab isiku tahtlus hõlmama objektiivse koosseisu asjaolusid, mitte aga õigusnorme (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. märtsi
5. a otsus asjas nr 3-1-1-4-08, p 19). Teisisõnu ei ole tahtluse aspektist tähtsust sellel, kas isik oli teadlik koosseisu asjaolude õiguslikust tähendusest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. novembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 25.1). Nii ei ole olukorras, kus isik on teadlik süüteokoosseisu moodustavatest faktilistest asjaoludest, subjektiivse koosseisu tasandil tähtsust asjaolul, kas ta oli tegu toime pannes teadlik kehtivast õiguslikust regulatsioonist. See, et teo toimepanija ei ole teadlik õigusnormidest, ei muuda tema käitumist ettevaatamatuks, vaid viitab sellele, et isik oli keelueksimuses KarS § 39 tähenduses. Sellisel juhul tuleb hinnata, kas eksimus teo keelatuses oli isiku jaoks välditav. Üldjuhul peab oma teo keelatuse ära tundma isik, kes tegutseb mingis kindlas valdkonnas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. mai
9. a otsus asjas nr 3-1-1-33-16, p 21).
10. Kolleegium nõustub I. Pallo kaitsjaga selles, et määruse tekst ja selle lisas toodud hinnakirja vorm on omavahel vastuolus osas, milles määruse § 3 lg 4 kohustab hinnakirja esitama püstvormingus, määruse lisas toodud hinnakirja näidis on aga esitatud rõhtvormingus. PS § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse põhimõtte kohaselt peavad õigusaktid olema piisavalt selged ja arusaadavad, et isikutel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Nõutav normi määratletuse ehk õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata ja isikule peale panna kohustusi (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
11. märtsi
12. a otsus asjas nr 3-4-1-33-05, p 22). Praeguses asjas ei ole viidatud vastuolul siiski asja lahendamisel määravat tähtsust. I. Pallole väärteoprotokollis tehtud põhietteheide seisnes selles, et menetlusalune isik kasutas taksoteenust osutades kehtivale korrale sisuliselt mittevastavat hinnakirja. II
13. Järgnevalt analüüsib kolleegium seda, kas määruse vastuvõtmisel ette nähtud kolmepäevane jõustumistähtaeg oli põhiseaduspärane.
14. Tallinna Linnavolikogu määrus nr 20 võeti vastu
15. oktoobril 2015 ja avaldati Riigi Teatajas
16. oktoobril
17. Määrus jõustus
18. novembril 2015, s.o kolm päeva pärast avaldamist. Riigi Teataja seaduse § 9 lg 2 ls 2 järgi esitatakse kohaliku omavalitsuse üksuse määrus avaldamiseks Riigi Teatajas hiljemalt kolmandal tööpäeval pärast allakirjutamist ja lõike 6 järgi avaldatakse akt seitsme tööpäeva jooksul avaldamiseks esitamisest. Nimetatud tähtaegu on määruse puhul järgitud. Seda, kui pikk peaks olema määruse jõustamisel vacatio legis, otsustab määruse andja, kes hindab jõustamise aja määramisel õigusakti avaldamise ja jõustumise vahele jääva ajavahemiku mõistlikkust.
19. Vacatio legis on ajavahemik, mis jääb seaduse avaldamise ja jõustumise vahele ning on seotud õiguskindluse põhimõttega (PS § 10). Õiguskindluse põhimõte nõuab mh, et vacatio legis’e jooksul jõuavad adressaadid uute normidega tutvuda ja oma tegevuse vastavalt ümber korraldada. Riik ei tohi uusi norme kehtestada n-ö üleöö. Teisisõnu tuleb jõustumistähtaja määramisel hinnata, kas normiadressaatidele jääb oma tegevuse ümberkorraldamiseks piisavalt aega (vt nt Riigikohtu üldkogu
20. märtsi
21. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 83).
22. Haldusmenetluse seaduS § 93 lg 2 kohaselt hakkab määrus kehtima (jõustub) kolmandal päeval pärast kehtivas korras avaldamist, kui seaduses või määruses endas ei ole sätestatud hilisemat tähtpäeva. Praeguses asjas ei ole Tallinna linn pidanud vajalikuks näha ette kolmest päevast pikemat jõustumistähtaega, kuigi määrus sisaldab blanketset süüteokoosseisu (

§ 86lg 1) täitvaid norme.

Seda, kas Tallinna Linnavolikogu on määruse kehtestamisel kolmepäevase jõustumistähtaja mõistlikkust hinnanud, määruse seletuskirjast ei selgu. Kuivõrd määruse vastuvõtmise tingis eelkõige uue ühistranspordiseaduse jõustumine

1. oktoobril 2015, on põhjust eeldada, et määrusandja eesmärk oli määruse võimalikult kiire jõustamine.
2. Kolleegium möönab, et blanketset karistusnormi sisustava määruse kolmepäevane jõustumistähtaeg on lühike. Seda, kas kolmepäevane jõustumistähtaeg on põhiseaduspärane või mitte, tuleb hinnata igal üksikul juhul eraldi. Vacatio legis’e piisavust ehk mõistlikkust saab hinnata, arvestades vaatluse all oleva õigussuhte iseloomu, õigussuhte muutmise ulatust ning sellest tulenevat vajadust ümberkorraldusteks normiadressaatide tegevuses, samuti hinnates, kas muudatus õiguslikus olustikus oli ettenähtav või ootamatu (Riigikohtu üldkogu
3. märtsi
4. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 83).
5. Praegusel juhul ei ole kolmepäevane jõustumistähtaeg kolleegiumi hinnangul nii ebamõistlikult lühike, et pidada seda põhiseadusvastaseks. 17.
6. Taksoveoteenuse hinnakirja nõuete muutmise puhul ei ole tegemist intensiivse riivega. Uus regulatsioon ei nõua selle adressaadilt erakordselt suuri pingutusi oma tegevuse sellega kooskõlla viimiseks. Kuigi muudatuste sisu ei olnud iseenesest ulatuslik, kaasnesid sellega siiski uue hinnakirja tellimise ja sõidukile paigaldamisega seotud kulutused. Hinnakirja sõidukil vahetamiseks vajaminev aja- ja ressursikulu ei ole kolleegiumi hinnangul aga kuigivõrd suur. Seejuures tuleb silmas pidada, et konkreetsel juhul karistati menetlusalust isikut
7. novembril 2015 ehk neli päeva pärast määruse jõustumist ning seitse päeva pärast määruse avaldamist. Kolleegiumi hinnangul on seitsme päeva jooksul sõidukil hinnakirja vahetamine objektiivselt teostatav. 17.
8. Määruse avaldamise ja jõustumise vahele jääva ajavahemiku mõistlikkuse hindamisel on tähtis seegi, kellele on määrusega kavandatavad muudatused suunatud. Taksoveonõuete määruse adressaadiks on elukutselised taksoveoteenust osutavad isikud, kes peavad vastama

1. peatükis kehtestatud nõuetele. See tähendab, et kutsetegevusena taksoveoteenust osutav isik peab olema kursis valdkonda reguleerivate õigusnormidega ning pöörama tavapärast enam tähelepanu teenuse osutamisele kehtestatud nõuetele. Teisisõnu saab kutsetegevuses teenust osutavalt isikult oodata suuremat valmidust reageerida võimalikele valdkonda puudutavatele muudatustele.
2. Kolleegium ei nõustu aga maakohtu otsuses toodud käsitlusega sellest, et taksoettevõtjatel oli juba enne määruse jõustumist võimalik kavandatavate muudatuste sisuga tutvuda. Vacatio legis’e mõistlikkuse hindamisel ei ole oluline, mis hetkest alates oli võimalik tutvuda määruse eelnõuga määruse andja veebilehel. Määrusandja ei saa eeldada, et määruse adressaadid tutvuksid omal algatusel kõikide tema veebilehel olevate eelnõudega ning veebilehel eelnõu kättesaadavusega ei ole võimalik õigustada liiga lühikest jõustumisaega. PS § 3 lg 2 järgi on täitmiseks kohustuslikud üksnes avaldatud seadused. Eelnõu menetlemine ei pruugi veel tähendada selle vastuvõtmist ning eelnõu menetlemist ei saa võrdsustada vastu võetud, avaldatud ja jõustunud määrusega (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
3. mai
4. a otsus asjas nr 3-3-1-16-10, p 19). Enne määruse avaldamist ja jõustumist ei saa selle adressaadil olla täit kindlust selles, et eelnõu just sellisel kujul ka jõustub.
5. Kolleegium peab vajalikuks osutada tähelepanu ka sellele, et alates
6. märtsist 2015 ei pea kohtuväline menetleja VTMS § 31 lg 2 järgi vähetähtsa väärteo puhul väärteomenetlust alustama ja võib piirduda väärteo tunnustega teo toimepannud isiku suulise hoiatamisega. Nii on menetlejale antud õigus otsustada, kas väärteomenetluse alustamine on teo asjaolusid arvestades põhjendatud, vajalik ja mõistlik. Kolleegium on varem selgitanud, et menetleja õigus lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. mai
8. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-46-12, p 8). Kolleegium on seisukohal, et eeltoodu kehtib mutatis mutandis ka vähetähtsa väärteo puhul menetluse alustamata jätmisel VTMS § 31 lg 2 alusel.
9. Hinnates eelkõige küll konkreetse väärteo olemust, saab väärteomenetluse VTMS § 31 lg 2 alusel alustamata jätmisel muu hulgas arvestada ka seda, kui blanketset karistusnormi sisustav õigusakt on jõustatud lühikese aja jooksul pärast selle avaldamist ning enda tegevuse uute nõuetega kooskõlla viimine nõuab isikult tegevuse ümberkorraldamist ja kulutuste tegemist. Sellises olukorras võib eriti just õigusakti kehtivuse algusajal piisata, kui juhtida isiku tähelepanu vajadusele järgida kehtestatud nõudeid teda suuliselt hoiatades. Kolleegiumi arvates tasakaalustab VTMS § 31 lõikega 2 menetlejale antud pädevus jätta väärteomenetlus alustamata karistamise aluseks olevate nõuete kehtestamise lühemat jõustumise aega kergemate väärtegude puhul.
10. Asjaolu, et kohtuväline menetleja ei ole praegusel juhul pidanud I. Pallo rikkumist vähetähtsaks ning alustas väärteomenetlust, ei muuda kolmepäevast määruse jõustumisaega põhiseadusvastaseks otsuse p-s 17 toodud põhjustel. Küll aga on kolleegiumil kahtlus, et olukorras, kus Tallinna Linnavolikogu on ise olnud määruse kehtestamisel viivituses (vana taksoveo nõudeid sisaldav määrus kaotas kehtivuse
11. oktoobril 2015 uue ühistranspordiseaduse jõustumisega), ei ole kohtuväline menetleja väärteomenetluse otstarbekuse tõttu alustamata jätmise kaalumisel arvestanud olulisi asjaolusid ega hinnanud õigesti karistuse kohaldamise vajalikkust. Isiku karistamine neljandal päeval pärast muudatuse jõustumist teo eest, mis oluliselt ei kahjusta kaitstavat õigushüve (taksoveoteenuse tarbijate huvid), ei pruugi olla põhjendatud, vajalik ega ka mõõdukas, samuti võib see olla vastuolus hea halduse tava põhimõttega. III
12. Kolleegium on seisukohal, et maakohus ei ole väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamisel eksinud. Puudub alus väita, et praeguses asjas rikkus maakohus väärteomenetlust lõpetades põhistamiskohustust (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. mai
14. a otsus asjas nr 3-1-1-46-12, p 8). Kohus on andnud hinnangu menetlusaluse isiku süü suurusele ja võtnud arvesse väärteo toimepanemise tehiolusid. Maakohus on õigesti arvestanud rikutud õigusnormi poolt kaitstavat õigushüve ja leidnud, et menetlusaluse isiku sõidukil oli hinnakiri olemas, selles ei olnud avalikkusele suunatud eksitavat infot ning ka vana kujundusega hinnakirjast nähtus teenuse tarbijale vajalik teave. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et I. Pallo süü oli väike ja avalik menetlushuvi ei tinginud isiku karistamise vajadust.
15. Nõustuda ei saa kohtuvälise menetleja väitega, mille järgi tuleb väärteomenetlus läbi viia erandeid tegemata ja et I. Pallo karistamine oli vajalik võrdse kohtlemise tagamiseks (võrreldes nõuetekohast hinnakirja omavate taksojuhtidega). Konkreetses asjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest. See tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude puhul on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
16. detsembri
17. a otsus asjas nr 3-1-1-120-13, p 15). Kohtuvälisele menetlejale antud kaalutlusõiguse eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, kui see poleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
18. oktoobri
19. a otsus asjas nr 3-1-1-85-04, p 16). Väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamist ei välista ka asjaolu, et menetlusalune isik pani teo toime kutsetegevuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
20. aprilli
21. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-29-11, p 14).
22. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes VTMS § 174 punktile 1, jätab kriminaalkolleegium kassatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. VTMS § 38 lg 1 ja kriminaalmenetluse seadustiku § 186 lg 2 kohaselt jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on kassatsioon esitatud. (allkirjastatud digitaalselt) Eerik Kergandberg, Saale Laos, Lea Kivi