Obsah (11)

§ 22§ 12§ 25§ 4§ 8§ 2§ 7§ 101§ 23§ 9§ 24

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-16-16 Otsuse kuupäev Tartu, 12. oktoober 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Ants Ku

) § 24 lg 1 kohaselt peab võrguettevõtja tagama võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmise, mõõteandmete kogumise ja töötlemise ning pidama sellekohast arvestust. Kehtiva õiguse kohaselt on tarbitud maagaasikoguste kindlaksmääramise aluseks eelkõige mõõtmisandmed, mitte nende andmete teisendamine korrigeerimisvalemite abil. Korrigeerimisvalemi kasutamist tarbijate mõõtepunktidest saadud andmete suhtes ei ole aktsepteerinud ka majandus- ja kommunikatsiooniminister

1. oktoobri
2. a kirjas Konkurentsiametile. Asjaolu, et mõõtepunktide näidud ei ole objektiivselt võrreldavad, ei saa kostjale õiguslikult ette heita, vaid tegemist on valdkonna õigusliku regulatsiooni eripärast tingitud nn süsteemse puudusega, mille eest kostja ei vastuta. Õige ei ole hageja seisukoht, et vastutus mõõteandmete mittevõrreldavuse eest lausub

§ 22lg 2 järgi kostjal.

Kostjalt ei saa nõuda tarbijapaigaldiste juures lisaks tavapärastele gaasiarvestitele kallihinnaliste leppemõõturite kasutamist, samuti ei saa kostja omal äranägemisel kehtestada tarbijate mõõteandmete teisendamiseks korrigeerimisvalemeid. Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et kostja võrgust oleks vaidlusalusel ajavahemikul gaasi tarbitud teisiti kui hageja lepinguliste klientide tarbijapaigaldiste kaudu ja tarbimise kogused on õigusaktides lubatud mõõtevahenditega kindlaksmääratud, ei saa lugeda tõendatuks väidet, et kostja on tarbijatele üle andnud maagaasi vähem, kui ta seda on hagejalt saanud. Seega ei ole tõendatud, et kostja oleks oma lepingulist kohustust (toimetada hagejalt saadud gaas lõpptarbijateni) rikkunud, mistõttu ei ole hagejal alust lisaks tarbijatelt saadud tasule kostjalt lisatasu saada. Kuna hageja on

§ 12

lg 2 kohaselt Mahla 14 võrgupiirkonnas bilansihalduriks ja

§ 12

lg-s 7 ja lg-s 8 sätestatust tulenevalt peab hageja võrku antud ning võrgus tarbitud gaasi koguste erinevuste esinemisel tegema tehinguid süsteemihalduriga, siis peab hageja lahendama selle küsimuse süsteemihalduriga. Kuna hagi esitati

1. juunil 2014, olid 2008-2010 esitatud arvetest tulenevad nõuded kogusummas 2391 eurot 91 senti hagi esitamise ajaks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi aegunud. Kuna hageja nõue on käsitatav lepingust tuleneva nõudena, ei tule käsitleda hageja alternatiivset nõuet käsundita asjaajamise sätete alusel.
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
3. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus jättis
5. oktoobri
6. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, milline on nendevaheline õigussuhe. Seejuures ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: Tallinnas Mahla 14 võrgupiirkonnas müüb lõpptarbijatele maagaasi hageja, lõpptarbijad maksavad gaasi eest hagejale, AS Gaasivõrgud jaotab hageja müüdavat gaasi kostja võrku, kostja jaotab maagaasi edasi lõpptarbijatele, kostja edastab hagejale lõpptarbijate mõõtepunktide näidud, kostja osutab lõpptarbijatele võrguteenust ning lõpptarbijad maksavad kostjale võrguteenuse eest. Eeltoodust järeldub, et pooltevahelises suhtes on hageja huviks müüa tarbijatele kostja võrgu kaudu maagaasi ja saada selle eest tarbijatelt raha. Kostja huviks on jaotada hageja maagaasi lõpptarbijatele ja saada viimastelt tasu võrguteenuse osutamise eest. Õige ei ole hageja väide, et poolte vahel on müügileping. Lõpptarbijatele müüb maagaasi hageja, mitte kostja. Kostja ei osta hagejalt midagi. Seega ei saa pooltel olla müügilepingut. Õige on maakohu käsitus, et poolte vahel on käsundusleping. VÕS § 619 sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Käsunduslepingu sisuks on kostja kohustus jaotada hageja maagaasi lõpptarbijatele ja edastada hagejale lõpptarbijate näidud. Lepingulise suhte olemasolu kinnitab asjaolu, et kostja on jaotanud tarbijatele hageja maagaasi vähemalt alates
7. aastast. Asja materjalidest nähtuvalt fikseeritakse kostja gaasivõrku edastatava maagaasi kogus hageja võrgus asuvas mõõtepunktis. Lõpptarbijatele müüdava maagaasi kogust mõõdetakse tarbijapaigaldiste asukohas. Hageja võrgus asuvas mõõtepunktis ja lõpptarbijate mõõtepunktides fikseeritud gaasikogused ei kattu alati. Sageli on hageja võrgus asuvas mõõtepunktis fikseeritud gaasikogus suurem kui tarbijate mõõtepunktides mõõdetud gaasikogus kokku. Asjas ei ole tõendatud, et mõõteandmete erinevuse põhjuseks on gaasikaod. Inspecta Estonia OÜ
8. septembri
9. a gaasipaigaldise tehnilise kontrolli aktist nähtub, et hageja gaasipaigaldis vastab nõuetele (I kd, tl 193).
10. juulil 2014 on Inspecta Estonia OÜ teinud kostja gaasipaigaldise tehnilise kontrolli ning akti kohaselt vastab ka see gaasipaigaldis nõuetele (I kd, tl 136). Eeltooduga on tõendatud, et mõlemad gaasivõrgud on nõuetekohased ning puudub alus arvata, et võrkudes esineks lekkeid. Maakohus tuvastas õigesti, et nii hageja gaasimõõtja kui ka lõpptarbijate mõõtevahendid vastavad tehnilistele nõuetele. Õige on ka maakohtu seisukoht, et mõõtetulemuste erinevus on tingitud asjaolust, et hageja võrgus asuva mõõtepunkti gaasimõõtur ja tarbijapaigaldiste gaasimõõturid mõõdavad gaasi erinevate meetodite alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et esimeses mõõtepunktis lähtutakse gaasikoguse mõõtmisel gaasi temperatuurist 20 °C ja rõhust 101,325 kPa. Tarbijapaigaldiste mõõteseadmed viidatud temperatuuri ja rõhu näitajaid arvesse aga ei võta. VÕS § 620 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Kolleegium leiab, et kostja on täitnud käsundi vajaliku hoolsusega, kuna on toimetanud maagaasi tarbijateni ja edastanud tarbijapaigaldiste näidud hagejale. Gaasikadude esinemist ei ole tõendatud. Mõõtmismeetodite erinevusest tingitud gaasikoguste erinevus ei ole aga kostjale etteheidetav. Kostjale kuuluvad lõpptarbijate gaasimõõturid vastavad tehnilistele nõuetele. Hageja oli lepingu sõlmimise ajal teadlik sellest, milline on tarbijapaigaldiste mõõteseadmete mõõtemetoodika, st ta oli teadlik sellest, milliste mõõteseadmetega kostja käsundit täidab. Hagejal ei ole alust eeldada, et käsundi täitmiseks peaks kostja mõõteseadmed välja vahetama hageja võrgus asuva mõõturiga sarnaste mõõteseadmete vastu, eriti olukorras, kus see on väga kulukas. Konkurentsiameti
11. aprilli
12. a kirja kohaselt on selliste mõõtevahendite hind väga kõrge ja nende kasutamine majanduslikult põhjendatud üksnes suurte gaasikoguste mõõtmisel (II kd, tl 78, 8586). Samuti ei ole kostjal võimalik mõõdetud gaasi kogust korrigeerida vastava valemiga, kuna majandus- ja kommunikatsiooniministri
13. veebruari
14. a määrus nr 8 „Gaasikoguste energiaühikutesse teisendamise metoodika" ei võimalda mõõteseadme tegelikku näitu korrigeerida. Eeltoodut arvestades ei ole kostja käsunduslepingut rikkunud. Õige on maakohtu seisukoht, et TsÜS § 146 lg 1 järgi on hageja 2008-2010 esitatud arvetest tulenevad nõuded aegunud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
15. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole

§ 22lg 2 kohtute tõlgendatud viisil kooskõlas põhiseadusega.

Viidatud sätte järgi vastutab võrguettevõtja tema omandis või valduses oleva võrgu toimimise ja korrasoleku eest, kuid kohtute tõlgenduse järgi ei vastuta kostja mõõteandmete võrreldamatuse eest ning õiguslikust regulatsioonist tuleneva puuduse (süsteemivea) risk jääb igal juhul gaasimüüja kanda. Juhul, kui

§ 22

lg-t 2 ei saa tõlgendada põhiseaduskonformselt, tuleb asjas algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kohtud kohaldasid asjas vääralt VÕS § 619 ja käsitasid poolte õigussuhet vääralt käsunduslepinguna. Kohtud selgitasid poolte õigussuhte sisu välja üksnes osaliselt. Kohtulahenditest ei selgu hageja nõude õiguslik alus. Poolte suhe on käsitatav müügilepinguna, sest hageja soovib saada tasu kostjale üleantud maagaasi eest, mis ei ole lõpptarbijateni jõudnud. Kostja rikkumiseks on sellise tasu maksmata jätmine. Kirjaliku lepingu puudumise tõttu võib kostja tegevus olla käsitatav ka maagaasi ebaseadusliku kasutamisena

§ 25lg 1 p 3 mõttes, mille eest tuleb kostjal tasuda.

Kohtud jagasid poolte vahel vääralt tõendamiskoormise. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata mh põhjusel, et hageja ei ole tõendanud, et mõõteandmete erinevuseks on gaasikaod, kuid see asjaolu ei puutu asjasse. Oluline on tuvastada, millise mõõteseadme näit tuleb pooltevahelises suhtes aluseks võtta. Hagejal tuleb tõendada üksnes seda, et ta on maagaasi kostjale üle andnud, mitte aga seda, et kostja on lõpptarbijatele vähem maagaasi üle andnud. Võimaliku gaasikao eest vastutab kostja kui maagaasi edastaja. Hageja kasutab koguste mõõtmisel täpset leppekoguse mõõturiga gaasiarvestit. Hageja ei vastuta võimalike võrgukadude eest sõltumata selle võimalikest põhjustest. Selle eest vastutab kostja, kuna kostja valib lõpptarbijate asukohas mõõteseadmed ning tal on kohustus kasutada nõuetekohaseid mõõtmisvahendeid. Kui kostja kasutab mittenõuetekohaseid mõõtmisvahendeid, siis tuleb tal hüvitada mõõtmisvahendite näitude vahe hagejale. Võimalikud kaod peavad sisalduma võrguteenuse hinnas või peab võrguettevõtja võtma kasutusele muud vajalikud meetmed. Kohtud jätsid arvestamata, et sarnases olukorras kasutavad teised võrguettevõtjad konkurentsiametiga kooskõlastatult maagaasi koguste korrigeerimist, et saaks arvesse võtta maagaasi temperatuuri ja rõhu mõju kogustele, mis on alternatiiviks mõõteseadmete vahetamisele. Seega saab kostja lahendada mõõteseadmete näitude erinevuse probleemi ning kujundada mõõteseadmete erinevusi arvestades vastavaks oma võrguteenuse hinna. Väär on kohtute seisukoht, et hageja peab lahendama selle probleemi süsteemihalduriga. Seda tehes on kohtud keeldunud tsiviilasja lahendamast. Hageja on üksnes lõpptarbijate bilansihaldur, mitte aga kostja bilansihaldur. Kohtud jätsid põhjendamatult võtmata seisukoha hageja alternatiivse nõude kohta. 8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

§ 22

lg 2 ei ole põhiseadusega vastuolus ja kohtud tõlgendasid sätet põhiseaduskonformselt. Säte ei käsitle võrguettevõtja kohustust vastutada erinevate seadmete mõõteandmete vahe eest. Kohtud ei ole kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Poolte vahel ei ole sellist õigussuhet, mis annaks hagejale alust nõuda kostjalt kostja võrku siseneva ja võrgust väljuva maagaasi koguste vahet. Pooltel ei ole müügilepingut ning hagejal ei ole alust nõuda kostjalt talle võrguteenuse osutamiseks üleantud maagaasi eest tasu. Kostja ei ole maagaasi ebaseaduslikult kasutanud. Kohtud jagasid tõendamiskoormise õigesti. Kuna hageja tugines nõudes gaasi puudujäägile, tuli hagejal ka see asjaolu tõendada. Kohtud ei ole analüüsinud maagaasi puudujäägi põhjuseid, vaid seda, kas puudujääki üldse on. Asjakohatud on hageja väited, mis puudutavad lõpptarbijate koguste mõõtmist teistsuguste mõõturitega ja kostja vastutust võrgukadude eest, kuna kostja võrgus ei ole kadusid ning kostjal ei ole kohustust kasutada teistsuguseid mõõtureid lõpptarbijate puhul. Ringkonnakohus võttis seisukoha hageja väitetud praktika ja tavade kohta, kuid hageja väited on põhjendamatud. Kohtud viitasid õigesti hageja võimalusele pöörduda süsteemihalduri poole. Kohtud ei pidanudki käsitlema hageja nõuet käsundita asjaajamise sätete alusel, kuna kvalifitseerisid hageja nõude lepingust tulenevaks nõudeks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada. 10. Vastusena kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et kohtud leidsid poolte õigussuhet kvalifitseerides õigesti, et pooled ei ole sõlminud müügilepingut, samuti ei ole nende vahel müügilepingulaadset võlasuhet. Pooled ei vaidle selle üle, et nad on

§ 4

tähenduses gaasiettevõtjad, kes peavad

§ 8

lg 1 järgi tagama tarbija gaasiga varustamise vastavalt maagaasiseadusele, tegevusloa kõrvaltingimustele ja tarbijaga sõlmitud lepingule. Hageja on maagaasi müüja, s.o ettevõtja, kes müüb lõpptarbijatele maagaasi (

§ 2p 10).

Gaasi müük tähendab

§ 7lg 4 järgi isikule gaasi tasu eest üleandmist.

Selleks sõlmib maagaasi müüja üldjuhul lõpptarbijatega müügilepingu (

§ 101

). Kostja on võrguettevõtja, kes osutab võrguteenust (

§ 2p 9).

Võrguteenus on

§ 23lg 1 järgi võrgu kaudu gaasi ülekande või jaotamise teenuse osutamine.

Võrguettevõtja peab lõpptarbijatega sõlmima liitumis- ja võrgulepingu (

§ 101). 11.

Pooled vaidlevad selle üle, milline õigussuhe nende vahel on ning kelle kanda peaks jääma GV mõõtepunktis fikseeritud kostja võrku antud gaasi ja tarbijate mõõtepunktides fikseeritud gaasi tarbimise mõõteandmete vahele vastava gaasikoguse eest tasumine. Hageja on sõlminud lõpptarbijatega maagaasi müügilepingud ja kostja võrgulepingud. Omavahel ei ole hageja ja kostja lõpptarbijate gaasiga varustamise kohta kirjalikus vormis lepingut sõlminud. Arvestades asjaolu, et hageja müüb maagaasi lõpptarbijatele ja on sõlminud selleks nendega müügilepingud, samuti seda, et kostja on seadusest tulenevalt kohustatud hageja lõpptarbijatele müüdavat maagaasi üle kandma ja jaotama, ei saa pooltevahelist õigussuhet pidada müügilepinguks, sest sellises olukorras ei olnud hageja ega kostja tahe see, et kostja omandaks mingis osas maagaasi ja kohustuks selle eest hagejale maksma (VÕS § 208). Nii hagejal kui ka kostjal on seadusest tulenev kohustus tagada tarbijate gaasiga varustamine. Kostjal kui võrguettevõtjal on seadusest tulenev kohustus hageja müüdavat maagaasi edastada. Kolleegium on seisukohal, et kuivõrd lepingu olemasolu müüja ja võrguteenuse pakkuja vahel ei ole seaduse järgi korraldatud maagaasi müügi ja vahendamise eelduseks, on käesolevas asjas hageja ja kostja vahel seadusest tulenev võlasuhe (VÕS § 3 p 6). Kolleegium nõustub maakohtuga, et võlasuhte põhisisu on, et hageja varustab kostjat piisavas koguses maagaasiga, et võimaldada kostjal kui tarbijapaigaldisega ühendatud võrku omaval gaasiettevõtjal tagada seaduses ettenähtud kohustuse täitmine ehk tarbijate gaasiga varustamine (

§ 8lg 1).

Kostja on kohustatud osutama hageja klientidest tarbijatele tasulist võrguteenust ja toimetama hageja üleantud maagaasi lõpptarbijateni, mille kaudu saab hageja täita enda seadusest tulenevat kohustust ja müüa vastavalt võrgu tehnilistele võimalustele kõigile selles võrgupiirkonnas võrguühendust omavatele kodutarbijatele nende soovi korral maagaasi (

§ 9lg 1).

Võrguettevõtjana on kostja kohustatud tagama tarbijapaigaldiste võrku ühendamise, võrguühendust omavate isikute varustamise gaasiga, paigaldama projektikohase mõõtesüsteemi, võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmise, mõõteandmete kogumise, töötlemise ja teisendamise energiaühikutesse vastavalt määrusele ja pidama sellekohast arvestust (

§ 22

lg-d 1 ja 3, § 24 lg-d 1-3) ning edastama lõpptarbijatelt saadud näidud hagejale. VÕS § 620 lg 1 ei kohaldu. 12.

§ 22

lg 2 sätestab, et võrguettevõtja vastutab tema omandis või valduses oleva võrgu toimimise ja korrasoleku eest. Seega on õige hageja väide, et võimaliku gaasikao eest vastutab võrguettevõtjana kostja. Samas on hageja seisukohal, et tema nõude rahuldamiseks piisab, kui ta on tõendanud kostja võrku üleantud maagaasi koguse, mistõttu on kohtud jaganud poolte vahel vääralt tõendamiskoormise. Kolleegium hagejaga ei nõustu. Hageja nõude rahuldamiseks on vajalik tuvastada, et kostja on pooltevahelisest võlasuhtest tulenevat kohustust rikkunud ja vastutab selle eest. Kohtud tuvastasid asjas, et kostja võrk on tehniliselt töökorras ja gaasikadusid ei ole. Kolleegium arvestab kassatsiooninõude kontrollimisel TsMS § 688 lg 3 esimese lause ja lg 4 järgi faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud menetlusõiguse normi rikkumata alama astme kohtu otsusega. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud seda asjaolu tuvastades menetlusõiguse normi rikkunud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vaatamata sellele, et on tuvastatud, et sisend- ja väljundmõõtepunktide andmed ei ole objektiivselt võrreldavad, ei saa seda puudust kostjale ette heita, sest tegemist on valdkonna õigusliku regulatsiooni eripärast tuleneva puudusega. Põhjendatud ei ole ka hageja väide, et kostja vastutab mõõturite näitude vahe eest, kuna kostja saab valida, millised mõõturid ta lõpptarbijatele paigaldab. Kuna kostja mõõdab lõpptarbijatele edastatavat maagaasi kogust kooskõlas seadusega (

§ 22

lg-d 1 ja 3, § 24 lg-d 1-3) ning pooled ei ole kokku leppinud, milliste parameetrite juures mõõdetakse lõpptarbijatele müüdava maagaasi koguseid, ei saa hageja nõuda kostjalt hüvitist seetõttu, et lõpptarbijatele müüdava maagaasi summeeritud kogus alati ei kattu ning on tarbijate mõõturite järgi vahel väiksem kui kostja võrku siseneva maagaasi kogus hageja mõõturi järgi. 13. Asjaolul, et sarnases olukorras kasutavad teised võrguettevõtjad konkurentsiametiga kooskõlastatult maagaasi koguste korrigeerimist, et saaks arvesse võtta ka maagaasi temperatuuri ja rõhu mõju maagaasi kogusele, ei ole praeguses asja tähtsust. Kostjal on küll

§ 24

lg 1 järgi kohustus tagada võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmine, mõõteandmete kogumine ja töötlemine ning arvestuse pidamine, kuid kostjal ei ole võrguettevõtjana seadusest tulenevat kohustust koguseid korrigeerida (vrdl võrguettevõtja kohustused suhtes tarbijaga Riigikohtu 7. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-14, p-d 17-25). Pooled saaksid mõõteandmete korrigeerimise kohustuses kokku leppida, ent ei ole seda teinud. 14. Hageja käsitus

§ 22lg 2 põhiseadusvastasusest ei ole põhjendatud.

Viidatud sätte järgi vastutab võrguettevõtja tema omandis või valduses oleva võrgu toimimise ja korrasoleku eest. Asjas on tuvastatud, et kostja võrk toimib ja on tehniliselt töökorras. Asjaolu, et kostja võrgus paiknevad lõpptarbijate gaasimõõturid ei arvesta koguste mõõtmisel maagaasi temperatuuri ega rõhku, ei tähenda, et kostja võrk ei vastaks seaduses sätestatud nõuetele või et kostja ei oleks taganud oma võrgu korrektset toimimist ja korrasolekut. Seetõttu ei ole

§ 22lg 2 kostja nõuet lahendades asjassepuutuv.

1. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.
2. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda. Kuna maa- ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid (vt Riigikohtu
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1147-14, p 22). TsMS § 177 lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu