3-2-1-16-16

Riigikohtunik Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsuse kohta kohtuasjas nr 3-2-1-16-16
3. Ma ei nõustu kolleegiumi otsuse resolutsiooni ning osa põhjendustega. Olen kolleegiumiga sama meelt, et poolte vahel tekkis seadusest tulenev võlasuhe (vt otsuse p 11), kuid leian, et kostja on rikkunud maagaasiseaduse (MGS) § 24 lg-s 1 sätestatud võrgust tarbitud gaasikoguste mõõtmise kohustust. Sellise kohustuse rikkumine võis põhjustada hagejale võlaõigusseaduse (VÕS) § 100, § 101 lg 1 p 3, § 103, § 115 ja § 127 lg 2 alusel hüvitatava varalise kahju, mis tuleneb sellest, et tal puudus alus nõuda lõpptarbijatelt kogusummana raha nii suurte gaasikoguste eest, mida ta kostja võrgu kaudu lasi lõpptarbijatele edastada.
4. Kuna kolleegiumi seisukoha järgi ei ole poolte vahel lepingulist suhet, siis on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et kostja vastutuse välistab asjaolu, et kostja on, järgides VÕS § 620 lg-s 1 sätestatut, täitnud käsundi vajaliku hoolsusega. Kolleegium ei ole aga selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi muutnud ning muutmata on jäänud ka maakohtu seisukoht, et poolte vahel oli lepinguline suhe ning et kuna sisend- ja väljundmõõtepunktide andmed ei ole objektiivselt võrreldavad, siis ei saa seda puudust kostjale ette heita (vt otsuse p-d 3 ja 12). Seetõttu on kohtud jätnud lõppkokkuvõttes hindamata, kas kostja rikkus seadusest tulenevast võlasuhtest tulenevat kohustust (VÕS § 3 lg 6, § 100 ja MGS § 24 lg 1) ning kas kohustuse rikkumise korral oli see rikkumine VÕS § 103 lg-te 1 ja 2 järgi vabandatav.
5. Nõustun hagejaga, et gaasi temperatuuri ja rõhku arvestava leppekoguse mõõturite kasutamata jätmine lõpptarbijate mõõtepunktides on kostja valik ja risk ning et juhul kui kostjal ei ole võimalik täpsemaid mõõteseadmeid kasutada, peab ta kasutama tavaliste gaasiarvestitega leitud andmete teisendamiseks leppenäitajatega võrreldavateks andmeteks matemaatilisi korrigeerimisvalemeid. Kohtud on hageja selle väite jätnud põhjendamatult tähelepanuta. Sellise valemi kohaldamist on kohtupraktika järgi peetud põhjendatuks ning teised võrguettevõtjad on seda kooskõlastatult konkurentsiametiga kasutanud (vt selle kohta Riigikohtu
6. aprilli
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-112-14, p-d 17-25, 42-44). Kolleegium on otsuse p-s 13 öelnud, et pooled saaksid mõõteandmete korrigeerimise kohustuses kokku leppida, ent ei ole seda teinud. Samas pole kolleegium välistanud, et hageja võiks VÕS § 136 lg 5 järgi nõuda kostjalt nõusolekut sellise kokkuleppe sõlmimiseks (vt sellega seoses Riigikohtu
8. märtsi
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 31 ja
10. juuni
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-134-16, p 26).
12. Kolleegium on otsuse p-s 13 põhjendamatult leidnud, et
13. aprillil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-12-14 tehtud Riigikohtu otsuse p-dest 17-25 tuleneb, et kostjal ei ole võrguettevõtjana seadusest tulenevat kohustust mõõdetavaid gaasikoguseid korrigeerida. Rõhutan, et eelviidatud tsiviilasjas vaidlesid omavahel võrguettevõtja (kostja) ja lõpptarbija (hageja) ning et Riigikohus võttis eelviidatud otsuse p-s 17 seisukoha üksnes selle kohta, et seadus ei kohusta võrguettevõtja mõõdetud gaasikoguseid korrigeerima lõpptarbijaga sõlmitud lepingulise suhte raames. See tähendab, et võrguettevõtja ei saa lõpptarbija suhtes põhjendada mõõdetud gaasikoguste korrigeerimist põhjendada sellega, et seadus kohustab seda tegema. Samas aga on Riigikohus sama otsuse p-s 42 leidnud, et gaasimõõturite andmete korrektsioon maagaasi füüsikaliste omaduste tõttu temperatuuri- ja rõhunäitajate leppetingimuste alusel ei pruugi olla lepingu teist poolt (lõpptarbijat) ebamõistlikult kahjustav. Tambet Tampuu