Obsah (10)

§ 654§ 692§ 689§ 376§ 436§ 172§ 175§ 218§ 177§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-88-16 Otsuse kuupäev Tartu, 18. oktoober 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik

) § 376 lg 1 järgi. Maakohtul oli õigus lahendada see sama paragrahvi teise lõike alusel. Abikaasade ühisvarana ühisomandis olevat kinnistut saab abikaasade vahel jagada kinnistu kaasomandisse jätmisega. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ja

§ 654lg 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata.

Varaesemete täpne väärtus ei ole praegusel juhul oluline. Maakohus võis mõista kostjalt menetluskulu välja koos käibemaksuga, kuna halduri tegevusest tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on võlgnik, kes ei ole käibemaksukohustuslane. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Lisaks esitas kostja kassatsiooniastme menetluskulude nimekirja, paludes mõista hagejalt välja õigusabikulu 1404 eurot. Kassatsioonkaebuse kohaselt kohtles maakohus pooli ebavõrdselt, sest võimaldas hagejal hagi muuta, täiendades seda uute nõuetega (tahteavalduste asendamine) enam kui kaks aastat pärast menetluse algatamist, lisaks ei ole kohtud käsitlenud hageja tingimuslikku nõuet (hagi p 19). Kohtud kohaldasid valesti PKS § 37 lg-t 3 koostoimes AÕS § 77 lg-ga
2. Ühisomandit ei saa jagada kinnisasja kaasomandisse jätmisega, st mõttelisteks osadeks jagamisega. Ringkonnakohus oleks pidanud jaotatud vara väärtuse maakohtu otsusest välja jätma. Kuna õigusabikulud on kandnud haldur, kes on käibemaksukohustuslane, ei olnud maakohtul alust mõista kostjalt menetluskulusid välja koos käibemaksuga.
3. Hageja palub jätta kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda, kellelt mõista välja hageja kassatsiooniastme menetluskulu 794 eurot. Kohtud ei ole hageja nõuete käsitlemisel ja lahendamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Abikaasade ühisvara on jaotatud õigesti AÕS § 77 lg 2 ja PKS § 37 lg 3 järgi selle jätmisega nende kaasomandisse. Kui Riigikohus leiab, et abikaasade ühisvara ei saa jagada kaasomandisse, siis palub hageja lahendada oma alternatiivse taotluse jagada see avalikul enampakkumisel müümise ja müügitulemi jagamisega abikaasade vahel võrdselt, jättes poole sellest võlgniku pankrotivara hulka. Kohtud määrasid hageja menetluskulud õigesti kindlaks ja mõistsid need kostjalt välja. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta

§ 692p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad kostja kanda, kellelt tuleb mõista välja hageja Riigikohtus kantud põhjendatud ja vajalik menetluskulu. 10. Kolleegium nõustub

§ 689lg 5 alusel ringkonnakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.

Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium siiski järgmist. 11. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et tahteavalduste asendamise nõuet esitades muutis hageja hagi ja seda tuleb lahendada

§ 376lg 2 alusel.

Ebamõistlik ja vastuolus

§-s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõttega oleks olnud keelduda nende nõuete lahendamisest selles menetluses. 12. Samuti järgib kolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et maakohtul oli õigus jagada abikaasade ühisvara kinnisasja jätmisega abikaasade kaasomandisse. PKS § 37 lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete järgi. Kaasomandi jagamise üheks viisiks on anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele välja nende osad (AÕS § 77 lg 2 teine alternatiiv). Seadus võimaldab jätta asja kaasomandisse ega nõua, et kaasomandis oleva asja jagamisel peab kaasomand igal juhul lõppema. Seega ei ole välistatud jagada abikaasade ühisvara asja jätmisega nende kaasomandisse. Kolleegium selgitab, et PKS § 37 lg-s 3 ja AÕS § 77 lg-s 2 sätestatu ei tähenda, et kaasomand igal juhul lõpeb. Ühisvara jagamise eesmärgiks on lõpetada abikaasade ühisvara režiim. Seega on põhjendatud ringkonnakohtu järeldus, et abikaasade ühisvaraks olnud Lillevälja kinnistu oli võimalik jagada selle jätmisega võlgniku ja kostja kaasomandisse. Maakohus on kooskõlas

§ 436

lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatuga põhjendanud oma seisukohta, miks tuleb Lillevälja kinnistu jätta abikaasade kaasomandisse, mitte müüa enampakkumisel. Ringkonnakohus on maakohtu põhjendustega nõustunud (

§ 654lg 6).

1. Vastuseks kostja väitele, et kohtud jätsid käsitlemata hageja tingimusliku nõude, selgitab kolleegium, et kuna hageja see nõue oli seotud tagasivõitmise hagi rahuldamata jätmisega, kuid tagasivõitmise hagi rahuldati, ei pidanud kohtud seda alternatiivset nõuet käsitlema. Lisaks märgib kolleegium, et hageja mõne nõude käsitlemata jätmise vaidlustamine oleks olnud hageja, mitte kostja huvi, ning seda oleks vajadusel saanud teha hageja.
2. Ringkonnakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme, kui ei muutnud maakohtu otsust varaesemete väärtuse ja menetluskulude kindlaksmääramise ning kostjalt väljamõistmise osas. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et ühisvara jagati viisil, kus varaesemete täpne väärtus ei ole oluline. Samuti nõustub kolleegium järeldusega, et kuna PankrS § 541 kohaselt on halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks võlgnik, kes ei ole käibemaksukohustuslane, oli põhjendatud kostjalt hageja kasuks väljamõistetavaid õigusabikulusid arvestada koos käibemaksuga.
3. Kuna kostja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kassatsiooniastme menetluskulud

§ 172lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja on palunud mõista kostjalt välja õigusabikulu 794 (km-ga) eurot (ajakulu kokku 6 tundi 31 minutit, õigusabitasu keskmine tunnihind 101 eurot 53 senti). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud osaliselt. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 alusel välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§-s 218 sätestatu kohaselt.

§ 218

lg 3 esimese lause järgi võib Riigikohtus menetlusosaline teha menetlustoiminguid ning esitada avaldusi ja taotlusi üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

§ 218

lg 4 esimese lause alusel võib hagimenetluses Riigikohtus esitada menetlusabi saamise taotluse ning teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid ka menetlusosaline ise. Kassatsiooniastmes esindas hagejat kooskõlas

§ 218lg-tes 3 ja 4 sätestatuga vandeadvokaat Tarmo Peterson.

Hageja esitatud taotluse järgi on vandeadvokaadi kuluks üksnes kostja kassatsioonkaebusele esitatud advokaat Karl-Morten Jõgi koostatud vastuse ülevaatamine ja täiendamine. Taotluses märgitud ülejäänud toimingud on teinud nimetatud advokaat, kes ei saanud hagejat seaduse järgi Riigikohtus esindada ega ole seda ka teinud. Kolleegium leiab eeltoodu alusel, et hageja kassatsiooniastme põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks

§ 175

lg 1 tähenduses saab olla üksnes kostja kassatsioonkaebusele koostatud vastuse ülevaatamise ja täiendamise kulu. Kulunimekirjast nähtuvalt kulutas hageja lepinguline esindaja selle toimingu tegemiseks 30 minutit ja tema tunnihind oli 120 eurot (ilma km-ta). Kolleegium leiab, et esindaja ajakulu on asja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud ning tunnihind on kolleegiumi varasema seisukoha järgi mõistlik (Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14; Riigikohtu
3. veebruari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Võlgnik ei ole käibemaksukohustuslane, kes saaks käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu tuleb hageja menetluskulu mõista kostjalt välja koos käibemaksuga. Seega tuleb mõista kostjalt välja hageja kassatsioonimenetluse kulu 72 eurot. Hageja ei ole palunud mõista kostjalt välja menetluskuludelt arvutatavat viivist (

§ 177lg 4).

16. Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvata

§ 149lg 4 esimese lause alusel riigituludesse.

Henn Jõks, Ants Kull, Malle Seppik