Obsah (11)

§ 114§ 415§ 405§ 63§ 64§ 413§ 58§ 56§ 25§ 57§ 22

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 114

p-de 2 ja 7 – § 25 lg-te 1 ja 2, § 405 lg 2, § 415 lg 1 ning § 414 lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a otsus kriminaalasjas nr 1-14-6000 Toivo Ollikaineni kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Irina Gromtsev, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör
3. september 2016, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Muuta Viru Maakohtu
5. novembri
6. a ja Tartu Ringkonnakohtu
7. märtsi
8. a otsuse põhiosa, jättes neist välja Toivo Ollikaineni varasema karistatuse põhistused.
9. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.
10. Määrata Ida-Viru Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Toivo Ollikainenile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 144 (sada nelikümmend neli) eurot, sealhulgas käibemaks 24 (kakskümmend neli) eurot.
11. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Viru Maakohtu
13. novembri
14. a otsusega tunnistati Toivo Ollikainen süüdi karistusseadustiku (

) § 414 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks vangistus 3 aastaks. Samuti tunnistati T. Ollikainen süüdi

§ 415lg 1 järgi ja karistati vangistusega 7 aastaks.

Veel tunnistati T. Ollikainen süüdi

§ 405

lg 2 ja § 25 lg-te 1 ja 2 – § 114 p-de 2 ja 7 järgi ning talle mõisteti karistuseks vangistus 16 aastaks (

§ 63

lg 1).

§ 64lg 1 alusel mõisteti T.

Ollikainenile lõplikult ärakantavaks liitkaristuseks vangistus 16 aastaks. Karistusaja alguseks määrati

1. jaanuar
2. 1.
3. Kohtumenetluse käigus leidis tõendamist, et T. Ollikainen valmistas plahvatuse tekitamise eesmärgil eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, kuid enne
4. novembrit 2013 kella 23.10 enda elukohas Jõhvis improviseeritud lõhkeseadeldise. 1.
5. Süüdistatav hoidis ise valmistatud lõhkeseadeldist ebaseaduslikult enda elukohas ning toimetas selle ajavahemikul
6. novembrist 2013 kell 23.10 kuni
7. novembrini 2013 kell 6.15 S. M-i elukoha juurde. Selleks asetas T. Ollikainen lõhkeseadeldise musta värvi kilekotti panduna värava juurde tänava äärde, paigutades seadeldise najale tõmbenööri ja karabiinhaagi abil sütikumehhanismiga ühendatud autorehvi. Seadeldise vahetusse lähedusse maapinnale asetas T. Ollikainen erinevaid jäätmeid. Nimetatud lõhkeseadeldis sisaldas lõhkematerjaliseaduse (LMS) § 3 lg 1 p 2 mõistes lõhkeainet (suitsuta püssirohtu) ning plahvatust esilekutsuvat mehhanismi. Seega oli tegemist lõhkeseadeldisega

§ 413tähenduses.

1.

1. T. Ollikainen jättis lõhkeseadme S. M-i autovärava taha eesmärgiga põhjustada S. M-i surm. S. M., nähes
2. novembri
3. a hommikul kella 7.30 paiku värava ees prügihunnikut ja selle juures musta värvi kilekotti, mille peal oli sõiduauto rehv, võttis rehvi vasakusse kätte ja tõstis rehvi koti pealt üles, rakendades sellega kell 7.41 seadeldise käivitusmehhanismi. Lõhkeseadeldise betoonivalu sees asunud põlevgaaside segust põhilaeng selle ülekontsentratsiooni tõttu aga ei plahvatanud. Suitsuta püssirohu põlemisproduktid purustasid lasketoru kinnivaltsitud otsa ja süütasid seadeldisest sise- ja lasketoru kaudu väljapaiskunud gaasisegu, mis põles seadeldisest väljaspool ja mille tagajärjel sai kannatanu S. M. tervisekahjustusi: näo ja vasaku käe põletuse. Lõhkeseadeldise põhilaengus kasutatud kõigi põlevgaaside ja plahvatuspiiride vahemikku jääva õhu segu täieliku plahvatuse purustusjõudu võib võrrelda 0,1–1,0 kg trotüüli (TNT) omaga, mistõttu tekkis T. Ollikaineni põhjustatud plahvatuse tagajärjel oht läheduses viibinud isikute elule ja tervisele. 1.
4. T. Ollikainen on süüdi neljas raskes kuriteos, millest üks on mõrvakatse. Süüdistatav ei vabandanud ega kahetsenud kordagi, ka ei näidanud ta mingilgi viisil üles taunivat suhtumist enda teosse. Karistust raskendavaks asjaoluks

§ 58p 1 tähenduses on süüteo toimepanemine kättemaksu motiivil.

Lisaks on T. Ollikainen varem viis korda kriminaalkorras karistatud, samuti on tal üks kehtiv väärteokaristus.

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Irina Gromtsev, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ning T. Ollikaineni õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja T. Ollikaineni karistuse kergendamist, märkides argumendina mh, et tema kaitsealuse varasem karistatus on tänaseks kustunud ning viimase mõistetud karistuse kandmisest on möödas üle 20 aasta.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. märtsi
4. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Kohus leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja selle tühistamiseks pole alust. Kohtuotsuse põhistused on lühidalt järgmised. 3.
5. Isiku süüditunnistamine võib tugineda ka ainuüksi kaudsetele tõenditele. Selles asjas on nendeks DNA-ekspertiisiaktid, mis kinnitavad T. Ollikaineni bioloogilise materjali olemasolu ise ehitatud lõhkekeha tükkidel, lõhkekeha materjalide ja osade sarnasus T. Ollikaineni elukohast leitud materjalidega, mida kinnitavad samuti ekspertiisiaktid. Triipkoodi ja ostu tegemisel kasutatud kliendikaardi abil tuvastati, et just süüdistatav ostis lõhkekeha valmistamisel kasutatud gaasiballoonid. Süüdistuse versiooni kinnitab ka Jõhvi raudteejaama turvakaamera salvestis koos tunnistajate ütlustega, mille kohaselt just T. Ollikainen kogus sealt prügi, mis oli lisatud lõhkekeha juurde. 3.
6. T. Ollikaineni ütlused on ebausaldusväärsed ja tema alibi on ümber lükatud mh tunnistajate ütluste ja telefoni positsioneerimisega. Lisaks viitab T. Ollikaineni soovile tappa nimelt S. M. asjaolu, et süüdistatav paigaldas lõhkekeha autovärava ette, eeldades põhjendatult, et taksojuhina töötav S. M. peab autoga hoovist lahkumiseks avama nimelt autovärava. Kaitsja väited kogutud tõendite ebausaldusväärsuse ja võltsimise kohta on alusetud ega ole ühildatavad menetlusdokumentides sedastatu ja eksperdi ütlustega. 3.
7. Etteheite osas, nagu ei saaks karistuse mõistmisel võtta arvesse T. Ollikaineni varasemaid karistusi, leidis ringkonnakohus järgmist. Karistusregistri seaduse (KarRegS) § 5 lg 1 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus kuni andmete kustumiseni, mis tähendab, et registrisse kantud kehtivatest karistusandmetest lähtutakse isiku karistatuse ning samuti kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel. Eeltoodu aga ei tähenda, et kohus ei võiks arvestada varasemaid karistusandmeid isikut iseloomustava materjalina ning seda ongi maakohus õigustatult teinud. Viitega Riigikohtu üldkogu otsusele asjas nr 3-4-1-7-01 sedastas kohus, et kui karistatus on ajutise iseloomuga ja kestab selle kustumise või kustutamiseni, siis karistamise fakt iseloomustab isikut ja on seetõttu püsiva tähendusega. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
8. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi vanemabi I. Gromtsev. Kassaator taotleb kohtuotsuste tühistamist ja enda kaitsealuse kõigis süüdistuse punktides õigeksmõistmist või alternatiivselt T. Ollikaineni karistuse kergendamist. Kassatsiooni põhistused on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
9. On olemas põhjendatud kahtlus, et T. Ollikaineni elukohas asunud materjale võisid lõhkekeha valmistamiseks kasutada teised isikud. Kriminaalasjas pole tõendeid selle kohta, et T. Ollikainen viibis ööl vastu
10. novembrit 2013 väljaspool kodu. Samuti pole tõendeid selle kohta, et T. Ollikainen oleks viibinud Vaivara rongijaamas ja sealt olmeprügi kogunud. Kohtud on eksinud ka mitme tunnistaja ütluste hindamisel, arvesse on jäetud võtmata T. Ollikaineni alibi. Ringkonnakohtu vastupidised järeldused on meelevaldsed. Inimene, kes ei ole varem olnud lõhkeainetega seotud, poleks osanud välja arvestada plahvatuse tugevuse. 4.
11. Isegi kui pidada T. Ollikaineni süü tuvastatuks, ei vasta T. Ollikainenile mõistetud karistus tema süü suurusele ja süüdistatava isikule. Kuigi T. Ollikainenit on varem viis korda kriminaalkorras karistatud, on viimasest kohtuotsusest möödunud üle 20 aasta ning need karistused on ammu kustunud. Tuleb arvestada ka süüdimõistetu vanust (67 aastat) ja seda, et kuritegudega ei tekitatud tõsiseid tagajärgi.

§ 114

p-de 2 ja 7 järgi kvalifitseeritud kuritegu jäi katsestaadiumisse, mistõttu tuleb kergendada T. Ollikainenile mõistetud karistust.

1. Kassatsioonile esitas vastuväited Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör O. Dorogan, kes palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Kassaator esitab väiteid, mis on ringkonnakohtu poolt juba kummutatud, samuti ei esine vigu materiaal- ja menetlusõiguse kohaldamisel. Mõistetud karistus vastab T. Ollikaineni süüle ning puudub alus selle vähendamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kassatsiooni väited on põhiosas suunatud uute faktiliste asjaolude tuvastamisele võrreldes kohtute otsustes sedastatuga. Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid aga tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures tugineti (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-12, p 7.1).
5. Kriminaalkolleegium leiab, et arutatavas kriminaalasjas on T. Ollikaineni süüküsimus lahendatud veatult ning kassatsioon jääb selles osas tagajärjetuks. Kohtud on järginud faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust, samuti on kohtuotsused piisavalt põhjendatud ning kohtute siseveendumuse kujunemine T. Ollikaineni süü tõendatuse osas on lugejale jälgitav ning loogiline. Kohtuotsustes esitatud järeldused põhinevad selgetel, ammendavatel ja vastuoludeta seisukohtadel. Seetõttu ei peatu kolleegium pikemalt T. Ollikaineni süüküsimusel ja jätab sellekohased kassatsiooniväited edasise tähelepanuta.
6. Küll aga peab kriminaalkolleegium vajalikuks peatuda kassatsioonis esitatud väidetel, mis puudutavad T. Ollikainenile mõistetud karistust. Nimelt on maakohus T. Ollikainenile karistust mõistes mh märkinud, et süüdistatav on varem viis korda kriminaalkorras karistatud (otsuse lk 124). Ringkonnakohus asus täiendavalt seisukohale, et kohus võib karistuse mõistmisel arvestada varasemaid, kustutatud karistusandmeid isikut iseloomustava materjalina (otsuse lk 14). Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga, et selliselt toimides on kohtud kohaldanud vääralt materiaalõigust.
7. Kolleegium kordab siinkohal enda varasemas praktikas korduvalt väljendatud seisukohta, et varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. juuni
9. a otsus asjas nr 3-1-1-79-03, p 14 ja
10. novembri
11. a otsus asjas nr 3-1-1-111-12, p 5). Nimetatud keeld laieneb ka juhtudele, kui arutluse all on karistuse mõistmise eripreventiivne aspekt

§ 56lg 1 ls 2 alt 3 tähenduses. 10. Ka Kar

RegS § 5 lg 1 sätestab ühemõtteliselt, et karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetel on õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Erandid registrist kustutatud andmete kasutamisel on loetletud KarRegS § 5 lg-s 2 ning on seotud üksnes teatud suuremate nõuetega ametikohtadel töötamise, õiguste omandamise või tegevusvaldkondades tegutsemisega. Ekslik on ringkonnakohtu viide Riigikohtu üldkogu

1. oktoobri
2. a otsuses nr 3-4-1-7-01 väljendatud seisukohale. Selles põhiseaduslikkuse järelevalve asjas on karistusregistrist kustutatud karistusandmete kasutamist käsitatud relvaloa andmist puudutavas haldusmenetluse, mitte isiku karistamise kontekstis. Seejuures tuleb märkida, et nimetatud kohtuotsuses leidis Riigikohus, et ka relvaloa andmisel on eluaegne üldine piirang, mis tugineb isiku kustunud karistuse arvestamisele, vastuolus põhiseadusega. Seega ei saa registrist kustutatud karistusandmed olla aluseks isikule mõistetava karistuse individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses, kuna see ei arvesta süüdistatava vahepealset õiguskuulekat käitumist ja kaugeneb

§ 56lg 1 aluseks olevast teosüü põhimõttest.

Iseäranis ilmne peaks see olema praegusel juhul, kus T. Ollikaineni viimased kuriteokaristused pärinevad Eesti Vabariigi taasiseseisvumise eelsest ajast. 11. Kirjeldatud materiaalõiguslik rikkumine ei anna siiski alust T. Ollikaineni karistuse muutmiseks ja seda järgmistel põhjustel. Nimelt tuleb silmas pidada, et arusaam isiku süüst

§ 56

lg 1 ls 1 tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema sooritatud teost. Kehtiva õiguspraktika kohaselt ei ole kohus seejuures karistuse küsimuse otsustamisel seotud prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega, olles pädev lahendama selle küsimuse seadusele ning enda siseveendumusele tuginevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-99-13, p 7), lähtudes teosüüle vastava karistuse mõistmisel mh teo tehioludest, isikut iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest, mille hulka kuuluvad ka karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 3-11-63-14, p 15.2). Selline kohtuniku siseveendumusest lähtuv karistusmäära valik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. juuni
6. a otsus asjas nr 3-1-1-79-03, p 11) on apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine selle küsimuse lahendamisel ning sellel konkreetsel minetusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise. Käesolevas kriminaalasjas tuleb sellist situatsiooni eitada.
7. Kuigi maakohus on karistuse mõistmist puudutavates motiivides tõesti materiaalõiguse tähenduses vääralt viidanud T. Ollikaineni varasemale karistatusele, on otsuse tervikkonteksti arvesse võttes tegemist pelgalt konstateeringuga, millele kohtuotsuse edasiste argumentide valguses ei ole omistatud sisulist teosüüd suurendavat toimet (vt maakohtu otsuse lk 67–70). Viidatud motiivides käsitleb maakohus korduvalt ning põhjalikult süüdistatava isikut ning selle valguses karistuselt oodatavat eripreventiivset toimet, osutamata seejuures kordagi tema varasemale karistatusele. Eelneva alusel leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu ja edasiselt ka ringkonnakohtu viide T. Ollikaineni karistatusele oli küll materiaalõiguslikult väär, kuid sellel ei olnud sisulist tähendust tema teosüü kindlakstegemisel ning talle mõistetava karistuse individualiseerimisel, mistõttu ei tingi see puudus kohtuotsuste tühistamist ning T. Ollikainenile mõistetud karistuse kergendamist.
8. Tagajärjetuks jäävad ka teised kaitseargumendid, millega kaitsja vastustab T. Ollikainenile mõistetud karistust. Nii ei tingi karistuse vähendamist asjaolu, et T. Ollikainenile inkrimineeritud mõrvakatse jäi katsestaadiumisse. Kriminaalkolleegium selgitab siinkohal, et süüteo jäämine katsestaadiumisse ei too kaasa

§ 25

lg 6 ega ka mitte § 26 lg 2 kohaselt automaatselt karistuse kergendamist võrreldes lõpuleviidud süüteoga. Nimelt tunneb seadus obligatoorseid karistust kergendavaid asjaolusid, mis on sätestatud

§ 57

lg-s 1 ning mida kohus peab nende esinemise korral võtma arvesse karistust vähendavana. Teisalt nimetab seadus ka fakultatiivseid karistust kergendavaid asjaolusid, mida kohus võib, kuid ei pea karistust kergendava asjaoluna arvesse võtma. Selline arusaam väljendub selgelt juba seadusandja kehtestatud sõnastuses, et „kohus võib kohaldada käesoleva seaduse §-s 60 sätestatut“, mida on kasutatud ka katsestaadiumisse jäänud süütegusid puudutavates

§ 25

lg-s 6 ja § 26 lg-s 2, aga ka nt osavõttu käsitlevas

§ 22lg-s 5.

Seega tuleb juhul, kui kuritegu jääb katsestaadiumisse, karistuse vähendamist küll kaaluda, kuid seda ei saa käsitada absoluutse nõudena.

1. Katsestaadiumisse jäänud süüteo korral on karistuse mõistmise jaoks tähtis eeskätt isiku tahtluse intensiivsus, millega on seotud nt ka kuriteo toimepanemise põhjalik planeerimine ja ettevalmistamine. Teiseks on oluline see, kas ja millises ulatuses rünnatud õigushüve kahjustatud sai ehk teisisõnu toimepanija poolt silmas peetud ja soovitud tagajärje saavutamise lähedus. Nii näiteks võib katsestaadiumiga õiguslikus mõttes tegemist olla juba lõhkeseadeldise paigaldamisel isiku eluruumi, samas kui katsestaadiumist tuleb rääkida ka siis, kui isiku elu õnnestub pärast plahvatuses kannatada saamist siiski päästa. Määravad on ka konkreetse süüteo tehiolud, s.o katsestaadiumisse jäänu teo üldine ohtlikkus, nt kolmandate isikute paralleelne ohustamine planeeritava kuriteoga. Kaalukad on ka konkreetsed põhjused, miks ei päädinud katsestaadiumisse jõudnud tegu toimepanija poolt soovitud tagajärjega – oli selleks siis lihtsalt ebaõnnestumine (nt möödatulistamine), kolmandate isikute ootamatu ning planeerimata sekkumine (nt õigeaegne arstiabi osutamine) või toimepanija eesmärgi realiseerumine üksnes osaliselt (kahe inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm) jne.
2. Arutatavat kriminaalasja silmas pidades ei tingi asjaolu, et T. Ollikaineni tegu jäi katsestaadiumisse, kolleegiumi hinnangul karistuse kergendamist. Nagu maakohus juba märkis, oli süüdistatava tegu pikaajaliselt ning põhjalikult planeeritud, oli kantud isiklikust vaenust (madal motiiv) ning jäi katsestaadiumisse pelgalt süüdistatava poolt pommi valmistamisel kasutatud põhilaengu ülekontsentratsiooni ning kannatanu enda tähelepanelikkuse tõttu. Maakohtu otsuses märgitakse seetõttu põhjendatult, et süüdistatav tegi kõik endast oleneva, et saavutada kannatanu surm, kusjuures silmas tuleb pidada sedagi, et T. Ollikaineni planeeritud tegu jõudis nii vahetu plahvatuse kui ka kannatanu tervise kahjustuseni. Samal ajal tekkis T. Ollikaineni teo tõttu oht ka kolmandate, asjasse mittepuutuvate isikute elule ning tagajärg jäi saabumata üksnes põhjustel, mis ei allunud mingilgi viisil T. Ollikaineni kontrollile. Nimetatud argumentidega on maakohus kokkuvõtlikult selgitanud karistuse

§ 25

lg 6 alusel kergendamata jätmist (vt maakohtu otsuse lk 68) ning kriminaalkolleegium nõustub selle seisukohaga. Mingit sellist tähendust, millel käesolevat kaasust silmas pidades oleks mõju mõistetavale karistusele, ei ole võimalik omistada ka süüdistatava vanusele, mistõttu pikemalt kriminaalkolleegium sellel küsimusel ei peatu. Kokkuvõtlikult jääb kaitsja kassatsioon tagajärjetuks ka süüdistatavale mõistetud karistuse pikkust puudutavas osas.

1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu
2. novembri
3. a ja Tartu Ringkonnakohtu
4. märtsi
5. a otsuse põhiosa, jättes neist välja põhistused T. Ollikaineni varasema karistatuse kohta. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
6. T. Ollikaineni kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks Ida-Viru Advokaadibüroole summas 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks 1 pooltunni, süüdistatavaga Viru Vanglas konsulteerimiseks 2 pooltundi ning kassatsiooni koostamiseks 3 pooltundi. Kokku osutas kaitsja T. Ollikainenile kassatsioonimenetluses õigusabi 6 pooltunni vältel. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, §-st 381 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri
7. septembri
8. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 10 ja § 6 lg-st 3 juhindudes rahuldada. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 3 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)