Obsah (19)

§ 113§ 23§ 879§ 37§ 42§ 14§ 876§ 897§ 127§ 115§ 112§ 97§ 196§ 874§ 139§ 195§ 867§ 39§ 882

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-75-16 Otsuse kuupäev Tartu, 24. oktoober 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Ko

) § 113 lg 1 määras) edasiulatuvalt hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni; hageja II palus kostjalt enda kasuks välja mõista 1223 eurot 38 senti, viivise 42 eurot 51 senti ja viivise põhinõudelt 8,05% aastas (

§ 113

lg 1 määras) edasiulatuvalt hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni; hageja III palus kostjalt enda kasuks välja mõista 1673 eurot 37 senti, viivise 79 eurot 82 senti ja viivise põhinõudelt 8,05% aastas (

§ 113lg 1 määras) edasiulatuvalt hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskuludena palus hageja I mõista kostjalt enda kasuks välja 2194 eurot, hageja II 2144 eurot ja hageja III 2169 eurot. Riigilõivuna on hagejad tasunud 675 eurot ja esindajakuludena 5832 eurot (sh käibemaks). Täiendavalt palusid hagejad endi kasuks välja mõista kohtuistungil kantud esindajakulud 144 eurot (sh käibemaks). Lisaks palusid hagejad mõista menetluskuludelt välja viivise

§ 113lg-s 1 sätestatud määras.

Hagejad vaidlesid vastu kostja menetluskulude hüvitamise taotlusele, kuna taotlus esitati hilinenult ja esindajakulud on põhjendamatult suured. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hagejad ja kostja pakettreisilepingud, millega kostja võttis endale kohustuse organiseerida hagejatele ja nende pereliikmetele puhkusereis Egiptusesse algusajaga

1. märts
2. Hagejale I ja tema kolmele pereliikmele korraldatav reis pidi kestma
3. aprillini 2014, ja hageja I tasus selle eest kostjale 2565 eurot 94 senti. Hagejale II ja tema kahele pereliikmele korraldatav reis pidi kestma
4. aprillini 2014, ja hageja II tasus selle eest kostjale 1302 eurot 58 senti. Hagejale III ja tema kolmele pereliikmele korraldatav reis pidi kestma
5. aprillini 2014, ja hageja III tasus selle eest kostjale 2018 eurot 97 senti.
6. aprilli
7. a pärastlõunal teavitas kostja SMS-i teel hagejaid, et pakettreisileping on ohuolukorra tõttu üles öeldud ning hagejatele ja nendega koos puhkavatele pereliikmetele garanteeritakse ohutu tagasilend Eestisse
8. aprilli
9. a õhtul kell 21.05 väljuva lennuga. Kostja maksis pärast reisi lõppu hagejale I tagasi 548 eurot 86 senti, hagejale II 79 eurot 20 senti ja hagejale III 345 eurot 60 senti kasutamata jäänud majutuse kulude arvel. Hagejad leidsid, et nende kahjuks on kogu kostjale makstud reisitasu, mida kostja ei ole hüvitanud. Lisaks peab kostja maksma viivist

§ 113lg 1 alusel.

Kostja rikkus lepingueelsetes läbirääkimistes teavitamiskohustust, mille sisustamisel tuleb lisaks võlaõigusseaduse sätetele (

§ 23, § 14 lg 2 esimene lause) kohaldada enne 1.

märtsi 2016 kehtinud tarbijakaitseseaduse (TKS) sätteid (TKS § 3 p 3, § 4 lg-d 1 ja 2, § 9 lg-d 1 ja 4). Kostja ei informeerinud hagejaid olukorra pingestumisest Egiptuses enne lepingu sõlmimist ega enne teenuse osutamist. Kostja on igapäevases majandustegevuses Egiptusesse pakettreiside müüja ja peab olema teadlik ohuolukorrast sihtriigis ja seda sõltumata Välisministeeriumi tegevusest, kasvõi ajakirjanduses ilmuva informatsiooni põhjal. Hagejatel oli oluline huvi igasuguse teabe vastu, mis võis mõjutada nende otsustust lepingu sõlmimise kohta ning selle kohta, mis võib mõjutada osutatavate reisiteenuste mahtu ja kvaliteeti. Selle info põhjal oleks hagejad saanud teha teadliku valiku, kas sõlmida leping või juba sõlmitud lepingust taganeda. Kostjal puudus ka õigus lepinguid üles öelda

§ 879alusel.

Vääramatu jõuna ei saa käsitleda asjaolusid, kui neid ei saa pidada kohustust rikkunud poole jaoks ebatavaliseks või ettenägematuks. Kostja tugines teenuse ohtlikkuse osas üksnes Välisministeeriumi ohuhinnangule neljanda ohutaseme kehtestamisel, mis on soovitusliku iseloomuga. Isegi, kui lugeda tekkinud olukorda vääramatuks jõuks, on tegemist kostja õiguste kuritarvitamisega. Hagejad vaidlesid vastu kostja tasaarvestuseks esitatud kulude nõudele. Muu hulgas ei olnud

1. aprilli
2. a lend Tallinnast Egiptusesse lisalend, sest selle lennuga pidid Tallinnasse tagasi lendama ka need turistid, kelle puhkus lõppes plaanipäraselt
3. aprillil
4. Arusaamatu on lennujaamamaksude arvestus. Põhjendatud ei ole kulude jaotamine vastavalt reisijate arvule.
5. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Alternatiivselt palus ta tasaarvestada hageja I nõue 506 euro 66 sendi ulatuses ning hagejate II ja III nõuded kummagi osas 380 euro ulatuses. Kostja esitas
6. mail 2015 uue tasaarvestuse avalduse ja vastuhagi, milles palus teha hagejate nõuetega tasaarvestus tervikuna ning lisaks mõista hagejalt I välja 807 eurot 16 senti ja hagejalt II ja III kummaltki 605 eurot 37 senti.
7. juulil 2015 esitas kostja vastuhagist loobumise avalduse, kuid jäi samas dokumendis tasaarvestusavalduse juurde, mida siiski täpsustas. Kostja teatas lõppkokkuvõttes, et tasaarvestab hageja I nõude 1619 euro 55 sendi ulatuses, hageja II nõude 1139 euro 72 sendi ulatuses ja hageja III nõude 1264 euro 37 sendi ulatuses. Menetluskuludena palus kostja mõista hagejatelt välja vastuhagi riigilõivuna tasutud 425 eurot ja esindajakulud 7435 eurot 60 senti (käibemaksuta) ning viivise neilt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kostja vaidles vastu hagejate esindajakulude hüvitamise taotlusele kulude osalise põhjendamatuse tõttu. Kostja väitel ei ole ta teavitamiskohustust rikkunud. Lepingute sõlmimise ajaks oli meedia Egiptuses toimuvaid rahutusi laialdaselt kajastanud, see oli üldtuntud asjaoluks ja meedias kajastatud 2011. a-st. Kostjal ei ole informatsiooni taasesitamise kohustust ja kostja lepingueelne informeerimiskohustus on ammendavalt reguleeritud

§-dega 867 ja

1. Hagejad suundusid reisile
2. märtsil 2014 ja olid teadlikud olukorrast Egiptuses. Sellel ajal ei olnud ohutase Egiptuses selline, mis oleks andud põhjust arvata, et reis ohustaks reisijate turvalisust. Ka puudub võimaliku kohustuse rikkumise ja kahju vahel põhjuslik seos. Kostjal oli õigus lepingud üles öelda seetõttu, et reisiteenuse osutamine oli vääramatu jõu tõttu muutunud reisijatele ohtlikuks.
3. märtsil 2014 teatas Välisministeerium, et julgeolekuoht Egiptuses on ootamatult suurenenud, mistõttu tuleks vältida igasugust reisimist Egiptusesse, sh turismikuurortidesse Hurghadasse ja Sharm el Sheikhi. Välisministeerium tõstis Egiptuse ohu hinnangu neljandale ehk punasele tasemele.
4. aprillil 2014 tegi Tarbijakaitseamet avalduse, milles teavitas tarbijaid ja reisikorraldajaid, et tegemist on olukorraga, millele kohaldub

§-s 879 sätestatu, ning pakettreisilepingud võib üles öelda vääramatu jõu tõttu. Osutamata teenuseks jäänud majutuskulud on kostja hagejatele hüvitanud. Kui hagejate nõuded siiski rahuldatakse, tasaarvestab kostja need oma nõuetega hagejate vastu. Lepingu ülesütlemisel kaotab kostja õiguse reisitasule, kuid võib nõuda mõistlikku hüvitist osutatud reisiteenuste ees. Mahaarvamisele kuuluvad lennureisi kulud sihtriiki (Tallinn - Sharm el Sheikh), sihtriiki reisimisega seotud transfeeri ja viisakulud ning majutuskulud, mida hagejad on tarbinud.

1. aprillil 2014 toimunud tagasilend oli nn lisalend (lennuk lendas tühjalt Egiptusesse) ning ühe reisija lennureisikuluks oli xxx eurot xxx senti. Lisaks kandis kostja kulutusi viisale, majutusele ja transfeerile ning bürookulu. Lähtudes tasaarvestusavaldusest, saab hageja I kostjalt nõuda 397 euro 53 sendi hüvitamist, hageja II 83 euro 66 sendi hüvitamist ja hageja III 409 euro hüvitamist.
2. Harju Maakohus rahuldas
3. septembri
4. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja I kasuks välja 397 eurot 53 senti ning viivise
5. septembri
6. a seisuga 34 eurot 68 senti ja edasi protsendina tasumata põhinõude summalt

§ 113lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

Hageja II kasuks mõistis maakohus kostjalt välja 83 eurot 66 senti ning viivise

1. septembri
2. a seisuga 7 eurot 30 senti ja edasi protsendina tasumata põhinõude summalt

§ 113lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

Hageja III kasuks mõistis maakohus välja 409 eurot ning viivise

1. septembri
2. a seisuga 49 eurot 11 senti ja edasi protsendina tasumata põhinõude summalt

§ 113lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

Maakohus lõpetas ka menetluse vastuhagis hageja I vastu 807 euro 16 sendi, hageja II vastu 605 euro 37 sendi ja hageja III vastu 605 euro 37 sendi saamiseks. Maakohus jättis hagiga seotud menetluskulud hagejate kanda ja vastuhagiga seotud menetluskulud kostja kanda. Maakohus määras kostja menetluskuludeks 2098 eurot 40 senti ja hagejate menetluskuludeks 1728 eurot. Tasaarvestuse tulemusena mõistis maakohus hagejalt I kostja kasuks menetluskuludena välja 166 eurot 84 senti, hagejalt II 2 eurot ja hagejalt III 201 eurot 56 senti ning kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivise neilt summadelt

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi on pooltel lepingust tulenev võlasuhe ning kostja täitis

§dest 867 ja 868 tulenevad nõuded. Kostja ei ole rikkunud informeerimiskohustust. Kuigi tarbijakaitseseaduse täitmise jälgimine on riigi avalik-õiguslik funktsioon ja tarbijakaitseseaduse rikkumisi käsitletakse väärtegudena, on TKS § 3 p-st 2 tulenev kohustus lepingupoolte kohustus (

§ 23lg 1 mõttes).

Lepingute sõlmimise ajal sai lugeda olukorra Egiptuses üldtuntuks meedia kajastuste kaudu. Seega oli hagejatel piisavalt infot, et teha kaalutletud otsus teenuse ostmiseks ja kasutamiseks.

1. märtsi
2. a kohtumisel Välisministeeriumis ei leitud, et ohuhinnangu taset Egiptuses tuleks tõsta. Kostjal ei olnud lisaks meedias kajastatule lisainformatsiooni, mida lepingute sõlmimisel hagejatele avaldada. Vaatamata üldise teavitamiskohustuse tunnustamisele on lepingupoolel endal samuti kohustus teavet hankida, et oma huve kaitsta. Puuduvad andmed, et hagejad ise oleksid küsinud kostjalt infot teenuse ohutuse kohta. Hagejad ei teinud ka usutavaks, et isegi, kui kostja oleks meedias avaldatud asjaoludest hagejaid täiendavalt enne lepingu sõlmimist või teenuse osutamise alustamist teavitanud, ei oleks nad lepinguid sõlminud ega reisile läinud. Pigem nähtub hagejate esitatud asjaoludest, et nad vaidlesid vastu sellele, et kostja otsustas ohu tõttu teenuse osutamise lõpetada ja nad tagasi Eestisse tuua. Hagejate esindaja avaldas kohtuistungil, et kostja pidi välja selgitama hagejate tahte ja hagejad tahtsid Egiptusesse jääda. Lisaks sellele avaldas hagejate esindaja mitmes menetlusdokumendis, et Välisministeeriumi hoiatused on soovitusliku iseloomuga ja isegi neljas ohutase ei olnud piisav, et hagejad Egiptusest ära tuua. Seega ühelt poolt väitsid hagejad, et neile on tekitatud kahju sellega, et nad ei oleks informeerimiskohustuse täitmisel lepingut sõlminud, ning teisalt vaidlesid vastu lepingu ülesütlemisele vääramatu jõu tõttu.
3. aprillil 2014 esines reisi sihtpunktis vääramatu jõud lepingute ülesütlemiseks

§ 879lg 1 mõttes, mil reisi jätkumine oli reisijatele ohtlik.

Lepingute ülesütlemise asjaolu tekkepõhjus oli objektiivne, st kostja ei ole seda oma tegevuse või tegevusetusega ise põhjustanud. Vääramatu jõu alla kuulub ka terrorismi- ja julgeolekuoht. See on tõendatud Välisministeeriumi

1. märtsi
2. a teatega, et julgeolekuoht Egiptuses on ootamatult suurenenud, mistõttu tuleks vältida igasugust reisimist Egiptusesse, sh turismikuurortidesse Hurghadasse ja Sharm el Sheikhi. Ei vaieldud selle üle, et Välisministeerium tõstis ohutaset nn punase ohutasemeni. Ohtu tuleb pidada piisavaks, kui esinevad objektiivsed asjaolud, mille tõttu võib ohuolukorra tekkimist pidada piisavalt tõenäoliseks. Ohtu sattus reisijate elu ja tervis. Kostja ei pidanud ootama, kuni Välisministeerium hindab olukorra Egiptuses vääramatuks jõuks. Asjaolu, et oht tegelikkuses ei realiseeru, ei välista, et tegemist oli vääramatu jõuga. Kostjale ei olnud asjaolu ettenähtav
3. märtsini
4. Välisministeeriumi infot saab pidada usaldusväärseks ja kostja ei pidanud seda rohkem kontrollima. Enne seda, nt
5. märtsil 2014, ei olnud Välisministeerium turismikuurortidesse sõitu pidanud ohtlikuks. Teiste Euroopa reisikorraldajate käitumine ei anna alust kostja käitumist ümber hinnata. Kuigi hagejad on esitanud kahju hüvitamise nõude, saab nende nõuet käsitada ka reisitasu tagastamise nõudena

§ 879lg 2 mõttes.

Kostja hüvitas hagejatele osutamata jäänud majutusteenuse maksumuse. Kostja esitas alternatiivselt tasaarvestuse avalduse. Kostja pakettreisile kohaldatakse reisitingimusi. Reisitingimuste p 10.2 kohaselt tuleb ülesütlemisel reisikorraldajal tagastada reisijale reisiteenuste eest makstud summad, millest on maha arvatud hüvitis reisikorraldajale reisi ettevalmistamise ja korraldamise eest tehtud kulutuste eest 60 eurot inimese kohta ning reisikorraldaja poolt vahetult reisijaga kantud kulud - viisa hankimine, reisija väljavalitud hotellile tasutud ettemakse jne. Lennureisikulud on osutatud reisiteenused ja kostja saab nende hüvitamist nõuda

§ 879lg 2 alusel.

30. märtsi 2014 lennureisikulud suunal Tallinn - Sharm el Sheikh - Tallinn olid kokku xxx eurot xxx senti, mis sisaldab lennuki fikseeritud hinda xxx eurot, kütusekulu xxx eurot xxx senti ja lennujaamamakse xxx eurot xxx senti. Kostja jagas kulud lennukis viibinud reisijate arvuga 89 ja sai reisija edasi-tagasi lennureisi kuluks xxx eurot xxx senti. See omakorda tuleb jagada kaheks, sest hagejad lendasid ainult ühel suunal. Ühe suuna maksumuseks reisija kohta on xxx eurot xxx senti. Kulude arvestamisel tuleb lähtuda sellest, kui palju on lennureisil reisijaid. Maakohus ei nõustunud hagejatega, et tagasilend oli nn planeeritud reis ning selle osas kostja tasaarvestust reisitasuga teha ei saa. Tagasireisiga seotud lisakuludele kohaldub

§ 879

lg 3.

§ 879

lg 3 kohaselt lepingu ülesütlemisel sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud alusel kannavad lepingupooled reisija tagasireisiga seotud lisakulud võrdsetes osades. Tagasireisiga seotud kulud kokku olid xxx eurot xxx senti, mis sisaldab lennuki fikseeritud hinda xxx eurot, kütusekulu xxx eurot xxx senti ja lennujaamamakse xxx eurot xxx senti. Lennukis oli 65 reisijat ning kostja jagas põhjendatult kulu lennukis viibinud reisijate arvuga. Ühe reisija tagasireisi kuluks oli seega xxx eurot xxx senti. Kostjal on õigus pool nimetatud kulust jätta reisija kanda. Kostja nõuab põhjendatult hagejatelt tagasireisiga seotud lisakulusid 50% ulatuses. Kostja tõendas viisa maksumuse, majutus- ja transfeerikulud. Hageja I ja hageja III eest tasutud viisa maksumus oli 11 eurot 63 senti inimese kohta. Majutus- ja transfeerikulud olid hageja I osas kokku xxx eurot xxx senti, hageja II osas xxx eurot xxx senti ja hageja III osas xxx eurot xxx senti. Kostja nõudis igalt hagejalt mõistliku hüvitisena bürookulu 60 eurot reisitingimuste p 10.2 alusel. Tegemist on tüüptingimusega

§ 37lg 1 mõttes, kuid mitte hagejaid ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega.

Nimetatud tingimus sätestab kindlas suuruses kostja kulu seoses reiside korraldamisega. Bürookulu ei ole hagejaid ebamõistlikult kahjustav ning tegemist ei ole ebamõistlikult suure kindlaksmääratud suuruses tasuga (

§ 42lg 1).

Eeltoodust tulenevalt on kostjal õigus

§ 879lg-te 2 ja 3 alusel hagejate tasutud reisitasust maha arvata: hageja I osas: 30.

märtsi

1. a lend xxx eurot xxx senti, viisa 46 eurot 52 senti, majutus ja transfeer xxx eurot xxx senti,
2. aprilli 2014 tagasilend xxx eurot xxx senti ja bürookulud 60 eurot, kokku 1619 eurot 55 senti; hageja II osas:
3. märtsi
4. a lend xxx eurot xxx senti, majutus ja transfeer xxx eurot xxx senti,
5. aprilli
6. a tagasilend xxx eurot xxx senti, bürookulu 60 eurot, kokku 1139 eurot 72 senti; hageja III osas:
7. märtsi
8. a lend xxx eurot xxx senti, viisa 34 eurot 89 senti, majutus ja transfeer xxx eurot xxx senti,
9. aprilli
10. a tagasilend xxx eurot xxx senti, bürookulu 60 eurot, kokku 1264 eurot 37 senti. Tulenevalt kostjapoolsest lepingu ülesütlemisest vääramatu jõu tõttu on hagejatel kostja vastu nõuded järgmises ulatuses: hagejal I (2017,08 - 1619,55) 397 eurot 53 senti, hagejal II (1223,38 - 1139,72) 83 eurot 66 senti ja hagejal III (1673,37 - 1264,37) 409 eurot. Rahuldatud nõuetelt tuleb maksta ka seadusjärgset viivist kuni põhinõude täitmiseni. Hagiga seotud menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 2 alusel hagejate kanda võrdsetes osades, kuna nad ei nõustunud kostja pakutud kompromissiga. Vastuhagiga seotud kulud jäävad TsMS § 168 lg-te 2 ja 4 alusel hagist loobumise tõttu kostja kanda. Maakohus analüüsis kulude põhjendatust ja tegi ka nende osas tasaarvestuse.
11. Hagejad palusid apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas, rahuldada hagi kogu ulatuses ning jätta menetluskulud kostja kanda. Menetluskuludena apellatsioonimenetluses palusid hagejad kostjalt välja mõista 2761 eurot (riigilõiv 625 eurot ja esindajakulud 2136 eurot, sh käibemaks), millest hageja I palus enda kasuks välja mõista 937 eurot ning hageja II ja III kumbki 912 eurot. Lisaks palusid hagejad mõista kostjalt välja viivise hüvitatavatelt menetluskuludelt

§ 113lg-s 1 sätestatud määras.

Hagejad vaidlesid osaliselt vastu ka kostja menetluskulude nimekirjale, esindajakulude põhjendatuse tõttu. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning hagejatelt välja mõista oma esindajakulude eest ringkonnakohtus 3043 eurot (käibemaksuta) ja viivise

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hagejate menetluskulude hüvitamise taotlusele vaidles kostja osaliselt vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
2. veebruari
3. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja muutis maakohtu otsust, suurendades rahuldamisele kuuluvaid hagejate põhinõudeid ja ühekordselt väljamõistetavat viivist ning jättes menetlusosaliste menetluskulud mõlemas kohtuastmes nende endi kanda. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja 968 eurot 1 sendi põhivõlga, viivise
4. septembri
5. a seisuga 84 eurot ja
6. septembrist 2015 protsendina põhinõudelt

§ 113lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.

Hageja II kasuks mõistis ringkonnakohus kostjalt välja põhivõla 528 eurot 92 senti, viivise

1. septembri
2. a seisuga 44 eurot ja
3. septembrist 2015 protsendina põhinõudelt

§ 113lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.

Hageja III kasuks mõistis ringkonnakohus kostjalt välja põhivõla 853 eurot 53 senti, viivise

1. septembri
2. a seisuga 71 eurot ja
3. septembrist 2015 protsendina põhinõudelt

§ 113lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.

Ülejäänud osas jäid hagejate nõuded rahuldamata.

1. märtsi
2. a täiendava otsusega nägi ringkonnakohus ette, et menetlusosaliste hagiga seotud menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad nende endi kanda. Vastuhagiga seotud kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda, määras nendeks kuludeks 1728 eurot ja mõistis kostjalt vastuhagiga seotud menetluskulud hageja I kasuks välja 691 euro 20 sendi ulatuses ning nii hageja II kui ka III kasuks 518 euro 40 sendi ulatuses. Lisaks mõistis ringkonnakohus hüvitatavatelt menetluskuludelt välja viivise

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi tuvastas maakohus õigesti, et kostjal oli pakettreisilepingute ülesütlemiseks

§ 879

lg-s 1 sätestatud alus, kuna reisteenuste osutamine muutus ohtlikuks vääramatu jõu tõttu. Kostja ütles lepingud üles pärast seda, kui Välisministeerium tõstis 31. märtsil 2014 ohutaset nn punase ohutasemeni, teatades, et julgeolekuoht Egiptuses on ootamatult suurenenud. Vääramatuks jõuks ei ole ohutaseme tõstmine. Julgeolekutaseme hindamine reisimiseks välisriikidesse on Välisministeeriumi üheks ülesandeks ja nende soovituste ignoreerimine oleks reisikorraldaja poolt vastutustundetu. Kui julgeolekurisk on tõusnud, kehtib see ka juba sihtkohta toimetatud reisijate ohutuse suhtes. Sellega maakohus ühtlasi tuvastas, et kostja tahteavaldus reisilepingute ülesütlemiseks on kehtiv, st lepingud on kehtivalt üles öeldud. Seega ei ole alust nõuda makstud reisitasude täielikku tagasimaksmist lepingu rikkumisega (lepingute alusetu ülesütlemisega) tekitatud negatiivse kahju hüvitisena. Ringkonnakohus nõustus ka maakohtu otsuse põhjendustega, mis puudutasid kostja väidetavat teavitamiskohustuse rikkumist ja hagejate nõuet reisitasude täielikuks hüvitamiseks nn usalduskahjuna

§ 14lg 2 ja § 115 lg 1 järgi.

Analoogia korras

§ 876

lg 2 kohaldamiseks ei ole alust, sest

§ 876

reguleerib õiguslikke tagajärgi juhuks, kui reisija ütleb lepingu üles lepingu olulise rikkumise korral reisikorraldaja poolt. Maakohus järeldas õigesti, et hagejate reisitasude tagasinõuetele kohalduvad

§ 879lg-d 2 ja 3.

Tegemist on pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisega, s.o seaduse kohaldamisega. Vastuhagist loobumine ja selles osas asja menetluse lõpetamine ei võta kostjalt õigust tugineda tagastamisele kuuluva reistasu määramisel oma nõudeõigusele reisija vastu, mis on suunatud osutatud reisiteenuste või reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste hüvitamisele. Menetluse lõpetamine välistab küll sama nõudega uuesti kohtusse pöördumise, kuid ei lõpeta kostja nõudeõigust reisija vastu. Maakohus on alusetult kohaldanud kostja reisitingimuste p 10.2 osas, millega lepingu ülesütlemisel vääramatu jõu tõttu, kui reisiteenust ei ole veel osutatud, tuleb reisijale reisiteenuste eest tagastatavatest summadest maha arvata reisikorraldajale reisi ettevalmistamise ja korraldamise eest tehtud kulutused (bürookulud) 60 eurot inimese kohta. Reisitingimuste p-s 10.2 sätestatu järgi tekib nimetatud õigus siis, kui leping öeldakse üle enne reisi, s.o reisiteenust ei ole üldse osutatud. Kostja bürookulud ei kujuta endast ka osutatud reisiteenust, mistõttu nende hüvitamist ei saa nõuda

§ 879

lg 2 kohase mõistliku hüvitisena osutatud või osutatavate reisiteenuste eest, nagu seda hindas maakohus. Kui märgitud bürookulusid hinnata ülesütlemisest tulenevate lisakuludena, tuleb

§-st 882 tulenevalt imperatiivselt kohaldada

§ 897

lg-t 3, mille kohaselt muud lepingu ülesütlemisest tekkivad lisakulud kannab kumbki lepingupool ise.

§ 879

lg-test 2 ja 3 tuleneb, et tagasireisiga seotud kulud peavad lepingupooled kandma võrdsetes osades, nn tühilennu ehk lennuki Tallinnast Sharm el Sheikhi lendamise kulu aga peab jääma kostja kanda. Kostja lennureisidega seotud kulutuste arvutamisel tuleb lähtuda lennuki mahutavusest, s.o. reisijakohtade arvust, kuivõrd kostja jaoks ei sõltu lennureisi kulu lennuki tegelikust täituvusest (veetavate reisijate arvust). Lennujaamamaksud on lennureisiga vältimatult kaasnev kulu, neid tuleb arvestada kostja korraldatud lennureiside vajalike kulutustena. Ülaltoodut arvestades tuleb hageja I suhtes tunnustada kostja tasaarvestusnõuet järgmiselt. Arvestades sihtkohta reisimise lennukuluks xxx eurot xxx senti, tuleb see jagada reisikohtade arvuga

1. Saame ühe reisija kohta reisikuluks xxx eurot xxx senti, ja arvestades, et see tuleb jagada kahega tulenevalt sellest, et reisiteenust osutati ühes suunas, saame xxx eurot xxx senti. See korrutades neljaga (hageja I ja tema kolm pereliiget), saame xxx eurot xxx senti. Tagasilennukulu xxx eurot xxx senti jagades 90-ga saame xxx eurot xxx senti. Kuna tegemist oli vaid tagasilennuga, siis reisikulu ühe inimese kohta tuleb jagada kaheks, mis on xxx eurot xxx senti. Sellest jääb kostja kanda pool, seega tuleb see summa omakorda jagada kaheks, mis teeb xxx eurot xxx senti. Korrutades selle neljaga, saame xxx eurot xxx senti. Hageja I majutus ja transfeerikulu oli xxx eurot xxx senti ja viisakulu 46 eurot 52 senti. Liites märgitud summad (xxx + xxx + 46,52 + xxx), saame hageja I osas tema reisitasu nõudest mahaarvamisele kuuluvaks summaks 1049 eurot 7 senti. Hageja II (ja hageja III) suhtes on sihtkohta reisimise lennukulu kolme isiku kohta xxx eurot xxx senti (xxx). Lisades sinna majutus- ja transfeerikulud xxx eurot xxx senti ja tagasilennukulu kolme isiku kohta (xxx eurot xxx senti inimese kohta) xxx eurot xxx senti, saame 696 eurot 68 senti. Hageja III osas on kostja õigustatud saama sihtkoha lennukulu xxx eurot xxx senti. Sinna tuleb lisada viisakulu 34 eurot 89 senti, majutus- ja transfeerikulu xxx eurot xxx senti ja kolme inimese tagasireisikulu xxx eurot xxx senti. Kokku saame 821 eurot 56 senti. Seega hageja I põhinõue kuulub rahuldamisele 2017,08-1049,07 = 968 euro 1 sendi ulatuses, hageja II osas 1223,38-696,68 = 526 euro 70 sendi ulatuses ja hageja III osas 1673,37-821,56 = 851 euro 81 sendi ulatuses. Arvestades ringkonnakohtu otsusega tuvastatud põhivõla suurust, tuleb hageja I kasuks välja mõista viivis maakohtu otsuse tegemise kuupäeva seisuga 83 eurot 74 senti, hageja II osas 44 eurot ja hageja III osas 71 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused nii hagejad (ühiselt) kui ka kostja. Hagejad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus haginõuete osaliselt rahuldamata jätmise kohta, ning rahuldada nõuded täielikult või saata asi tühistatud osas uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse maakohtu otsus.
3. Hagejate väitel ei piirdu kostja kohustused hagejaid informeerida mitte üksnes

§-des 867 ja 868 sätestatuga, vaid kostja on kohustatud ka lepingu kestel avaldama teavet asjaoludest, mis võivad mõjutada reisiteenuste mahtu ja kvaliteeti. See kohustus on tuletatav

§ 23lg-st 1 ja TKS asjakohastest sätetest.

Kostjal oli eelinfo ohutaseme tõstmise võimaluse kohta (

1. märtsi
2. a kohtumiselt Välisministeeriumist), kuid hagejaid sellest ei teavitatud. Tuleb arvestada ka mõistlikkuse põhimõtet. Paljude teiste riikide reisikorraldajad olid reisijad Egiptusest
3. a veebruaris ja märtsis ära toonud. Maakohus on vääralt lugenud üldtuntuks meedias Egiptuse kohta avaldatud asjaolud ning et kostjal puudus selles osas teavitamiskohustus. Maakohtu see järeldus on ka vastuoluline, sest kui pidada olukorda Egiptuses üldtuntult ohtlikuks, jääb arusaamatuks, milles väljendub vääramatu jõud, mis õigustas kostjat lepinguid üles ütlema. Kostja jaoks oli äriliselt soodsam toimetada reisijad sihtkohta, kui lepingud enne lõpetada, sest reisi katkestamine võimaldab märkimisväärses ulatuses tekkinud kulutusi katta saadud reisitasude arvel, sest lennureisid moodustavad valdava osa reisiteenusega seotud kuludest. Täidetud on kõik kahju hüvitamise eeldused (

§ 127lg-d 2-4).

Analoogia korras tuleks kohaldada § 876 lg-t 2, kuna hagejatel ei olnud olulist huvi üksnes lennureisi ja kahe öö veetmise vastu hotellis. Kostjal ei olnud õigust öelda lepingud üles

§ 879alusel.

See tugines üksnes Välisministeeriumi soovitusele, mille sisu ei olnud aga riigist lahkumine, vaid tungiva vajaduseta reisimise vältimise soovitus. Kostja ei ole tõendanud ega põhistanud, milles seisnes muutus asjaoludes võrreldes juba varem meedias kajastatud teabega olukorrast Egiptuse kohta perioodil 30. märts 2014 kuni 1. aprill 2014. Kostjale oli juba varem teada, et ohutaset võidakse tõsta. Isegi kui lepingute ülesütlemine on põhjendatud, on ebaõige

§ 879lg-te 2 ja 3 järgne kuluarvestus.

Lennujaamamaksud on arvesse võetud ka reiside eest, millel hagejad ei osalenud.

1. aprilli
2. a lend ei ole käsitatav lisalennuna ega selle kulud lisakuludena

§ 879lg 3 mõttes, kuivõrd see lend pidi toimuma sõltumata lepingu ülesütlemisest.

1. aprillil 2014 pidid tagasi reisima ka isikud, kellega lepingut üles ei öeldud. Lisaks võttis kostja isikutelt, kes pidid lendama Egiptusesse
2. aprillil 2014 (ja kelle reis tühistati) hüvitist 90 eurot või 80% reisi maksumusest. Seega üritab kostja hagejate arvel rikastuda. Arvestamata on jäetud lastele lepingu sõlmimisel tehtud soodustused. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 432, leides, et vastuhagi osas menetluse lõpetamine ei takista vastuhagis esitatud nõude kasutamist tagastamisele kuuluva reisitasu arvutamisel.
3. Kostja arvates on ringkonnakohus

§ 879

lg 2 sisustamisel ekslikult leidnud, et lennukulude arvestamisel tuleb kogukulu jagada lennuki kohtade arvuga. Reisikorraldaja tegelik kulu (mille reisija peab hüvitama) selle sätte tähenduses saab olla vaid reisija lähtepunktist sihtpunkti toimetamise kulu, mis saadakse transpordikulu jagamisega tegelike reisijate arvuga. Vastupidine seisukoht tähendaks lennuki täituvuse riski täielikult reisikorraldaja kanda jätmist. Ühe suuna maksumuseks reisija kohta on seega 147 eurot 88 senti, mitte 145 eurot 74 senti, nagu leidis ringkonnakohus. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud ka

§ 879

lg-t 3, leides, et reisikorraldaja ei või nõuda hüvitist kulude eest, mis on vajalikud selleks, et tühi lennuk reisi lähtepunktist reisi sihtkohta reisijatele järele saata. Reisikorraldaja peaks sel juhul kandma täielikult riski, et vääramatu jõu ilmnemisel reisi sihtkohas ei ole võimalik seal leida mõistlikku transpordivõimalust reisijate tagasitoomiseks reisi lähtekohta. Samuti on ringkonnakohus asunud

§ 879

lg 3 sisustamisel ebaõigele seisukohale, et tagasilennu kulud tulnuks jagada lennuki istekohtade arvuga. See seisukoht tähendaks, et reisikorraldaja peaks suutma hankida täpselt õige istekohtade arvuga lennuki. Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht reisitingimuste p 10.2 tühisuse kohta. Ka reisi korraldamise teenuse, mille kulusid bürookulu hõlmab, on reisija tegelikult saanud, kuna ta ei pidanud ise lende broneerima ja majutuskohta otsima.

1. Kostja palub jätta hagejate kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Hagejad paluvad jätta kostja kassatsioonkaebuse läbi vaatamata osas, milles kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse
2. aprilli
3. a tagasilennuga seotud kulude jaotamise osas, kuna vastuhagist loobumise järel ei saa nimetatud nõuet enam menetleda. Ülejäänud osas paluvad hagejad jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulude nimekirju ei ole pooled kassatsiooniastmes esitanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse (sh täiendava otsuse) resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebused jäävad rahuldamata.
5. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset (I). Edasi analüüsib kolleegium hageja nõuet teavitamiskohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks (II) ning lepingute kostjapoolset ülesütlemist (III), seejärel aga ülesütlemisest tulenevaid poolte nõudeid (IV). Lõpetuseks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (V). I
6. Hagejad on ühises hagis esitanud kostja vastu eraldi nõuded: · hageja I palub välja mõista 2017 eurot 8 senti ning viivise 70 eurot 9 senti ja protsendina põhinõudelt

§ 113lg 1 teise lause järgses määras hagi esitamisest (13.

veebruar 2015) põhinõude täitmiseni; hageja II palub välja mõista 1223 eurot 38 senti ning viivise 42 eurot 51 senti ja protsendina põhinõudelt

§ 113

lg 1 teise lause järgses määras hagi esitamisest põhinõude täitmiseni; hageja III palub välja mõista 1673 eurot 37 senti ning viivise 79 eurot 82 senti ja protsendina põhinõudelt

§ 113lg 1 teise lause järgses määras hagi esitamisest põhinõude täitmiseni.

1. Kostja haginõudeid küll ei tunnistanud, kuid tegi alternatiivselt tasaarvestusavalduse, leides, et tal on õigus tasaarvestada hagejate nõuded järgmiselt: hageja I nõue 1619 euro 55 sendi ulatuses; hageja II nõue 1139 euro 72 sendi ulatuses; hageja III nõue 1264 euro 37 sendi ulatuses.
2. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, tunnustades sisuliselt hagejate reisitasu tagastamise nõudeid, kuid tegi osaliselt tasaarvestuse kostja nõuetega. Maakohtu otsuse vaidlustasid hagejad, paludes haginõuded tervikuna rahuldada. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ja suurendas kostjalt väljamõistetavaid summasid. Hagejad vaidlustavad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse maakohtu otsus. Kohtuotsus on seega TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles maakohus hagejate nõuded rahuldas.
3. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: hagejad ja kostja sõlmisid pakettreisilepingud, millega kostja võttis endale kohustuse organiseerida hagejatele ja nende pereliikmetele puhkusereis Egiptusesse algusajaga
4. märts 2014; hageja I ja tema pereliikmetele korraldatav reis pidi kestma
5. aprillini 2014, reisi eest tasus hageja I kostjale 2565 eurot 94 senti; hageja II ja tema pereliikmetele korraldatav reis pidi kestma
6. aprillini 2014, reisi eest tasus hageja II kostjale 1302 eurot 58 senti; hageja III ja tema pereliikmetele korraldatav reis pidi kestma
7. aprillini 2014, reisi eest tasus hageja III kostjale 2018 eurot 97 senti; väljalend Egiptusse toimus kokkulepitud ajal
8. märtsil 2014;
9. märtsil 2014 tõstis Välisministeerium Egiptuse ohu hinnangu neljandale ehk punasele tasemele ja teatas, et julgeolekuoht Egiptuses on ootamatult suurenenud, mistõttu tuleks vältida igasugust reisimist Egiptusesse, sh turismikuurortidesse Hurghadasse ja Sharm el Sheikhi;
10. aprilli
11. a pärastlõunal teavitas kostja SMS-i teel hagejaid, et pakettreisileping on ohuolukorra tõttu üles öeldud ning hagejatele ja nendega koos puhkavatele pereliikmetele garanteeritakse ohutu tagasilend Eestisse
12. aprilli
13. a õhtul kell 21.05 väljuva lennuga, mida hagejad ka kasutasid; kostja maksis pärast reisi lõppu hagejale I tagasi 548 eurot 86 senti, hagejale II 79 eurot 20 senti ja hagejale III 345 eurot 60 senti kasutamata jäänud majutuse kulude arvel. II
14. Pooled on sõlminud pakettreisilepingud, mille sõlmimisele, täitmisele ja vaidluste tekkimisele tuleb eelkõige kohaldada

§-des 866 jj sätestatut.

1. Hagejad tuginesid oma nõude alusena esmajoones sellele, et kostja rikkus teavitamiskohustust, kuna ei informeerinud neid olukorra pingestumisest Egiptuses enne lepingu sõlmimist ega enne teenuse osutamist. Rikkumise tulemusena tekkis hagejatel endi väitel kahju asjatute kulutustena, milleks oli tasutud reisitasu, mille tagastamist nad nõuavad.
2. Hagejate esitatud asjaoludel saaks nende nõuete õigusliku alusena tulla kõne alla

§ 115lg 1, mille esmaseks eelduseks on mõne kohustuse rikkumine kostja poolt.

Kostja kui reisikorraldaja teavitamiskohustused ei piirdu kitsalt pakettreisilepingu erisätetes (eelkõige

§-d 869 ja 870) ja kostja tüüptingimustes märgituga, vaid reisikorraldajal on ka muid seadusest tulenevaid üldisi kohustusi. Kolleegium nõustub põhimõtteliselt hagejatega, et kostjal kui reisikorraldajal oli kohustus teavitada neid reisiga seotud riskidest, mh võimalikust ohuolukorrast sihtkohas. Selline kohustus on reisikorraldajal esmalt juba enne lepingu sõlmimist

§ 14

lg 2 esimese lause järgi, ning seda sai järeldada ka TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ja § 4 lg-test 1 ning 2. Samuti oli kostjal see kohustus ka pärast lepingute sõlmimist ja seda nii enne reisi kui ka reisi ajal, mida saab järeldada

§ 23lg 1 p-st 1 ning TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ning § 4 lg-test 1 ja 2.

19. Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet

§ 115lg 1 alusel.

Lepingueelse teavitamiskohustuse rikkumisel, mis mõjutas oluliselt lepingu sõlmimise otsust, tuleb reisija

§ 127

lg 1 järgi kahju hüvitise maksmise kaudu paigutada olukorda, kus ta oleks olnud kohustuse rikkumiseta. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu

§ 112alusel.

20. Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist

§ 97

lg 1 alusel või leping lõpetada

§ 97

lg 5 alusel või öelda leping üles

§ 196

alusel, taganeda lepingust

§ 874

alusel või alandada reisitasu

§ 112alusel.

Teavitamiskohustuse rikkumisel tuleb reisijale kahju hüvitamise kaudu

§ 127

lg 1 järgi võimaldada olukord, kus ta oleks teavitamiskohustuse järgimisel eelduslikult olnud. Kui reisija oleks teavitamiskohustuse täitmisel eelduslikult kasutanud mingit õiguskaitsevahendit, tuleb kahju hüvitist maksta sellest lähtudes, mis olukorras oleks reisija õiguskaitsevahendit kasutades võinud rahaliselt olla.

1. Kohtud on leidnud, et kostja hagejate suhtes teavitamiskohustust ei rikkunud, ei enne lepingu sõlmimist ega pärast seda. Seda põhjendasid kohtud esmajoones sellega, et olukord Egiptuses oli meediakajastuste kaudu üldtuntud, mistõttu oli hagejatel piisavalt teavet kaalutletud otsuse tegemiseks nii lepingu sõlmimisel kui ka reisile minekul, ning et kostjal mingit lisainfot edastada ei olnud. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud selle asjaolu tuvastamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Riigikohus ise asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata ei saa (TsMS § 688 lg-d 3-5). Kolleegium märgib õiguse ühetaoliseks kohaldamiseks siiski, et reisikorraldaja asi on teavitada reisijaid konkreetse reisiga seotud riskidest ka siis, kui neist on meedias üldiselt juttu olnud. Seda tuleb teha ka siis, kui nn riskantsetele reisidele pakutakse nt kampaania korras sooduspileteid. Lisaks on reisikorraldajal ka kohustus hoida end reisidega seotud ohtudest teadlikuna (vt nt TKS § 9 lg 4 p 1) ja mitte võtta reiside korraldamisega ohupiirkondadesse liigseid riske reisijate jaoks.
2. Lisaks leidsid kohtud, et hagejad ei teinud usutavaks, et isegi kui kostja oleks neid meedias avaldatud andmetest ka eraldi teavitanud, ei oleks nad lepinguid sõlminud või reisile läinud. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud selle asjaolu tuvastamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Riigikohus ise aga asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata ei saa (TsMS § 688 lg-d 3-5). Seega isegi kui teavitamiskohustust rikuti, ei ole tuvastatud, et rikkumisest oleks hagejatele tekkinud kahju. Samuti märgib kolleegium, et kui reisikorraldaja küll rikkus oma teavitamiskohustust, kuid reisija oleks pidanud olema riskidest informeeritud muu allika abil (mh meedia vahendusel), võinuks see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele

§ 139alusel.

III 23. Hagejad tuginesid hagis lisaks sellele, et kostjal puudus õigus pakettreisilepinguid üles öelda

§ 879

alusel, kuna vääramatu jõu asjaolusid ei esinenud või kuritarvitas kostja oma lepingu ülesütlemise õigust. Sisuliselt väitsid hagejad kolleegiumi arvates sellega, et kostja rikkumine seisnes kokkulepitud reisiteenuse osutamise ennetähtaegses lõpetamises ja hagejate kahjuks on tasutud reisihind, kuna reis sisuliselt nurjus. 24. Kui kostja oleks hagejatega sõlmitud lepingud alusetult üles öelnud, ei saaks ülesütlemist lugeda toimunuks ja hagejad võiksid nõuda reisiteenuse osutamise katkestamisega tekitatud kahju hüvitamist nii

§ 115lg 1 kui ka § 877 alusel.

Sel juhul on kahjuhüvitise arvestamisel kolleegiumi arvates võimalik lähtuda vastavalt ka

§ 876

lg-st 2 lepingu tagasitäitmise kohta, kui reisija ütleb lepingu üles reisikorraldaja olulise lepingurikkumise tõttu. 25. Kolleegium nõustub kohtute seisukohtadega, et tuvastatud asjaoludel esines lepingute ülesütlemiseks vääramatu jõu situatsioon

§ 879lg 1 mõttes, mis andis kostjale õiguse lepingud üles öelda.

Kohtud ei ole asjaolude tuvastamisel oluliselt menetlusnorme rikkunud ja kolleegium ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata ei saa (TsMS § 688 lg-d 3-5). 26.

§ 879

lg 1 annab mõlemale lepingupoolele õiguse leping üles öelda, kui reisiteenuse osutamine osutub võimatuks või oluliselt raskendatuks või ohtlikuks vääramatu jõu tõttu. Seega võib vääramatu jõud mõjutada reisiteenuse osutamist

§ 879lg-s 1 kirjeldatud kolmel viisil, mis ei pea esinema korraga.

Praegusel juhul on kohtud leidnud, et vääramatu jõu tagajärjel muutus reis ohtlikuks, ohtu sattus reisijate elu ja tervis. Ka kostja reisitingimuste p 10.1 kohaselt vääramatu jõu tõttu, mille tagajärjel on reisiteenuste osutamine võimatu või raskendatud, võivad nii reisikorraldaja kui ka reisija reisiteenuste lepingu igal ajal üles öelda.

1. Kohtud on tuvastanud, et Välisministeerium tõstis
2. märtsil 2014 (s.t päev pärast reisi algust) ohutaset nn punasele tasemele suurenenud terrorismiohu tõttu ning soovitas vältida reisimist ka Egiptuse turismikuurortidesse. Kolleegiumi arvates võib turismikuurortides ootamatult suurenenud terroriohtu pidada

§ 879

lg 1 järgseks vääramatu jõu asjaoluks, mistõttu reisiteenuse osutamine võib muutuda ohtlikuks ja seeläbi ka raskendatuks. Välisministeeriumi hoiatus kinnitab seda ja selle soovituse eiramist saanuks vähemasti üldjuhul pidada reisikorraldaja hoolsuskohustuse rikkumiseks. Ei ole tuvastatud, et hoiatus oleks antud põhjendamatult või kergekäeliselt. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et sellises olukorras soovituse vältimine oleks olnud kostja poolt vastutustundetu. Sisuliselt heidavad hagejad kostjale tagantjärele ette, et kuna terrorismiakti ei toimunud, oli ülesütlemine alusetu. Sellise etteheitega ei saa nõustuda. Kindlaim tee reisijatest klientide elu ja tervise kaitseks oli nad pärast ohutaseme tõstmist viivitamata Egiptusest tagasi tuua ja seda kostja ka tegi. Kolleegium märgib, et kuigi üldjuhul võib eeldada, et reisikorraldajal on tavalisest reisijast rohkem infot sihtkohariigi olukorra kohta (nt kohapealsete reisiesindajate või teiste reisikorraldajate kaudu), ei ole praegu sellise lisateabe olemasolu kostjal tuvastatud. Ei saa eeldada, et reisikorraldajal oleks rohkem infot kui Välisministeeriumil, kes saab infot mh välis- ja sisejulgeoleku eest vastutavate ametkondade rahvusvahelise suhtluse kaudu. Kui Välisministeerium annab sellise soovituse nagu praeguses asjas, võib vääramatu jõu olemasoluks piisavalt suure tõenäosusega eeldada, et reisija peab sihtkohas arvestama tõsise võimalusega sattuda terrorirünnaku ohvriks. Seetõttu ei ole ka oluline, et soovitades ohupiirkonda mitte reisida, ei soovitanud Välisministeerium otse reisijaid ohupiirkonnast kohe tagasi tuua. Seega nõustub kolleegium kohtutega, et Välisministeeriumi hoiatusele tuginedes võis kostja lepingud üles öelda. Vääramatu jõu olemasolu on mõistagi võimalik ka juhtudel, mil Välisministeerium ei ole hoiatust andnud. 28. Lepingu ülesütlemist

§ 879

lg 1 alusel ei välista vähemasti ohtlikkuse tõttu see, kas kostja reisikorraldajana nägi terroriohtu ette või pidi ette nägema. Reisikorraldaja võimalik hooletus enne lepingu sõlmimist või reisi algust ei õigusta jätma reisijaid ohutsooni, vaid tal on hoolsuskohustus tagada reisijate julgeolek ja astuda selleks vajalikke samme. Kolleegium märgib seaduse kohaldamiseks lisaks, et kui reisikorraldaja siiski ei järginud reisijaid ohutsooni viies oma hoolsus- või kaitsekohustusi, võib nende rikkumine vaatamata ülesütlemisele anda reisijatele õiguse esitada nõudeid kohustuste rikkumise tõttu. Samuti saab reisikorraldaja hooletust või n.ö liigset riskijulgust kolleegiumi arvates võtta arvesse

§ 879

lg 2 esimese lause järgse mõistliku hüvitise arvestamisel reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest. See tähendab üldjuhul ka seda, et riskides korraldada reisi ohupiirkonda, peab reisikorraldaja arvestama ka ootamatute ja suuremate kuludega reisijate tagasitoomisel. IV 29. Kohtud ei tuvastanud kostjapoolse lepingu rikkumisega kahju tekitamist hagejatele, kuid kvalifitseerisid hagejate nõuded reisihinna tagastamiseks

§ 879lg 2 esimesest lausest tulenevalt.

Nimelt kaotab reisikorraldaja nimetatud sätte järgi õiguse reisitasule. Nõude õiguslikuks aluseks saab kolleegiumi arvates olla

§ 195lg 5.

Hagejad ei ole ümberkvalifitseerimist ka vaidlustanud. Kohtud on lugenud hagejate reisitasu tagastamise nõuded põhjendatuks ja kostja ei ole seda vaidlustanud. 30. Vaidluse all on siiski osaliselt kostja vastunõuded hagejate vastu tulenevalt

§ 879

lg 2 esimesest lausest, mille järgi võib reisikorraldaja nõuda reisijalt mõistlikku hüvitist osutatud või reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest, ning

§ 879

lg 3 esimesest lausest, mille järgi kannavad lepingupooled lepingu ülesütlemisel vääramatu jõu tõttu reisija tagasireisiga seotud lisakulud võrdsetes osades. Nimetatud sätete alusel jagatakse riske reisikorraldaja ja reisija vahel lepingu ülesütlemisel vääramatu jõu tõttu. 31. Kolleegiumi arvates ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel põhjendatud kohaldada

§ 876

lg 2 teist lauset, mille järgi ei või reisikorraldaja nõuda reisijalt hüvitist osutatud või reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest, kui reisijal puudub lepingu ülesütlemise tõttu huvi osutatud või veel osutatavate teenuste vastu. See säte reguleerib lepingu reisijapoolset ülesütlemist reisikorraldaja poolse lepingu olulise rikkumise korral, mida käesolevas asjas ei ole tuvastatud. Kolleegium ei näe põhjust kohaldada nimetatud sätet ka analoogia korras. See võiks kõne alla tulla

§ 879

lg 2 esimese lause järgse hüvitise suuruse määramisel, kui lepingu ülesütlemiseni oleks viinud kostjapoolsed rikkumised, mh teavitamiskohustuse rikkumine. Vaid sel juhul on põhjendatud, et reisikorraldaja peab rangemalt vastutama lepingu rikkumisest tulenevate tagajärgede eest. Iseenesest võib praegusel juhul mõista hagejate huvi puudumist vaid Egiptusesse lendamise ja seal üksnes kahe öö veetmise vastu, kuid

§ 879

ei anna reisijale sellist õigust, nagu on ette nähtud

§ 876lg-s 2.

See on omakorda põhjendatav sellega, et lepingu ülesütlemisel vääramatu jõu tõttu ei ole õiglane jätta kõiki riske reisikorraldaja kanda, vaid need tuleb jaotada mõlema poole vahel. Seega ei ole praegu õiguskorras lünka, mida saaks täita

§ 876lg 2 analoogia abil kohaldamise teel.

Kolleegium märkis eespool (otsuse p 24), et

§ 876

lg 2 kohaldamine ei olnuks välistatud reisija kahju hüvitise arvutamisel, kui kostja ülesütlemine ei kehtinuks ja reisiteenuste osutamine oleks katkestatud. 32. Kostja on tasaarvestanud hagejate nõuded oma järgmiste nõuetega hagejate vastu

§ 879

lg 2 alusel järgmiste kulude hüvitamiseks (I kd, tl 137): hageja I suhtes 1619 euro 55 sendi ulatuses, sh viisade eest 46 eurot 52 senti, majutuse ja transfeeri eest xxx eurot xxx senti,

1. märtsi
2. a lennu eest xxx eurot xxx senti,
3. aprilli
4. a lennu eest xxx eurot xxx senti ning bürookuludena 60 eurot; hageja II suhtes 1139 euro 72 sendi ulatuses, sh majutuse ja transfeeri eest xxx eurot xxx senti,
5. märtsi
6. a lennu eest xxx eurot xxx senti,
7. aprilli
8. a lennu eest xxx eurot xxx senti ning bürookuludena 60 eurot; hageja III suhtes 1264 euro 37 sendi ulatuses, sh viisade eest 34 eurot 89 senti, majutuse ja transfeeri eest xxx eurot xxx senti,
9. märtsi
10. a lennu eest xxx eurot xxx senti,
11. aprilli
12. a lennu eest xxx eurot xxx senti ning bürookuludena 60 eurot. Kostja hüvitas hagejatele enne kohtumenetlust Egiptuses kasutamata jäänud majutuse kulutused, mis ei kuulunuks kolleegiumi hinnangul

§ 879

lg 2 järgsete hüvitatavate mõistlike kulutuste hulka, kuna ka kostja ei pidanud eelduslikult neid kulutusi kandma. 33. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et viisa-, transfeeri- ja reisijate kasutatud majutuse kulutused on mõistlikud kulutused

§ 879

lg 2 esimese lause tähenduses, mille hüvitamist võis kostja põhimõtteliselt nõuda. Kohtud on need nõuded hagejate nõuetest põhjendatult maha arvanud ja hagejad ei ole seda ka kassatsioonimenetluses vaidlustanud. 34. Sarnaselt eespool mainitud kulutustega on kostja teinud ka kulutused lennureisi korraldamisele sihtkohta, hagejad reisijatena on seda teenust tarbinud ja need kulud tuleb mõistlikus ulatuses hüvitada.

§ 879lg 2 esimese lause alusel tuleb hüvitada sihtkohta lendamise kulud.

Maakohus leidis, et

1. märtsi
2. a lennukulud Tallinnast Sharm el Sheikhi tuleb jaotada lennuki kohtade arvu järgi, ringkonnakohus aga, et reisijate arvu järgi. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga. Kuna
3. märtsi
4. a lend toimus plaanipäraselt ning sel ajal puudus vääramatu jõu situatsioon, pidi kostja kui reisikorraldaja arvestama tavapärase majandustegevuse käigus sellega, et ta peab maksma lennuki kulud olenemata sellest, mitu kohta ta suudab lennukis välja müüa. Kostja ei kasutanud õigust reisilepingust taganeda reisijate arvu vähesuse tõttu, mis õigusele viitab

§ 867lg 2 p 7.

Pakettreisilepingu hilisem ülesütlemine vääramatu jõu tõttu ei saa panna kostjat sihtkohta reisikulude kandmise (jaotamise) osas paremasse positsiooni. 35. Sihtkohta reisi kulude juures on hagejad nii ringkonnakohtus kui ka kassatsioonkaebuses vaidlustanud ka selle, et kohtud jätsid nende kanda lennujaamamaksud mõlema suuna eest, kuigi

§ 879

lg 2 esimese lause kohaldamisel oleks võimalik olnud jätta vaid ühe suuna maksud. Ringkonnakohus ei ole apellatsioonkaebuse väitele sisuliselt vastanud, leides, et lennujaamamaksud on lennureisiga vältimatult kaasnev kulu (ringkonnakohtu otsuse lk 17), kuid jättes analüüsimata, kas põhjendatud oli jätta see kulu hagejate kanda ka lennuki Egiptusest Tallinna lennu eest. Kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata, mistõttu oleks alust saata asi ringkonnakohtusse lennujaamamaksudega seonduva selgekstegemiseks. Samas saab see tähendada reisija kohta hagejate endi väitest lähtudes 10 euro 50 sendi mahaarvamist. Menetlusökonoomiast lähtudes ja edasiste menetluskulude suurenemise vältimiseks leiab kolleegium, et ainuüksi selline võimalik viga ei õigusta asja tagasisaatmist. 36. Pakettreisilepingu ülesütlemisel vääramatu jõu tõttu võib reisikorraldaja

§ 879

lg 2 esimese lause järgi nõuda mõistlikku hüvitist mh reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest, s.t ka tagasilennukulude eest.

§ 879

lg 3 esimese lause järgi kannavad pooled sel juhul tagasireisiga seotud lisakulud võrdsetes osades. Lisakulusid tuleb hinnata korralise tagasireisi kuludega võrreldes. Kostja arvestas

1. aprilli
2. a tagasireisikuluks (Tallinn - Sharm el Sheikh - Tallinn) kokku xxx eurot xxx senti, mille kostja jagas lennukis olnud 65 reisija vahel, saades ühe reisija kuluks xxx eurot xxx senti. Hagejate vastu nõuet esitades jagas kostja iga reisija kohta tagasireisikulud (enda väitel

§ 879

lg 3 esimese lause alusel) kahega, st arvestas iga reisija kohta xxx eurot xxx senti (I kd, tl 137). Maakohus nõustus kostja arvestusega (vt maakohtu otsuse p 15). Ringkonnakohus jagas aga tagasireisikulu 90 lennukikohaga, saades ühe reisija kuluks xxx eurot xxx senti, mille jagas kahega (kuna tegu oli vaid tagasilennuga), saades kuluks reisija kohta xxx eurot xxx senti, mille jagas omakorda kahega, s.t arvestas reisija kohta xxx eurot xxx senti (ringkonnakohtu otsuse lk 17). 37. Kolleegiumi hinnangul on nii pooled kui ka kohtud mõistnud

§ 879lg-te 2 ja 3 vahekorda ebaõigesti.

Nagu märgitud (vt otsuse p 36), saab reisikorraldaja nõuda reisijalt tagasireisi hüvitamist mõistlikus ulatuses.

§ 879

lg 3 esimesest lausest (koostoimes

§ 879

lg 2 esimese lausega) järeldub, et vähemasti üldjuhul tähendab see, et reisijalt võib nõuda erakorralise tagasireisi eest kuludena kuni sama suurt tasu, kui korralise tagasireisi eest. Seega sõltub kulude hüvitamise ulatus ka reisija makstud reisitasu suurusest ja võib eri reisijate puhul olla erinev. Kui erakorralise tagasireisiga tekivad reisikorraldajale aga lisakulud võrreldes korralise tagasireisiga, saab ta ka nende hüvitamist nõuda, kuid

§ 879lg 3 esimesest lausest tulenevalt vaid pooles ulatuses.

Põhjendamatu ja vääramatu jõu olemusest tingitud riskijaotusega vastuolus on hagejate arusaam, et tagasireisi lugemisel korraliseks reisiks ei peaks nad selle eest midagi maksma. Seega pidanuks kostja oma arvutustes esmalt tegema kindlaks tagasireisikulude osa, mille hüvitamist ta saanuks reisijatelt

§ 879

lg 2 esimese lause ja lg 3 esimese lause alusel nõuda, s.t jagama kulud reisijate vahel, kellelt tal on õigus

§ 879lg 2 esimese lause alusel hüvitist nõuda.

Kui see jäänuks allapoole iga reisija kohta arvutatud korralise tagasireisi hinda või olnuks sellega võrdne, saanuks seda ühtlasi lugeda ka mõistlikuks hüvitiseks tagasireisi eest. Kui kulud on reisija kohta tema korralise tagasireisi kuludest suuremad, kuid kulusid saab vaatamata sellele pidada mõistlikeks

§ 879

lg 2 esimese lause mõttes, saab ületavast osast lisakuludena nõuda

§ 879lg 3 esimese lause alusel poole hüvitamist.

Lisakulude pidamine mõistlikuks sõltub paljuski asjaoludest, mh valitud veovahendist, reisijate äratoimetamise vajaduse pakilisusest jms. Reisikorraldajalt ei saa eeldada ka vaba tühja lennuki olemasolu sihtkohariigis, st hüvitis võib hõlmata ka lennuki tühjalt sihtriiki lendamise kulusid. Kolleegiumi arvates võib seejuures arvestada ka riske, mis reisi korraldamisega olid seotud, s.t n.ö riskipiirkonda reise korraldades peab reisikorraldajal olema ka suurem valmisolek reisijate kiireks tagasitoimetamiseks ja seega ka õigus reisijatelt vähem kulude hüvitamist nõuda.

1. Kuigi tagasireisiga seotud kulud ei ole eelnevast lähtudes (vt otsuse p 37) arvutatud täpselt ja kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-te 3-5 tõttu ise tõendeid hinnata ega asjaolusid tuvastada, ei saada kolleegium asja tagasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kolleegium leiab, et käesoleval juhul on võimalik summaliselt tõenäoliselt ebatäpne lahend erandlikult jätta muutmata, kuna vaidlusalune summa on väike ja asjaga seotud põhimõttelised õigusküsimused lahendatud. Seda põhjendab kolleegium vajadusega lahendada asi kiiremini ja säästlikumalt, vältides mh menetluskulude edasist suurenemist. Seejuures arvestab kolleegium ka poolte juba ainuüksi ringkonnakohtus kantud menetluskulusid (vt otsuse p 4), mis ületavad vaidlusaluseid nõudeid. Kostja enda arvutuse järgi saab tulla reisija kohta nõutavaks hüvitiseks xxx eurot xxx senti, ringkonnakohus luges selleks xxx eurot xxx senti, st erinevus on reisija kohta 125 eurot 48 senti. Ka arvutuse muutmisel ei saaks ringkonnakohus suurendada kostjale hüvitatavat summat maakohtuga võrreldes, sest kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Kolleegium arvestab ka kohtute võimalikke eksitusi reisijate kahjuks Egiptusesse reisi lennujaamamaksude arvutamisel (vt otsuse p 35), aga ka tagasireisi lennujaamamaksude arvutamisel. Lisaks on kohtud jätnud välja selgitamata, kas tagasireisil viibis ka n.ö korralisi reisijaid, tagasireisikulude võimalikku osalist hüvitatust isikute poolt, kes pidid
2. aprillil 2014 Egiptusse korraliselt lendama ja kelle lend tühistati, ning kas lastele anti reisitasu osas soodustusi ning kas ja kuivõrd võiks need mõjutada tagasireisi hüvitist. Sellele kõigele on hagejad juhtinud apellatsioonkaebuses tähelepanu, kuid ringkonnakohus ei ole neid väiteid hinnanud. Need võivad aga olla aluseks hüvitise vähendamiseks. Samas ainuüksi eelnev ei mõjutaks kokkuvõttes asja summalist lahendust oluliselt. 39.

§ 879

lg 2 esimese lause järgsete kuludena on kostja palunud arvestada ka 60 euro suurust bürookulu reisija kohta, mis tuleneb kostja kasutatud tüüptingimuste p-st 10.2. Ringkonnakohus ei ole pidanud p 10.2 kohaldatavaks, kuna see kehtivat sõnastuse järgi vaid juhul, mil reisiteenuseid ei ole veel osutatud. Alternatiivselt leidis ringkonnakohus, et bürookulud on lisakulud, mida pooled peavad

§ 879lg 3 teise lause alusel ise kandma.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust kasutaja kahjuks (

§ 39lg 1 teine lause).

Samuti on fikseeritud kulukokkulepe vastuolus

§ 882

tõttu reisija kasuks imperatiivse nii

§ 879

lg 2 esimese lausega (kuna ei võimalda kohtul kulude mõistlikkust hinnata) kui ka

§ 879lg 3 teise lausega muude lisakulude kandmise kohta. V 40. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud rikkunud Ts

MS § 432 esimest lauset, mille kohaselt ei saa menetluse lõpetamisel (praegusel juhul vastuhagi osas sellest loobumise tõttu) pöörduda uuesti kohtusse vaidluses sama hagiga sama kostja vastu samal alusel sama hagieseme üle. Kostja kassatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks ei ole alust. Kostja tugines menetluses esmalt tasaarvestusele (mis puudutas mh

1. aprilli
2. a lennukulusid, I kd, tl 49) ning alles seejärel esitas vastuhagi. Vastuhagist loobumisega loobus kostja üksnes neist nõuetest, mis ületasid hagejate nõudeid. Just selles osas on maakohus ka vastuhagi menetluse lõpetanud. Vastuhagist loobumisega ei lõpe kolleegiumi hinnangul varasema tasaarvestuse õiguslikud tagajärjed. Tasaarvestusavalduse aluseks olevaid arvutusi on aga võimalik menetluses vastavalt üldistele taotluste ja avalduste tähtaegade regulatsioonidele täpsustada.
3. Kuna kassatsioonkaebused jäävad rahuldamata ja menetluskulude nimekirju ei esitatud, jätab kolleegium mõlema kaebusega seotud menetluskulud poolte endi kanda.
4. Kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Henn Jõks, Villu Kõve, Jaak Luik