← Eesti

3-2-1-91-16

Obsah (7)§ 113§ 145§ 69§ 164§ 173§ 167§ 150

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-91-16 Otsuse kuupäev Tartu, 26. oktoober 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Malle

§ 113lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

  1. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine: „
  2. Hagi rahuldada osaliselt.
  3. Mõista Mati Luhalt ja Paap Toonelalt solidaarselt Andres Soosaare kasuks välja 107 659 eurot 42 senti, millest põhivõlgnevus on 67 072 eurot 98 senti, intressivõlgnevus 565 eurot 41 senti ja kuni
  4. oktoobrini 2016 sissenõutavaks muutunud viivis 40 021 eurot 3 senti.
  5. Mõista Mati Luhalt ja Paap Toonelalt solidaarselt Andres Soosaare kasuks välja 83,25%
  6. oktoobrist 2016 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni põhivõlgnevuselt 67 072 eurot 98 senti määras 25% aastas arvutatud viivisest.
  7. Mati Luhalt ja Paap Toonelalt kummaltki eraldi ei või nõuda kohtuotsuse täitmist suuremas ulatuses kui 140 000 eurot.
  8. Jätta kõigi kohtuastmete menetluskuludest 16,75% Andres Soosaare ja 83,25% solidaarselt Mati Luha ja Paap Toonela kanda.
  9. Mõista Mati Luhalt ja Paap Toonelalt solidaarselt Andres Soosaare kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 4331 eurot 86 senti (käibemaksuga).
  10. Mõista Andres Soosaarelt Mati Luha kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 681 eurot 73 senti (käibemaksuga).
  11. Mõista Andres Soosaarelt Paap Toonela kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 351 eurot 75 senti (käibemaksuga).
  12. Tasaarvestada poolte vastastikused menetluskulude nõuded (tervikresolutsiooni p-d 68) ja mõista selle tulemusena Mati Luhalt ja Paap Toonelalt solidaarselt Andres Soosaare kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja 3298 eurot 38 senti, samuti viivis nendelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni."
  13. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
  14. Tagastada Soos Investments OÜ-le Andres Soosaare eest kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  15. Andres Soosaar (hageja) esitas
  16. novembril 2014 Harju Maakohtule Mati Luha (kostja I) ja Paap Toonela (kostja II) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 80 568 eurot 15 senti, samuti intressi ja viivise.
  17. veebruaril 2015 vähendas hageja oma nõuet ja palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 67 072 eurot 98 senti, intressi 565 eurot 41 senti ja viivise 25% aastas tasumata põhivõlgnevuselt ja intressilt kuni kohustuste täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt laenas Nordea Bank Finland Plc (Nordea Bank Finland Eesti filiaali kaudu) (laenuandja) Kroonikate OÜ-le (laenusaaja)
  18. juuli 2011 laenulepingu (laenuleping) alusel 140 000 eurot. Samal päeval sõlmis laenuandja kostjaga II käenduslepingu, mille alusel tagas kostja II laenusaaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist.
  19. oktoobril 2012 sõlmis laenuandja kostjaga I käenduslepingu, mille alusel tagas kostja I laenusaaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Mõlema käenduslepingu järgi oli käendaja vastutuse rahaliseks ülempiiriks 140 000 eurot. Lisaks tagasid laenulepingu kohaselt laenulepingust tulenevat nõuet hageja kinnistule seatud hüpoteegid, kokku 113 504 eurot 40 senti, OÜ Mmuah ja OÜ Massimo garantiid. Kokku oli tagatiste väärtus 677 604 eurot 40 senti.
  20. oktoobril 2013 ütles laenuandja laenulepingu üles ning teatas sellest
  21. novembril 2013 mõlemale käendajale, nõudes käenduskohustuse täitmist.
  22. detsembril 2013 loovutas laenuandja nõude loovutamise lepingu alusel laenulepingust tulenevad laenuandja nõuded, k.a käenduslepingutest tulenevad nõuded, hagejale. Loovutatud nõue oli 81 451 eurot 18 senti. Sama palju maksis hageja ka nõude loovutamise eest. Kuna hageja antud hüpoteekide väärtus tagatiste koguväärtusest oli 16,75%, on hagejal käendajate vastu nõue 83,25% ulatuses. Kuna hageja ei kavatsenud täita endale kuuluvat nõuet oma kinnistu arvel, siis leppisid laenuandja esialgse võlausaldajana ja hageja kokku hüpoteekide kustutamises. Hageja esitab hagi nõude loovutamise lepingu alusel. Menetluse käigus leidis hageja, et tema nõue on olemuslikult võlaõigusseaduse (

) § 69 lg 2 järgne tagasinõue ning tagasinõude suurust ei mõjuta asjaolu, et hageja varale seatud hüpoteegid on kustutatud. Käendajad ei vabane vastutusest seetõttu, et võlausaldaja nõude tagamiseks oli seatud mitu tagatist ning üks tagatise andja täitis võlausaldaja nõude. Kostjad vastutavad solidaarvõlgnikena. Hagejal on õigus esitada viivisenõue laenulepingus sätestatud määras. Hageja ei ole muutnud pärast hagi esitamist hagi alust ja eset. 2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja I leidis, et käenduse andmine oli tingitud asjaolust, et kostja, hageja, laenusaaja ja selle osanikud olid sõlminud ühise tegutsemise lepingu. Kostja I kui käendaja vastutuse välistab

§ 145lg 5.

Hageja kui võlausaldaja on kokkuleppel senise võlausaldajaga laenu tagatisi vähendanud, millega on vähenenud ka käendajate vastutus. Laenulepingust võis käendaja eeldada, et võlausaldaja realiseerib esmalt hüpoteegid ja põhivõlgniku varale seatud kommertspandi. Ebaselge on võlgnevuse arvestus. Viivise arvestus ei saa olla korrektne. Hageja on muutnud hagi alust ja eset. Algselt tugines hageja laenulepingule, kuid hiljem sellele, et ta on solidaarvõlgnikuna täitnud kohustuse ja tal on regressiõigus teiste võlgnike vastu. Kostja II leidis, et hagi võib olla vastuolus hea usu põhimõttega, sest hagejale loovutati ka laenusaaja varale seatud kommertspant. Laenusaajal on piisavalt vara, mille arvel kohustust täita. Arvestades kõigi tagatiste väärtust, oleks kummagi kostja osa 15,64%. Hageja saaks kummaltki kostjalt nõuda üksnes 10 605 eurot 18 senti. Kostja II ei nõustunud ka kõrvalnõuete arvutusega.

  1. Harju Maakohus rahuldas
  2. septembri
  3. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 83 473 eurot 62 senti, sh põhivõlgnevus 67 072 eurot 98 senti, sissenõutavaks muutunud intress 565,41 eurot, viivis 169 eurot 69 senti kuni nõude loovutamiseni ja 15 665 eurot 54 senti kuni hagiavalduse esitamiseni, samuti edasiulatuva viivise 25% aastas põhivõlgnevuselt hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast
  4. novembrist 2014 kuni selle täieliku tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostjate kanda, mõistes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 2491 eurot 40 senti ja edasiulatuva viivise seadusjärgses määras. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei muutnud hageja menetluse käigus hagi alust ega eset. Hageja ei muutnud neid faktilisi asjaolusid, millele tuginedes ta nõude esitas. Hageja on kogu aeg nõudnud raha väljamõistmist kostjatelt. Hageja on täiendanud oma õiguslikku käsitlust. Seadus ei välista tagatise andja võimalust omandada võlausaldajalt nõue kirjaliku lepingu alusel. Sellises olukorras tuleb nõude põhjendatuse hindamisel lähtuda eeskätt lepingust, arvestades seejuures

-i sätteid, mis tagavad teistele tagatiste andjatele teatud õigused. Nõude loovutamise lepinguga astus hageja senise võlausaldaja asemele ning hagejal oli õigus valida, kas ta esitab käendajate vastu osavastutusest tuleneva nõude seaduse alusel või solidaarse nõude loovutamise lepingu alusel. Tegemist ei ole enam ainult tagatise andnud isikute vahelise sisesuhtega. Kostjad vastutasid käendajatena solidaarselt. Kuivõrd nõuet ei taganud enam hageja kinnistule seatud hüpoteegid, vähendas hageja nõuet summa võrra, mis oleks seaduse alusel jäänud hageja kanda. Ainuüksi ühe tagatise andja kohustuse täitmine ei toonud kaasa käenduslepingust tuleneva kohustuse peaaegu täielikku lõppemist. Käendaja vastutus ei saanud väheneda rohkem, kui oli hageja enda kohustuse osa, arvestades teisi kehtivaid käendusi. Kostjale I ei saanud nõude loovutamise lepingu sõlmimisest ja hüpoteekide kustutamisest tekkiv kahju olla suurem kui olukorras, kus nõude loovutamise lepingut ei oleks sõlmitud ja hageja oleks tagatise andjana nõude rahuldanud, misjärel oleks hagejale nõue üle läinud seaduse alusel. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu peaks käendaja nõude loovutamise lepingu sõlmimisel olema paremas olukorras, kui nõude loovutamise lepinguta. Kostja kui käendaja vastutus vähenes sama summa võrra, mille ulatuses ei oleks hageja saanud kostja vastu nõuet esitada siis, kui nõue oleks üle läinud seaduse alusel, ehk 16,75% võrra. Tagatiste koguväärtuse hulka ei pidanud arvutama laenusaaja varale seatud kommertspanti, sest laenusaaja pankrotimenetlus lõpetati raugemise tõttu. Kuivõrd hageja põhinõue kostjate vastu tuleb nõude loovutamise lepingu alusel rahuldada, tuleb rahuldada ka hageja intressi- ja viivisenõue. Hageja viivisenõue lepingulise viivise määra alusel on põhjendatud. Hageja ei saa nõuda kostjatelt viivist tasumata jäänud intressilt ja viivisenõue tuleb rahuldada osaliselt. 4. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas, ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 12. veebruari 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega mõistis kummaltki kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 16 827 eurot 81 senti, samuti sissenõutavaks muutunud viivise 2940 eurot 36 senti ja edasiulatuva viivise

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni võlgnevuse tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui 16 827 eurot 81 senti. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest jättis kohus 66,43% hageja ja 33,57% kostjate kanda. Menetluskulude tasaarvestuse tulemusel mõistis kohus hagejalt välja menetluskulud kostja I kasuks 2111 eurot 41 senti ja kostja II kasuks 802 eurot 74 senti, samuti viivise. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja muutnud hagi eset ega alust. Kuivõrd nõuet ei taganud enam hageja enda kinnistule seatud hüpoteegid, vähendas hageja ka õigesti oma nõuet 16,75% võrra. Solidaarse nõude esitamisest ei saa aga järeldada, et hageja on õiguskaitsevahendina valinud solidaarse nõude ehk nõude loovutamise lepingu alusel omandatud nõude. Seaduse alusel on hagejal osavastutusest tulenev nõue eraldi kummagi kostja vastu. Et seaduse alusel solidaarse nõude esitamine oli ekslik, siis ei saa järeldada, et hageja valis õiguskaitsevahendina nõude loovutamise lepingu alusel. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et nõue läks hagejale üle esmajoones nõude loovutamise lepingu alusel. Kui mitu isikut annavad tagatise kolmanda isiku kohustuse täitmiseks, tekib tagatise andjate vahel võlasuhe, mis vastab solidaarvõlgnike sisesuhte tunnustele. Hageja, vähendades oma nõuet kostjate vastu tema enda kinnistule seatud hüpoteekide väärtuse võrra, on nõude esitamisel lähtunud tagatise andjate vahelisest osavastutusest. Maakohus on möönnud, et praegusel juhul ei ole tegemist tavalise solidaarsuhtega, vaid hageja vastutus on piiratud talle kuuluva tagatise väärtusest lähtudes. Rahuldades hageja solidaarse nõude, on maakohus põhjendamatult suurendanud kostjate vastutust nende tagatise andjate osade võrra, kelle vastu ei ole hageja nõuet esitanud. Tagasinõude lahendamisel tuleb kostjate vastutuse ulatuse osas arvesse võtta kummagi kostja tagatise väärtust. Kummagi kostja vastutus on piiratud 16 827 euro 81 sendiga (20,66%), selles osas tuleb hagi osavastutuse alusel rahuldada. Kuivõrd hagejale on nõue kostjate vastu üle läinud seaduse alusel, ei saa hagejal olla kostjate vastu viivisenõuet lepingulise viivisemäära alusel. Kuna kummagi kostja vastutus on piiratud, ei ole piirsummat ületav viivisenõue põhjendatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus muutis maakohtu otsust, ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohtu otsusest võimalik aru saada, miks tuleb hagi rahuldada seaduse, mitte lepingu alusel. Otsusest ei ole selge, millistel põhjustel prevaleerib praeguses asjas

§ 69sama seaduse § 164 lg 2 kohaldamise üle.

Hageja tugines nõude loovutamise lepingule ja soovis omandatud nõude realiseerimist käenduste arvel. Kuigi hageja avaldas, et nõue läks üle ka seaduse alusel, ei ole hageja avaldanud, et ta ei tugine nõude loovutamise lepingule. Arusaamatu on ringkonnakohtu järeldus, et hageja ei esitanud nõuet nõude loovutamise lepingu alusel. Kui ringkonnakohtul tekkis küsimus nõude õiguslikust alusest, siis oleks kohus pidanud laskma hagejal oma seisukohta selgitada. Õiguslikult on võimalik esitada nõue konkureerivatel õiguslikel alustel. Käendajad ei ole halvemas olukorras võrreldes sellega, kui nõue läheks üle seaduse alusel, sest käendajate vastutuse lõplik ulatus

§ 69

alusel ei muutu.

§ 145

lg 5 ei kohaldu olukorras, kus esialgse võlausaldaja asemele astub nõude loovutamise teel esialgsele võlausaldajale tagatise andnud isik, s.o koormatud kinnistu omanik, ja koormatud kinnistu omanik otsustab hüpoteegi kustutada. Ei ole mõistlik ega loogiline eeldada, et võlausaldaja täidaks teise isiku vastu suunatud nõude oma vara arvel. Hageja möönab, et teisi tagatise andjaid ei saa seada selles osas halvemasse olukorda, et hüpoteegi olemasoluga ei arvestata teiste tagatise andjate vastutuse ulatuse määramisel. Praeguse asja eripäraks on asjaolu, et põhivõlgnik on lõppenud raugemisega pankrotti välja kuulutamata. Seetõttu vähendas hageja oma nõuet selle summa võrra, mis oleks jäänud tema kui ühe tagatise andja kanda.

  1. Kostjad paluvad jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 5 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegium peab võimalikuks jätta jõusse maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hagi põhivõlgnevuse, intressi ja kuni nõude loovutamiseni välja mõistetud viivise osas. Materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistab Riigikohus maakohtu otsuse alates nõude loovutamisest välja mõistetud viivise osas ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Menetluskulud jaotab kolleegium ümber, määrates kindlaks menetlusosaliste menetluskulud. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
  3. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas hagi tuli rahuldada nõude loovutamise lepingu alusel või

§ 69

lg 7 alusel ning kas kostjad vastutavad sellest tulenevalt hageja ees solidaar- või osavõlgnikena. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kuidas mõjutab käendajate vastutust hageja esialgsele võlausaldajale põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamiseks antud hüpoteegi kustutamine.

  1. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: ·
  2. juulil 2011 sõlmisid laenuandja ja laenusaaja laenulepingu 140 000 euro laenamiseks; ·
  3. juulil 2011 sõlmisid laenuandja ja kostja II käenduslepingu, mille alusel tagas kostja II laenusaaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist kuni 140 000 euro ulatuses; ·
  4. augustil 2011 seati laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks hagejale kuuluvale kinnistule esimesele järjekohale hüpoteek 1 365 000 krooni ja teisele järjekohale hüpoteek 26 265 eurot; · laenulepingu järgi tagasid laenulepingust tulenevaid nõudeid lisaks kommertspandid laenusaaja varale, Taavi Aunre käendus ja Pomme OÜ garantii; ·
  5. oktoobril 2012 sõlmis laenuandja kostjaga I käenduslepingu, mille alusel tagas kostja I laenusaaja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist kuni 140 000 euro ulatuses; ·
  6. oktoobril 2012 sõlmitud laenulepingu muudatuslepingu nr 2 kohaselt tagasid lisaks hageja kinnistule seatud hüpoteekidele ja kostjate käendusele laenulepingust tulenevaid nõudeid veel kommertspandid laenusaaja varale ja OÜ Massimo ning OÜ Mmuah garantiid; ·
  7. novembril 2013 teavitas hageja kostjaid laenulepingu ülesütlemisest alates
  8. detsembrist 2013; ·
  9. detsembril 2013 sõlmis laenuandja hagejaga nõude loovutamise lepingu, millega loovutas hagejale laenulepingust tulenevad nõuded koos kostjate käendustega; · hageja tasus laenuandjale nõude loovutamise eest 81 451 eurot 18 senti; ·
  10. aprillil 2014 kustutati hageja kinnistule laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks seatud hüpoteegid.
  11. Kolleegiumi hinnangul on kohtud õigesti leidnud, et hageja ei muutnud menetluse käigus hagi eset ega alust. Küll on ringkonnakohus põhjendamatult jätnud kontrollimata hageja nõude loovutamise lepingu alusel esitatud nõude põhjendatuse. Nõude õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida hageja täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Näiteks on Riigikohus varem leidnud, et kui kohus jõudis järeldusele, et kostja ei vastuta kahju eest lepingu alusel, siis pidi kohus kaaluma, kas hagi ese ja esitatud asjaolud võimaldavad vaidluse lahendada süül põhineva deliktilise vastutuse sätete alusel (Riigikohtu
  12. mai
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12, p 13). Eelnevast tulenevalt on kolleegiumi hinnangul võimalik, et võlausaldajal on nõue nii lepingu kui ka seaduse alusel ning menetluses on tal võimalik valida, kummal alusel ta nõude esitab. Samuti võib võlausaldaja tugineda erinevatele nõudealustele alternatiivselt. Sellisel juhul ei ole tegemist alternatiivsete nõuete esitamisega TsMS § 370 lg 2 mõttes, vaid hageja kasutab oma nõude põhjendamiseks erinevaid asjaolusid ja vastavaid norme. Praeguses asjas ei ole vaidlust selles, et hageja on juba maakohtu menetluses tuginenud nii nõude loovutamise lepingule kui ka seadusest tulenevale solidaarvõlgniku tagasinõudele teiste tagatiste andjate vastu (I kd, tl-d 2-4; II kd, tl-d 27-28). Hagi muutmiseks ei peeta esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid (TsMS § 376 lg 4 p 1). Maakohtu istungil väljendas hageja seisukohta, et nõue tugineb esiteks seadusele ning alternatiivselt nõude loovutamise lepingule (II kd, tl 69). Sellises olukorras kontrollis maakohus põhjendatult esiteks, kas hageja solidaarnõuet on võimalik rahuldada

§ 69alusel kui solidaarvõlgniku tagasinõuet teiste tagatiste andjate vastu.

Kui kohus tuvastas, et hageja solidaarset nõuet kostjate vastu ei ole võimalik rahuldada seaduse alusel, oli kohtul kohustus kontrollida, kas seda nõuet (sama suurt solidaarset nõuet) on võimalik rahuldada lepingu alusel. Eelnevast tulenevalt lahendas maakohus põhjendatult hageja nõude loovutamise lepingu alusel. Ringkonnakohus on põhjendamatult hagi lahendamisel nõude loovutamise lepingu kõrvale jätnud. 12. Kolleegium märgib, et kostja on iseenesest õigesti leidnud, et sama nõue saab kehtivalt üle minna vaid üks kord. See tähendab, et kui hageja nõue on üle läinud nõude loovutamise lepingu alusel, siis ei saa sama nõue enam üle minna seaduse alusel. Eelnimetatut kinnitab

§ 164

lg 3, mille kohaselt juhul, kui sama võlausaldaja loovutab korduvalt sama nõude, loetakse kehtivaks varasem loovutamine.

§ 173

lg 2 kohaselt kohaldatakse seaduse alusel nõude üleminekule nõude loovutamise kohta sätestatut. Praegusel juhul on lepingupooled aga kokku leppinud, et nõue loetakse hagejale üle läinuks hetkest, mil kogu ostuhind on debiteeritud hageja arvelduskontolt (nõude loovutamise lepingu p 1.6, I kd, tl 47). Seega läks nõue lepingu alusel üle samal ajal, kui võlgniku kohustuse täitmine (ostuhinna ulatuses). Sellises olukorras ei ole alust asuda seisukohale, et nõude üleminek seaduse alusel oleks olnud

§ 164lg 3 järgi välistatud.

Samuti on Riigikohus näiteks kindlustusandja tagasinõude kontekstis varem leidnud, et võlausaldajal võivad olla paralleelselt lepinguliselt loovutatud nõue ja seaduse alusel üle läinud nõue (Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04, p 14).
  3. Kohtud on põhjendatult leidnud, et hageja esitatud solidaarnõuet ei olnud alust rahuldada

§ 173

lg 3 p 2 ja

§ 69

järgi.

§ 173

lg 3 p 2 kohaselt läheb nõue seaduse alusel üle isikule, kes täidab kohustuse seetõttu, et tema varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine.

§ 69

lg 2 kohaselt läheb solidaarkohustuse täitnud võlgnikule üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas.

§ 69

lg 7 järgi kohaldatakse

§ 69

lgtes 1-6 sätestatut vastavalt ka nende isikute vahelisele suhtele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks.

§ 69

lg 1 kohaselt peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti.

§ 69

kohaldatakse ka nende isikute vahelistele suhetele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks. Seega võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) vähemalt selles osas solidaarvõlgnikega (Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14, p 19). Solidaarvõlgnikel on sisesuhtes osavastutus (Riigikohtu 8. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-10, p 10).

§ 69

lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Tagasinõude väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes (Riigikohtu 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14, p 20). Eelnevast tulenevalt saaks hageja

§ 173

lg 3 p 2 ning

§ 69

järgi tagasinõude esitamisel nõuda kummaltki käendajalt vaid tagatise andjate sisesuhtes neile langeva osa tasumist. 14. Küll aga on maakohus õigesti leidnud, et kostjad käendajatena vastutavad hageja ees solidaarvõlgnikena nõude loovutamise tulemusel.

§ 164

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale.

§ 164

lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

§ 167

lg 1 kohaselt lähevad nõude loovutamisel nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, üle uuele võlausaldajale. Eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. Praegusel juhul on nõude loovutamise lepingus kokku lepitud ka käenduste üleminek (nõude loovutamise lepingu p 1.3). Seega on hageja astunud võlausaldaja asemele ning põhimõtteliselt võib nõuda käendajatelt käenduskohustuse täitmist. Kaaskäendajad vastutavad võlausaldaja ees solidaarselt (

§ 150). 15.

Kolleegium ei nõustu siiski hageja väitega, nagu ei oleks

§ 145

lg 5 kohaldatav juhul, kui esialgse võlausaldaja asemele astub nõude loovutamise teel esialgsele võlausaldajale tagatise andnud isik. Seadus ei näe ette olukorda, kus käendajal ei oleks võimalik esitada võlausaldajale vastuväiteid tulenevalt võlausaldaja enda tegevusest.

§ 145

lg 5 kohaselt, kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem.

§ 145

lg 5 järgi on käendaja vastutuse vähenemise kontrollimisel määrav käenduslepingu sõlmimise aeg, mil käendaja jaoks selgub, millise nõude eest ta vajaduse korral vastutama peab. Samuti selgub käenduslepingu sõlmimisel eelduslikult see, kas võlausaldajal on oma nõude tagamiseks ka muid tagatisi (Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-14, p 14). Praegusel juhul oli nii kostjaga I kui ka II käenduslepingu sõlmimise ajal laenuandja kasuks seatud laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks hageja kinnistule hüpoteegid. Vaidlust ei ole ka selle üle, et pärast nõude loovutamist on hüpoteegid kustutatud. Seega on võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenenud käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud tagatised.

§ 145

lg 5 järgi käendaja vastutuse vähenemisel on siiski määrav käendajale tekkinud kahju. Kolleegiumi arvates tuleb sellises olukorras kahju arvestamiseks võrrelda käendaja positsiooni olukorraga, milles käendaja oleks olnud, kui nõuet ei oleks loovutatud ühele tagatise andjatest, kes hüpoteegi vastavalt kustutas. Kui hüpoteegid oleksid säilinud ja käendajalt oleks nõutud võlgniku nõude rahuldamist, siis oleks käendaja saanud

§ 69

lg-te 1, 2 ja 7 alusel esitada tagasinõude muuhulgas pantija vastu temale langeva osa ulatuses (vt ülal p 13). Eelnevast tulenevalt vähendas hageja põhjendatult põhinõuet kostjate vastu temale

§ 69järgi langeva osa ulatuses.

Kuivõrd maakohtu otsuse järeldused põhivõlgnevuse, intressi ja kuni nõude loovutamiseni sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmisel on õiged, siis peab kolleegium võimalikuks jätta maakohtu otsuse selles osas jõusse, arvestades põhjenduse osas kolleegiumi seisukohti. 16. Küll aga peab kolleegium vajalikuks tühistada maakohtu otsuse osaliselt viivise väljamõistmise osas. Kuivõrd õiguslikult põhjendatud viivise väljamõistmiseks ei ole vaja täiendavaid asjaolusid tuvastada, peab kolleegium võimalikuks teha alates nõude loovutamisest viivise väljamõistmise osas uue otsuse. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja kinnisasjale kantud hüpoteek oleks katnud ka põhivõlgnevuselt arvestatava viivise vähemalt osas, mille eest hageja oleks

§ 69järgi tagatise andjate sisesuhtes vastutanud (ülal p 13).

Kolleegiumi arvates tuleb vastavalt kostjatelt väljamõistetava viivise summat vähendada. Sealjuures vähendas hageja ka ise maakohtu menetluses 16,75% ulatuses nõude sissenõutavaks muutumisest kuni nõude loovutamiseni arvutatud viivise summat (II kd, tl 29). Maakohtu otsuse kohaselt oli hageja osa tagatise andjate omavahelisest suhtest 16,75% (maakohtu otsuse p 69). Seda kostjad apellatsioonimenetluses ka ei vaidlustanud. Lepingus sätestatud viivise määr on 25% aastas. Põhivõlgnevus oli 67 072 eurot 98 senti. Viivise määr ühes päevas oli seega 45 eurot 94 senti. Nõude loovutamisest (

  1. detsember 2013) on käesoleva otsuse tegemise päevaks (
  2. oktoober 2016) möödunud 1042 päeva. Arvates sissenõutavaks muutunud viivisest maha 16,75%, tuleb Riigikohtu otsuse tegemise seisuga kostjatelt välja mõista 39 851 eurot 34 senti. Samuti jääb edasiulatuvalt arvutatavast viivisest kostjate kanda 83,25%. Kuivõrd mõlema kostja vastutus on käenduslepingu kohaselt piiratud 140 000 euroga, siis tuleb vastavalt piirata ka kummaltki kostjalt väljamõistetavat kogusummat. Seega ei tohi kummaltki kostjalt nõuda põhivõlgnevuse, intressi ja viivise katteks rohkem kui 140 000 eurot.
  3. Kuna vaidluse lahendamise tulemusena rahuldatakse nii hagi kui ka kassatsioonkaebus osaliselt, tuleb poolte kõigi kohtuastmete menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi ja § 171 lg-s 1 sätestatut arvestades jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seda arvestades jääb hageja kanda 16,75% ja solidaarselt kostjate kanda 83,25% kuludest. TsMS § 165 lg 2 esimese lause kohaselt vastutavad kostjad juhul, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, menetluskulude eest samuti solidaarselt.
  4. TsMS § 174 lg 5 järgi määrab kolleegium kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud. Maakohtule esitatud avalduse kohaselt oli hageja menetluskuluks riigilõiv 1306 eurot 66 senti ja õigusabikulu 3534 eurot 10 senti. Oma menetluskuludest palus hageja kostjatelt välja mõista 83,25%. Maakohus pidas hageja põhjendatud õigusabikuluks 1686 eurot (käibemaksuga) ja pooled seda apellatsiooniastmes ei vaidlustanud, seega saab ka kolleegium sellisest põhjendatud õigusabikulust lähtuda. Arvestades tasutud riigilõivu ja hageja taotlust kulude osaliseks hüvitamiseks, mõistis maakohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulu 2491 eurot 40 senti. Kuigi maakohus leidis valesti, et kõik maakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta kostjate kanda, on menetluskulud kostjatelt vastavalt hageja taotlusele tegelikult välja mõistetud 83,25% ulatuses ehk hagi rahuldamise proportsiooni arvestades. Seega tuleb kostjatel solidaarselt hüvitada hagejale maakohtu menetluskuludest 2491 eurot 40 senti. Ringkonnakohus määras kindlaks kostjate põhjendatud menetluskulud maakohtus, leides, et kostjal I oli selleks õigusabikulu 4070 eurot (käibemaksuga) ja kostjal II õigusabikulu 2100 eurot (käibemaksuga). Kulude sellist kindlaksmääramist ei ole pooled kassatsiooniastmes vaidlustanud, seega saab ka kolleegium sellest lähtuda. Arvestades kulude jaotust, tuleb hagejal hüvitada maakohtu menetluskuludest kostjale I 681 eurot 73 senti ja kostjale II 351 eurot 75 senti. Hageja apellatsioonimenetluse põhjendatud menetluskuluks määras ringkonnakohus õigusabikulu 754 eurot 86 senti (käibemaksuga). Hageja apellatsioonimenetluse kulude põhjendatust ei ole kassatsiooniastmes vaidlustatud, seega saab kolleegium sellest lähtuda. Hageja apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks tuleb kostjatelt solidaarselt kulude jaotust arvestades välja mõista 628 eurot 42 senti (käibemaksuga). Kostjad ringkonnakohtus apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist ei taotlenud. Hageja kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Hageja palus mõista kostjatelt kassatsiooniastme õigusabikulude katteks välja 2352 eurot 90 senti (käibemaksuga). Taotluse kohaselt kulus hageja esindajal 2 tundi ringkonnakohtu istungi protokolli ja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ning suhtlusele kliendi ja teiste pooltega, 8 tundi 30 minutit kassatsioonkaebuse koostamiseks ning 6 tundi ja 30 minutit täiendavate seisukohtade koostamiseks. Õigusteenuse tunnihind oli 115 eurot (käibemaksu arvestamata). Kostjad ei ole hageja menetluskulude kohta seisukohta esitanud. Kolleegium leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on osaliselt põhjendatud ja vajalikud. Riigikohus ei nõudnud hagejalt täiendavat seisukohta, lisaks on selles korratud juba varem esitatud seisukohti. Seda arvestades saab hageja kassatsioonimenetluse põhjendatud õigusabikuluks pidada 1455 eurot 90 senti (käibemaksuga). Arvestades kulude jaotust, tuleb kostjatel hüvitada sellest hagejale 1212 eurot 4 senti. Kostjad ei ole kassatsiooniastme menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kokku tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja mõista 4331 eurot 86 senti (käibemaksuga). Hagejalt tuleb kostjatele menetluskulude hüvitamiseks välja mõista kostja I kasuks 681 eurot 73 senti (käibemaksuga) ja kostja II kasuks 351 eurot 75 senti (käibemaksuga). Vastavalt TsMS § 445 lg 1 teisele lausele tuleb poolte vastastikused menetluskulude nõuded tasaarvestada, selle tulemusena tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 3298 eurot 38 senti. Tasaarvestus ei puuduta kostjate omavahelist suhet hagejale menetluskulude hüvitamisel. Pooled on taotlenud vastaspoolelt väljamõistetavatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmist

§ 113lg 1 teise lause järgi.

Et tasaarvestuse tulemusena lõppevad poolte vastastikused nõuded kattuvas osas, tuleb viivis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista tasaarvestuse tulemusena hüvitamata jäävalt menetluskulude osalt 3298 eurot 38 senti. 19. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Malle Seppik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.