Obsah (11)

§ 383§ 124§ 388§ 691§ 390§ 378§ 391§ 235§ 371§ 174§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-98-16 Määruse kuupäev Tartu, 26. oktoober 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik Kohtuasi OSAÜHINGU

) § 377 lg-le 1, § 378 lg 1 p-le 1, § 378 lgle 4, § 381 lg-le 2, § 388 lg-tele 1 ja 3 ning § 387 lg-le

1. Hageja on piisavalt põhistanud nõuet ja hagi tagamise aluseks olevaid asjaolusid. Kohtulik hüpoteek ei takista kostja igapäevast toimetulekut ja majandustegevust, kuid tagab hagejale hagi rahuldamisel võimaluse koormatud kinnisasja arvel oma nõue rahuldada. Kostjale kuuluvale kinnisasjale hüpoteegi seadmine ei ole kostjat ülemäära koormav, kuni kohus annab vaidlusalusele õigussuhtele hinnangu.
2. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ja jätta uue määrusega hagi tagamise avaldus rahuldamata. Kostja leidis mh, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata.

§ 383

lg 2 järgi on rahalise nõude korral tagatise määramine imperatiivne ja selle miinimumiks on 5% nõudesummast. Säte käsitleb rahalise nõudega hagi alusel nõutavat rahasummat, millelt määratakse mh riigilõiv (

§ 124), mitte hagi tagamise avalduses märgitud summat.

Seega tulnuks tagatist arvutada 214 289 eurolt 63 sendilt, millest 5% on 10 714 eurot 48 senti.

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
3. aprilli
4. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja hagi tagamise avalduse uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule. Ringkonnakohus märkis, et määruse peale ei saa edasi kaevata. Ringkonnakohtu määruse järgi jättis maakohus asja materjalide kohaselt
5. jaanuaril 2016 hagi tagamise avalduse käiguta, kohustades hagejat muu hulgas märkima hüpoteegisumma ja maksma sellelt tagatist 5% ulatuses. Hageja täpsustas
6. jaanuaril 2016 hagi tagamise avaldust, paludes seada hüpoteegi summaga 60 000 eurot, ja maksis
7. jaanuaril 2016 tagatist 3000 eurot. Maakohus jättis tähelepanuta, et

§ 383

lg 11 kohaselt tagab kohus rahalise nõudega hagi üksnes juhul, kui antakse tagatis vähemalt 5 protsendi ulatuses nõudesummalt, kuid mitte vähem kui 32 euro ja mitte rohkem kui 32 000 euro ulatuses. Praeguses asjas oli nõudesumma 214 289 eurot 63 senti ja hageja oleks pidanud maksma hagi tagamise saavutamiseks sellelt summalt tagatist mitte vähem kui 5%, s.o 10 714 eurot 48 senti. Maakohus leidis valesti, et tagatis tuleb anda hüpoteegisumma suuruse järgi, ja andis hagejale tagatise maksmiseks ebaõige juhise. Kuna

§ 383

lg 11 on imperatiivne norm, on selle rikkumine oluline ja toob endaga igal juhul kaasa hagi tagamise määruse tühistamise. Menetlusökonoomia kaalutlusel ei andnud ringkonnakohus hinnangut muudele määruskaebuse väidetele. Maakohus peab andma avalduse uuel läbivaatamisel hagejale tähtaja puuduse kõrvaldamiseks - täiendava tagatise tasumiseks. Kui hageja seda ei tasu, jätab kohus

§ 383lg 2 alusel hagi tagamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta jõusse maakohtu määrus. Hageja palus ka mõista kostjalt välja 270 eurot esindajatasu. Hageja leiab, et tal on õigus ringkonnakohtu määruse peale kaevata, kuna tagatava hagi hind on üle 63 900 euro. Tagatisraha 5% tuleks arvestada tagatava nõude summalt, mis on praeguses asjas 3000 eurot (5% × 60 000).

§ 388

lg 2 sätestab, et hüpoteegisummaks on tagatava nõude summa, mis kantakse kinnistusraamatusse. Kui hageja peaks hakkama tasuma tagatist kogu hagisummalt, samal ajal teades, et kostjal hagi rahuldamiseks niigi vara napib, kaotab hagi tagamise instituut oma tähenduse hagihinnalt tasumisele kuuluv riigilõiv ja tagatissumma on omavahel ebaproportsionaalsed. 7. Kostja leiab vastuses määruskaebusele, et see ei ole põhjendatud.

§ 383lg 11 kasutab sõna "üksnes", mis viitab normi imperatiivsele iseloomule.

Samuti on selles normis nimetatud expressis verbis nõudesummat, mitte hüpoteegisummat. Kostja märkis Riigikohtus kantud menetluskulude suuruseks 875 eurot 52 senti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada. Määruskaebus tuleb jätta

§ 691p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ning ringkonnakohtu määrus muutmata.

9. Kolleegium märgib esmalt seda, et hagejal on

§ 390

lg 1 järgi kaebeõigus ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu hagi tagamise määruse, kuigi tühistamine ei olnud lõplik, vaid asi saadeti tagasi maakohtule hagi tagamise avalduse lahendamise ühe eelduse puuduliku lahendamise tõttu. Tagatava hagi hind ületab 63 900 eurot. Samas märgib kolleegium, et hageja ei ole oma seisukohtades järjekindel, kui seostab oma kaebeõiguse suure hagihinnaga, kuid leiab, et tagatise suuruse üle otsustades tuleks lähtuda tagatise eeldatavast väärtusest, mitte nõudesummast, millega

§ 124lg 1 järgi raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind määratakse.

10. Kassatsiooniastmes vaidlustab hageja ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt tuleb

§ 383

lg 11 alusel hagi tagamise kautsjoni suuruse arvutamisel lähtuda (hagi)nõude summast. Kolleegium nõustub selles küsimuses ringkonnakohtu seisukohaga.

§ 383

lg 11 esimese lause kohaselt tagab kohus rahalise nõudega hagi üksnes juhul, kui antakse tagatis vähemalt 5% ulatuses nõudesummalt, kuid mitte vähem kui 32 eurot ja mitte rohkem kui 32 000 eurot. Tegemist on selge õigusnormiga, mille teistsuguseks tõlgendamiseks või analoogia alusel lünga täitmiseks ei ole põhjendatud alust. Ka Riigikohtu varasem praktika on lähtunud sellest, et tagatist tuleb maksta nõudesumma suuruse järgi (vt nt Riigikohtu 11. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-10, p 11; Riigikohtu 10. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-15, p 10). Hageja seisukohaga ei saa nõustuda mh ka seetõttu, et sel juhul tekiks vajadus pea iga

§ 378

lg-s 1 loetletud hagi tagamise abinõu taotlemise korral hakata määrama selle abinõu nn hinda tagatise määramise tähenduses. See ei oleks aga paljudel juhtudel võimalik ning tekitaks ka täiendavaid vaidlusi ning ebamõistlikke tulemusi. Nt kui taotletaks kostja pangakonto (nõude) arestimist, mille seis ei ole tagamisabinõu kohaldamise üle otsustamise hetkel teada, oleks kohaldatava abinõu „hinnast" võimatu lähtuda, või kui kontol hagi tagamise hetkel raha üldse ei oleks, tuleks hageja käsitluse kohaselt lähtuda sellest, et tagatist ei peagi maksma, see on aga otse vastuolus

§ 383lg-s 11 sätestatud põhimõttega.

Tagatise suuruse sõltuvusse seadmine tagamisabinõu „hinnast" tekitaks lahendamatuid olukordi ka siis, kui tagamisabinõuna taotletaks nt käsutuskeelu kohaldamist. Viidatud sättes ei käsitleta rahalise nõudega hagi tagamisabinõusid tagatise maksmise kontekstis erinevalt olenevalt taotletavast abinõust, v.a kostja arest või elukohast lahkumise keeld, millega piiratakse kostja isiklikke õigusi ja mis sellest tulenevalt erinevad olemuslikult teistest tagamisabinõudest. Tähelepanuta ei saa jätta, et

§ 383

lg-s 11 on sätestatud üksnes tagatise alam- ja ülemmäär ning see, et tagatis peaks olema nõudesummast vähemalt 5%. Sellest tuleneb, et kohtul oleks võimalik lahendatava asja asjaolusid kaaludes nõuda hagi tagamist taotlevalt hagejalt ka suurema kui 5% suuruse tagatise tasumist. Arvestades sätte eesmärki - tagada kostjatele tagatise arvel alusetu hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamine

§ 391

järgi -, on alust nõuda suurema kui 5% suuruse tagatise tasumist eelkõige juhul, kui kostja on põhistanud

§ 235

tähenduses, et väiksema tagatise määramine ei korvaks temale suure tõenäosusega tekkivat kahju (vt ka nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-10, p 11).
3. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et hageja huvide kaitseks näeb

§ 383

lg 12 kohtule ette võimaluse jätta tagatis osaliselt või täielikult nõudmata või määrata selle tasumine osade kaupa, kui hagejalt ei saa majanduslikel või muudel põhjustel mõistlikult oodata tagatise andmist ja hagi tagamata jätmisega võivad hagejale kaasneda rasked tagajärjed või kui tagatise nõudmine oleks hageja suhtes muul põhjusel ebaõiglane. Praegusel juhul on tuvastatud asjaoludel kohtuliku hüpoteegi taotletav summa (mille ulatuses kinnisasi võimalikus täitemenetluses vastutaks kohtulahendiga rahuldatud nõude täitmise eest) oluliselt väiksem kui hagis nõutud summa. Kolleegium ei välista sellises olukorras

§ 383

lg 12 kohaldamise võimalikkust, kui selle sätte kohaldamise muud eeldused on täidetud. Kuna hageja on kohtumenetluses (määruskaebuses Riigikohtule) esile toonud need asjaolud, mis tema arvates viitavad ringkonnakohtu määratud tagatise ebaõiglasele suurusele, on maakohtul võimalus võtta selle kohta seisukoht asja uuel läbivaatamisel, arvestades mõlema poole väiteid ja nende põhjendatust.

1. Riigikohtule esitatud seisukohtades on kostja väitnud, et tema vastu esitatud hagi on ilmselgelt edulootuseta. Kolleegium leiab, et hagi tagamise üle otsustamisel ei saa kohus otsustada hagi põhjendatuse üle. Küll juhib kolleegium tähelepanu oma varasemale praktikale, mille kohaselt on hagi tagamise menetluses võimalik hinnata hagi lubatavust, sh küsimust, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust (vt nt Riigikohtu
2. novembril 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-12115 tehtud määruse p 10). Kui kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust, võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta

§ 371lg 2 või § 423 lg 2 järgi.

Samas ei kohusta

§ 371

lg 2 ja § 423 lg 2 kohut hagi menetlusse võtmisest keelduma või jätma see läbi vaatamata, sätestades selleks üksnes võimaluse. 13. Kuna tegemist ei ole asja menetlust lõpetava määrusega

§ 174

lg 2 mõttes, lahendatakse menetluskulude jaotus põhiasja lahendamisel osana üldisest menetluskulude jaotusest. 14. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb

§ 149lg 4 teise lause alusel arvata tasutud kautsjon riigituludesse.

Ants Kull, Villu Kõve, Malle Seppik