Obsah (9)

§ 268§ 306§ 363§ 331§ 191§ 173§ 337§ 185§ 361

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-83-16 26. oktoober 2016 Eesistuja Hannes Kiris, li

) § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistusakti järgi ja kohus ei või süüdimõistva otsuse tegemisel tugineda sellisele liiklusseaduse nõude rikkumisele, mida ei ole süüdistusaktis kajastatud.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsuse peale esitasid kassatsioonid Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör A. Pruus, kannatanu R. P. esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv ja J.N kaitsja I. Sirk.
4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. märtsi
6. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-12-16 tühistati Tallinna Ringkonnakohtu
7. oktoobri
8. a otsus täies ulatuses ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohtu põhiseisukohad olid järgmised. 6.
9. Ainuüksi see, et J.N-ile esitatud süüdistuses ei viidatud LS § 33 lg 2 p-le 8, ei välista süüdimõistva otsuse tegemist.

§ 268

lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Seega ei ole süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele prokuratuuri antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. Samuti on kohtul

§ 306lg 1 p 3 kohaselt aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel.

Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Sellisel juhul lasub kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu. 6.2. Kuna J.N-ile esitatud süüdistuses kirjeldati piisava konkreetsusega liiklusõnnetuse põhjustamise tehiolusid, oleks ringkonnakohus saanud enda hinnangul õiget blanketset koosseisutunnust sisustavat sätet ise kohaldada. Kuna prokuratuur viitas apellatsioonis LS § 33 lg 2 p-le 8, poleks ringkonnakohtu poolt sellele sättele tuginemine olnud süüdistatavale

§ 268lg 6 tähenduses ka üllatuslik.

Lisaks jääb ringkonnakohtu otsuse põhistuste põhjal arusaamatuks, miks ei pidanud kohus küllaldaseks ning piisavalt konkreetseks süüdistuse viiteid üldise liiklusohutuse tagamiseks kohustavatele sätetele, s.o LS § 14 lg-le 2 ja § 16 lg-le

1. Nimetatud sätetes sisalduv nõue ohtliku ja teisi liiklejaid kahjustava käitumise vältimiseks on piisavalt konkreetne, et teha arusaadavaks süüdistusaktis sisalduv karistusõiguslik etteheide ning tagada süüdistatava kaitseõigus.
2. Kriminaalasja uue arutamise tulemusena tühistas Tallinna Ringkonnakohus
3. aprilli
4. a otsusega Pärnu Maakohtu
5. juuni
6. a otsuse täies ulatuses, tunnistas J.N KarS § 422 lg 1 järgi süüdi ja mõistis talle karistuseks 3-aastase vangistuse, mis jäi KarS § 74 lg 1 alusel 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Lisakaristusena võeti J.N-ilt KarS § 50 lg 1 p 1 alusel ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks ja 6 kuuks. Sama otsusega rahuldati osaliselt kannatanute K. S-i ja S. R-i tsiviilhagid ning J.N-ilt mõisteti K. S-i kasuks välja 60 eurot ning S. R-i kasuks 101 eurot ja 20 senti. Samuti mõisteti J.N-ilt välja sundraha ja ekspertiisikulud. Prokuröri apellatsioon rahuldati. Apellatsioonimenetluses J.N valitud kaitsjale makstud tasu 297 eurot ja 60 senti ning R. P. valitud esindajale makstud tasu 936 eurot jäeti Eesti Vabariigi kanda. Maakohtu menetluses J.N tekkinud kulud jäeti süüdistatava kanda. Kokkuvõtlikult märkis ringkonnakohus järgmist. 7.
7. Ei ole vaidlust selle üle, et J.N ja R. P. juhitud autod põrkasid kokku J.N suunavööndis ning et R. P. viibis sinna suundumise hetkel hädaseisundis. Kuna eksperdiarvamuse kohaselt liikus J.N R. P. manöövri tegemise hetkel R. P. suunavööndis otse vastu, ei saanud R. P. ette näha, et J.N teeb oma suunavööndisse naasmiseks ekstreemse manöövri ja pöörab oma sõiduki rooli järsult paremale. Eelnevast tulenevalt põhjustas liiklusõnnetuse J.N ootamatu käitumine oma suunavööndisse naasmisel. 7.
8. Ükski kriminaalasjas uuritud tõend ei anna alust arvata, et J.N võis kalduda vastassuunavööndisse terviserikke tõttu. Vaatamata asjaolule, et vastassuunavööndisse kaldumise põhjust pole välja selgitatud, ei saa kriminaalasja lahendamisel tugineda oletustele. J.N ütluste kohaselt ei olnud tal terviserikkeid ning ta polnud ka alkoholi ega narkootikume tarvitanud. Samuti oli ta enne väljasõitu piisavalt puhanud ja tundis end hästi. Eelnevast nähtuvalt rikkus J.N liiklusnõudeid vähemalt kaudse tahtlusega ja pani toime teo karistusõiguslikus mõttes. 7.
9. R. P-l oli laupkokkupõrke vältimiseks ainus võimalus liikuda vastassuunavööndisse ja ta ei saanud ette näha, et J.N soovib samuti sinna keerata. Lisaks vähendas R. P. enne vastassuunavööndisse liikumist sõidukiirust ja oli alustanud avariilist pidurdamist. Seega tegi R. P. liiklusõnnetuse vältimiseks kõik endast oleneva. Kokkupõrge oleks jäänud saabumata, kui J.N oleks olnud piisavalt hoolikas ja ettevaatlik ega oleks ootamatult oma suunavööndisse naasnud. Kuna J.N põhjustas vastassuunavööndisse kaldumisega R. P. jaoks liiklusohtliku olukorra, oleks ta pidanud LS § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja § 33 lg 2 p 8 kohaselt lahendama olukorra selliselt, et tema manööver ei oleks teistele liiklejatele ootamatu ega seaks neid täiendavasse ohtu. Liiklusnõuete rikkumisega tekitas J.N ettevaatamatusest K. S-ile ja S. R-ile raske tervisekahjustuse ning R. P-le, M. M. ja J. S. R-ile lühiajalised tervisekahjustused. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
10. Tallinna Ringkonnakohtu
11. aprilli
12. a otsuse peale esitas kassatsiooni J.N kaitsja I. Sirk, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja järgmist. 8.
13. J.N-ile esitatud süüdistus on ebakonkreetne ja sellest ei selgu, millise teoga süüdistatav prokuratuuri arvates liiklusõnnetuse põhjustas. Maakohus arvas, et J.N-ile heidetakse ette liiklusõnnetuse põhjustamist vastassuunavööndisse kaldumisega ja suunamärguande andmata jätmisega, kuid leidis, et need teod polnud liiklusõnnetusega kausaalses seoses. Ringkonnakohus märkis, et J.N põhjustas liiklusõnnetuse oma suunavööndisse naasmisega, kuid samas ei näidanud, millist liiklusnõuet süüdistatav sellise teoga rikkus. Ringkonnakohus jättis vastamata ka küsimusele, kas vastassuunavööndisse kaldunud juht tohib oma suunavööndisse naasta. 8.
14. Kuna kriminaalmenetluse käigus pole välja selgitatud, miks J.N vastassuunavööndisse kaldus, pole alust arvata, et ta põhjustas liiklusohtliku olukorra tahtlikult. J.N ei mäleta peapõrutuse tõttu liiklusõnnetuse asjaolusid ja kriminaalasjas pole kõrvaldatud kahtlust, et ta võis kalduda vastassuunavööndisse terviserikke tõttu. 8.
15. Asudes seisukohale, et J.N rikkus oma suunavööndisse naasmisega LS § 33 lg 2 p 8 nõudeid, väljus ringkonnakohus süüdistuse piiridest. Süüdistuses ei heideta J.N-ile ette, et ta ei veendunud enne pärisuunavööndisse naasmist manöövri ohutuses. 8.
16. J.N ei rikkunud oma suunavööndisse naasmisega ühtki liiklusnõuet. Kuna süüdistatav kõrvaldas sellise teoga oma eelneva käitumise (s.o vastassuunavööndisse kaldumise) tõttu tekkinud ohu, ei saa oma suunavööndisse naasmist õigusvastaseks pidada. Samuti pööras J.N oma suunavööndi poole samal ajal R. P-ga ning reageerimiseks kulunud aja tõttu said juhid üksteise manöövrist teada alles kokkupõrke hetkel. 8.
17. Kaitsja leidis apellatsioonimenetluses, et liiklusõnnetuse põhjuseks oli R. P. käitumine. Kannatanu ütluste kohaselt nägi ta juba 170 meetrit enne kokkupõrkekohta ja 8 sekundit enne kokkupõrget, et süüdistatava auto liikus vastassuunavööndis. Samuti nähtub eksperdiarvamusest, et liikudes kiirusega 90 km/h, on peatumisteekond 72 meetrit ja peatumiseks kuluv aeg 4,7 sekundit. Kui R. P. oleks õigel ajal pidurdanud, oleks tema sõiduk peatunud mitukümmend meetrit enne kokkupõrkekohta ja liiklusõnnetus oleks jäänud toimumata. Ringkonnakohus jättis eeltoodud väidetele vastamata. 8.
18. Ringkonnakohus jättis lahendamata kaitsja taotluse hüvitada J.N-ile kriminaalasja teistkordsel arutamisel tekkinud kulud.
19. Kassatsioonile esitas vastuse Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör A. Pruus, kelle hinnangul tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kokkuvõtlikult märgib prokurör järgmist. 9.
20. J.N-ile esitatud süüdistuses on kirjeldatud kõiki isiku vastutusele võtmise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ja selle lugejale on arusaadav, millise teo toimepanemist süüdistatavale ette heidetakse. Süüdistusest nähtub nii vastassuunavööndisse kaldumine, liiklusohtliku olukorra põhjustamine kui ka järsk naasmine enda suunavööndisse. Samuti ei väljunud ringkonnakohus J.N süüditunnistamisel LS § 33 lg 2 p-le 8 tuginedes süüdistuse piiridest. Riigikohus leidis kriminaalasja esmakordsel arutamisel, et J.N-ile esitatud süüdistuses on kirjeldatud piisava konkreetsusega liiklusõnnetuse põhjustamise tehiolusid ja seetõttu oleks ringkonnakohus saanud enda hinnangul õiget blanketset koosseisutunnust sisustavat sätet ise kohaldada. Lisaks viitas prokuratuur apellatsioonis LS § 33 lg 2 p-le 8, mistõttu poleks ringkonnakohtu poolt sellele sättele tuginemine olnud süüdistatavale üllatuslik. 9.
21. J.N rikkus vastassuunavööndisse kaldumisega LS § 14 lg 2, § 16 lg 1 ja § 45 lg 7 nõudeid, põhjustas R. P. jaoks liiklusohtliku olukorra ning sundis R. P-d kokkupõrke vältimiseks omakorda vastassuunavööndisse liikuma. Samuti poleks J.N tohtinud liiklusohtlikus olukorras teistele liiklejatele ootamatut manöövrit teha, kuid selle asemel pööras ta oma suunavööndisse naasmiseks sõiduki rooli järsult paremale ja põrkas tee keskel kokku R. P. sõidukiga. Eelnevast nähtuvalt põhjustas süüdistatav liiklusõnnetuse oma õigusvastase tegevusega. 9.
22. Väites, et J.N võis liiklusõnnetuse põhjustamise ajal esineda terviserike ning et ta pööras oma suunavööndi poole samal ajal R. P-ga, taotleb kaitsja tõendite ümberhindamist.

§ 363lg 5 kohaselt ei tohi Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada.

Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ka menetluskulude hüvitamise osas. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas kriminaalasja esmakordsel arutamisel
2. märtsil 2016 tehtud otsuses, et erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv.

§ 268

lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Samuti on kohtul

§ 306lg 1 p 3 kohaselt aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel.

Eelnevast järeldub, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Sellisel juhul lasub kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu. J.N-ile esitatud süüdistuses kirjeldati piisava konkreetsusega liiklusõnnetuse põhjustamise tehiolusid, mistõttu oleks ringkonnakohus saanud enda hinnangul õiget blanketset koosseisutunnust sisustavat sätet ise kohaldada. Kuna prokuratuur viitas apellatsioonis LS § 33 lg 2 p-le 8, poleks ringkonnakohtu poolt sellele sättele tuginemine olnud süüdistatavale

§ 268lg 6 tähenduses ka üllatuslik.

Lisaks on süüdistuse viited üldise liiklusohutuse tagamiseks kohustavatele sätetele, s.o LS § 14 lg-le 2 ja § 16 lg-le 1, piisavalt konkreetsed, et teha arusaadavaks süüdistusaktis sisalduv karistusõiguslik etteheide ning tagada süüdistatava kaitseõigus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-16, p-d 10 ja 11). Eelnevast nähtuvalt on kolleegium J.N-ile esitatud süüdistuse konkreetsust ja LS § 33 lg 2 p-le 8 tuginemist puudutavatele väidetele juba vastanud ning nendel küsimustel täiendavalt ei peatu.
3. Kolleegiumi hinnangul järgis ringkonnakohus kriminaalasja uuel arutamisel Riigikohtu juhiseid ja tunnistas J.N põhjendatult süüdi. Kõigepealt analüüsis ringkonnakohus LS § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 nõuete rikkumist J.N poolt ning märkis, et nende sätete kohaselt oleks J.N pidanud liiklemisel olema hoolikas ja ettevaatlik, vältima teiste liiklejate ohustamist ning sõitma asulavälisel teel sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal. Selle asemel kaldus süüdistatav aga vastassuunavööndisse, tekitades R. P. jaoks liiklusohtliku olukorra ja sundides teda laupkokkupõrke vältimiseks omakorda vastassuunavööndisse liikuma. Tulenevalt LS § 33 lg 2 p-st 8 oleks J.N pidanud seejärel lahendama oma eelnevast tegevusest (s.o vastassuunavööndisse kaldumisest) tuleneva ohu viisil, mis poleks teisi liiklejaid täiendavalt ohustanud, kuid selle asemel tegi ta oma suunavööndisse naasmiseks ootamatu manöövri, keeras sõiduki rooli järsult paremale ja põrkas tee keskel kokku R. P. sõidukiga. Liiklusõnnetuse tagajärjel said K. S. ja S. R-i raske tervisekahjustuse ning R. P., M. M. ja J. S. R-i lühiajalised tervisekahjustused. Eelnevast nähtuvalt on ringkonnakohus arusaadavalt selgitanud, milliste tegudega J.N liiklusõnnetuse põhjustas ja milliseid liiklusnõudeid ta rikkus. Samuti on eksperdiarvamusele tuginedes tuvastatud, et R. P. vastassuunavööndisse suundumise hetkel liikus J.N auto talle otse vastu ja süüdistatav polnud alustanud oma suunavööndisse naasmist (vt Tallinna Ringkonnakohtu
4. aprilli
5. a otsus, p 11). Järelikult pööras J.N oma suunavööndi poole kannatanust hiljem. Arvestades, et LS § 33 lg 2 p 8 kohaselt peab juht enne manöövri alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid, on ringkonnakohtu otsuses vastatud ka kaitsja küsimusele selle kohta, millal tohib vastassuunavööndis viibiv juht oma suunavööndisse naasta. Nii nagu iga teise manöövri puhul, tuleb ka enne oma suunavööndisse tagasiliikumist veenduda, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. Praegusel juhul jättis J.N kõnealuse kohustuse täitmata.
6. Ringkonnakohus märkis sedagi, et kuigi J.N vastassuunavööndisse kaldumise põhjust pole välja selgitatud, ei saa kriminaalasja lahendamisel selles osas tugineda oletustele. Kuna ükski kriminaalasjas uuritud tõend ei anna alust arvata, et J.N võis kalduda vastassuunavööndisse terviserikke tõttu, rikkus J.N liiklusnõudeid vähemalt kaudse tahtlusega ja pani toime teo karistusõiguslikus mõttes. Samuti on ringkonnakohus peatunud R. P. tegevusel ja selgitanud ammendavalt, millistel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et J.N vastassuunavööndisse kaldumise tõttu polnud kannatanul kokkupõrke vältimiseks muud võimalust, kui omakorda vastassuunavööndisse liikuda. Järeldust, et kannatanu käitus õiguspäraselt, ei kummuta ka kaitsja väide, et R. P. oleks pidanud J.N märgates pidurdama ja seisma jääma. Riigikohus märkis juba kriminaalasja esmakordsel arutamisel, et kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt polnud kannatanul võimalik ette näha J.N juhitud sõiduki peatset naasmist enda sõiduritta ja kaitsja käsitlus selle kohta, et sellises situatsioonis peab õigel sõidurajal liikuv juht piirduma kas enda juhitud sõiduki kiiruse vähendamise või peatamisega, tähendaks sisuliselt kohustust jääda teadlikult ootama kokkupõrget vastuliikuva sõidukiga. Sellist kohustust ei ole võimalik isikule aga asetada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. märtsi
8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-16, p 13). Kokkuvõtlikult on J.N süüditunnistamine seaduslik.
9. J.N-ile kriminaalasja teistkordsel arutamisel tekkinud kulude hüvitamise taotluse lahendamata jätmise osas on kaitsja etteheited aga põhjendatud. Nimelt määrati Tallinna Ringkonnakohtu
10. märtsi
11. a määrusega käesolev kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja märgiti, et apellatsioonimenetluse pooltel on õigus esitada ringkonnakohtule enda kirjalikud seisukohad
12. märtsiks
13. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist esitas J.N kaitsja I. Sirk
14. märtsil 2016 ringkonnakohtule oma kirjalikud seisukohad, milles taotles muu hulgas menetluskulude riigi kanda jätmist ja millele lisas J.N nimele väljastatud arve kriminaalasja uuel arutamisel osutatud õigusabi eest. Ringkonnakohus jättis nende kulude hüvitamise osas aga seisukoha võtmata ning rikkus selliselt toimides

§ 331lg-st 1, § 306 lg 1 p-st 14 ja § 189 lg-st 2 tulenevaid nõudeid.

Kõnealune viga on kõrvaldatav kassatsioonimenetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem märkinud, et

§ 191

lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus või Riigikohus teha kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Osutatud sättest tulenev pädevus hõlmab ka ringkonnakohtu ja Riigikohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus ka juhul, kui madalama astme kohtu vaidlustatud otsuses on see küsimus jäetud täielikult või osaliselt lahendamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-11, p 33). Seetõttu lahendab Riigikohus J.N kaitsja apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluse ise, kriminaalasja selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmata.
3. J.N kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada süüdistatavale seoses kriminaalasja teistkordse arutamisega ringkonnakohtus valitud kaitsjale makstud tasu 564 eurot (sh käibemaks 94 eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja Riigikohtu otsuse analüüsimiseks 30 minutit, süüdistatavaga konsulteerimiseks 45 minutit, eksperdile päringu tegemiseks 15 minutit ning ringkonnakohtule kirjaliku seisukoha koostamiseks 3 tundi ja 12 minutit. Kokku osutas kaitsja süüdistatavale õigusabi 4 tunni ja 42 minuti vältel.

§ 173

lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja tehtud toimingud J.N kaitsmiseks apellatsioonimenetluses vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Kuna ringkonnakohus tegi

§ 337

lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb nimetatud menetluskulu

§ 185lg 1 alusel J.N-ile hüvitada.

15. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 361lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 21.

aprilli

1. a otsuse muutmata ja mõistab Eesti Vabariigilt J.N kasuks välja 564 eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsja kassatsioon rahuldatakse osaliselt.
2. J.N kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada süüdistatavale kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 504 eurot (sh käibemaks 84 eurot). Taotlusele lisatud arve kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsuse analüüsimiseks ja kassatsiooni koostamiseks kokku 4 tundi ja 12 minutit. Nähtuvalt

§ 173

lg 1 p-st 1 ja § 175 lg 1 p-st 1 kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on varem märkinud, et valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte, ühe tööühiku hinda ning õigusteenuse vajalikkust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Kolleegiumi hinnangul on J.N kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Samas on kaitsja etteheited põhjendatud vaid kriminaalasja teistkordsel arutamisel tekkinud kulude hüvitamise taotluse lahendamata jätmise osas. Arvestades seda küsimust käsitleva kassatsiooni osa mahtu ja keerukust, peab kolleegium kassatsioonimenetluses kaitsjatasu mõistlikuks suuruseks 180 eurot (sh käibemaks). See menetluskulu tuleb J.N-ile hüvitada. Riigikohus on varem selgitanud sedagi, et süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-28-14, p 32). (allkirjastatud digitaalselt)