3-1-1-50-16

Eriarvamus väärteoasjas nr 3-1-1-50-16 I

1. Nõustun kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsusega asjas nr 3-1-1-50-16 selles, et menetletavad väärteod ei ole aegunud tegude väidetava toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ega ole seda ka karistusseadustiku (KarS) § 81 ja maksukorralduse seaduse § 162 lg 1 alates
4. jaanuarist 2015 kehtiva redaktsiooni kohaselt (otsuse p-d 19-29).
5. Arvan aga, et KarS § 81 lg 7 p 2 on vastuolus põhiseadusega (PS), rikkudes eelkõige PS § 12 lg-ga 1 tagatud võrdsuspõhiõigust. KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub süüteo aegumine väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. See tähendab, et väärteo aegumistähtaeg võib pikeneda tulenevalt riigivõimu ebaõigest süüteomenetluse liigi valikust. Väärteo tunnustega teo toimepannud isikuid, kelle suhtes toimetatakse ebaõigesti kriminaalmenetlust, koheldakse ebasoodsamalt kui samal ajal samasuguse teo toimepannud isikuid, kelle suhtes toimetatakse algusest peale ja ainult väärteomenetlust. Esimeste suhtes võis enne
6. jaanuari 2015 toimepandud väärteo aegumistähtaeg kriminaalmenetlusest tingitud väärteo aegumise peatumise tõttu pikeneda kuni viie (kaheaastase aegumistähtajaga väärtegude puhul) või kuue (kolmeaastase aegumistähtajaga väärtegude puhul) aastani. KarS § 81 lg 7 p 2 ja lg 8 kehtivast redaktsioonist tuleneb, et alates
7. jaanuarist 2015 toimepandud väärteo aegumistähtaeg võib samal põhjusel pikeneda koguni seitsme aastani (kolmeaastase aegumistähtajaga väärtegude puhul).
8. Leian, et sellistele väärteo aegumistähtaja erinevustele – ja sellest tulenevalt isikute erinevale kohtlemisele – on raske leida legitiimset eesmärki. On ju kriminaalasja menetlemise käigus kogutud tõendid ja tehtud õiguslik analüüs kasutatavad ka väärteomenetluses ja see peaks hilisemat väärteoasja menetlemist eelduslikult kiirendama. Selles osas, milles kriminaalasja menetlemise raames on kulunud aega muuks otstarbeks, nt kohtumenetlusele, peaks riigivõimu poolse menetluse liigi valiku risk minu arvates jääma riigi, mitte menetlusaluse isiku kanda. Tähelepanuta ei saa jätta ka võimalikku menetlejapoolse kuritarvituse ohtu tulenevalt aegumistähtaja pikendamise soovist. Seega, isegi kui lugeda isikute erineva kohtlemise legitiimseks eesmärgiks õiguskorra kaitse vajadust, on väärteomenetluse aegumistähtaja nii ulatuslik kriminaalmenetlusest tingitud pikenemine menetlusaluse isiku võrdsuspõhiõigust ebaproportsionaalselt riivav. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et põhiseaduses puudub põhiõigus aegumisele kui niisugune ja seadusandjal on aegumistähtaegade kehtestamisel ulatuslik kaalumisruum. Viimane ei tähenda seadusandja õigust jätta aegumise regulatsiooni kehtestamisel arvestamata PS §-ga
10. On tõsi, et Riigikohtu
11. juuni
12. a otsusega asjas nr 3-1-1-54-15 lõpetati praeguses väärteomenetluses käsitletavate Ivo Voori, Setu Põllud OÜ ja Uudismaa OÜ väidetavate maksurikkumiste osas KrMS § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetlus seetõttu, et summa, mille võrra süüdistuse kohaselt tagatisnõuet alusetult suurendati, oli väiksem, kui see, mis on alates
13. jaanuarist 2015 nõutav selleks, et KarS §-s 3891 sätestatud kuriteokoosseis oleks täidetud (vt viidatud otsuse p-d 35-43). Seega võiks väita, et käesolevas asjas ei olnud kriminaalmenetluse toimetamine enne
14. jaanuari 2015 jõustunud seadusemuudatust ekslik. Sellele vaatamata leian, et kui seadusandja hinnangul on mingi tegu etteheidetav üksnes väärteona, mille aegumistähtaeg on kaks või kolm aastat, pole põhjendatud osade isikute karistamine pikema aja vältel üksnes kunagise kriminaalmenetluse toimumise või kestuse alusel. II
15. Olen nõus kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et väärteomenetluses on kohaldatavad kriminaalmenetluses ette nähtud õiguskaitsevahendid, mis seonduvad mõistliku menetlusaja ületamisega (otsuse p-d 39 ja 40).
16. Erinevalt kolleegiumi enamusest olen aga seisukohal, et Riigikohtu otsuse tegemise ajaks ei olnud praeguses asjas mõistlik menetlusaeg ületatud. Kriminaalmenetluse ja väärteomenetluse koguaeg 3 aastat 10 kuud ja 15 päeva võib küll olla keskmisest menetlusajast pikem, kuid ei ole minu hinnangul ülemäärane, vaagides asja keerukuse astet ja mahtu, menetlusaluste isikute ja menetlejate käitumist ning seda, mis oli menetlusaluste isikute jaoks käesolevas asjas kaalul. Lisaks eelnevale õigustab menetluse pikenemist praegusel juhul osaliselt ka menetluse kestel jõustunud seadusemuudatus asjassepuutuva karistusnormi osas.
17. Eelnev ei tähenda aga, et sellistel asjaoludel toimuv menetlus ei võiks olla oluliselt kiirem ja säästlikum – seda juhul, kui kriminaalmenetluse seadustik võimaldaks kriminaalasja lahendaval kohtul hinnata, kas menetletav tegu, mis ei vasta kuriteokoosseisule, täidab väärteokoosseisu tunnused, ning vajadusel kohaldada vääteokaristust. Selles osas jagan otsuse p-s 35 väljendatud seisukohta. Peeter Roosma (allkirjastatud digitaalselt)