Obsah (5)

§ 63§ 61§ 424§ 56§ 50

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupä

) § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 225 trahviühikut, s.o 900 eurot, ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega viieks kuuks. U.K karistati selle eest, et ta juhtis

1. detsembril 2015 kell 9.22 Harjumaal Tallinna-Narva mnt
2. kilomeetril mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 135 km/h, ületas suurimat lubatud sõidukiirust vähemalt 45 km/h ja juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis – tema väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus vähemalt 0,40 mg ühe liitri kohta –, rikkudes sellega LS § 15 lg 1 p 1 ja § 69 lg 3 nõudeid.
3. Väärteootsuse peale esitas U.K kaebuse Harju Maakohtule, milles palus asendada juhtimisõiguse äravõtmine LS § 224 lg-s 2 võimaldatud rahatrahviga. Autojuhtimisõigus on vajalik tööülesannete täitmiseks ja pere sissetuleku tagamiseks.
4. Harju Maakohtu
5. märtsi
6. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus mõistetud karistuse osas. Maakohus karistas U.K

§ 63

lg-st 1 juhindudes rahatrahviga 140 trahviühikut, s.o 560 eurot, ja lisakaristusena mõistis kohus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise üheks kuuks. Kohtuotsuse põhistused olid lühidalt järgmised. 3.

1. Põhikaristust tuleb vähendada, kuna väärteootsusest ei nähtu, kas U.K puhtsüdamlikku kahetsust arvestati kergendava asjaoluna. Samuti on kohtuväline menetleja liialt arvestanud üldpreventiivseid eesmärke ega ole lähtunud eripreventiivsetest kaalutlustest. U.K joove oli alla keskmise määra, alkoholi tarvitamisest oli möödunud palju aega ja menetlusalune isik võis enda terviseseisundit valesti hinnata. Tema viimane õigusrikkumine jäi
2. aastasse. 3.
3. Mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku ei vasta U.K süü suurusele. LS § 224 lg-le 2 vastava teo toime pannud isiku süü võib olla märksa suurem kui U.K. Kohtuväline menetleja on ka lisakaristuse kohaldamisel tuginenud valdavalt üldpreventiivsetele kaalutlustele, jättes arvestamata eripreventiivse eesmärgi. U.K ei seadnud kedagi vahetult ohtu. Samuti võib pikaajaline juhtimisõiguse äravõtmine kahjustada oluliselt tema viie ülalpeetava pereliikme elukvaliteeti. Lisakaristust tuleb kohaldada

§ 61lg 1 ja § 50 lg 1 p 2 alusel alla sanktsiooni alammäära.

Kuna kuriteo (

§ 424

) eest saab miinimumkaristusena mõista vaid ühe kuu pikkuse juhtimisõiguse äravõtmise, väärteo eest lisakaristusena aga kolmekuulise, tuleb U.K-lt võtta juhtimisõigus ära üheks kuuks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur, kes taotleb väärteoasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassatsiooni väited on kokkuvõtlikult järgmised. 4.
2. Maakohus on ebaõigelt järeldanud, et U.K tuvastati joove alla LS § 224 lg-s 2 kirjeldatud keskmise määra (0,4 mg/l) ning et menetlusalune isik pani talle inkrimineeritava väärteo toime alkoholi intoksikatsioonist põhjustatud terviseseisundis. Arvestades alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus, pidi U.K nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse põhjal aru saama, et ta on juhile keelatud seisundis. 4.
3. Karistuse mõistmisel ei ole kohus järginud

§ 56lg-s 1 sätestatud karistuse kohaldamise aluseid.

Maakohus on pööranud tähelepanu üksnes LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemisele ja jätnud tähelepanuta, et U.K täitis ka LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritud väärteo koosseisu. Määratud karistus ei ole seetõttu kooskõlas seaduse nõuetega ega ole väärteo asjaolusid arvestades selle raskusele ja isiku süüle vastav. 4.

1. Maakohus ei ole otsuses kirjeldanud, millised asjaolud ta on lugenud erandlikeks ja seega karistuse vähendamist tingivateks. Üksnes viide elukvaliteedi taseme langusele ei ole käsitatav erandliku asjaoluna. 4.
2. U.K oli väärteo toimepanemise ajal teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik tööle jõudmiseks, kuid ei teinud sellest vajalikke järeldusi või suhtus võimalikesse tagajärgedesse ükskõikselt. Võsalõikaja ameti eelduseks ei ole mootorsõiduki juhtimise õiguse olemasolu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Väärteoasjas ei ole vaidlust tegude toimepanemise tuvastatuse ja neile antud õigusliku hinnangu üle. Kassatsiooni esemeks on U.K-le maakohtu otsusega määratud karistus. Kolleegium märgib, et

§ 61sätestab võimaluse kohaldada karistust alla alammäära.

See on iseseisev karistuse kergendamise alus ja selle kohaldamine annab kohtule lisavõimaluse karistuse individualiseerimiseks selle kergendamise kaudu juhtudel, mida ei ole võimalik karistusseadustiku üldosas otseselt ette näha. Kaalumaks isiku karistuse kergendamist

§ 61

alusel peab seaduse rakendaja tuvastama erandlikud asjaolud, mis võivad olla seotud nii isikuga kui ka süüteo toimepanemisega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-29-04, p 12).

§ 61

lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline asjaolu, mis tuleb tuvastada süüteomenetluse käigus (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-4-1-13-15, p 32).
3. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaadates vähendas maakohus U.K-le LS § 227 lg 3 ja § 224 lg 2 järgi lisakaristusena määratud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kestust ja kohaldas lisakaristust

§ 61lg 1 alusel alla sanktsiooni alammäära.

Maakohus põhjendas oma otsustust U.K teos vahetu ohu puudumise, perekondlike asjaoludega (võimalik töökaotus ja ülalpeetavate elukvaliteedi halvenemine) ning vastuoludega kuriteo ja väärteo eest karistusena mõistetava juhtimisõiguse äravõtmise alammäära vahel. LS § 224 lõike 2 kui võrreldes LS § 227 lg-ga 3 raskemat karistust ettenägeva sätte järgi võib lisakaristusena kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem selles paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud (LS § 224 lg 3 p 1).

§ 50

lg 1 p 1 ja § 67 lg 3 kohaselt võib mootor-, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud kuriteo eest lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme aastani. 7. Kolleegium on seisukohal, et ükski maakohtu otsuses toodud asjaoludest ei ole erandlik

§ 61lg 1 tähenduses.

Muu hulgas ei ole asjakohased maakohtu põhistused, mis puudutavad väärteo eest mõistetava lisakaristuse alammäära võrdlust kuriteo eest mõistetava juhtimisõiguse äravõtmise alammääraga. Seega on maakohus karistuse mõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 8. Kolleegium selgitab, et LS § 224 lg-tega 2 ja 3 on väärteokaristuse kohaldajale antud lai kaalutlusruum isiku süüle vastava ning üld- ja eripreventsiooni arvesse võtva karistuse, sh lisakaristuse leidmiseks. Menetlusalusele isikule on võimalik kohaldada põhikaristusena nii rahatrahvi (kuni 300 trahviühikut), aresti kui ka sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist (kuni 12 kuuni). Samuti saab sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist lisakaristusena kohaldada kolmest kuust kuni üheksa kuuni esmakordse teo puhul või kuni 12 kuuni korduva teo puhul. Kui maakohus leidis, et väärteo eest kohaldatav lisakaristus pole proportsionaalne võrreldes kuriteo eest kohaldatava lisakaristusega (

§ 50lg 1 p 1; vt ka nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23.

septembri

1. a otsus asjas nr 3-4-1-13-15, p 45), oleks LS § 224 lg 3 p 1 tulnud jätta lisakaristuse alammäära osas kohaldamata põhiseaduse § 152 lg 1 alusel ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kuigi raske on leida põhjendusi väär- ja kuriteo eest lisakaristusena kohaldatava juhtimisõiguse äravõtmise erinevale alammäärale, ei ole viidatud säte kolleegiumi hinnangul eeltoodud põhjustel siiski põhiseadusega vastuolus.
2. Jõudes järeldusele, et U.K-le mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku ei vasta tema süüle (viitega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsusele asjas nr 3-1-1-122-13, p 9; vt ka
5. juuni
6. a otsus asjas nr 3-1-159-15, p-d 11‒13), oleks maakohus saanud vähendada põhikaristusena mõistetud rahatrahvi või mõista juhtimisõiguse äravõtmise põhikaristusena. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoht, et isiku karistamisel korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. oktoobri
8. a määrus asjas nr 3-1-1-55-07, p 6), ei välista liiklusväärtegude eest juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena.

§ 424

, mis sätestab kuriteona mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise joobeseisundis, ei näe erinevalt nt LS §-st 224 juhtimisõiguse äravõtmist ette põhikaristusena. 10. Lisaks märgib kolleegium, et kohtuvälise menetleja ja maakohtu otsustega tuvastatu kohaselt pani U.K ideaalkogumis (

§ 63lg 1) toime kaks väärtegu, s.o.

nii mootorsõiduki lubatud alkoholi piirmäära ületades juhtimise kui ka juhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise üle 40 km/h. Kui isik juhib sõidukit alkoholi piirmäära oluliselt ületades ja samal ajal eksib ka teiste liiklusnõuete vastu, tuleb tema süüd hinnata suureks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-1-1-59-15, p-d 9 ja 11). Maakohtu otsusest paraku ei nähtu, kuidas mõjutas kohtu hinnangut isiku süüle ja sellele vastava karistuse valikut U.K käitumises kahe väärteokoosseisu tuvastamine.
3. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7, § 175 p-st 1 ja § 149 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
4. märtsi
5. a otsuse U.K-le karistuse mõistmise osas ja saadab väärteoasja Harju Maakohtule uue karistuse mõistmiseks samas kohtukoosseisus. Kassatsioon rahuldatakse osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) Hannes Kiris, Saale Laos, Peeter Roosma