RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

; siin ja edaspidi redaktsioon, mis kehtis kuni 30. juunini 2014) § 71 lg-s 3 märgitud 90-päevase täht​aja jooksul arvates rikkumisest teadasaamisest. Isegi kui

§ 71

lg 3 on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, tulnuks toetuse tagasinõudmisel arvestada seda vastuolu ja toetuse saaja heausklikkust ning õigus​kindluse põhimõtet. Kohapealse kontrolli käigus rikkumisi ei tuvastatud. PRIA on ise kulu​dokumentatsiooni õiguspäraseks lugenud. Kui tagasinõudmise otsus oleks tehtud õigeaegselt, oleks puudused avastatud pärast II väljamakse tegemist, mistõttu ei oleks kaebaja väidetavaid rikku​misi III ja IV väljamaksetaotluses teinud; 2) kaebajale ei ole piisavalt tagatud õigust olla ära kuulatud, talle ei teatatud arusaadavalt haldus​menetluse algusest ega selgitatud piisavalt menetluse asjaolusid ning kaebaja õigusi ja kohustusi; 3) määruse nr 92 § 5 p 2 on vastuolus

, Nõukogu määrusega (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta ning "Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskavaga". Määruse nr 1198/2006 art-s 55 ei ole kulu mitteabikõlblikkuse alusena ette nähtud taotleja osalust töö teinud juriidilises isikus. Määruse nr 92 § 5 p 2 piirab kaupade vaba liikumist. Kuna

§ 194

lg 1 ei võimalda täiendavaid piiranguid kehtestada ning määruse nr 92 § 5 p-s 2 nimetatud piirangut ei ole ka "Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskavas", on see piirang lubamatu. Kulude abi​kõlblikkuse hindamisel ei ole määrav see, millises juriidilises vormis isik töid reaalselt teostab; 4) vaidlustatud otsus ei ole proportsionaalne. PRIA pidanuks hindama, kas ja millises ulatuses sisal​dus toetuses töö teostaja kasum, mille vältimiseks abikõlblikkuse reeglid kehtestatud on, ning alles siis otsustama väidetava rikkumisega proportsionaalse tagasi nõutava summa; 5) PRIA ei ole teostanud kaalutlusõigust.

§ 71

lg 1 annab PRIA-le kaalutlusõiguse nõuda toetus tagasi ka osaliselt, mitte ainult tervikuna; 6) toetus määrati TTÜ-le, seega ei oma tähtsust asjaolud, mis on seotud toetuse saaja ja kolmanda isiku vaheliste suhetega, sh seegi, et MTÜ Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskuse (MTÜ TFTAK) asemel tegi töid AS Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskus (AS TFTAK). Arvestada tulnuks sisulist abikõlblikkust; 7) TTÜ ei ole saanud mitte toetust, vaid tasu teadusuuringu teostamise eest. TTÜ ei saanud projekti teostamisest mingit kasu. Valminud töö sai enda käsutusse PRIA. Kuna olemuslikult on tegemist teenuse tellimisega, tekiks TTÜ-l toetuse tagastamisel alusetu rikastumise nõue PRIA vastu; 8) otsuse allkirjastanud PRIA peadirektori asetäitjal ei olnud selleks pädevust.

1. Tartu Halduskohus jättis
2. detsembri
3. a otsusega asjas nr 3-13-1527 kaebuse rahuldamata ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Halduskohus leidis järgnevat: 1) vaidlust ei ole selle üle, et TTÜ II–IV väljamaksetaotluses näidatud tööd tegi AS TFTAK, milles kaebaja on 20% aktsiate omanikuks; 2) määruse nr 1198/2006 art 55 lg 4 esimese lause kohaselt kehtestatakse kulude abikõlblikkuse ees​kirjad riiklikul tasandil, arvestades määruses sätestatud erandeid. Kalandusturu korraldamise seadu​ses ei ole kulude abikõlblikkuse kriteeriume sätestatud, kuid

§ 194lg 1 võimaldab toetu​se andmise kriteeriume täpsustada, sh kitsendada.

Seega ei ole määruse nr 92 § 5 p 2 vastuolus

ga ega määrusega nr 1198/2006 juhul, kui sellega ei ole kulude abikõlblikkuse kriteeriume määru​sega nr 1198/2006 võrreldes laiendatud ega kehtestatud tingimust, mis oleks ilmselgelt vastu​olus üldiste abikõlblikkuse tingimustega. Määruse nr 92 § 5 p 2 ei ole nende tingimustega vastuolus. Piirang võib küll riivata ettevõtlusvabadust, kuid piirang aitab ära hoida turumoonutusi, mistõttu aitab see tagada ettevõtlusvabadust ja vaba konkurentsi. Määruse nr 92 § 5 p 2 kohaldamisel ei tule hinnata, kui suure osa AS-le TFTAK makstud tasust moodustas ettevõtte kasum, ega arvestada asjaoluga, et uuring on täielikult valminud. Seega on kaebaja teinud mitteabikõlblikke kulusid; 3)

§ 71lg 1 p 2 ei jäta PRIA-le toetuse tagasinõudmisel kaalutlusõigust.

Kuigi säte võimal​dab toetuse tagasi küsida ka osaliselt, ei tähenda see, et PRIA-l oleks kaalutlusruum toetuse osalise tagasinõudmise otsustamisel. Toetuse täielik või osaline tagasinõudmine tuleb otsustada, lähtudes sellest, millises osas on toetust kasutatud mitteabikõlblike kulude hüvitamiseks. PRIA on õigesti kindlaks teinud, et kaebaja I väljamaksetaotluses näidatud kulu on abikõlblik ja järgnevates väljamakse​taotlustes näidatud kulu on mitteabikõlblik; 4)

§ 71lg-s 3 sätestatud tähtaja möödumine ei takista toetust tagasi küsimast.

Nõukogu määruse nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta art 3 lg-st 1 tuleneb, et aegumistähtaeg menetluse algatamiseks on neli aastat ning asi aegub lõplikult päeval, mil kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik saab läbi, ilma et pädev asutus oleks määranud karistust. Liikmesriik ei saa ette näha määruses nr 2988/95 sätestatust lühemaid aegumistähtaegu. Isegi kui leida, et vastustaja sai hüvitatavate kulude mitteabikõlblikkusest teada juba väljamakse taotluste esitamisel, s.o kõige varem 8. juulil 2010, ei ole möödunud menetluse alustamise nelja-aastane aegumistähtaeg ega menetluse lõpule viimise kaheksa-aastane aegumistähtaeg.

§ 71

lg-s 3 sätestatud 90-päevast tähtaega tuleb mõista sedasi, et taotlejal on õigus nõuda, et toetuse tagasi​nõudmise otsus tehtaks 90 päeva jooksul rikkumisest teadasaamisest, kuid tähtaja rikkumine ei muuda toetuse tagasinõudmise otsust materiaalselt õigusvastaseks. Asjast ei nähtu, et rikkumine oleks mõjutanud asja otsustamist (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58). Õigusaktidest ei tulene keeldu nõuda tagasi toetus, mille kuludokumendid on varasema kontrolli käigus õiguspäraseks loetud. Kontrollakt ei ole kulu abikõlblikkuse määratlemisel eelotsus, millest PRIA ei võiks kõrvale kalduda. Määruse nr 92 § 19 lg 3 p 2 järgi oli kaebajal kohustus teavitada PRIA-t kirjalikult toetuse saamise või toetuse kasutamisega seotud muust asjaolust, mille tõttu taotluses esitatud andmed ei ole enam täielikud või õiged. Selle kohustuse jättis kaebaja täitmata. Kuna kaebaja ei rõhutanud teenuse osutaja õiguslikku vormi ka toetuse väljamaksmise taotluses, ei ole eksimus PRIA-le etteheidetav; 5) määrusest nr 92 ei tulene, millises vormis tuleb isikut menetluse alustamisest teavitada ning kuidas peaks toimuma tema ärakuulamine. Kaebaja on saanud oma seisukohti esitada. Asjaolu, et vastustaja suhtles kaebajaga tema töötaja vahendusel, mitte TTÜ seadusjärgse esindajaga, ei muuda seisu​kohta, et kaebajale on tagatud ärakuulamisõigus ning talle on jagatud piisavalt selgitusi menetluse kohta. Kuna kaebaja oli oma töötaja määranud toetusega seotud projekti kontaktisikuks, oli vastustaja õigustatud edastama sellele isikule projektiga seotud informatsiooni ning PRIA-le ei ole etteheidetavad võimalikud häired kaebaja organisatsiooni siseses teabe liikumises. Otsus ei ole õigusvastane ka seetõttu, et selle allkirjastas peadirektori äraolekul viimase asetäitja. Õigus all​kirjastada peadirektori äraolekul erinevaid haldusakte ja dokumente tuleneb peadirektori asetäitja ameti​juhendist ja PRIA põhimääruse § 12 esimesest lausest; 6) toetuse tagasinõudmist ei takista ka see, et PRIA on varasemalt andnud käskkirjad, millega otsus​tas kaebajale toetuse välja maksta. Hetkel, mil käskkirjas nimetatud summa kanti üle kaebaja arveldus​kontole, realiseerus käskkirjaga antud õigus. Käskkirjast ei tulene kaebaja õigust toetusele ega keeldu seda hiljem tagasi nõuda. Seega lõppes ülekande tegemisega käskkirjade kehtivus. 4. TTÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. 5. Tartu Ringkonnakohus jättis 19. novembri 2015. a otsusega haldusasjas nr 3-13-1527 apellatsioon​kaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata ning jättis TTÜ apellatsiooni​menetluses kantud menetluskulud tema enda kanda. Otsuse põhjendused olid järgmised: 1) määruse nr 92 § 5 p 2 järgse abikõlblikkuse kriteeriumi sätestamine on lubatud tulenevalt määruse nr 1198/2006 art 55 lg-st 4. Määrus nr 1198/2006 ei luba abikõlblikena sätestada üksnes kulusid, mis määruse kohaselt on selgesõnaliselt mitteabikõlblikud. Määruse nr 92 § 5 p 2 ei ole vastuolus ka põhimõttega, et tegevuse kulud peavad olema mõistlikud ja vastavuses heade finants​juhtimise põhimõtetega. Kriteeriumi kehtestamise eesmärgiks on hoida ära turumoonutusi ja tagada vaba konkurents. Töö teostamiseks seotud isikute kasutamine tekitab olukorra, kus toetuse saaja ja temaga seotud isik satuvad muude turuosalistega võrreldes põhjendamatult paremasse positsiooni. Puudub vajadus hinnata, kas töid teinud äriühing on saanud kasumit – piisab faktilise olukorra ja seose tuvastamisest. Äriühingu kasumist olulisem võib olla see, milline oli kasu toetuse saajale (selliste kulude kokkuhoid, mida muidu tulnuks finantseerida oma vahenditest); 2) kuigi

§ 71

lg 1 p 2 annab võimaluse kaaluda kulude tagasinõudmist osaliselt, ei näe ringkonnakohus kaasuse kontekstis ja tagasinõudmise põhjust arvestades kaalumiseks alust – toetus tuleb tagasi nõuda terves ulatuses nende kulude osas, mis on abikõlbmatud. Kuna II–IV väljamakse ajal oli tööde tegelik teostaja AS TFTAK, on kõik kulud abikõlbmatud ning need tuleb tagasi nõuda vaatamata sellele, et tööd on valminud ja üle antud. PRIA otsus pole vastuolus määruse nr 1198/2006 art 96 lg-ga 2; 3) halduskohus lahendas toetuse tagasinõudmise tähtaegsuse küsimuse õigesti; 4) kaebaja ei ole esitanud PRIA-le dokumenti, milles oleks sõnaselgelt kirjas, et tööde teostaja vahetus. PRIA-le ei saa selles olukorras ette heita, et ta ei märganud väljamakseid tehes dokumenti​des ebakõla selles osas, kas töid tegi AS TFTAK või MTÜ TFTAK. Detailne kontroll kulude abi​kõlblikkuse üle toimub toetuse määramisel. Kuigi määruse nr 92 § 16 lg-test 1–3 tuleneb, et toetuse maksmisel peab toetuse väljamaksja kontrollima asjaolusid, mis puudutavad kulude abikõlblikkuse kriteeriume, oleks täiemahulise kontrolli läbiviimine enne iga väljamakset PRIA-le liiga koor​mav. Avastamata vigu on võimalik korrigeerida toetuse tagasiküsimisega. Vastasel korral kaotaks toetuse tagasinõudmise instituut oma mõtte; 5) ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega ärakuulamise kohta; 6) kuigi väljamakse taotluste rahuldamise käskkirjad jäid väljamaksmise järel kehtima, tõi tagasi​nõudmise otsus kaasa selle, et toetuse määramise käskkirjad kaotasid kehtivuse. Õigusvastane ei ole see, kui haldusakti resolutsioonis pole märgitud, et soodustuse tagasinõudmisega kaotavad kehtivuse haldusaktid, mis andsid isikule selle soodustuse; 7) kaebaja sai tagasinõutavad summad toetusena Euroopa Kalandusfondi (EKF) vahenditest. Toetuse saamine ja taotluses märgitud tööde teostamine pole võrdsustatav tasu saamisega teadus​uuringute läbi​viimise eest. Antud kaebuse läbivaatamisel ei tule anda hinnangut, milliseid järelmeid toob kaasa toetuse tagasinõudmine olukorras, kus toetuse kasutamise tõttu on saavutatud sellega taotletud lõpp​eesmärk. Lahendamisel on tühistamiskaebus. Võimalik alusetu rikastumise nõue tuleb lahen​dada eraldi menetluses; 8) asjakohane ei ole märkus, et MTÜ ümberkorraldamine AS-ks oli tingitud EAS-i nõude realiseeri​misest. Kaebaja pidi tööde teostaja vahetumisel määruse nr 92 § 5 p-s 2 sätestatuga arvestama. Kuigi mää​rus nr 1198/2006 ei välista tööde tegija jurii​di​lise vormi muutumist, peavad kulud vastama abi​kõlblikkuse reeglitele ka pärast toetuse määramise otsuse tegemist; 9) tagasinõudmise otsuse allkirjastas selleks pädev isik. Kuigi allkirjastamise õigus saab teistel peale PRIA peadirektori olla ainult siis, kui viimane on ära, ei pea äraoleku kinnitamiseks esitama tõendeid. Kui õigusaktidega on isikule antud õigus allkirjastada dokumente PRIA peadirektori ära​olekul, tulebki sellise isiku poolt dokumendi allkirjastamisel eeldada, et peadirektor oli sel hetkel ära. PRIA sellekohastes selgitustes pole alust kahelda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Tallinna Tehnikaülikool esitas kassatsioonkaebuse, milles palub esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, tühistada täies ulatuses haldus- ja ringkonnakohtu otsused ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada, ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kassatsioonkaebuse põhi​väited on järgmised: 1) tagasinõudmise otsuse tegemisel on jäetud kasutamata kaalutlusõigus. See on vastuolus määruse nr 1198/2006 art 96 lg-ga 2. Valesti on kohaldatud ka HMS § 64. Toetuse maksmise otsused on sisu​li​selt kehtetuks tunnistatud ning sel puhul eeldab HMS § 64 kaalumist; 2) PRIA sai väide​ta​vatest rikku​mistest teada väljamaksetaotluste esitamisel ning PRIA tähtaegse tegevuse korral oleks edasisi rikkumisi välditud.

§ 71

lg 3 järgi tulnuks toetuse tagasi​- nõudmine otsus​ta​da 90 päeva jooksul rikkumisest teadasaamisest. Menetlustähtaegadest kinni​pidamine on otseselt seotud õiguskindluse põhimõttega. Õiguskindluse põhimõtte arvestamist on olu​liseks pidanud ka Euroopa Kohus (liidetud kohtuasjad C-383/06–C-385/06); 3) määruse nr 92 § 5 p 2 on vastuolus

-ga, "Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakendus​kavaga" ja määrusega nr 1198/

1. Säte ei arvesta meetme eesmärke ega üldisi abi​kõlblikkuse tingimusi; 4) kohtud on jätnud käsitlemata tagasinõudmise proportsionaalsuse küsi​muse, võimaliku riigi​vastutuse küsimuse ning asjaolu, et tööde tegija vahetus ettevõtte ülemineku tagajärjel – kaebaja ei tellinud töid AS-lt TFTAK, vaid MTÜ-lt TFTAK; 5) ringkonnakohus rikkus menetlusnorme tõendamisest vabastamisel. PRIA pidanuks tõendama, et PRIA pea​direktor oli vaidlusaluse otsuse tegemise ajal ära, vastasel korral puudus asetäitjal päde​vus otsust allkirjastada; 6) Euroopa Kohtult tuleks küsida eelotsust selle kohta, kas määruse nr 1198/2006 art 55 lg-t 4 saab tõlgendada selliselt, et liikmesriik võib selle alusel kehtestada riigisisesed eeskirjad, mis välistavad määruse art 96 lg 3 kolmanda lause kohaldamise ning tõhususe ja proportsionaalsuse põhimõtte arvestamise.
2. PRIA vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning menetluskulud jätta kaebaja kanda. PRIA vastuväited kassatsioonkaebusele on järgmised: 1) kui kulud ei ole abikõlblikud, siis ei ole selliste kulude hüvitamiseks õigust toetust saada.

§ 71

lg 1 näeb sellisel juhul ette kohustuse toetus tagasi nõuda, tegu ei ole kaalutlusotsusega. Võima​lus toetus tagasi nõuda üksnes osaliselt on mõeldud juhuks, kui väljamakstud toetus hõlmas mitteabikõlblike kulude kõrval ka abikõlblikke kulusid. Sel alusel ongi praegusel juhul jäetud tagasi nõudmata esimene väljamakse; 2) toetuse tagasinõudmise tähtaega pole rikutud. Määruse nr 2988/95 art 3 lg 1 sätestab üldise aegumistähtaja tagasinõude menetluse algatamiseks: neli aastat eeskirjade eiramise toimepanekust. Määruse art 3 lg 3 lubab liikmesriikidel kohaldada määruses sätestatust pikemat, kuid mitte lühe​mat tähtaega; 3) PRIA ei olnud kulude kontrollimisel hooletu. Vaidlusaluse asjaolu tuvastamine oli raskendatud eelkõige seetõttu, et TTÜ osalusel asutati pärast toetustaotluse rahuldamist MTÜ-ga täpselt sama nimega äriühing, kes asus projekti elluviimiseks vajalikke töid tegema, kuid tööde tegija asenda​mi​sest PRIA-t ei teavitatud. Viivitamatu teavitamise kohustus tuleneb määruse nr 92 § 19 lg 3 p-st 2; 4) määruse nr 92 § 5 p 2 ei ole vastuolus määrusega nr 1198/2006. Kaebaja pakutud küsimus Euroopa Kohtule on asjakohatu. Määruse nr 1198/2006 art 96 lg-st 3 tulenevate tõhususe ja proport​sionaalsuse põhimõtetega saab arvestada vaid abikõlblike kulude puhul. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Praeguses asjas on vaidlus selle üle, kas PRIA otsus nõuda TTÜ-lt tagasi toetus 224 291 euro ja 54 sendi ulatuses on õiguspärane. Kolleegium käsitleb kõigepealt küsimust, kas määruse nr 92 § 5 p 2 on kooskõlas

-ga, "Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakendus​kavaga" ja määrusega nr 1198/2006 (I). Seejärel võtab kolleegium seisukoha selle kohta, kas PRIA-l oli otsuse tegemisel kaalutlusõigus ning kas otsus on kaalutlusõiguse kasuta​mata jätmise tõttu õigusvastane (II). Järgnevalt annab kolleegium hinnangu kassatsioonkaebuse muudele väidetele (III) ning lahendab kassatsioonkaebuse ja menetlusosaliste taotlused (IV). I

1. Põllumajandusministri
2. augusti
3. a määruse nr 92 ""Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava" meetme 3.1 "Ühistegevused" tegevuse "Muud ühistegevused" raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord" § 5 p 2 näeb ette, et mitteabikõlblikud kulud on mh telli​tud töö või teenuse kulud, kui taotleja või taotleja juhatuse liige omab osalust töö teinud või teenuse osutanud juriidilises isikus või kuulub töö teinud või teenuse osutanud juriidilise isiku juhatusse või nõukokku. Lisaks loetleb määruse nr 92 § 5 muid mitteabikõlblike kulude liike. Määruse andmise aluseks oli

§ 194

lg 1, mis sätestas, et kooskõlas rakenduskavas sätestatuga kehtestab põllumajandus​minister Euroopa Kalandusfondi toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja korra meet​mete või tegevuste kaupa (meetme tingimused) ning et meetme tingimustes võib rakenduskavas sätestatud tingimusi täpsustada ja kitsendada.

§ 194

lg 2 p 2 kohaselt sätestatakse meetme tingi​mustes mh abikõlblikud või mitteabikõlblikud kulud.

1. Meede 3.1 "Ühistegevused" põhineb Nõukogu määruse (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa Kalandus​- fondi kohta art-l
2. Määruse nr 1198/2006 art 55 lg 1 sätestab üldise abikõlblikkuse eelduse: toetusesaajad on kulude eest tegelikult maksnud asjakohases ajavahemikus ning kaas​rahastatud toimingud ei tohi olla lõpule viidud enne abikõlblikkuse alguskuupäeva. Määruse nr 1198/2006 art 55 lg 3 kohaselt on EKF jaoks abikõlblikud vaid need kulud, mis on seotud toimingutega, mille kohta on tehtud otsus korraldusasutuse poolt eelnevalt seirekomisjoni poolt sätestatud kriteeriumide kohaselt. Määruse nr 1198/2006 art 55 lg 5 loetleb mõned mitte​abikõlblikud kulud: üldjuhul käibemaks, laenuintress, maaost, mille maksumus ületab 10% asja​omase toimingu abikõlblikest kogukulutustest, ja kulutused eluasemele. Lisaks eeltoodule näeb määruse nr 1198/2006 art 55 lg 4 ette, et kulude abikõlblikkuse eeskirjad kehtestatakse riiklikul tasandil, arvestades selles määruses sätestatud erandeid, ning need peavad hõlmama kõiki rakendus​kavade raames deklareeritud kulutusi.
3. Määruse nr 1198/2006 art 55 lg 4 ja

§ 194

lg 1 alusel oli põllumajandusministril volitus kehtestada määrusega mh vaidlusaluse meetme kulude abikõlblikkuse tingimused. Määruse nr 1198/2006 art-st 55 ei tulene, et abikõlblikkuse tingimused peaks piirduma vaid määruses endas sätestatuga – vastupidi, viimasel juhul puuduks vajadus kehtestada tingimusi riigisiseselt. Määruse nr 1198/2006 art 55 lg 4 täpsustus "arvestades selles määruses sätestatud erandeid" tähendab vaid, et kehtestatavad tingimused ei tohi minna vastuollu määruses ettenähtud abikõlblikkuse või mitte​abikõlblikkuse tingimustega, kuid ei välista täiendavate tingimuste kehtestamist. Kollee​gium nõustub haldus- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et määruse nr 92 § 5 p 2 ei ole vastuolus ka määruse nr 1198/2006 ega "Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava" eesmärkidega. 12. Eeltoodud põhjustel on kolleegium seisukohal, et määruse nr 92 § 5 p 2 ei ole kõrgemal​seisvate õigusaktidega vastuolus. Õiguslik olukord on selge, mistõttu puudub vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust. II 13. Euroopa Kalandusfondi toetuste tagasinõudmist reguleerib

§ 71

, mille esimene lõige sätestab: "Amet nõuab toetuse saanud isikult Euroopa Kalandusfondi toetuse, välja arvatud tehnilise abi, või kalamajandusliku riigiabi täielikku või osalist tagasimaksmist, kui pärast toetuse välja​maksmist selgub, et: 1) taotluse rahuldamise otsustamist või toetuse suuruse arvutamist mõjutanud andmed ei vasta tegelikkusele; 2) toetust on kasutatud mitteabikõlblike kulude hüvitamiseks." Lisaks sisaldab

§ 71

lg 2 loetelu alustest, mille esinemise korral PRIA võib nõuda toetuse osalist või täielikku tagasimaksmist. Euroopa Kalandusfondi toetuse tagasinõudmist käsitleb ka määrus nr 1198/2006, mille art 96 lg 2 sätestab: "Liikmesriik teeb toimingutes või rakenduskavades avastatud üksiku või süstemaatilise eeskirjade eiramisega seoses nõutavad finantskorrektsioonid. Liikmesriigi tehtavad korrektsioonid seisnevad rakenduskava avaliku sektori panuse täielikus või osalises tühistamises. Liikmesriik võtab arvesse eeskirjade eiramise olemust ja raskust ning EKF-i rahalist kahju." 14. Praeguses asjas on PRIA ja halduskohus asunud seisukohale, et

§ 71

lg 1 p 2 ei anna PRIA-le kaalutlusõigust mitteabikõlblike kulude hüvitamiseks kasutatud toetuse tagasinõudmisel. Ringkonna​kohus pidas kaalumist põhimõtteliselt võimalikuks, kuid leidis, et praegusel juhul polnud vaja kaaluda toetuse osalist tagasinõudmist. Kaebaja leiab, et määruse nr 1198/2006 art 96 lg 2 kolmandast lausest tuleneb vajadus kaaluda tagasinõudmisel rikkumisega seonduvaid asjaolusid. 15. Kolleegiumi hinnangul viitab

§ 71

lg-te 1 ja 2 sõnastuste võrdlemine sellele, et seadus​- andja ei soovinud jätta toetuse tagasinõudmiseks esimeses lõikes nimetatud juhtudel kaalutlusõigust – esimese lõike sõnastus on imperatiivne, samas kui teises lõikes on kasutatud sõna "võib". Arvesta​des aga, et

§ 71

lg 1 annab aluse nõuda toetus tagasi täielikult või osaliselt, on sätet võimalik tõlgendada ka selliselt, et selle alusel on võimalik kaaluda, kui suures ulatuses toetus tagasi nõuda. Kuigi PRIA on seadnud osalise tagasinõudmise ulatuse sõltuvusse üksnes sellest, milline osa kulutustest oli mitteabikõlblik, säte sellist seost ette ei näe. Arvestades, et

on kehtestatud EL õiguse elluviimiseks, tuleb nende sätete tõlgendamisel arvestada ka EL õigusega ja Euroopa Kohtu praktikaga.

1. Määruse nr 1198/2006 art 96 lg 2 kolmas lause viitab vajadusele võtta toetuse tühistamisel arvesse eeskirjade eiramise olemust ja raskust ning Euroopa Kalandusfondi rahalist kahju. Kolleegium nõustub kaebaja seisukohaga, et sellest tuleneb liikmesriigi kohustus kaaluda, kas ja millises ulatu​ses toetus tagasi nõuda.
2. Euroopa Kohus on oma praktikas asunud seisukohale, et ei saa pidada ühenduse õigusega vastuolus olevaks seda, kui riigisiseses õiguses võetakse haldusaktide kehtetuks tunnistamise ja riigi ametiasutuste poolt alusetult välja makstud finantsabi tagasinõudmise juures seaduslikkuse põhi​mõtte kõrval arvesse ka õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtteid, kuna nimetatud on osa EL õiguskorrast. Neid põhimõtteid tuleb eriti rangelt järgida, kui tegu on õigusnormidega, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (vt nt Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtu​asjades C-383/06–C-385/06: Vereniging Nationaal Overlegorgaan Sociale Werkvoorziening jt, p 52, ja otsus kohtu​asjas C-568/11: Agroferm, p 47). Õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele ei saa tugineda toetuse saaja, kes on toime pannud kehtiva korra ilmselge rikkumise (C-383/06–C-385/06, p 56). Ka EL õigust kohaldama kohustatud riigisisese asutuse tegevus, mis on EL õigusega vastu​olus, ei saa olla ette​võtja jaoks alus õigus​pärasele ootusele olla koheldud viisil, mis on EL õigusega vastuolus (C-568/11, p 52). Kuritarvituse või hooletuse tagajärjel kaotatud summade tagasi​nõudmisel riigi​sisese õiguse kohaldamine ei tohi kahjustada ühenduse õiguse kohaldamist ja tõhu​sust ning selle taga​järjel ei tohi eeskirju eirates antud summade tagasinõudmine muutuda praktiliselt võimatuks. Tingi​musel, et ühenduse huve on täiel määral arvestatud, võib siiski rakendada ühendu​ses kehtivaid õigus​kindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid, hinnates nii kaotatud summade saa​jate kui ka ameti​asutuste käitumist (C-383/06–C-385/06, p 59). Erinevalt liidetud kohtuasjadest C-383/06–C-385/06, milles käsitleti Nõukogu määrust (EMÜ) nr 4253/88, näeb praegusel juhul kaalumise ette juba EL õigus. Seega ei ole asjakohased selles lahendis esitatud seisukohad riigisisese õiguse kohta. Küll aga kinnitavad ka viidatud Euroopa Kohtu lahendid kaalumise võimalust finantsabi tagasinõudmise üle otsustamisel.
3. Euroopa Kohus on selgitanud, et nii EL õiguse kui ka EL õigusaktidele tugineva riigisisese õiguse rakenda​misel tuleb arvestada EL õiguse üldpõhimõtetega, sh proportsionaalsuse põhimõttega (vt nt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-557/07: LSG-Gesellschaft zur Wahrnehmung von Leistungsschutzrechten, p 29; C-275/06: Promusicae, p 68, ja C-305/05: Ordre des barreaux francophones et germanophone jt, p 28). Kolleegium on proportsionaalsuse põhimõtte arvestamise olulisust struktuuritoetustega seotud nõuete rikkumiste eest sanktsioonide kohaldamisel korduvalt käsitlenud (vt nt Riigikohtu haldus​kolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-77-14, p-d 17–19, ja 3-3-179-08, p-d 14–15 ja 18).
4. Eeltoodust järeldub, et PRIA-l oli kaebajalt toetuse tagasinõudmise üle otsustamisel kaalutlus​- õigus, mis tulenes määruse nr 1198/2006 art 96 lg 2 kolmandast lausest koosmõjus EL õiguse üld​põhimõtetega. PRIA
5. aprilli
6. a otsusest nr 17-6/151 määruse nr 1198/2006 art 96 lg 2 kolmandas lauses nimetatud asjaolude kaalumist ei nähtu.
7. Kolleegium on seisukohal, et praeguses asja võinuks p-s 16 nimetatud kriteeriumi​dest lähtuv kaalumine viia otsustamisel teist​suguse tulemuseni. Kaebaja tellis toetusest hüvitatavad tööd MTÜ-lt TFTAK, mille liige kaebaja oli, ning seda PRIA aktsepteeris. Kaebaja selgituste järgi ei olnud MTÜ TFTAK tegevuse üleandmisel sama​nimelisele AS-le tegemist kaebaja algatusega, vaid mittetulundus​ühingu asemel asutati aktsiaselts Ette​võtluse Arendamise Sihtasutuse nõudel. Ka ei nähtu asjaoludest, et EKF-le oleks tekkinud mingit varalist kahju. AS TFTAK tegi tööd sama​suguse tasu eest, nagu neid pidi toetuse taotlemise käigus esitatud hinnapakkumise kohaselt teosta​ma MTÜ TFTAK, ning vaidlust ei ole selle üle, et projekti eesmärgid on saavu​ta​tud ja valminud uurin​gute tule​mused kasutuses. Oluline võib olla ka, kas kaebaja poolt tööde ostmine AS-lt TFTAK kahjus​tas konkurentsi. PRIA toimikus sisalduva TTÜ
8. jaanuari
9. a avalduse "Tööde teosta​ja valiku põhjendus" kohaselt ei ole Eestis teisi kalatehnoloogia ja –kvaliteedialase eksper​tiisiga uurimis​laboreid – juhul kui konkurents puudub, ei saa seda ka kahjustada. Eeltoodud asjaoludest lähtudes võib olla vajalik tagasinõutavat summat vähendada. Toetuse tagasinõudmine mitteabikõlblike kulude osas pole siiski täielikult välista​tud. Kolleegium nõustub PRIA ja kohtute seisukohaga, et kaebaja ei täitnud nõuetekohaselt määruse nr 92 § 19 lg 3 p-s 2 sätestatud kohustust teavitada PRIA-t kirjalikult toetuse saamise või toetuse kasutamisega seotud asja​olust, mille tõttu taotluses esitatud andmed ei ole enam täielikud või õiged. Kohustuse kohaseks täitmiseks ei saa pidada AS TFTAK nime sisaldavate arvete esitamist. Kuigi ka PRIA võinuks rikkumise avastada enne III ja IV väljamakse aluseks olnud kulutuste tegemist, on kaebajal seega kaassüü selles, et rikkumist ei tuvastatud varem kui järel​kontrolli käigus. Kaalumise tulemusena võib seega osutuda proportsionaalseks nõuda tagasi vaid osa mitte​abi​kõlblike kulude eest tasumiseks kasutatud toetusest. III
10. Kaebaja on seisukohal, et toetuse tagasinõudmise otsus tuleb tühistada ka sel põhjusel, et selle tegemisel on ületatud

§ 71

lg-s 3 sellise otsuse tegemiseks ettenähtud tähtaega.

§ 71

lg 3 kohaselt teeb PRIA § 71 lg-tes 1 ja 2 sätestatud juhtudel kalandusturu toetuse tagasi​nõudmise otsuse rikkumisest teadasaamisest arvates 90 kalendripäeva jooksul. Nõukogu määruse nr 2988/95 art 3 lg-st 1 tuleneb seevastu, et aegumistähtaeg menetluste algatamiseks on neli aastat, alates eeskirjade eiramise toimepanekust, ning asi aegub lõplikult päeval, mil kahekordse aegumis​tähtajaga võrdne ajavahemik saab läbi, ilma et pädev asutus oleks määranud karistust. Määruse art 3 lg 3 alusel jääb riikidele võimalus kohaldada eeltoodust pikemaid aegumistähtaegu. Kolleegium on varasemas praktikas sarnase regulatsiooni puhul asunud seisukohale, et riigi​siseses õiguses sätestatud 90-päevane tähtaeg ei ole nõuet lõpetav tähtaeg, vaid paneb haldusorganile kohus​tuse tagada mõistlik menetlusaeg. Ka HMS § 41 ei välista haldusakti andmist pärast selleks ette​nähtud tähtaja möödumist. Menetlusliku tähtaja rikkumine on menetlusviga, kuid ei anna HMS §-st 58 tulenevalt ise​seisvat alust haldusakti tühistamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-8-16, p 13). Kolleegium on samal seisukohal ka praeguses asjas. Kohtud on seega õigesti leidnud, et PRIA ei ole toetuse tagasinõudmise tähtaega ületanud.

1. Samuti peab kaebaja vaidlusalust otsust õigusvastaseks põhjusel, et selle allkirjastas PRIA pea​- direktori asetäitja, kuid PRIA ei ole tõendanud, et peadirektor oli vastaval päeval ära. Kolleegiu​mi hinnangul on kohtud õigesti asunud seisukohale, et PRIA selgitustes ei ole alust kahelda ning et kui õigusaktidega on isikule antud õigus allkirjastada dokumente peadirektori äraolekul, tulebki selle isiku poolt dokumendi allkirjastamisel eeldada, et peadirektor oli ära.
2. Kaebaja on viidanud asjaolule, et kuna toetatud projekti alusel tehtud uuringute tulemused on valminud ja antud PRIA käsutusse, tekiks TTÜ-l toetuse tagasinõudmise korral alusetu rikastu​mise nõue PRIA vastu. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et võimalik alusetu rikastumise nõue tuleb toetuse tagastamise korral esitada eraldi menetluses ning see ei mõjuta vaidlusaluse otsuse õiguspärasust.
3. Kaebaja leiab, et talle ei tagatud tagasinõude menetluses piisavalt õigust olla ära kuulatud. Kolleegiumi hinnangul on kohtud õigesti leidnud, et kaebaja on nõuetekohaselt ära kuula​tud ning talle anti võimalus PRIA seisukohtadele vastuväiteid esitada. IV
4. Käesoleva otsuse II osas esitatud põhjendustel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada, tühistada haldus- ja ringkonnakohtu otsused ning teha uus otsus, millega tühistada vaidlustatud PRIA otsus.
5. Kuna Riigikohus tühistab haldus- ja ringkonnakohtu otsused ning teeb uue otsuse, tuleb muuta menetluskulude jaotust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 4). Kaebaja on haldus​kohtus kandnud menetluskulusid 3449 eurot (sh õigusabikulud 2684 eurot ja riigilõiv 765 eurot), apellatsiooni​astmes 2268 eurot (sh õigusabikulud 1518 eurot ja riigilõiv 750 eurot) ning kassatsiooni​astmes 1001 eurot (õigusabikulud). Kaebaja menetluskulud kolme kohtuastme peale kokku on seega 6718 eurot. Kulud on kantud ning on vajalikud ja põhjendatud. HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb need vastustajalt välja mõista. Kaebaja on palunud märkida tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-st 2 lähtudes kohtu​otsuses, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmi​seni viivist. HKMS § 108 lg 12 viitab küll, et menetluskulude jaotusele kohaldatakse TsMS §-des 173 ja 175 sätestatut, kuid TsMS § 177 halduskohtumenetluses kohaldamiseks puudub alus. Seega jätab kolleegium kaebaja selle taotluse rahuldamata.
6. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada.