Obsah (4)

§ 217§ 26§ 261§ 59

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-109-16 Määruse kuupäev Tartu, 2. november 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik Kohtuasi Maris J

) §-de 217 ja 218 järgi vaatab kohus läbi kohtutäituri otsuse, mis on tehtud esialgse otsuse peale esitatud kaebuse kohta. Praeguses asjas saab maakohus läbi vaadata kohtutäituri

1. oktoobri
2. a otsuse. Kui kohus leiab, et see otsus tuleb tühistada, vaatab kohtutäitur kaebuse
3. septembri
4. a otsuse peale uuesti läbi. Maakohus jättis läbi vaatamata avaldaja taotluse tunnistada kohtutäituri tegevus teabe nõudmisel ebaseaduslikuks, kuna avaldaja ei saa esitada kohtule üldist taotlust, vaid pidi

§ 217

lg 1 järgi vastava kaebuse esitama kohtutäiturile ning kohtus saab vaidlustada ainult kaebuse lahendamiseks tehtud kohtutäituri otsust. Maakohus märkis, et

1. septembri
2. a otsusega määrati avaldajale sunniraha 500 eurot põhjendusel, et avaldaja vastus ei olnud piisav ja tal puudus õigus keelduda teabe andmisest. Sunniraha ei määratud põhjusel, et avaldaja ei ole täitnud võlgnikule kuuluva raha arestimise akti või tähtaegselt vastanud teabe nõudmise taotlusele. Kohtutäituri
3. septembri
4. a teabe nõudmise akti võib pidada

1. septembril
2. a kehtinud § 261 lg-s 7 nimetatud otsuseks.

§ 26

sätestas, et kohtutäituril on õigus pöörduda täitemenetluseks vajaliku suulise ja kirjaliku teabe saamiseks kolmanda isiku poole, kui on alust arvata, et kolmandal isikul on sellist infot. Kohtutäituril on õigus nõuda täitemenetluseks vajalikke andmeid võlgniku tasunõude kohta võlgniku tööandjalt ja teistelt võlgniku suhtes kohustatud isikutelt. Kolmas isik on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui tal on seaduse alusel õigus andmete esitamisest keelduda. Maakohus leidis, et kuna

ei sätesta täpsemalt, kellel ja millises olukorras on õigus andmete esitamisest keelduda, ning selles viidatakse korduvalt tsiviilkohtumenetluse seadustikule (TsMS), tuleb ka

§ 26tõlgendamisel analoogia korras kohaldada Ts

MS-i. Kolmas isik, kelle poole täitur pöördub, on praegusel juhul oma menetluslikult staatuselt võrreldav tunnistajaga tsiviilkohtumenetluses. TsMS § 257 lg 1 p 5 järgi on abikaasal õigus keelduda ütluste andmisest. Avaldaja on vastanud kohtutäituri pöördumisele ning teatanud, et ta kasutab õigust keelduda ütluste andmisest. Seega ei oleks kohtutäitur võinud kasutada

§ 261lg 1 p-s 1 sätestatud võimalust määrata sunniraha.

Kuna kohtutäitur ei tuginenud sunniraha määramisel asjaolule, et avaldaja ei teatanud ütluste andmisest keeldumisest õigel ajal, on

1. oktoobri
2. a otsus tühine.
3. Kohtutäitur esitas
4. detsembril 2015 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada määruse osas, millega kohus tühistas kohtutäituri
5. oktoobri
6. a otsuse täiteasjas nr 084/2013/1468, ja teha tühistatud osas uus lahend, millega jätta avaldaja kaebus rahuldamata. Menetluskulud ringkonnakohtus palus kohtutäitur jätta avaldaja kanda.
7. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.
8. Swedbank AS (sissenõudja) leidis, et kohtutäituri kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada.
9. Võlgnik määruskaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
11. veebruari
12. a määrusega kohtutäituri määruskaebuse osaliselt ning tühistas maakohtu määruse osas, millega kohus tühistas kohtutäituri
13. oktoobri
14. a otsuse täiteasjas nr 084/2013/
15. Ringkonnakohus jättis kohtutäituri otsuse muutmata. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata. Menetluskulud ringkonnakohtus jäeti poolte endi kanda. TsMS § 659 ja § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohtutäitur palub maakohtu määruse tühistada osaliselt kohtutäituri
16. oktoobri
17. a otsuse tühistamise osas. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et

§ 261

lg-s 7 nimetatud otsusena, mille täitmata jätmise eest võib sunniraha rakendada, tuleb lahendatavas vaidluses käsitleda kohtutäituri

1. septembri
2. a rahalise nõude arestimise akti ja sunniraha määramise hoiatust, millega kohtutäitur arestis võlgnikule kuuluvad OÜlt Tartumets avaldajale tasutud rahalised vahendid ning kohustas avaldajat teavet andma. Maakohus leidis aga vääralt, et avaldajal oli õigus keelduda teavet avaldamast. Maakohus jättis tähelepanuta TsMS § 258 p 3, mille järgi ei tohi tunnistaja, vaatamata TsMS §-s 257 sätestatule, keelduda ütluste andmisest asjaolu kohta, mis puudutab perekonnasuhtest tingitud varalist suhet. Praeguses asjas on täitemenetluse käigus selgunud, et OÜ Tartumets on kandnud avaldaja kontole raha, märkides saajaks avaldaja võlgnikust abikaasa. TsMS § 257 eesmärk on mitte sundida tunnistajat edastama teavet, mis tema lähedast isikut võiks kahjustada. Kui huvide konflikt on tingitud perekondlikest varalistest suhetest, ei saa lähedastel isikutel olla TsMS § 258 p 3 järgi sarnast kaitset, kuna tegemist on menetluses üldjuhul ainsa võimalusega teavet saada. Kui kohtutäituril on täitemenetluses olulise teabe saamiseks võimalused piiratud, aitaks perekonnaliikme õigus keelduda teabe andmisest kaasa põhjendamatule täitemenetluse venitamisele. Seda seisukohta kinnitab muu hulgas

§ 59

lg 2, mille järgi on võlgniku vara kohta teabe andmise kohustus ka kolmandatel isikutel, kelle valduses on võlgnikule kuuluv vara või kellel on võlgniku suhtes varalisi kohustusi. Ringkonnakohus selgitas, et vale on kohtutäituri seisukoht, et kuivõrd avaldaja ei ole 4. septembri 2015. a akti peale kaebust esitanud, ei saa ta enam tugineda oletatavale õigusele keelduda kohtutäituri teabenõudele vastamast.

§ 261

järgi on hoiatus sunniraha määramise eelduseks, milleta ei saa täitur sunniraha määrata, kuid hoiatusega ei kaasne täitemenetluse osalisele negatiivseid tagajärgi, mille vastu ta peaks end kaebuse esitamisega kaitsma ja mille vastu ta ei saaks kaitset sunniraha määramise otsust vaidlustades (Riigikohtu 17. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 58). Ringkonnakohus leidis, et kohtutäitur ei määranud avaldajale sunniraha mitte rahalise nõude arestimisest keeldumise tõttu

§ 261

lg 1 p 2 järgi, vaid teabe andmisest keeldumise pärast

§ 261lg 1 p 1 alusel.

Asjaolule, et sunniraha on määratud vaid teabe andmisest keeldumise tõttu, on viidanud ka kohtutäitur ise

1. oktoobri
2. a otsuses. Kohtutäitur on selles otsuses selgitanud, et avaldajalt nõutud teave on oluline, otsustamaks, kas nõuda avaldajalt
3. septembri
4. a rahalise nõude arestimise akti täitmist või mitte. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Avaldaja esitas
6. veebruaril 2016 ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja jätta uue määrusega jõusse maakohtu määrus. Avaldaja leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt TsMS § 258 p
7. Abikaasade ja teiste lähikondsete varalised suhted ei põhine ainult perekonnasuhetel. Avaldaja ei pea oma põhiseaduslikust õigusest loobuma üksnes asjaolu tõttu, et võlgnik on avaldaja abikaasa. TsMS § 258 p 3 on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 22 lg 3 mõttega ning moonutab oluliselt selles sätestatud väärtusi. PS § 22 lg-s 3 sätestatud põhiõigus seostub ka PS §-s 26 sätestatud õigusega perekonna ja eraelu puutumatusele. Tegemist on paratamatult inimese moraalsete kohustuste (hoida lähedasi ja mitte „kanda keelt" oma pereliikmete peale) ja avaliku huvi (tõe tuvastamise soov) konflikti lahendusega, milles on eelistatud isiku ja lähedaste puutumatust. Avaldajat ei saa moraalselt kohustada aitama kohtutäiturit, tema huvi on eelkõige kaitsta oma peret ja perekondlikke väärtusi. Avaldaja jaoks on arusaamatu, et kriminaal- või maksumenetlusega võrreldes on täitemenetluses ülekaalukam avalik huvi perekonna ja eraelu puutumatuse rikkumiseks. Kuigi täitemenetluses (ja maksumenetluses) ei toimu materiaalses mõttes karistamist, ei ole riik loonud garantiisid, et sunni ähvardusel kogutud tõendeid mõnes teises situatsioonis avaldaja või tema lähedaste vastu ära ei kasutataks. Lisaks ei selgu, kuidas kohtutäituri nõutud teave aitaks kaasa avaldaja abikaasa suhtes toimuvale täitemenetlusele. Avaldaja on kinnitanud, et tema valduses ei ole abikaasa vara (sellel, kas kunagi on olnud, ei ole tähtsust).

§ 26

lg 2 annab kohtutäiturile õiguse küsida üksnes teavet, mis on täitemenetluses vajalik.

1. Kohtutäitur vaidleb avaldaja määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Täitemenetluse primaarseks eesmärgiks on täitmisele esitatud nõude tõhus ja võimalikult kiire täitmine. Sunniraha on kohtutäituri sunnivahend, mille eesmärgiks on mõjutada avaldajat täitma kohtutäituri
2. septembri
3. a rahalise nõude arestimise akti.

§ 261

lg 1 p-s 2 sätestatud sunniraha kohaldamise eeldused olid täidetud ning sellisel juhul ei ole tähtis, et avaldaja on võlgniku abikaasa. Samale tulemusele peab olema võimalik jõuda ka

§ 26

lg 2 koosmõjus

§ 59lg-ga 2 ja § 261 lg 1 p-ga 1.

Kohtutäitur nõudis, et avaldaja põhjendaks, miks ta ei täida

1. septembri
2. a rahalise nõude arestimise akti.

-ist ega muudest kohaldamisele kuuluvatest õigusaktidest ei tulene avaldajale õigust põhjendamatult keelduda kohtutäituri arestimisakti täitmast. Kui avaldajal oleks seaduslik alus keelduda kohtutäituri nõutud teavet avaldamast, oleks sunniraha määramine siiski õigustatud

§ 261

lg 1 p 2 alusel ehk rahalise nõude arestimise akti põhjendamatu täitmata jätmise tõttu. Kohtutäitur on sunniraha määranud põhjusel, et määruskaebuse avaldaja ei esitanud kohtutäiturile andmeid selle kohta, kas ja millisel viisil on avaldaja kontole laekunud rahasummad võlgnikule üle antud, ehk ei ole piisavalt põhjendanud, miks ta keeldub arestimisakti täitmast.

1. Sissenõudja ei pea avaldaja määruskaebust põhjendatuks, vaidleb sellele vastu ning palub ringkonnakohtu määruse jätta muutmata. Menetluskulud palub sissenõudja jätta avaldaja kanda.
2. Võlgniku arvates on määruskaebus põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohtutäituri otsus, millega määrati meelevaldne sunniraha, on põhiseadusvastane. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et TsMS § 695, § 691 p 5, § 692 lg 1 p 1 ja § 701 lg 3 järgi tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu osas, millega ringkonnakohus maakohtu määruse tühistas. Kolleegium jätab jõusse maakohtu määruse resolutsiooni, arvestades Riigikohtu määruse põhjendusi. Avaldaja määruskaebus rahuldatakse. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebusega ei olnud maakohtu määrust vaidlustatud muus kui täituri
4. oktoobri
5. a otsust puudutavas osas, seega jõustus maakohtu määrus ülejäänud osas TsMS § 456 lg 2 p 1 ja § 463 lg 2 koostoimes.
6. Vaidlusaluse
7. oktoobri
8. a otsusega jättis kohtutäitur rahuldamata avaldaja kaebuse, mis oli esitatud
9. septembri
10. a sunniraha määramise otsuse peale. Kohtud tuvastasid, et sunniraha määras kohtutäitur avaldajale

§ 261lg 1 p 1 alusel põhjendusel, et avaldaja vastus kohtutäituri 4.

septembri

1. a teabenõudele ei olnud piisav ja avaldajal puudus õigus teabe andmisest keelduda. Otsuses märkis kohtutäitur, et kohustas avaldajat esitama talle viie päeva jooksul teabenõude kättesaamisest andmeid OÜlt Tartumets alates
2. maist 2013 Janno Jõesaarele kuuluva raha avaldaja kontole tasumise kohta (sh tasumise kuupäevad ja summad), samuti teavitama laekunud summade võlgnikule ülekandmise viisist. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on kohtutäitur selgitanud, et pidas avaldajalt nõutud teavet oluliseks, otsustamaks, kas nõuda avaldajalt
3. septembri
4. a rahalise nõude arestimise akti täitmist või mitte. 15.

§ 261

lg 1 p 1 järgi teeb kohtutäitur otsuse kohustuse täitmiseks ning sunniraha määramise hoiatuse

§-s 26 sätestatud kohustuse täitmata jätmise korral teavet andma kohustatud isikule. Ajal, mil täitur avaldajalt teavet nõudis ja 28. septembri 2015. a sunniraha määramise otsuse tegi, kehtis

§ 26

lg 2 redaktsioonis, mille järgi on kohtutäituril õigus pöörduda täitemenetluseks vajaliku suulise ja kirjaliku teabe saamiseks kolmanda isiku poole, sealhulgas nõuda andmeid võlgniku elu- või asukoha ning kontaktandmete kohta, kui on alust arvata, et kolmandal isikul on sellist infot. Kohtutäituril on õigus nõuda täitemenetluseks vajalikke andmeid võlgniku tasunõude kohta võlgniku tööandjalt ja teistelt võlgniku suhtes kohustatud isikutelt. Kolmas isik on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui tal on seaduse alusel õigus andmete esitamisest keelduda.

§ 59

lg-st 2 tuleneb lisaks, et võlgniku vara kohta teabe andmise kohustus on lisaks võlgnikule ka kolmandatel isikutel, kelle valduses on võlgnikule kuuluv vara või kellel on võlgniku suhtes varalisi kohustusi. Enne 1. jaanuari 2008 kehtinud

§ 26

lg 2 sätestas üldsõnaliselt, et kohtutäituril on õigus pöörduda täitemenetluseks vajaliku suulise ja kirjaliku teabe saamiseks kolmanda isiku poole. Elatisabi seaduse eelnõuga (1076 SE I) täiendati olulisel määral

§ 26lg 2 sõnastust ning täpsustati andmete nõudmise õigust.

Eelnõu seletuskirja kohaselt oli muudatuse eesmärgiks muuta elatisnõuete sissenõudmine senisest efektiivsemaks. Seletuskirjas märgiti, et seaduses oli täpsustamata kohtutäituri õigus nõuda teavet tööandjalt või isikutelt, kellele võlgnik osutab tasu eest teenust. Eelkõige on nende andmete nõudmise õigus vajalik juhul, kui on alust arvata, et kolmas isik teeb võlgnikule makseid tasuna teenuse osutamise eest ning ainus võimalus täitemenetluse edukaks korraldamiseks on arestida võlgniku nõue. Kolleegiumi hinnangul saab eelnevast mh järeldada, et

§ 26

lg 2 sõnastust täpsustati ennekõike selleks, et tagada kohtutäiturile õigus nõuda võlgniku töötasuga seotud teavet tööandjalt või isikutelt, kellele võlgnik osutab tasu eest teenust. 16. Eespool viidatud sätetes on määratud kindlaks, millistelt isikutelt ja milliste andmete esitamist võis kohtutäitur nõuda: võlgniku tasunõude kohta võis täitur nõuda andmeid võlgniku suhtes kohustatud isikutelt, sh tööandjalt; andmeid võlgniku vara kohta võis täitur nõuda võlgniku suhtes kohustatud isikutelt ja isikutelt, kelle valduses on võlgniku vara. Kolleegium on seisukohal, et kohtud kohaldasid vääralt

§ 26

lg-t 2 ja § 59 lg-t 2, kui leidsid, et viidatud sätetest tuleneb kohtutäituri õigus nõuda avaldajalt ehk võlgniku abikaasalt täitemenetluseks vajalikke andmeid võlgniku tasunõude kohta. Kohtud ei kontrollinud sätte kohaldamise eeldusi ning ringkonnakohus jättis

§ 26lg 2 teise lause üldse tähelepanuta.

Kolleegium leiab, et avaldaja puhul ei ole täidetud

§ 26

lg-st 2 tulenev eeldus, mille järgi tasunõudega seotud andmete nõudmisel peab tegemist olema võlgniku tööandja või võlgniku suhtes kohustatud isikuga. Asjaolusid, mis võiksid anda alust pidada võlgniku abikaasast avaldajat võlgniku suhtes kohustatud isikuks, ei ole tuvastatud. 17. Lisaks ei ole kohtud kolleegiumi hinnangul praeguses asjas tuvastanud asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et täidetud oli

§ 26

lg-s 2 sätestatud teine eeldus, mille järgi peab nõutav teave olema täitemenetluseks vajalik. Kohtutäitur nõudis avaldajalt teavet OÜ-lt Tartumets avaldaja kontole võlgniku väidetava töötasuna kantud summade kohta, kuigi see oli kohtutäiturile juba teada.

1. Maakohus, seadmata küll kahtluse alla kohtutäituri õigust avaldajalt andmeid küsida, leidis siiski, et avaldaja võis keelduda teavet andmast TsMS § 257 lg 1 p 5 alusel, mille kohaselt on õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest mh hageja või kostja abikaasal ja mis kohaldub vastavalt kohtutäiturile teabe andmisele analoogia alusel. Ringkonnakohus kohaldas seevastu TsMS § 258 p 3, mille järgi ei tohi tunnistaja vaatamata TsMS §-s 257 sätestatule keelduda ütluste andmisest asjaolu kohta, mis puudutab perekonnasuhtest tingitud varalist suhet, ja leidis, et kui huvide konflikt on tingitud perekondlikest varalistest suhetest, ei saa lähedastel isikutel olla sarnast kaitset. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga ja peab ühtse kohtupraktika kujundamiseks vajalikuks märkida, et TsMS § 258 p-s 3 ei ole silmas peetud, nagu peaks abikaasa andma ütlusi iga asjaolu kohta, millel on mingi puutumus perekonnasuhtega seotud varalise suhtega, sealhulgas abikaasade varaga. Kolleegiumi hinnangul on sättes silmas peetud ütluste andmise kohustust vaidlustes, mis ise käivad perekonnasuhtest tingitud varalise suhte üle, teisisõnu, mille sisuks ongi perekonnasuhetest tingitud varaline vaidlus. Seejuures on TsMS § 257 lg 1 p-s 5 sätestatud privileegi eesmärgiks just vältida lähedaste isikute vastu tunnistamisest tekkivat huvide konflikti vaidlustes, kus ei lahendata perekondlikest varalistest suhetest tekkinud vaidlusi, mille puhul sellise konflikti vältimine ei ole juba vaidluse olemusest tulenevalt võimalik. Sarnaselt on abielusuhetest tingitud huvide konflikti välditud ka kriminaalmenetluses (kriminaalmenetluse seadustiku § 71 lg 1 p 5 järgi on kahtlustatava või süüdistatava abikaasal õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest) ja maksumenetluses (maksukorralduse seaduse § 64 lg 1 p 5 järgi on teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda maksukohustuslase abikaasal, välja arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega).
2. Kohtutäitur on vastuses määruskaebusele väitnud, et kui avaldajal oleks seaduslik alus keelduda kohtutäituri nõutud teavet avaldamast, oleks sunniraha määramine siiski õigustatud

§ 261lg 1 p 2 alusel ehk 4.

septembri 2015. a rahalise nõude arestimise akti põhjendamatu täitmata jätmise tõttu. Ringkonnakohus tuvastas, et sunniraha määras kohtutäitur avaldajale teabe andmisest keeldumise tõttu

§ 261

lg 1 p 1 alusel, mitte rahalise nõude arestimise akti täitmata jätmise tõttu

§ 261lg 1 p 2 järgi.

Ringkonnakohus märkis mh, et asjaolule, et avaldajale sunniraha määramisel lähtus kohtutäitur vaid teabe andmisest keeldumisest, on viidanud ka kohtutäitur ise oma

1. oktoobri
2. a otsuses. Selles otsuses on kohtutäitur selgitanud, et avaldajalt nõutud teave on oluline, otsustamaks, kas nõuda avaldajalt täiteasjas nr 084/2013/1468 tehtud
3. septembri
4. a rahalise nõude arestimise akti täitmist või mitte. Sellele, nagu oleks ringkonnakohus seejuures menetlusnorme rikkunud, ei ole tuginetud. TsMS § 688 lgst 5 tulenevalt puudub Riigikohtul pädevus hinnata seda, kas alama astme kohtud on asjaolusid õigesti tuvastanud, tuvastada asjas tähtsaid asjaolusid ning hinnata tõendeid, kui need ei ole esitatud menetlusõiguse normi rikkumise tõendamiseks ringkonnakohtus. Kuna ringkonnakohus on tõendite hindamisel järginud seadust, lähtub kolleegium ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest.
5. Riigikohus jätab apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Kuivõrd menetlusosalistel ei ole olnud lepingulisi esindajaid, ei ole neil õigusabikulusid ka tekkinud.
6. Avaldaja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kautsjon tagastada. Tambet Tampuu, Ants Kull, Malle Seppik