RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-31-16 Määruse kuupäev Tartu, 2. november 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak L

) § 173 lg-s 2 sätestatud kohustusi. Võlgnik ei ole võlausaldajatele tasunud aruandes märgitud 300 eurot. 3. Võlgnik vaidles taotlusele vastu. Väide majandusavansi mittesihtotstarbelisest kasutamisest põhineb võlausaldaja oletustel. Võlausaldajal tuleb tõendada, et tegemist ei ole ülekande selgituses märgitud maksega. Kontoväljavõtte kohaselt on võlgnik raha kasutanud erinevate ehitusmaterjalide ostmiseks ja muudeks majandustehinguteks. Samuti on võlgnik makseid äriühingule tagastanud. Võlgniku kohustuste süüline rikkumine

§ 173mõttes eeldab tulude võlausaldajate ja kohtu eest varjamise tuvastamist.

Võlgniku käitumises ei ole süülise, sh raskelt hooletu käitumise tunnuseid. Taotlus uue usaldusisiku nimetamiseks on põhjendamatu, kuna võlausaldaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis viitaksid kohustuste rikkumisele, ega ainsatki mõjuvat põhjust.

1. Harju Maakohus jättis
2. novembri
3. a määrusega võlausaldaja taotluse võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ennetähtaegseks lõpetamiseks ja kohustustest vabastamisest keeldumiseks rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
4. detsembri
5. a määrusega maakohtu määruse ning saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise ja kohustustest vabastamisest keeldumise otsustamisel piisava põhjalikkusega hinnanud võlausaldaja esile toodud asjaolusid. Asja uuel läbivaatamisel maakohtus esitas võlgnik selgituse, mille kohaselt laekus võlgniku erakontodele OÜ Küttepartner majandusavanssi kokku 20 586 eurot, millest võlgnik on tagastanud 2562 eurot. Oma erakontodelt tegi võlgnik makseid 548 eurot 22 senti, mis on otseselt OÜ Küttepartner kulu. Seega on majandusavansi jääk 18 948 eurot 78 senti. Raamatupidamise väljavõtte järgi oli seisuga
6. juuli 2014 majandusavansi jääk 0 eurot. Maakohus selgitas võlgnikule tõendamiskoormust ning andis täiendavaid tähtaegu tõendite esitamiseks. Pärast korraldaval istungil toimunud ärakuulamist tõi võlgnik kohtusse kastiga OÜ Küttepartner raamatupidamisdokumente. Kohus tagastas dokumendid, selgitades, et ei loe selliseid dokumente vastuvõetuks.
7. mail 2015 esitas võlgnik kohtule uue kastitäie OÜ Küttepartner raamatupidamisdokumente majandusavansi maksete kohta. Kohus tagastas dokumendid. Nimetatud dokumendid kajastasid peamiselt OÜ Küttepartner tehinguid, mitte konkreetselt võlgniku enda kui füüsilise isiku pangakontolt OÜ Küttepartner majandustegevuses tehtud makseid. Seetõttu andis kohus
8. juunil 2015 võlgnikule veelkord täiendava tähtaja tõendite esitamiseks, paludes võlgnikul esitada tõendid konkreetselt võlgniku enda poolt OÜ Küttepartner majandustegevuses tehtud kulutuste kohta. Võlgnik lisatõendeid ega -selgitusi ei esitanud.
9. Harju Maakohus lõpetas
10. juuni
11. a määrusega võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja keeldus võlgnikku tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt kuulas kohus ära võlgniku ja võlausaldaja ning võttis võlgnikult võlgniku vande. Võlgniku teised võlausaldajad kohtule soovi enda ärakuulamiseks ei avaldanud. Kohus on võlgnikule korduvalt selgitanud tema tõendamiskoormust ning kohustanud teda selgitama ja tõendama, mida tegi võlgnik aruandeperioodil talle laekunud 27 710 euroga ning kuidas konkreetselt kasutas võlgnik majandusavansina makstud, kuid tagastamata 18 360 eurot OÜ Küttepartner majandustegevuses. Võlgniku esitatud dokumendid ei kajastanud võlgniku pangakontolt OÜ Küttepartner majandustegevuses tehtud makseid. Võlgnik lisatõendeid ei esitanud. Kuivõrd võlgnik ei ole tõendanud majandusavansina saadud summade sihtotstarbelist kasutamist, tuleb tagastamata summasid käsitada võlgniku sissetulekuna. Seega on võlgniku sissetulekud aruandes märgitust oluliselt suuremad ja võlgnik on tahtlikult varjanud saadud tulusid ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlgnikul oleks tulnud tasuda kohustuste katteks võlausaldajatele suurem summa kui aruandes märgitud 300 eurot.
12. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega jätta taotlus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
13. Tallinna Ringkonnakohus jättis
14. detsembri 2015 määrusega võlgniku määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata, muutes maakohtu määruse põhjendusi. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt ei ole maakohus rikkunud hagita menetluse uurimispõhimõtet. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on maakohus korduvalt võlgnikule selgitanud tõendamiskoormust, st võlgnik peab tõendama, millele on kulutatud väidetavalt majandusavansina saadud summad. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 236 lg 3 esimese lausega ei ole kooskõlas see, et menetlusosaline toob kohtusse kastidega dokumente ja eeldab, et kohus ise leiab sealt vajalikud dokumendid. Hagita menetluses kohalduvast uurimisprintsiibist ei tulene vastupidist. Võlgnikul tuli esitada tõendid vaidlusaluse perioodi majandusavansi kasutamise kohta. Võlgnik pidi dokumente hoidma ja säilitama seitse aastat. Kuivõrd võlgnik ei ole neid esitanud, võib järeldada, et kuludokumente ei eksisteerigi. Kuivõrd võlgnik ei ole kohtuid veennud, et majandusavanssi on kasutatud osaühingu huvides, saab summat käsitada võlgniku sissetulekuna. Ringkonnakohus ei nõustunud sellega, et võlgnik on oma kohustusi rikkunud tahtlikult. Tahtlust hinnatakse erinevalt hooletusest subjektiivselt isikust lähtudes. Finantsaruandes õigete andmete (suuremate sissetulekute) kajastamata jätmine (varjamine) on olnud raskelt hooletu tegevus. Võlgnik on sissetulekute varjamise ning väljamaksete tegemata jätmisega pankrotivõlausaldajate huve tegelikult kahjustanud. Varjatud summasid arvesse võttes tulnuks võlausaldajatele tasuda rohkem kui 300 eurot. Nõustuda ei saa väitega, et maakohus ei ole võlgniku huvidega arvestanud. Maakohus selgitas korduvalt võlgnikule tema tõendamiskoormust ning andis täiendavaid tähtaegu tõendite esitamiseks. Esineb

§ 175lg 4 teise lause järgi täiendav alus keelduda kohustustest vabastamisest.

Kohustustest vabastamise menetlus on pigem erandlik ning selle menetluse edukalt läbimise eelduseks on võlgniku kõigi seadusest tulenevate kohustuste korrektne täitmine kohustustest vabastamise menetluse kestel. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus kaasas võlausaldajad. Maakohus on tsiviilasja toimikust nähtuvalt küsinud võlausaldajate seisukohta nii Swedbank AS esitatud avalduse kui ka võlgniku esitatud määruskaebuse kohta. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Võlgnik palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse ja saata asi uueks arutamiseks Harju Maakohtusse. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohtud kaalunud võlgniku huve. Kohtud on lõpetanud kohustustest vabastamise menetluse kergekäeliselt. Menetluse lõpetamine peaks olema pigem erandlik. Kui võlgniku käitumises ei ole võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta. Võlgnik ei ole süüliselt oma sissetulekuid varjanud. Kohtud on teinud oma järeldused võlgniku aruande ja tema esitatud kontoväljavõtete põhjal. Keegi ei ole kogunud ega esitanud muid andmeid. Sellises olukorras ei ole võlgnik midagi varjanud. See, et kohus on tõlgendanud võlgniku äriühingu avansilisi makseid võlgniku tuluna, on õiguslik küsimus. Tegemist ei ole tahtliku või raskest hooletusest tuleneva tulude varjamisega. Kohtud on võlgniku segadusse viinud, sest esitatud dokumendid olidki avansi kasutamise tõendid. Võlgnik ei ole kahjustanud võlausaldajate huve. Isegi kui võlgniku sissetulekuks on olnud täiendavad 18 360 eurot, tähendab see võlausaldajatele õigust saada sellest summast oma nõuete rahuldamiseks suurem summa, kui on pakkunud võlgnik. Kohtul on õigus kohustada võlgnikku tasuma võlausaldajatele suurem summa. Täidetud ei olnud

§ 172lg-s 6 sätestatud eeldused võlgniku usaldusisikuks määramiseks.

Usaldusisiku määramisel ei oleks praegust vaidlust tekkinud. Kohus ei ole piisavalt kontrollinud võlgniku kohustuste täitmist. Kohtud ei kaalunud võimalust määrata uus usaldusisik. Maakohus ei kaasanud menetlusse puudutatud isikuid. Maakohus on vaid viidanud teiste võlausaldajate varasematele teadetele, kuid jätnud nad puudutatud isikutena protsessi kaasamata. Asjas oli ka võlausaldaja, kes pooldas võlgadest vabastamise menetluse jätkamist.

1. Võlausaldaja, avaldaja AS FEB ja puudutatud isik ERA Liisingu Inkassoteenused AS paluvad jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus tühistamata. Puudutatud isik Altor-San OÜ vaidleb võlgniku võlgadest vabastamisele vastu. Teised puudutatud isikud ei ole määruskaebusele vastanud.
2. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks
3. juunil 2016 lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.
5. Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas kohtud on põhjendatult lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Kohtud on lõpetanud kohustustest vabastamise menetluse

§ 175

lg 2 p 2, lg 5 ja § 173 lg 2 alusel seetõttu, et võlgnik on süüliselt varjanud oma tegelikke sissetulekuid ning kahjustanud väljamaksete tegemata jätmisega võlausaldajate huve. Kolleegium nõustub kohtute järeldusega, kuid vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele peab vajalikuks esitada oma selgitused. 13. Nii maa- kui ka ringkonnakohus tuvastasid, et vaidlusalused 18 360 eurot on käsitatavad võlgniku sissetulekuna, mitte võlgniku väidetud majandusavansina (ringkonnakohtu määruse p 51). Kohtud ei ole selle asjaolu tuvastamisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. TsMS § 688 lg-te 3 ja 4 järgi võtab eelnimetatud tuvastatud asjaolu määruskaebuse lahendamisel aluseks ka Riigikohus. Ringkonnakohus on kuludokumentide vastuvõtmisest keeldumist hinnates õigesti leidnud, et hagita menetluses peab menetlusosaline tõendi esitamisel kohustustest vabastamise menetluses vähemasti põhjendama, milliseid asjaolusid soovib ta konkreetse dokumendiga tõendada. TsMS § 236 lg 3 esimese lause kohaselt peab menetlusosaline tõendi esitamisel või tõendite kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada või tõendite kogumist taotleb. TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Seega keeldus maakohus põhjendatult võlgniku esitatud dokumentide vastuvõtmisest. 14.

§ 175

lg 5 esimese lause kohaselt võib kohus omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb sama paragrahvi lõikes 2 või 4 nimetatud alus.

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

§ 173

lg 2 kohaselt peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Lähtudes kohtute põhjendustest ning

§ 175

lg 2 p-st 2 ja lg-st 5, tuli võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks praegusel juhul tuvastada, et: · võlgnik on

§ 173

lg-s 2 sätestatud kohustusi rikkudes varjanud saadud tulusid ning vara või jätnud kohtu nõudel andmata teavet oma sissetulekute ja vara kohta; · võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt; · võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. Kohtul on õigus kohustustest vabastamise menetlus lõpetada vaid juhul, kui täidetud on kõik eelnimetatud tingimused. 15. Kolleegium märgib, et

§ 173

lg 2 mõttes annab võlgniku võlgadest vabastamise menetluse lõpetamiseks alust tulude ja vara varjamine. Mitte igasugune võõra raha laekumine võlgniku kontole, mida võlgnik ei ole määratlenud oma vara või tuluna, ei tähenda iseenesest, et võlgnik on oma vara või tulusid varjanud

§ 173lg 2 mõttes.

Selleks, et tuvastada võlgniku kohustuse rikkumine

§ 173

lg 2 mõttes, peab kohus tuvastama, kas võlgnik rikkus kohustusi ja kas see rikkumine oli ka süüline. Varjamisega on tegemist juhul, kui võlgnik sai ise aru, et vaidlusalust vara või tulu tuleb kasutada võlausaldajate huvides. Kuna vara varjata saab põhimõtteliselt ainult tahtlikult, siis on varjamise puhul tegemist tahtliku kohustuse rikkumisega (võlaõigusseaduse § 104 lg 5). Kui kohus tuvastab, et

§ 173

lg 2 mõttes on võlgnik oma tulusid ning vara varjanud, siis on ühtlasi kohus ka tuvastanud, et võlgnik on kohustusi rikkunud süüliselt

§ 175lg 2 p 2 järgi.

1. Kolleegium selgitab, et kui kohus on tuvastanud võlgniku kontole tehtud ülekanded, mida võlgnik ei ole määratlenud oma tulu või varana, tuleks kohtul esmalt nõuda võlgnikult lisaselgitusi ja -teavet selle kohta, miks ei pea võlgnik kontole laekunud raha enda varaks. Võlgnikul tuleb tõendada, et tegemist ei ole temale kuuluva rahaga või miks ei kuulu see võlausaldajatele väljamaksmisele.
2. Kolleegium nõustub kohtute järeldusega, et tuvastatud asjaoludel on võlgnik praegusel juhul oma sissetulekuid varjanud. Tsiviilasjas tuvastatud asjaolude kohaselt olid võlgniku aruandes esitatud andmed ebaõiged, st ei kajastanud kogu võlgniku sissetulekut. Maakohus palus võlgnikul selgitada ja tõendada, kuidas ta on kasutanud OÜ Küttepartner majandustegevuses vaidlusalust majandusavanssi (II kd, tl 179; samuti III kd, tl-d 6, 8, 41). Seega oli võlgnikule arusaadav, et kui ta ei tõenda oma väiteid majandusavansi majandustegevuses kasutamise kohta, siis lõpetab kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. Maakohus leidis, et võlgnik varjas kohustusi tahtlikult. Ringkonnakohtu hinnangul oli võlgnik tulude varjamisel raskelt hooletu (ringkonnakohtu otsuse p-d 53-54). Kolleegium peab vajalikuks selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi muuta. Ringkonnakohus ei selgitanud, millistest asjaoludest lähtuvalt hindab ta võlgniku süülisuse astet maakohtust erinevalt. Pigem ringkonnakohtu esitatud asjaolud veel kinnitavad ringkonnakohtu otsuses toodud järeldust, et tegemist oli vara varjamisega. Tuvastades, et

§ 173

lg 2 mõttes on võlgnik oma tulusid ning vara varjanud, tuvastab kohus ühtlasi, et võlgnik on kohustusi rikkunud tahtlikult (vt käesoleva otsuse punkti 15). Vaatamata eeltoodule on ringkonnakohtu lõppjäreldus õige, mistõttu ei ole alust ringkonnakohtu määrust tühistada. Lisaks rikkus võlgnik kohtu nõude täitmata jätmisel ka

§ 173lg-s 2 sätestatud teabe andmise kohustust.

Kuivõrd see tõi kaasa ka võlausaldajate huvide kahjustamise, mis seisnes selles, et võlausaldajatele jäeti välja maksmata raha, mida nad olid

§ 172

lg-st 2 tulenevalt õigustatud saama, on kohtud õigesti kohustustest vabastamise menetluse lõpetanud. 18. Praeguses asjas määras maakohus võlgniku enda

§ 172lg 6 järgi usaldusisikuks.

Selle kohta märgib kolleegium üldise selgitusena kohtupraktika suunamise eesmärgil järgmist.

§ 172

lg 6 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui usaldusisiku määramine tooks ilmselt kaasa põhjendamatuid kulutusi ja kohus on veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita, jätta usaldusisiku määramata ja kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Sel juhul kontrollib kohus, kas võlgnik oma kohustusi täidab.

§ 172

lg 6 võimaldab kulude kokkuhoiu kaalutlusel võlgniku enda usaldusisikuks määrata. Selline võimalus on seaduses ette nähtud siiski vaid mõjuva põhjuse esinemisel. Usaldusisiku roll võlgniku kohustustest vabastamise menetluses on tagada võlausaldajate huvide kaitsmine, et olukorras, kus võlausaldajate nõuded pankotimenetluses on jäänud rahuldamata, saaksid nad kohustustest vabastamise menetluse käigus võlgniku tegevusest maksimaalset kasu.

§ 173

lg 3 järgi loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule. Võlgnik teeb eelnimetatud maksed usaldusisikule (

§ 172

lg 1), kes teeb

§ 172

lg 2 järgi kord aastas võlausaldajatele väljamakseid vastavalt jaotusettepanekus ettenähtud jaotistele. Kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks siiski määranud, on kohtul

§ 172

lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud kohustuse raames tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama

§-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega. 19. Ringkonnakohus leidis lisaks, et menetluse lõpetamiseks annab täiendavalt aluse

§ 175

lg 4.

§ 175

lg 4 järgi peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Kolleegium leiab, et

§ 175

lg 4 alusel võlgnikku kohustustest vabastamast keeldumiseks peab kohus ka selgitama, millise teabe vande all andmata jätmise või tähtajaks andmata jätmise tõttu kohus menetluse lõpetab. Maakohus kohustas oma kirjas võlgnikku ilmuma kohtusse, et anda vande all teavet oma kohustuste täitmise kohta, ning samas hoiatas, et teabe tähtajaks andmata jätmise korral keeldub kohus

§ 175lg 4 järgi teda kohustustest vabastamast (III kd, tl 9).

Ärakuulamise protokollist nähtub vaid see, et kohus võttis võlgnikult vande, veendumaks, et võlgnik täidab korrektselt kohustustest vabastamise menetlusest tulenevaid kohustusi (III kd, tl 41). Seega ei nähtu toimikust, millise teabe vande all andmata jätmisega seostas kohus

§ 175lg 4 alusel menetluse lõpetamise.

Kuivõrd esines

§ 173

lg-s 2, § 175 lg 2 p-s 2 ja § 175 lg-s 5 sätestatud alus menetluse lõpetamiseks, siis ei ole siiski tähtsust, kas esinesid

§ 175lg-s 4 sätestatud võlgadest vabastamise menetluse lõpetamise alused.

20. Kolleegium ei nõustu võlgniku etteheitega, et võlausaldajad on jäänud menetlusse kaasamata.

§ 175lg 3 kohaselt tuleb ära kuulata soovi avaldanud võlausaldajad.

Tsiviilasja toimikust nähtub, et kohtud on soovi avaldanud võlausaldajad ka ära kuulanud. Lisaks on nii ringkonnakohtu määrus kui ka Riigikohtusse esitatud määruskaebus edastatud kõigile võlausaldajatele, samuti antud neile võimalus seisukoha esitamiseks. Seega on kõik soovi avaldanud võlausaldajad

§ 175lg 3 järgi ära kuulatud.

1. Kuna ringkonnakohtu määrus jääb muutmata ja võlgniku määruskaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda. Ringkonnakohus jättis menetluskulud võlgniku kanda, kuid menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, märkides, et menetluskulud määrab kindlaks maakohus. Seega määrab menetluskulud kindlaks maakohus TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2 järgi.
2. Võlgniku määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu