Obsah (10)

§ 137§ 503§ 499§ 433§ 505§ 1311§ 3§ 431§ 339§ 390

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-81-16 2. november 2016 Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Peeter Roosma Kohtuasi M. J. D. vah

) § 505 lg 2 kohaselt antakse loovutatud isik üle kümne päeva jooksul alates loovutamismääruse jõustumisest. Kui isik ei ole tähtaegselt üle antud, vabastatakse ta sama paragrahvi

1. lõike alusel vahi alt. M. J. D. loovutamismäärus jõustus
2. märtsil 2016, kuid teda ei ole seni Prantsuse Vabariigile üle antud.
3. Harju Maakohtu
4. aprilli
5. a määrusega jäeti kaitsja taotlus läbi vaatamata. Maakohtu hinnangul ei võimalda kriminaalmenetluse seadustik loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimist. Samuti on M. J. D. üleandmine viibinud tema enda käitumise tõttu. Nimelt tekkis vanglaarstil kahtlus, et M. J. D. võib põdeda tuberkuloosi, kuid kuna isik keeldub analüüside andmisest, pole võimalik seda kahtlust kontrollida. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 2 p 3 kohaselt on tuberkuloos suure nakatuvusega haigus, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik. Eelnevast tulenevalt võib M. J. D. üleandmine ohustada nii tema enda kui ka kolmandate isikute elu ja tervist, kuid neid riske pole võimalik hinnata. Lisaks takistab M. J. D. üleandmist seegi, et lennuettevõtted võivad keelduda lennupiletite müümisest reisijale, kes võib olla ohtliku nakkushaiguse kandja.
6. Harju Maakohtu
7. aprilli
8. a määruse peale esitas kaebuse M. J. D. kaitsja J. Tehver, kes taotles maakohtu määruse tühistamist, loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimist ja M. J. D. vahi alt vabastamist. Kokkuvõtlikult märkis kaitsja järgmist. 4.
9. Maakohus oleks pidanud kaitsja taotluse läbi vaatama. Kriminaalmenetluse seadustiku
10. peatükk ei näe küll ette loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimist, kuid isiku õiguste kaitsmiseks tuleb sellises olukorras kohaldada analoogia korras

§ 137lg 1 p 1.

Vastasel juhul võib isik viibida loovutamismenetluses vahi all tähtajatult ilma, et tal oleks võimalik taotleda kohtult kinnipidamise põhjendatuse kontrollimist. Selline tõlgendus on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 13, 14, 15 ja 20, Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 5 ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 9 lg-ga

1. 4.
2. Kuna loovutamismääruse jõustumisest on möödunud enam kui kümme päeva ja M. J. D. ei ole Prantsuse Vabariigi ametivõimudele üle antud, tuleb ta vahi alt vabastada. Seejuures ei saa üleandmise viibimist M. J. D.-le ette heita. Isik pole kohustatud terviseuuringutes osalema ja isegi juhul kui M. J. D.-l oleks diagnoositud tuberkuloos, ei välistaks see tema üleandmist. Asjakohaseid ettevaatusabinõusid kasutades on võimalik toimetada tuberkuloosihaige isik Prantsuse Vabariiki viisil, mis ei ohusta tema ega teiste isikute elu ja tervist.
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a määrusega jäeti Harju Maakohtu
6. aprilli
7. a määrus muutmata ja selle peale esitatud kaebus rahuldamata. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu seisukohad järgmised. 5.
8. Kriminaalmenetluse seadustiku
9. peatükk ei näe ette loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimist ja kohtul pole võimalik tugineda analoogia korras ka

§ 137lg 1 p-le 1.

Esiteks näeb kõnealune säte ette vahistuse põhjendatuse kontrollimise kriminaalasja kohtueelses menetluses enne lõpliku lahendi tegemist. M. J. D. suhtes on jõustunud aga kohtumäärus, millega ta loovutati Prantsuse Vabariigile. 5.2. Teiseks on isiku vahistamine loovutamismenetluses ja riigisiseses kriminaalmenetluses olemuslikult erinevaid õigusinstituudid. Loovutamismenetluses on vahistamise eesmärk tagada isiku üleandmine taotlevale riigile ja reeglina tuleb isik üle anda

§-s 505 sätestatud lühikeste tähtaegade jooksul. Seetõttu ei tõusetu loovutamismenetluses reeglina küsimust vahi all viibimise ülemäärasest pikkusest. Erandlikes olukordades, kus loovutamisvahistus kestab pikemalt, pole võimalik loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimisele riigisisese vahistamise põhimõtteid kohaldada. Loovutamisvahistuse puhul on see küsimus lahendatud Euroopa Liidu Nõukogu

1. juuni
2. a raamotsusega nr 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmis​korra kohta (edaspidi raamotsus) ning Eesti on vastava regulatsiooni üle võtnud. 5.
3. Viimaks saab loovutamismenetluses võtta isikult vabaduse eraldi alustel ja korras.

§ 503

lg 4 kohaselt tuleb isiku loovutamise korral kohaldada tema suhtes loovutamisvahistust kuni üleandmiseni. Seega pole loovutatud isiku vahistamine erinevalt

§-s 130 sätestatud vahistamisest kohtu diskretsiooniotsus. 5.

1. Kuna M. J. D. loovutamismäärus on jõustunud, pole loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimine üldkohtu pädevuses. Loovutatud isiku üleandmine kujutab endast loovutamismääruse täitmist ja seda toimetavad Justiitsministeerium ning Politsei- ja Piirivalveamet. Nimetatud asutused korraldavad isiku üleandmise, lepivad kokku üleandmise tähtaja ja hindavad üleandmist takistavate asjaolude esinemist. Kui isik leiab, et ta viibib kinnipidamisasutuses õigusvastaselt, on tal võimalik pöörduda oma õiguse kaitsmiseks halduskohtusse. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a määruse peale esitas kaebuse M. J. D. kaitsja J. Tehver, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamist ning M. J. D. vahi alt vabastamist. Alternatiivselt taotleb kaitsja loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimise taotluse maakohtule sisuliseks läbivaatamiseks saatmist. Kokkuvõtlikult märgitakse määruskaebuses järgmist. 6.
5. Kohtud jätsid kaitsja taotluse alusetult läbi vaatamata. Loovutatud isiku õiguste kaitsmiseks tuleb loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimisel lähtuda analoogia korras

§ 137

lg 1 p-st 1 ning sellist tõlgendust ei välista ükski kriminaalmenetluse seadustiku säte. Samuti ei sätesta raamotsus korda, kuidas saab ebaseaduslikult loovutamisvahistuses viibiv isik taotleda enda vabastamist, ega välista samuti loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimist riigisisese õiguse alusel. Nähtuvalt raamotsuse art-st 12 toimub isiku vahistamine ja vahi alt vabastamine Euroopa vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse kohaselt. 6.2. Loovutamismenetluses ja riigisiseses kriminaalmenetluses vahi all viibimise erinevused ei ole niivõrd suured, et välistaksid analoogia korras

§ 137lg 1 p 1 kohaldamise.

Muu hulgas ei ole kohtul loovutamismenetluses kohustust isikut vahistada. Nähtuvalt raamotsuse art-st 12 võib isiku Euroopa vahistamismääruse alusel vahistada ja vahistatud isiku võib kooskõlas vahistamismäärust täitva liikmesriigi riigisisese õigusega igal ajal vabastada. Samuti järgib raamotsus põhiõigusi ega takista liikmesriigil kohaldamast oma põhiseaduse norme seoses õiglase menetlusega. Eelnevast nähtuvalt tuleb

§ 503lg-t 4 tõlgendada viisil, mis võimaldab loovutatud isiku vajadusel vahistada.

Järelikult tuleb ka loovutamisvahistuse kohaldamisel tuvastada konkreetne vahistamisalus ja hinnata, kas isik võib enne üleandmist põgeneda või muul viisil loovutamismenetlusest kõrvale hoida. 6.

1. Loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimist ei takista ka loovutamismääruse jõustumine. Vahistuse põhjendatuse kontrollimisel otsustatakse, kas isiku jätkuv vahi all viibimine on põhjendatud, ning see hinnang ei mõjuta loovutamismääruse kehtivust ega täitmist. 6.
2. Loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimine on üldkohtu pädevuses. Loovutamisvahistus on reguleeritud kriminaalmenetluse seadustikus ja

§ 499lg 1 kohaselt otsustab loovutamis​vahistuse kohaldamise maakohus.

6.5. Kaitsja märkis maakohtu määruse peale esitatud kaebuses sedagi, et kui kriminaalmenetluse seadustik ei võimalda taotleda loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimist analoogiliselt

§ 137

lg 1 p-ga 1, on kriminaalmenetluse seadustik vastavas osas vastuolus PS §-dega 13, 14, 15 ja 20, Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 5 ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 9 lg-ga

1. Ringkonnakohus jättis sellele väitele vastamata.
2. Määruskaebusele esitas vastuse Riigiprokuratuuri abiprokurör Robert Laid, kelle hinnangul on vaidlustatud kohtumäärused seaduslikud. Kokkuvõtlikult märgib prokurör järgmist. 7.
3. Kohtud jätsid kaitsja taotluse loovutamisvahistuse põhjendatuse kontrollimiseks õigustatult läbi vaatamata.

§ 433

lg 3 kohaselt lähtutakse rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös kriminaal​menetluse seadustiku teistes peatükkides sätestatust niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus 19. peatükis sätestatuga, ning vahistuse põhjendatuse kontrollimist puudutavad sätted ei ole loovutamisvahistuse puhul kohaldatavad. Loovutamisvahistuse puhul asendavad vahistuse põhjendatuse kontrollimist

§-s 505 ettenähtud tähtajad. Kui isik pole nende tähtaegade jooksul üle antud, tuleb ta vahi alt vabastada. 7.2. M. J. D. anti tähtaegselt üle.

§ 505

lg 4 alusel võib üleandmise ajutiselt edasi lükata, kui on piisav alus arvata, et määruse täideviimine võib ohustada loovutatava elu või tervist. Euroopa vahistamismäärus täidetakse kohe pärast eelnimetatud põhjuse äralangemist ja isik antakse üle kümne päeva jooksul alates uuest kokkulepitud tähtpäevast. Praegusel juhul tekkis vanglaarstil

1. veebruaril 2016 kahtlus, et M. J. D. võib põdeda tuberkuloosi, kuid kuna isik keeldus edasistest uuringutest ja ravimite võtmisest, polnud võimalik seda kahtlust kontrollida. Seega võis M. J. D. üleandmine ohustada nii tema enda kui ka kolmandate isikute elu ja tervist ning neid riske polnud võimalik hinnata. Täiendavalt takistas M. J. D. üleandmist seegi, et lennuettevõtted keeldusid müümast lennupileteid reisijale, kes võis olla eriti ohtliku nakkushaiguse kandja. Eelnevast tulenevalt esitas Tallinna Vangla
2. juunil ja
3. juulil 2016 taotlused isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks, kuid need ei andnud soovitud õiguslikke tulemusi. Samuti võttis Riigiprokuratuur ühendust Prantsuse Vabariigi ametivõimudega, et välja selgitada isiku üleandmise võimalused, ning M. J. D. anti
4. septembril 2016 Prantsuse Vabariigile üle. Selleks ajaks ei olnud

§ 505lg-s 4 nimetatud alus ära langenud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Alates
2. septembrist 2016 ei näe kriminaalmenetluse seadustik riigisiseses kriminaalmenetluses enam ette kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja taotlusel vahistuse põhjendatuse kontrollimist. Selle asemel annab eeluurimiskohtunik tulenevalt

§ 1311

lg-st 4 kahtlustatava või süüdistatava vahistamisel isiku vahi all pidamiseks loa kuni kaheks kuuks. Nimetatud tähtaega võib eeluurimiskohtunik pikendada prokuratuuri taotluse alusel korraga kuni kahe kuu võrra, arvestades sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2 sätestatud piiranguid. Kuna

§ 3

lg 2 kohaselt kohaldatakse kriminaalmenetluses menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust, tuleb praeguses asjas tõusetunud vaidluse lahendamiseks kõigepealt otsustada, kas maa- ja ringkonnakohtu määruste tegemise ajal olid vahistuse põhjendatuse kontrollimist puudutavad sätted (

§ 137kuni 31.

augustini 2016 kehtinud redaktsioonis, v.r.) loovutamisvahistusele analoogia korras kohaldatavad. 9. Kolleegiumi hinnangul vastasid kohtud eeltoodud küsimusele õigesti eitavalt. Ringkonnakohus märkis põhjendatult, et

§ 137

lg 1 p 1 nägi ette vahistuse põhjendatuse kontrollimise kriminaalasja kohtueelses menetluses enne lõpliku lahendi tegemist. Kuna M. J. D. loovutamisküsimus lahendati lõplikult Harju Maakohtu 12. veebruari 2016. a määrusega, mis jõustus 7. märtsil 2016, ei saanud praeguses asjas

§ 137lg 1 p 1 (v.r.) kohaldamine kõne alla tulla.

10. Ringkonnakohus märkis õigesti sedagi, et loovutatud isiku üleandmine kujutab endast loovutamismääruse täitmise etappi ja et loovutamismäärust täidavad Justiitsministeerium ning Politsei- ja Piirivalveamet. Ainuüksi see ei välista aga loovutatud isikul oma õiguste kaitsmiseks üldkohtu poole pöörduda ega õigusta tema taotluste läbi vaatamata jätmist. Kolleegiumi arvates tuleb loovutamis​määruse täitmise kriminaalmenetluse seadustiku nõuetele vastavust puudutavad vaidlused − nii nagu muud

§-des 424−4281 ja 430 reguleerimata küsimused ning kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused − lahendada

§ 431

alusel lahendi teinud kohtu või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtuniku määrusega.

§ 433

lg 3 lubab lähtuda rahvusvahelises kriminaalmenetlus​alases koostöös kriminaal​menetluse seadustiku teistes peatükkides sätestatust niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus 19. peatükis sätestatuga. Kolleegiumi hinnangul on loovutamismääruse täitmise käigus tekkivate küsimuste (nt

§ 505

lg-tes 2-5 sätestatud nõuete järgimist puudutavate vaidluste) lahendamiseks kohtu poole pöördumine selle nõudega kooskõlas. Kohtud keeldusid alusetult M. J. D. loovutamisvahistuses viibimise seaduslikkuse kontrollimisest ja tema vahi alt vabastamise taotluse läbivaatamisest ning rikkusid selliselt toimides oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

1. Olukorras, kus kohus jätab esitatud taotluse alusetult läbi vaatamata, tuleb kohtulahend üldjuhul tühistada ning saata kohtuasi rikkumise kõrvaldamiseks samale kohtule uueks arutamiseks. Käesolevas asjas ei ole see aga vajalik ega võimalik. Nimelt nähtub prokuröri vastusest, et M. J. D. anti
2. septembril 2016 Prantsuse Vabariigi ametivõimudele üle. Seega ei viibi M. J. D. enam loovutamisvahistuses ja Eesti Vabariigil pole võimalik teda vahi alt vabastada. Sellest tulenevalt jätab Riigikohus taotluse M. J. D. vabastamiseks läbi vaatamata taotluse aluse äralangemise tõttu. Riigikohus märgib ka, et raamotsuse art 26 lg 2 kohaselt arvestatakse loovutamisvahistuses viibitud aeg Euroopa vahistamismääruse teinud liikmesriigis kantava karistuse kogupikkusest maha.
3. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 390

lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 3, muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu

1. aprilli
2. a määruse ja Tallinna Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a määruse põhiosa, asendades M. J. D. kaitsja taotluse läbivaatamata jätmise põhistuse Riigikohtu ülaltoodud põhistustega. Kaitsja määruskaebus jääb rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)