Obsah (10)

§ 214§ 187§ 1381§ 363§ 390§ 21§ 12§ 35§ 226§ 175

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-80-16 2. november 2016 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo Randma Kohtuasi Kannat

§ 214lg 3 ning § 1381 alusel rahatrahvi.

1. Määruskaebus rahuldada.
2. Mõista Eesti Vabariigilt kannatanu OÜ P kasuks välja 664 (kuussada kuuskümmend neli) eurot määruskaebemenetluses esindajale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohus menetles kriminaalasja V. P. süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 3811 lg 2, § 384 lg 1, § 201 lg 1 ja § 345 lg 1 ning S. R-i süüdistuses KarS § 384 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi.
4. Maakohus kohaldas
5. aprilli
6. a määrusega prokuröri taotlusel kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 214 lg 3 ja § 1381 alusel kannatanu OÜ P seaduslikule esindajale Teet Järveküljele 1000 euro suurust rahatrahvi selle eest, et ta avaldas uudisteportaalile Delfi antud kommentaarides kriminaalasja kohtueelse menetluse andmeid. Andmed pärinesid tunnistaja J. S-i

1. aprilli
2. a ülekuulamise protokollist, mis avaldati
3. oktoobril 2015 toimunud kinnisel kohtuistungil, ja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH)
4. veebruari
5. a kirjast, mis avaldati
6. septembri
7. a avalikul kohtuistungil. Prokurör nende andmete avaldamiseks

§ 214lg 1 kohaselt luba ei andnud, vaid selgitas T.

Järveküljele

1. märtsil 2015 saadetud kirjas, et kohtueelse menetluse andmete avaldamine on keelatud ja selle keelu rikkumise eest võidakse trahvida.
2. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse OÜ P esindaja vandeadvokaat Kristi Rande, kes taotles määruse tühistamist, prokuröri taotluse rahuldamata jätmist ja määruskaebemenetluse kulude hüvitamist.
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a määrusega jäeti maakohtu määrus lõppjäreldustes muutmata. Määruskaebemenetluse kulud jäeti

§ 187lg 2 alusel kannatanu seadusliku esindaja kanda.

Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 T. Järvekülge trahviti PERH-i

1. veebruari
2. a kirjas kajastatud andmete avaldamise eest. Need andmed pärinevad aga Harju Maakohtu
3. juuni
4. a tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX tehtud otsusest ja seetõttu ei ole trahvi kohaldamine nende andmete avaldamise eest põhjendatud. 4.2 Määruskaebuse esitaja leidis, et muudest maakohtu määruses nimetatud kohtueelse uurimise andmetest sai T. Järvekülg teada seoses OÜ A (pankrotis) pankrotimenetlusega. OÜ A (pankrotis)
5. märtsi
6. a võlausaldajate üldkoosoleku protokollist nähtub, et
7. a oktoobris kohtus pankrotihaldur J. S-iga ja et T. Järvekülg valiti pankrotitoimkonna liikmeks. Samas pole tõendatud, et pankrotihaldur fikseeris J. S-iga toimunud kohtumise sisu ja tunnistaja selgitused, kasutades seejuures kohtumääruses nimetatud väljendeid. Ka ei saa järeldada, et T. Järvekülg sai sellise dokumendiga tutvuda. Seega pole tuvastatud, et avaldatud andmed pärinesid pankrotimenetluses saadud teabest. Kõrvutades J. S-i
8. aprilli
9. a tunnistajana ülekuulamise protokolli väljavõtet kohtumääruses kirjeldatud andmetega, saab järeldada, et andmete sisu ja sõnaline väljendusviis on äratuntavalt sarnased. 4.3

§ 214

lg 1 kohaselt on kohtueelse menetluse andmete avaldamine lubatud prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses. Kannatanu seaduslikule esindajale ei ole kohtueelse menetluse andmete avaldamiseks luba antud ja seetõttu oli tema trahvimine andmete avaldamise eest põhjendatud. 4.4 Põhja Ringkonnaprokuratuur saatis 3. märtsil 2015 T. Järveküljele ja kannatanule taotluse, milles märkis, et

§ 214

lg 3 kohaselt võib eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel menetlusosalist, kriminaalmenetluses osalevat muud isikut või menetlusvälist isikut kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu rikkumise korral kohtumääruse alusel trahvida. T. Järvekülg sai taotluse kätte ja vastas sellele. Pidades silmas prokuratuuri taotluse sisu, saab seda dokumenti käsitada trahvihoiatusena

§ 1381lg 3 tähenduses.

Kuigi menetlusseaduses pole reguleeritud seda, kuidas ja millal tuleb trahvihoiatus teha, on andmete avaldamise keeld ja selle sisu ning avaldamise tingimused tavapäraselt mõistetavad ka hoiatust tegemata. Seetõttu puudub üldjuhul vajadus isikuid nii hoiatada kui ka trahvida. Trahvihoiatus tuleb teha eelkõige isikule, kelle puhul on kahtlus, et ta võib avaldada andmeid, mida ei tohi avaldada või on seda juba teinud. Seetõttu on lubatav, et trahvihoiatus tehakse siis, kui on tekkimas või on tekkinud tegelik oht, et isik võib andmeid avaldada. Oluline on, et isikut oleks teavitatud rikkumisega kaasneda võivatest tagajärgedest. 4.5 Nõustuda ei saa määruskaebuse esitaja seisukohaga, mille järgi ei tohi trahvihoiatus olla abstraktne ja see tuleb teha enne trahvi kohaldamist konkreetse tuvastatud rikkumise eest. Kohtueelse menetluse andmete avaldamise keeld on ette nähtud seaduses, milles on reguleeritud ka keelu rikkumise järelmid. Osutatud keeldu ja võimalikku trahvi kohaldamist on korratud ka

1. märtsil 2015 T. Järveküljele adresseeritud kirjas. Lisaks ei tule seadusest, et esmakordsele rikkumisele peab reageerima trahvihoiatusega ja trahvi saab kohaldada alles teise rikkumise korral. 4.6 Maakohus ei põhjendanud rahatrahvi suurust, kuid seda viga saab määruskaebemenetluses kõrvaldada. Arvestades trahvimäära keskmist suurust, T. Järvekülje varasemat käitumist andmete avaldamisel ja seda, et ta tegutses tahtlikult ning eesmärgipäraselt, ei ole trahvi vähendamiseks alust. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse OÜ P esindaja vandeadvokaat K. Rande, kes taotleb kohtumääruste tühistamist ja määruskaebemenetluse kulude hüvitamist. Määruskaebuse esitaja põhiväited on järgmised. 5.1 Pole tuvastatud, et T. Järvekülg sai vaidlusalustest ja avaldatud andmetest teada kriminaalmenetluse kaudu. Delfi artiklis kajastatud andmetest ja kannatanu esindaja selgitustest ning muudest dokumentidest nähtuvalt sai kannatanu esindaja vaidlusalustest andmetest teada pankrotimenetluse käigus. 5.2 T. Järvekülg lõi tegeliku võimaluse enda väidete kontrollimiseks ja lisatõendite kogumiseks. Prokuratuur seevastu tõendamiskoormist ei täitnud ega ole kõrvaldanud andmete päritolu puudutavaid kahtlusi. Sellised kahtlused oleks tulnud tõlgendada isiku kasuks. Samuti ei ole esitatud tõendeid, mis seaksid kahtluse alla T. Järvekülje selgituste usaldusväärsuse. 5.3 Trahvihoiatuse tegemist puudutavad ringkonnakohtu järeldused ei ole seadusega kooskõlas. Trahvihoiatust

§ 1381lg 3 mõttes T.

Järveküljele ei tehtud. Selle sätte järgi ei saa trahvihoiatust teha abstraktselt, vaid see tuleb teha enne trahvi kohaldamist konkreetse rikkumise eest, v.a juhul, kui hoiatamine pole mõistlik või võimalik.

1. märtsi
2. a kirja puhul ei ole tegemist trahvihoiatusega. Selles viidati võimalikule rikkumisele, mille toimepanemist oli alus oletada. Taotlusele ei järgnenud trahvihoiatust viitega sellele, et ebaseaduslik käitumine on tuvastatud. Kannatanu
3. märtsi
4. a ülekuulamise protokoll ei puutu asjasse, sest ka protokollis ei osutatud trahvimise võimalusele. T. Järveküljele ebaseaduslikult kohaldatud rahatrahv tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada. 5.4 Rahatrahvi suurus jäeti põhjendamata. Samuti pole tuginetud asjaoludele, mida tuleb

§ 1381lg 1 mõttes arvesse võtta.

Eeskätt peab arvestama rikkumise asjaolusid. Isegi kui asuda seisukohale, et

§ 214

lg 3 nõudeid on rikutud, ei ole trahvi suurus proportsionaalne, sest vaidlusaluste andmete avaldamine ei ole kriminaalmenetlust mõjutanud. Kuna T. Järveküljele etteheidetava tegevuse maht vähenes, pole trahvi suuruse muutmata jätmine õigustatud. 5.5 Nõustuda ei saa seisukohaga, et määruskaebemenetluse kulud tuleb jätta kannatanu kanda.

§ 187

lg 2 esimene lause sätestab, et kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on määruskaebus esitatud. Määruskaebus rahuldati osaliselt, kuivõrd maakohtu lahendist jäeti välja osa etteheidetavast tegevusest. Sisuliselt on ringkonnakohus seega maakohtu määruse osaliselt tühistanud.

1. Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Maria Entsik leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Prokuröri hinnangul on tõendatud, et T. Järvekülg sai vaidlusalustest andmetest teada kriminaalmenetluse kaudu. Seda kinnitavad kriminaaltoimiku koopia üleandmise akt, tunnistaja J. S-i
2. aprilli
3. a ülekuulamise protokoll ja
4. oktoobri
5. a kohtuistungi protokoll. Need andmed ei olnud avalikud ja kannatanu esindajal puudus nende avaldamiseks prokuratuuri luba.
6. märtsi
7. a kirjas hoiatas prokurör T. Järvekülge selle eest, et

§ 214

lg 3 alusel saab eeluurimiskohtunik kohtueelse menetluse andmete avaldamise keeldu rikkunud menetlusosalist, kriminaalmenetluses osalevat muud isikut või menetlusvälist isikut kohtumäärusega trahvida. Ringkonnakohtu määruses analüüsiti põhjalikult seda, et T. Järvekülge on trahvi kohaldamise eest hoiatatud, ja nende põhjendustega saab nõustuda. Samuti selgitati vaidlustatud kohtumääruses, miks on määratud trahv kohane sanktsioon. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kriminaalkolleegiumi hinnangul põhjendas ringkonnakohus üksikasjalikult ja jälgitavalt, et T. Järvekülg avaldas prokuratuuri loata kohtueelse menetluse andmeid, mis pärinevad tunnistaja J. S-i
2. aprilli
3. a ülekuulamise protokollist. Väites määruskaebuses jätkuvalt, et tegemist ei olnud kriminaalmenetluse, vaid pankrotimenetluse kaudu teatavaks saanud andmetega, taotleb kaebuse esitaja Riigikohtult uute faktiliste asjaolude tuvastamist.

§ 363lg 5 kohaselt aga Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada ei või.

Kuna vaidlustatud määruses on ühtlasi veenvalt käsitletud trahvihoiatuse tegemisse ja trahvi suurusesse puutuvat, ei anna määruskaebuse väited iseenesest T. Järveküljele kohaldatud rahatrahvi tühistamiseks alust.

§ 390lg-le 1 ja § 3602 lg-le 3 tuginevalt märgib kolleegium aga järgmist.

8.

§ 1381

lg 1 esimeses lauses sätestatud üldreegli kohaselt saab kohus või eeluurimiskohtunik määrata rahatrahvi vaid sellise menetlusõigusliku rikkumise eest, mille eest on trahvimise õigus kriminaalmenetluse seadustikus üheselt ja täpselt ette nähtud. Kannatanu seadusliku esindaja trahvimisel tugineti

§ 1381kõrval sama seaduse §-le 214.

Osutatud säte reguleerib kohtueelse menetluse andmete avaldamist ja paikneb kohtueelse menetluse üldtingimusi reguleerivas jaos. Eeskätt seetõttu nähakse

§ 214

lg-s 3 ette, et prokuratuuri taotlusel võib kohtueelse menetluse andmete avaldamise keeldu rikkunud menetlusosalist, v.a kahtlustatavat ja süüdistatavat, kriminaalmenetluses osalevat muud isikut või menetlusvälist isikut kohtumääruse alusel trahvida eeluurimiskohtunik. T. Järvekülge ei trahvinud aga eeluurimiskohtunik, vaid V. P. ja S. R-i kriminaalasja arutanud kohus. Järelikult peab otsustama, kas

§ 214

lg-st 3 tulenev trahvi määramise õigus laieneb ka kohtumenetluse ajale ja kriminaalasja lahendavale kohtule. 9.

§ 21

lg 1 sätestab, et eeluurimiskohtunik on maakohtu kohtunik, kes täidab talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandud ülesandeid kohtueelses menetluses ainuisikuliselt. Eeluurimiskohtuniku ülesanded on teadupärast sellised, mis peavad kriminaalmenetluse kulgemise raames tagama üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Samas on nende ülesannete täitmine

§ 21

lg 1 kohaselt piiratud kohtueelse menetluse ajaga, mis tähendab, et eeluurimiskohtuniku volitused lõpevad üldjuhul hiljemalt siis, kui prokuratuur on saatnud süüdistusakti kohtusse. 10. Kohtumenetluse puhul reguleerib menetlusandmete avaldamise piiramist

§ 12, mis annab aluse kuulutada kohtuistung osaliselt või täielikult kinniseks.

Sama paragrahvi

1. lõike järgi saab kohus kinnise kohtuistungi andmete avaldamise keeldu rikkunud kohtumenetluse poolt, v.a süüdistatavat, ja istungisaalis viibijat kohtumääruse alusel trahvida. Käsitletud sätted ei anna selget vastust küsimusele, kas ja kuidas saab trahvida isikut, kes rikub kohtueelse menetluse andmete avaldamise keeldu pärast süüdistusakti kohtusse saatmist. Kolleegium leiab, et olukorras, kus eeluurimiskohtuniku volitused on kriminaalasja kohtusse saatmise ajaks lõppenud, kuid kriminaalasja arutama asuval kohtul pole veel tekkinud võimalust menetlusandmete avaldamist piirata, on tegemist menetlusseaduse lüngaga.
2. Kõnealust lünka püüdis maakohus praegusel juhul täita

§ 214lg 3 laiendava sisustamisega.

Nimelt leidis ta, et T. Järvekülje avaldatud andmed pärinevad kohtueelsest menetlusest ja nende andmete avaldamine võib kaasa tuua probleeme, mis tekivad ka kohtueelses menetluses andmete avaldamise korral. Kuna aga tegemist ei ole kohtueelse uurimisega, saab trahvi määrata kriminaalasja arutav kohus. Nendest põhjendustest siiski ei selgu, missugusel kriminaalmenetluse seadustiku sättel viimane järeldus põhineb. Kriminaalkolleegiumi arvates ei saa maakohtu tõlgendusega nõustuda järgmistel kaalutlustel. 12.

§ 214üks eesmärk on eelduste loomine kriminaalasjade tulemuslikumaks menetlemiseks.

Kahtluseta võib mingite kohtueelsel uurimisel kogutud andmete avalikuks saamine kahjustada kriminaalmenetlust näiteks seeläbi, et kahtlustatav asub tõendeid varjama või hävitama, muudab saadud teabest tulenevalt enda ütlusi, asub mõjutama teisi isikulisi tõendiallikaid, peidab või võõrandab konfiskeerimise vältimiseks talle kuuluvat vara vmt. Seetõttu on ka mõistetav, et nimetatud eesmärgi paremaks saavutamiseks on seadusandja andnud kohtueelse menetluse andmete avaldamise üle otsustamise prokuratuuri pädevusse, nähes samas ette ka kohtueelse menetluse andmete avaldamise keeldu rikkunud isiku suhtes rakendatavad sanktsioonid. Ajaks, mil süüdistusakt on saadetud kohtusse, on aga vähemalt prokuratuuri eeldatava hinnangu kohaselt kõik tõe tuvastamiseks vajalikud tõendid kogutud ja loodud ühtlasi nõutavad eeldused kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks. Seetõttu ei saa menetluse selles staadiumis ainult

§ 214eesmärkidega isiku trahvimise vajadust õigustada.

Vajalik on osutada ka tõsiasjale, et kohtumenetluse tingimustes ei saa kohtueelse menetluse andmete avaldamine enam sõltuda prokuratuuri loast, sest tõendeid esitatakse, avaldatakse ja uuritakse

1. peatüki
2. jaos sätestatud korras. Öeldu tähendab, et kõneks olevas menetlusetapis ei ole võimalik

§ 214

alusel menetlusandmete avaldamist piirata ja trahvi määramise õigus on kriminaalasja arutaval kohtul üksnes

§ 12alusel.

Seda aga juhul, kui avaldatakse kinnise kohtuistungi, mitte kohtueelse uurimise andmeid. 13. Kriminaalkolleegium märgib, et kuigi

§ 214

lg 3 teises lauses nimetatakse kahtlustatava kõrval menetlusosalisena ka süüdistatavat, ei saa sellest siiski järeldada, et vaadeldava sätte toime võiks laieneda kohtumenetluse ajale ja anda trahvi määramise õiguse kriminaalasja menetlevale kohtule.

§ 35

lg 1 järgi on süüdistatav isik, kelle kohta prokuratuur on koostanud süüdistusakti

§ 226

kohaselt või kellele on esitatud süüdistusakt kiirmenetluses või isik, kellega on kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe. Kirjeldatud määratluse järgi saab isik olla süüdistatava staatuses seega ka ajal, mil kriminaalasja pole veel kohtusse saadetud. 14. Õige ei ole tähelepanuta jätta ka seda, et maakohtu tõlgendusega, mille kohaselt saab

§ 214

lg 3 alusel trahvi määrata kohus kohtumenetluse ajal, kaasneks olukord, kus isikule määrataks trahv menetlusseaduses ette nähtud aluseta. Kirjeldatu satuks selgesse vastuollu

§-s 1381 toodud nõudega, mille järgi on kohtul rahatrahvi määramise õigus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhul. 15. Kokkuvõtvalt tuleb seega märkida, et kuivõrd kannatanu esindaja avaldas vaidluse all olevaid kohtueelse menetluse andmeid kohtuliku arutamise ajal, ei saanud maakohus trahvi määramisel tugineda

§ 214lg-le 3.

Kuigi maakohtu määruse kohaselt avaldati kõnealused andmed kinnise kohtuistungi käigus, ei ole T. Järveküljele heidetud ette kinnise kohtuistungi andmete avaldamist ega rajatud trahvi määramist

§ 12lg-le 5.

Samuti ei nähtu kohtuistungi protokollist, et kohtuistungil viibinud isikuid, sh ka kannatanu seaduslikku esindajat, oleks hoiatatud kinnise kohtuistungi menetlusandmete avaldamise eest

§ 12lg 4 nõudeid järgides.

Kirjeldatud põhjustel on T. Järveküljele rahatrahvi määramisel rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. 16. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu

1. aprilli
2. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
3. mai
4. a määruse, millega kohaldati OÜ P seaduslikule esindajale

§ 214

lg 3 ning § 1381 alusel rahatrahvi, ja rahuldab kannatanu esindaja määruskaebuse.

1. Maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamise tõttu tuleb kannatanule hüvitada ka määruskaebemenetluse kulud. Määruskaebuse esitaja taotles ringkonnakohtus ja Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses kokku 664 euro suuruse õigusabikulu väljamõistmist. Kannatanule osutatud õigusabi seisnes kaebuse kohaselt kriminaalasja materjali analüüsimises ja määruskaebuste ning seisukohtade koostamises, milleks kulus aega 5 tundi ja 32 minutit. Advokaadi ühe töötunni hind on 130 eurot, millele lisandub käibemaks.
2. Kriminaalkolleegium leiab, et eelmises punktis märgitud toimingud on olnud õigusabi osutamiseks vajalikud ja 664 euro suurune õigusabikulu kujutab endast

§ 175lg 1 p 1 mõttes esindajale makstud mõistliku suurusega tasu.

See menetluskulu tuleb

§ 187lg 1 alusel riigilt kannatanu kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)