← Eesti

3-1-1-82-16

Konkureeriv arvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse 3-1-1-82-16 juurde Pean lisaks kohtuotsuses märgitule vajalikuks kajastada mõnevõrra pikemalt kassatsioonimenetluse kesksete õiguslike küsimustega seonduvat. Need on küsimused sellest, kas vaidlusteemaks olev kujutisekspertiisiakt vastab kõigile seadusest tulenevatele nõuetele ja mida üldse

  1. aasta
  2. septembril jõustunud KrMS muudatuste järgselt peaks endast kujutama selline uuesti defineeritud tõend nagu ekspertiisiakt. Pean vajalikuks avaldada selles küsimuses siin arvamust põhjusel, et muuhulgas ka ekspertiisiga seonduvat õigusalast kirjandust ilmub Eestis olematus koguses. I
  3. Alates
  4. septembrist 2011 kehtiva KrMS § 64 lg 1 muudatuse kohaselt ei ole kriminaalmenetluses tõendiks enam mitte üksnes eksperdi arvamus (A), vaid ekspertiisiakt (EA) tervikuna. Seletuskirjas põhjendati muudatust järgmiselt. „Muudatusettepaneku aluseks on seisukoht, et ei saa lugeda eesmärgipäraseks, kui tõendiks loetakse vaid ekspertiisiakti ühte osa – eksperdiarvamust. Näiteks on liiklusõnnetuse analüüsi puhul väga oluline tuvastada liiklusõnnetuse mehhanism ehk sündmuste toimumise jada ning sellele suunavad menetlejapoolsed küsimused on täiesti aktsepteeritavad. Mõistetavalt aga ei saa mingisuguse pikema protsessi analüüs (sh asjaolud, arvutused, järeldused) olla automaatselt arvamus, vaid analüüs on uurimus. Sageli on aga just analüüsist tulenevad andmed olulised tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel, mitte üksnes konkreetsed vastused konkreetsele küsimusele. Analüüsi tulemusel võivad selguda ka uued asjaolud, mille kohta otseselt küsimust ei ole esitatud, kuid mis hilisemalt ja seoses muude tõenditega võivad osutuda oluliseks. Kehtiva seaduse kohaselt aga võib juriidiliselt analüüsi (uurimusliku osa aktist) kuulutada menetluse mõttes kergekäeliselt täiesti olematuks väitega, et tegemist ei ole tõendiga“
  5. Kohtupraktika ei ole minu teada muudatuse sisu ja vormiga eriti tegelenud ega ka mitte seletuskirja dešifreerinud. See võikski meie kohtuasja kontekstis õigustada järgmist juttu.
  6. Seletuskirja autori meelest peaks muutunud oludes EA olema ilmselt dokument, mille kõik struktuursed osad (sissejuhatus, põhiosa ja eksperdi arvamus) on ühesuguse või vähemalt võrdse tõendusliku tähendusega. Kuna aga kohtuekspertiisseaduse (KES) §-s 2 ei ole lastud end KrMS
  7. a muudatustest mõjutada ja nimetatakse ekspertiisi eesmärgiks endiselt just nimelt A saamist, siis tuleb ju püüda selgitada, et milline tähendus on uutes oludes A-l: kas A tähenduse osas on kriminaalmenetluslikul tõendamisel alates
  9. 2011 ka tõepoolest midagi muutunud või tuleb seletuskirjas märgitu jätta tähelepanuta. Tööhüpoteesi korras piirdugem siin tõdemusega, et A. puhul on tegemist vastustega eksperdile ekspertiisimääruses esitatud küsimustele ja kuna need vastused peavad olema saadud ekspertuuringute tulemina, kuid samas olema ka midagi enamat kui uuringu vahetu tulem siis peavad need olema käsitatavad uute järelduslike teadmistena.
  10. Vaevalt saab kahelda selles, et seadusandja tänasegi mõtte kohaselt peab A olema kogu eksperdi töö ja samas ka ekspertiisiakti eelnevate osade kokkuvõte. 4.
  11. Sestap esiteks ei saaks ekspertiisiakt olla tõendina käsitatav siis, kui selle lõpposa (A ) ei vasta nõuetele või kui EA-s puudub A sootuks. Seega – erinevalt nt Saksamaa kriminaalmenetlusest (ja võibolla ka Eesti teistest kohtumenetlustest), ei ole meie KrMS kohaselt võimalik käsitada tõendina eksperdi sellist tegevust ja selle tegevuse tulemina sellist EA-i, mis ei sisalda eksperdi arvamust. Ehk teisisõnu: saksa ekspertidele täiesti tüüpiline tõenduslik tegevus, nagu vastava eriteadmiste valdkonna üldtunnustatud seisukohtade refereerimine või ka eriteadmistele tuginev faktiliste asjaolude tuvastamine (Feststellung von Befundtatsachen) ilma tuvastatu pinnalt eriteadmistele tuginevaid järeldusi esitamata meie kriminaalmenetluses eraldiseisvaks tõendiks ei kvalifitseeru. 4.
  12. Teiseks on meie eksperdi tegevuse ja ka KrMS §-s 107 sätestatud ekspertiisiakti üldisest loogikast võrdlemisi keeruline tuletada menetleja pädevust lugeda EA-st tõendiks ka midagi sellist (ütleme nt et asjaolu X), millel eksperdi enda arusaama kohaselt puudub eraldiseisev tõenduslik tähendus (sest ekspert ei ole pidanud vajalikuks või võimalikuks seda enda järelduses kajastada). 4.2.
  13. Sellel, et ekspert ei ole A-s esitanud järeldust asjaolu X kohta, võib tõenäoliselt olla 2 põhjust. Talle kas ei ole vastavat küsimust ekspertiisimääruses esitatud või ei ole ekspert sellest küsimusest aru saanud. Kui see X-asjaolu on menetlejale tõepoolest olulise tõendusliku tähendusega, siis tuleb menetlejal eksperdi järeldust X-kohta kohustuslikus korras küsida või uuesti küsida täiendekspertiisi määruses – leian ma. Möönan, kuigi kõhklevalt, et teatud juhtudel piisaks siin ehk a ka eksperdi ülekuulamisestga ekspertiisiakti selgitamiseks. 4.2.
  14. Kui eelnevat mõttekäiku mitte aktsepteerida, siis piirjuhtumil peaks olema võimalik menetlejal (sealhulgas asja lahendaval kohtul) tugineda eranditult vaid sellistele andmetele EA-st, millel puudub igasugune seos A-ga. Minu arvates ei ole aga mingit võimalust A ja EA mistahes muu osa vastuolu korral jätta A-t kõrvale ja lähtudagi vaid sellest „muust osast“ põhjendusega, et „aga alates aastast 2011 on ju meil tõendiks ekspertiisiakt kui tervik“. Selliselt väita-toimida püüdes ei oleks võimalik vältida loogikalõksu sattumist, sest sellise põhjendusega mingi asjaolu tõendatuks tunnistamisel ei lähtutaks me ju mitte EA-st kui tervikust, vaid loogiliselt poolikust dokumendist. EA aga, nagu me eelnevalt kõik koos tõdesime, saab seadusandja mõtte kohaselt olla vaid kõiki kolme osa sisaldav dokument.
  15. Kokkuvõtvalt on niisiis piisavalt põhjust väita, et kui see A-väline asjaolu EA-st (asjaolu X) soovib pretendeerida mingile A-ga võrreldes täiendavale tõenduslikule tähendusele, peab X olema paigutatav eksperdi arvamuse ehk eksperdi järeldusliku teadmise kujunemise ahelasse.
  16. Kuid kas A-välise asjaolu X paigutamisest eksperdi järeldusliku teadmise kujunemise ahelasse piisab vastamaks seadusandja
  17. aasta ootustele-lubadustele, mille kohaselt ei ole tõendiks enam mitte pelgalt A, vaid EA tervikuna? Kardan et mitte. Sest ka enne kõnealust seadusemuudatust kuulus kõik ekspertiisiakti kahes esimeses osas kajastatu vähemalt mingil määral eksperdi järeldusliku teadmise kujunemise ahelasse. Seega peab oletama, et seadusandja pidi
  18. aastal muudatust tehes soovima, et näiteks see ekspertiisiaktis sisalduv, kuid samas eksperdi arvamuse väline asjaolu X ei oleks mitte üksnes paigutatav eksperdi järeldusliku teadmise kujunemise ahelasse, vaid et sel oleks siiski ka kasvõi mingisugunegi iseseisev tõenduslik tähendus.
  19. Ja omakorda: olen üsna veendunud, et iseseisev tõenduslik tähendus saab olla vaid iseseisval tõendil, millelgi sellisel, mis on võimeline tõendamisprotsessis nö „astuma diskussiooni“ mistahes teise tõendiga, meie teema kontekstis siis ka A-s sisalduva eksperdi järeldusega. Mida seadusandja kõnealust regulatsiooni kehtestades konkreetselt võis silmas pidada, jääb paraku teadmata, kuid seda tehes on kas mindud otseselt ja sihilikult paradoksaalse olukorra loomise teed või on satutud sellele teele ilma olukorda põhjalikult läbi mõtlemata. Sest meenutagem veelkord eelnevalt tõdetut, mille kohaselt nõuab EA sisemine loogika, et mingi A-väline asjaolu EA-st (asjaolu X) peab enda tõendiks olemise pretensioone igal juhul maha suruma vähemalt tasemini, mil see oleks paigutatav eksperdi järeldusliku teadmise kujunemise ahelasse ja seega allutatud eksperdi arvamusele.
  20. Kuid püüdkem siiski seadusandjale vastu tulla, tema poolt kujundatud paradoksaalses olukorras toime tulla ja KrMS § 107 lg-te 1 ja 3 tekstist tuletada, et millele nende lõigete tekstis loetletud asjaoludest võidakse hakata kohtupraktikas teatud eraldiseisvat tõenduslikku tähendust omistama.
  21. Kõigepealt vaadakemgi, kas lisaks A-le võiks ja saaks A kujunemist mõjutav, kuid samas mingil määral siiski ka eraldiseisev tõenduslik tähendus olla ka millelgi ekspertiisiakti sissejuhatavast osast? See on üsna raske küsimus! Ainus KrMS § 107 lg 1 punkt, mille puhul võiks minu arvates ehk üldse midagi tõenduslikku aktualiseeruda, on p 9 teine alternatiiv, mille kohaselt tuleb ekspertiisiakti sissejuhatuses ära märkida ka eksperdi omaalgatuslikult sõnastatud küsimused. Omaalgatuslikult sõnastatud küsimuste lahendamine on eksperdi õigusena kirjas ka KrMS § 98 lg 1 p-s
  22. Nii nagu ka varem, olen tänagi seda meelt, et eksperdi kõnealusesse õigusesse ei saa suhtuda kriitikavabalt. 9.
  23. Esiteks pärineb see õigus ajast, mil meie kohtumenetluses ei kehtinud veel võistlevuse põhimõtet, vaid uurimispõhimõte. Kui näitena mõelda sihilikult äärmuslikule olukorrale, siis võistlevuse põhimõttega oleks tõenäoliselt vastuolus see, kui üks täiesti tähtsusetu küsimus eksperdile käivitaks sellise globaalekspertiisi, mille tulemina ekspert asuks omaalgatuslikult vastama kümnetele nii prokuröri kui kaitsja hüpoteetilistele küsimustele. 9.
  24. Põhimõtteliselt on õige, et vastavalt kas uurimis- või võistlevuse põhimõte on ikka esmajoones kutsutud määrama erinevate menetlejate pädevust ja nende põhimõtete toimealasse ei kuulu eksperdi erialase tegevusega seonduv. Kuid küsimus ju selles ongi, et kas omaalgatuslikult küsimusi tõstatades ja neile ka vastates ei hakka ekspert sisuliselt omal moel pretendeerima menetleja rollile. 9.
  25. Kriitiline hoiak eksperdi omaalgatuslikult tõstatatavate küsimuste suhtes ei tähenda, et ekspert ei võiks üldse tõstatada menetleja ees võimalike täiendavate ekspertiisiülesannete vajalikkuse ja võimalikkuse küsimust. Ekspertiisi määranud menetleja ja eksperdi vastastikmõju kogu ekspertiisi tegemise ajal saab lugeda ainult näidustatuks. Ja vastastikmõju täiesti ootuspärane tulem võib olla ka täiendekspertiisi määrus. Peab olema põhjust eeldada, et pärast eksperdiga suhtlemist ja enne täiendekspertiisi määramist (aga ehk siiski ka eksperdile lihtsalt täiendavate küsimuste esitamist mingis loominguliselt uues vormis) on menetleja suutnud endale teadvustada millistele uutele küsimustele ta vastust saada soovib. Erinevalt eksperdi omaalgatuslikest küsimustest-vastustest on kõnealuses olukorras jäädud menetleja ja eksperdi tavalise seadusest tuleneva pädevuse raamidesse. 9.
  26. Kui eelmärgitu ei osutunud siiski veenvaks, siis jääb üle vaid nentida, et Saksamaa kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt saavad asjaolud, mille kohta eksperdilt ei ole arvamust küsitud ja mille ta on ise tuvastanud, tõendiks muutuda vaid eksperdi tunnistajana (NB! mitte eksperdina) ülekuulamise tulemina.
  27. Järgnevalt analüüsigem et kuidas lisaks A-le võiks ja saaks mingil määral iseseisev tõenduslik tähendus olla ka millelgi ekspertiisiakti põhistavast osast – kas „uuringute kirjeldusel“ (KrMS § 107 lg 3 p 1) või „uurimistulemuste hindamise andmetel ja eksperdiarvamuse põhjendusel“ (KrMS § 107 lg 3 p 2).
  28. Kui korraks veel lugeda KrMS
  29. aasta muudatuste seletuskirjas märgitut (vt eelnevalt p 1), siis seaduse muutmise motivatsioon näibki eeskätt tõukuvat soovist anda ka eksperdi uuringutele (ma ei oska käigult eristada uuringut ja selle kirjeldust) mingisugunegi eraldiseisev tõenduslik tähendus. Nii nagu märkisin juba eelnevalt, ei kujuta ma lihtsalt ette, kuidas see saaks ekspertiisiakti sisemisest loogikast lähtuvalt võimalik olla. Pangem siinjuures tähele, et uuringute kirjeldus ongi vaid kiretu kirjeldus. Selles ei saa ega tohi veel olla tulemust ega hinnangut saati siis veel järeldust!
  30. Uurimistulemuste hindamise andmed. Siin ei saa paraku kuidagi jätta kõigepealt arusaamatuse tõttu küsimata, et kas hindamise andmed peaks olema midagi hindamise kriteeriumi sarnast (kui jah, siis mis küll täpsemalt) või (mis iseenesest ju ka võimalik) tähendavad hindamise andmed juba hindamise tulemit ja sel juhul ju midagi eriti eksperdi arvamusele lähenevat? Ehk võiks hindamise andmete olemasolust ekspertiisiaktis rääkida siis, kui uuringute tulemused on eraldi ka kokku võetud nt tabelite, jooniste, skeemidena jne.
  31. Eksperdiarvamuse põhjendused. Jätan siin sihilikult kogu muu võimaliku jutu kõrvale ja nendin üksnes seda, et A põhjenduste sedavõrd lineaarne seotus A-ga välistab mu meelest võrdlemisi kindlalt nende iseseisva tõendusliku tähenduse.
  32. Aga jah: kui abstraktselt öelda, siis uurimistulemuste hindamise andmetes ja eksperdiarvamuse põhjendustes on tunduvalt enam „tõenduslikku hõngu“, kui uuringute kirjelduses. Siin on ju tegemist uuringute suhtes metatasandiga, kus on jõutud uuringu tulemuste mõtestamiseni. Ja seetõttu ongi siin põhjust retooriliselt küsida, et kas loogiliselt (ja ka de lege ferenda) ikka saab uurimistulemuste hindamise andmeid ja eksperdiarvamuse põhjendusi eksperdi arvamusest enesest eristada. Arvan, et pigem mitte. Aga selline lähenemine ei peaks mu meelest põrmugi vähendama EA põhiosa tähendust. Otse vastupidi. EA kahe viimase osa lahtutamatu seose toonitamine peaks tähendama sedagi, et põhiosas ei tuleks piirduda uuringute kiretu kajastamisega, vaid ekspert peaks andma oma hinnangu ka nendele uuringutele: kas oli segavaid faktoreid (nt ajaline piiratus), kas uuringutulemused olid sedalaadi uuringutele tüüpilised, milliseid antud uuringuga võrreldes alternatiivseid meetodeid on erialakirjanduse põhjal kasutatud jne. See tähendab, et eksperdiarvamust põhjendades liigutaks uuringutest edasi ja mõnevõrra ehk eemalegi ning formuleeritakse vastused ka antud arvamuse võimaliku kriitiku hüpoteetilistele küsimustele (nt miks on järeldus just kategooriline ja milline asjaolu oleks võinud tingida tõenäolise järelduse). Kokkuvõtvalt tuleks ekspertiisiakti põhiosa formuleerimisel lähtuda põhimõttest, et ekspertiisiakt peaks olema arusaadav ilma eksperdi ülekuulamise vajaduseta.
  33. Olles tõdenud, et vaatamata seadusandja deklaratsioonidele ei ole tegelikult ka
  34. a muudatuste järgselt kriminaalmenetluses „ekspertiisist võrsuva tõendi puhul „ sisuliselt kuigi palju muutunud: selle tõendi tuum on kestvalt ikka eksperdi arvamuses. Vaadakem nüüd seda arvamust veidi lähemalt. Tööhüpoteesi korras nentisime eelnevalt p-s 3 seda, et A. puhul on tegemist vastustega eksperdile ekspertiisimääruses esitatud küsimustele ja kuna need vastused peavad olema saadud ekspertuuringute tulemina, kuid samas olema ka midagi enamat kui uuringu vahetu tulem siis peavad need olema käsitatavad uute järelduslike teadmistena.
  35. Mingi konkreetne tõend ei saa üldjuhul kujuneda ei kohtu ega ka mitte kellegi teise järeldusena, ei saa üldjuhul olla järelduslik teadmine. Seda põhjusel, et tõend peab üldjuhul lihtsalt otse ja ehedalt kajastama (peegeldama) uuritava kuriteo mingit tahku. Üldjuhul on see nii ja peabki nii olema. Ja siit on üksnes üks erand, mis seondub meie teemaga, eksperdi tegevusega. Kuigi seda ei tavatseta väga sageli eraldi toonitada, aga põhimõtteliselt nii KES-s 2 kui ka KrMS-s sätestatu ainuvõimaliku tõlgenduse kohaselt saabki kogu keerukat ja kallist ekspertiisi tegemist põhjendada vaid sellega, kui me mingis tõenduslikus situatsioonis edasiliikumiseks vajame eriteadmistele tuginevat eksperdi järelduslikku teadmist. Selline teadmine erineb põhimõtteliselt neist teadmistest, mida me saame vahetult meeleorganitega tajutu põhjal. Järelduslik teadmine ei kajasta midagi sellist, mida eranditult kõik inimesed võiksid ise oma silmaga näha, vaid on oma silmaga nähtavaga võrreldes täiesti uus teadmine. Mõistagi võib inimest panna uskuma ka seda, mida ta oma silmaga ei näe või ei saagi näha. Kriminaalmenetluses ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel siiski peetud võimalikuks jääda lootma usu tekkimisele, vaid on leitud, et silmale nähtamatu uus teadmine saab olla tõendina lubatav vaid siis, kui selline teadmine on tekkinud kindlal viisil – kui see on saadud võimalikult maksimaalselt vastava teadusvaldkonna tänapäevast taset arvestava uurimistegevusega, mille käik on seaduses sätestatud nõuete kohaselt dokumenteeritud (ja selle kaudu kontrollitav). Selliseks viisiks on ekspertiis. Kõnealust paradigmat toetas ka kuni 01.09.2011 kehtinud § 146 lg 7 tekst, mis keelas kanda uurimistoimingu protokolli järeldusi, mille mõistmiseks on vaja eriteadmisi: selliseid järeldusi pidi vajadusel hiljem tegema ekspert. Uurimistoimingu protokolli tohtis varem kanda tõepoolest vaid selle, mis oli kõigile tajutav. Täpsuse huvides tuleb siiski tunnistada, et § 146 lg 7 varasemas teksti kohaselt oli protokollides keelatud teha vaid eriteadmistele tuginevaid järeldusi. Praktikas tõlgendati seda siiski mistahes järelduste tegemise keeluna. Alates 01.09.2011 kehtiv § 146 lg 7 uus tekst ei keela aga enam kanda uurimistoimingu protokolli eriteadmistele tuginevaid järeldusi. Vastupidi: lõike uus tekst näib selliste järelduste tegemist suisa ootavat ja stimuleerivat, manitsedes vaid leebelt, et protokolli eriteadmistele tuginevaid järeldusi tehes on vaja protokollis ära näidata järeldusteni jõudmise viis ja selle isiku andmed, kes on eriteadmistele tuginevad järeldused teinud. Seletuskirjas ei ole muudatuse vajalikkust põhjendatud, vaid on lihtsalt märgitud, et „muudatus võimaldab erinevalt kehtivast seadusest esitada menetlustoimingu protokollis ka järeldusi, mille mõistmiseks on vaja eriteadmisi, kuid sel juhul tuleb märkida protokollis järeldusteni jõudmise viis ja selle isiku andmed, kes eriteadmistel tuginevad järeldused tegi. Muudatuse sisuks olevate eriteadmiste valdajana peetakse sellisel juhul silmas ennekõike asjatundjat. Ebaselge on aga, milline võiks põhimõtteliselt olla asjatundja poolt eriteadmistele tuginevate järeldusteni jõudmise viis. Vaevalt et selleks viisiks saaks olla intuitsioon, töökogemus, loomulik intelligentsus vms. Kui selleks aga peaks olema ekspertiisiga sarnanev uuring, siis tekib omakorda rida küsimusi. Näiteks sellised, kas eksperdiuuringud (igal) sündmuskohal saavad ikka olla sama põhjalikud ja kvaliteetsed nagu eksperdiuuringud laboratooriumis; kas ka asjatundja poolt sündmuskohal korraldatud „eksperdiuuring“ on allutatav täiend- ja kordusekspertiisi määramise reeglistikule. Kokkuvõtvalt pean kestvalt nentima, et KrMS § 146 lg 7 uus tekst on tekitanud meie menetlusõiguslikule maastikule juurde segadust. II
  36. Pärast nii pikka sissejuhatust saan enda mure seoses käesoleva kohtuasjaga kirja panna üsna lühidalt. 17.
  37. tugineb Esiteks jääksin ma mõnevõrra hätta selgitamaks seda, et millisele teadusvaldkonnale kujutisekspertiis ja kuidas kujutisekspertiisiakti hindamisel kontrollida, kas eksperdiarvamus on ikka teaduslikult põhjendatud. 17.
  38. Teiseks ei ole minu hinnangul kujutiseekspertiisi akti nr 14E-IV0015 põhjendava ja lõpposa (eksperdiarvamuse) võrdlemisel kuidagi võimalik kindlaks määrata seda, et milles siis seisneb selle ekspertiisi puhul eksperdiarvamuse eriteadmistele tuginev järelduslikkus. Eksperdiarvamuses lihtsalt korratakse veelkord üle seda, mis on kirjas juba ka põhistavas osas.
  39. Kokkuvõtvalt leian, et ilmselt vajab kriminaalmenetluses ekspertiisi ja muus vormis eriteadmiste kasutamisega seonduv seadusandja uut sekkumist. Eerik Kergandberg /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.