RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupä

eaduse § 57 järgi Tartu Maakohtu

1. mai
2. a otsus väärteoasjas nr 4-16-3455 Kohtuväline menetleja Keskkonnainspektsioon, kassatsioon
3. oktoober 2015, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Tühistada Tartu Maakohtu
5. mai
6. a otsus R.A väärteoasjas

eaduse § 57 järgi ja saata väärteoasi Tartu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

1. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Keskkonnainspektsioon (KKI) koostas
3. aprillil 2016 väärteoasjas kiirmenetluse otsuse, millega karistas R.A

eaduse (

) § 57 järgi rahatrahviga 75 ühikut, s.o 300 eurot, selle eest, et 4. aprillil 2016 kella 20.00 paiku pidas ta Jõgevamaal Pedja külas Metsise

eltsi jahimaadel jahti hanedele, rikkudes sellega

eaduse alusel keskkonnaministri

1. mai
2. a määrusega nr 32 kehtestatud „Jahieeskirja“ § 3 lg 4 nõudeid.

§ 23

lg 2 sätestab, et jahipidamisega on võrdsustatud mh

aaduse või jahitulirelvaga looduses viibimine. Jahieeskirja § 3 lg 4 sätestab, et hallhanele, rabahanele, suur-laukhanele, kanada laglele ja valgepõsk-laglele võib jahti pidada 10. septembrist 30. novembrini. Sellega pani R.A toime

§-s 57 sätestatud väärteo. Väärteo toimepanemine on tõendatud menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustega. R.A pani teo toime otsese tahtlusega. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.

1. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses leidis menetlusalune isik, et talle mõistetud rahatrahv on liiga suur, kuna kergendava asjaoluna pole arvestatud puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtuväline menetleja on faktilised asjaolud tuvastanud ebaõigesti, kuna pole sündmust vahetult näinud ja on arvestanud üksnes tunnistaja ütlusi. Menetlusalune isik soovis üksnes hanesid hirmutada ja kaitsta põlde lindude tekitatava kahju eest.
2. Tartu Maakohtu
3. mai
4. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus, rahuldati menetlusaluse isiku kaebus ja lõpetati väärteomenetlus väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohtuotsuse põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised. 3.
5. Kiirmenetluse otsuses olev väärteokirjeldus on puudulik. Väärteokirjeldusest nähtuvalt osutatakse R.A tegevusele üldsõnaliselt kui „hanedele jahi pidamine“. Seda, milles konkreetselt hanedele jahipidamine seisneb, ei ole väärteokirjelduses märgitud. 3.
6. Kohtuistungil ilmnes, et ka kohtuväline menetleja ise ei ole suutnud selgelt ja arusaadavalt öelda, milline R.A tegevus on täitnud süüteokoosseisu, st on käsitatav jahipidamisena keelatud ajal. Ka R.A ei ole aru saanud, mida konkreetselt talle ette heidetakse. Selle väärteoasja õigeks lahendamiseks on muu hulgas oluline ka asjaolu, kas ja millise tulirelvaga R.A jahimaadel viibis. Samas puuduvad väärteokirjelduses sellekohased andmed. Kohtuväline menetleja oleks pidanud kontrollima menetlusaluse isiku väiteid, mis võivad mõjutada tema teo õiguslikku hinnangut, samuti ka teisi selle väärteoasja lahendamiseks olulisi asjaolusid, nagu jahitunnistuse ja jahitulirelva dokumentide olemasolu, tõendid, mis kinnitaksid, et tegemist on tõepoolest Metsise

eltsile kuuluva jahimaaga jne. 3.3. Isegi kui väärteokirjeldus poleks puudulik, ei ole kohtus uuritud tõendite põhjal võimalik lugeda tuvastatuks R.A-le süüksarvatav väärteokirjelduses märgitud teo toimepanemine, s.o hanedele jahipidamine väärteokirjelduses märgitud ajal ja kohas. R.A tegevust saab käsitada jahipidamisena

§ 23

lg 2 tähenduses ja seda alates ajast, kui R.A võttis relvakotist jahitulirelva ja laadis selle padrunitega (

§ 23lg 3 p 4).

Seega, kui R.A viibis põllul jahitulirelvaga, mis oli relvakotist välja võetud ja laetud, laienesid tema suhtes jahipidamist reguleerivad normid.

§ 24sätestab jahipidamiseks lubatud viisid ja vahendid.

Uuritud tõenditega ei ole tõendatud, et R.A kasutas „Jahieeskirja“ § 3 lg-s 4 sätestatut. Hanede laskmise väidet sisaldavad tunnistaja ütlused on ebakindlad ega anna alust R.A versioonis toimunust kahelda. Asjas olevad kahtlused tuleb aga tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Kohtuväline menetleja esitas Tartu Maakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles vaidlustab maakohtu otsuse materiaal- ja menetlusõiguse rikkumise argumendil. Kassatsiooni põhistused on lühidalt järgmised. 4.
2. Väärteoasjas ei ole vaidlust, et R.A oli jahil, viibides jahitulirelvaga jahimaal, ning sooritas põllu serval, millel toitusid rändel olevad haned, tulirelvast mitu lasku. Kuigi R.A põhjendas oma tegevust sooviga põllul toituvaid linde hirmutada, sai ta üheselt aru talle esitatud etteheitest ja oli teadlik, et hanedele jahti pidada ei tohi. Seega on väärteo lühikirjeldus menetlusalusele isikule arusaadav ning tema kaitseõigus tagatud. 4.
3. Jahipidamise fakti tuvastamiseks piisab, kui tõendada, et isik viibis jahitulirelvaga jahimaal. Kohtuvälise menetluse käigus ja kohtus nii menetlusaluse isiku kui ka tunnistaja ütluste põhjal on kahtlusteta leidnud tõendamist, et R.A viibis otsuses märgitud ajal jahirelvaga Pedja külas Metsise

eltsi jahimaal. 4.

1. Samuti on nii tunnistaja kui ka menetlusaluse isiku ütlustega tõendatud, et R.A sooritas vähemalt kaks lasku põllu ääres, millel olid haned. Lahknevus on vaid ütlustes, mis puudutab laskude tulemust. Menetlusaluse isiku ütluste ja skeemi kõrvutamise tulemusel saab teha järelduse, et laskude suund ja lindude lennutrajektoor olid ristuvad, R.A ütlused oma tegevuse ja paiknemise kohta langevad kokku tunnistaja ütlustega. Maakohus ei ole põhjendanud, millest tulenevalt ta leiab, et tunnistaja nähtud alla kukkunud lind ei pruukinud olla vigastatud. Asjaolu, et linnud ei kuku poole lennu pealt lihtsalt alla, võib lugeda üldtuntuks. Seega tõendeid kogumis hinnates ei ole kahtlust, et R.A pidas jahti hanedele ja maakohtu otsuses tehtud järeldused ei vasta menetluse käigus tuvastatud asjaoludele. 4.
2. Kui kohtul tekkis kahtlusi, mida oleks saanud kohtusse kutsumata tunnistaja ütlustega kõrvaldada, oleks kohus uurimisprintsiibist lähtuvalt pidanud vajaliku tunnistaja omal initsiatiivil ise kohtusse kutsuma. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium märgib, et VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi lõpetatakse väärteomenetlus siis, kui teos puuduvad väärteo tunnused. Väärteokoosseisu tunnuste tuvastamine isiku käitumises eeldab menetleja kontrolli, kas teo asjaolud vastavad süüteokoosseisu kirjeldusele. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-66-08, p 11.) Kui tegu on koosseisupärane ja puuduvad ka õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud, on tegemist väärteoga ja menetlust VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada ei saa (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. veebruari
7. a otsus asjas nr 3-1-1-5-16, p 6).
8. Samuti on väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi vältimatu siis, kui väärteoprotokoll või kiirmenetluse otsus on koostatud nii puudulikult, et see ei võimalda menetlusalusel isikul enda kaitseõigust teostada ja kohtul tegu talle omistada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. septembri
10. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-34-14, p-d 9, 15 ja 17). Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et arutatavas väärteoasjas tuleb nimetatud väärteomenetluse lõpetamist tingivate asjaolude esinemist eitada.
11. Praegusel juhul heidetakse R.A-le kiirmenetluse otsuses ette seda, et ta pidas
12. aprillil 2016 kella 20.00 ajal Jõgevamaal Pedja külas Metsise

eltsi jahimaadel jahti hanedele, rikkudes sellega

eaduse alusel keskkonnaministri

1. mai
2. a määrusega nr 32 kehtestatud „Jahieeskirja“ § 3 lg 4 nõudeid. Kuigi otsuses pole täpselt avatud, mil viisil R.A hanedele jahti pidas, on selles siiski märgitud, et talle heidetakse ette vähemalt

§ 23

lg-s 2 sätestatud jahipidamisega võrdsustatud jahitulirelvaga looduses viibimist. Ka on kiirmenetluse otsuses kajastatud tunnistaja ütlusi, milles on samuti avatud menetlusaluse isiku käitumise kirjeldus. Seejuures ei ole R.A ka ise eitanud neid sündmusi, vaid esitanud enda käitumist õigustavaid väiteid. Seega ei saa nõustuda maakohtu väitega, et menetlusalune isik ei saanud talle kiirmenetluse otsuses etteheidetud teokirjeldusest aru ega saanud teostada enda kaitseõigust. 8. Maakohtuga tuleb nõustuda küll selles, et väärteomenetluse esemeks oleva käitumisakti, s.o jahipidamise kirjeldus selles asjas on pigem lakooniline – R.A kandis looduses jahirelva ja tulistas põllul olevate hanede suunas. Tulenevalt

§ 23

lg-s 2 avatud jahipidamise mõistest ei ole aga

§-s 57 sätestatud väärteokoosseisu omistamisel selles väärteoasjas ka tähtsust, kas menetlusalune isik tegelikult hanede pihta sihtis või mõnda neist tabas. Võimalikku tagajärge, s.o uluki surmamist, tuleb küll arvesse võtta väärteo eest karistuse mõistmisel, kuid selle tuvastamatus ei välista väärteokoosseisu objektiivse koosseisu täitmist ega anna alust väärteomenetluse lõpetamiseks. 9. Kirjeldatud põhjustel on jälgimatud maakohtu otsuse põhistused, mille kohaselt on kiirmenetluse otsuses olev väärteo kirjeldus ebapiisav R.A karistamiseks

§ 57järgi.

Need puudused on käsitatavad väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes, mistõttu maakohtu otsus tuleb tühistada.

1. Täiendavalt märgib kriminaalkolleegium veel järgmist. Maakohtu otsuses on seatud kahtluse alla ka kohtumenetluses üle kuulatud tunnistaja ütluste usaldusväärsus, kusjuures samal ajal märgitakse otsuses, et väidetavalt nägi sündmust pealt veel üks isik, keda ei ole kohtueelselt aga üle kuulatud; tema ülekuulamist ei ole taotletud ka kohtumenetluses (maakohtu otsuse lk 5). Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda senises praktikas kestvalt toonitanud, et lähtudes VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud uurimispõhimõttest peab maakohus olukorras, kus kahtluse alla on seatud tõendiallika usaldusväärsus, vajadusel astuma omal algatusel asjakohaseid samme selle tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimiseks. Nii sätestab VTMS § 125 lg 1 teine lause otsesõnu, et maakohus võib lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Seega, lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, tuleb kohtul vajaduse korral omal algatusel koguda ja kontrollida kohtumenetluse käigus veel lisatõendeid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. jaanuari
3. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-125-12, p 6). Ka seda põhimõtet ei ole maakohus praegusel juhul järginud, mida kriminaalkolleegium loeb samuti väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
4. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7, § 175 p-dest 1 ja 2 ning § 149 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
5. mai
6. a otsuse ja saadab väärteoasja Tartu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassatsioon rahuldatakse. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Roosma, Eerik Kergandberg, Paavo Randma