← Eesti

3-1-1-64-16

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-1-64-16

  1. november 2016 Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Peeter Roosma Kriminaalasi I. T. süüdistuses KarS § 308 (kehtivas redaktsioonis KarS § 308 lg 1) järgi Tartu Ringkonnakohtu
  2. märtsi
  3. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-2231 Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma, kassatsioon I. T. kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming
  4. september 2016, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  6. märtsi
  7. a otsus I. T. õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 308 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule teises kohtukoosseisus.
  8. Prokuratuuri kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Viru Maakohtu
  10. oktoobri
  11. a otsusega tunnistati I. T. süüdi karistusseadustiku (KarS) § 308 järgi ja karistati teda rahalise karistusega 300 päevamäära, s.o 960 eurot. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti rahaline karistus tingimisi kohaldamata, kui I. T. ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Lisaks mõisteti I. T-lt välja tsiviilhagi summas 440 eurot Ü. H. kasuks. 1.
  12. I. T. tunnistati KarS § 308 järgi süüdi selles, et ta ajavahemikus
  13. oktoobrist kuni
  14. novembrini 2012, olles
  15. novembril 2011 kätte saanud täitemenetluses nr 158/2011/1550 koostatud kinnisasja arestimise akti, milles oli üles kirjutatud Rakvere linnas Xxxxx XX asuv kinnistu koos selle päraldiste ja oluliste osadega, sealhulgas küttesüsteemiga (mh õhksoojuspump), võttis ära tema vastutavale hoiule antud vara, s.o küttesüsteemi hulka kuuluva õhksoojuspumba, ilma kohtutäitur R. P. ja kinnistu omaniku Ü. H. loata ning jättis selle enda kasutusse. Seega I. T., käsutades ja kasutades täitemenetluse tagamiseks üleskirjutatud vara õigustatud isiku loata ning olles ise isik, kelle vastutavale hoiule vara oli antud, pani toime KarS § 308 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Alates
  16. jaanuarist 2015 on sama tegevus kvalifitseeritav KarS § 308 lg 1 järgi. 1.
  17. Maakohus leidis, et tegu on tõendatud tunnistajate Ü. H. ja R. P. usaldusväärsete ütluste ja kinnisasja arestimise akti ja kinnisasja hindamise aktiga. Kohus luges usaldusväärseks kohtutäitur R. P. kinnituse selle kohta, et kinnisasja arestimise juures viibis I. T., kelle kohalolekul tehti akti ka käsikirjalised juurdekirjutused. Kohus ei lugenud usaldusväärseks süüdistatava versiooni, et need käsikirjalised juurdekirjutused, sh õhksoojuspumba olemasolu kohta, on akti lisatud hiljem. Kohus ei tuvastanud, milline olnuks R. P. kui kohtutäituri huvi seda teha, samuti sai I. T. koopia kinnisasja arestimise aktist, mida ta oma väidete kinnituseks aga esitanud ei ole. Kohus leidis kokkuvõtlikult, et õhksoojuspump oli üleskirjutatud vara nimekirjas loetletud ning oli seega täitemenetluse objekt. 1.
  18. Õhksoojuspump oli kinnistu oluline osa või päraldis. KarS § 308 objektiivse koosseisu täidab igasugune lubamatu arestitud vara kasutamine või käsutamine, mis ületab volitusi, mis vara hoiulevõtjale on antud. Pole tõendeid selle kohta, et Ü. H. oleks andnud I. T-le loa õhksoojuspump ära viia, seega pani I. T. toime KarS § 308 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  19. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja. Mõlemad apellandid taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. 2.
  20. Süüdistatav leidis, et maakohus oleks pidanud jätma tõendina kõrvale kinnisvara arestimise akti, sest see on hilisemate täiendustega ning nende täienduste juures puudus apellandi allkiri. V OÜ-le kuuluv õhksoojuspump on alles, süüdistatava valduses ja seda on ka maakohtus näidatud. Kohtutäituril puudus õigus arestida kolmandale isikule kuuluvat vara ning kinnistu arestimise juures apellant ei viibinud. Kohtutäitur ei ole kinnistul käinud ning õhksoojuspump oli lahti ühendatud rohkem kui aasta tagasi ning väljas oli vaid selle väline osa. 2.
  21. Kaitsja apellatsiooni väited olid kokkuvõtlikult järgmised. Kohtuotsusest ei nähtu, et I. T. oleks vaidlusalust õhksoojuspumpa kuidagi endale kasulikul viisil kasutanud. Samuti ei nähtu kohtuotsusest ega leidnud ka kohtumenetluses tõendamist, et I. T. oleks korraldanud õhksoojuspumba saatust selle käsutamise mõistes, mille sisusse kuulub näiteks pantimine, võõrandamine või muul viisil omandi muutmine. Vaidlusalune õhksoojuspump on alles ja on praeguseni I. T. valduses. Kuna maakohtus leidis tõendamist, et I. T. ei ole asja õiguslikus tähenduses käsutanud ega kasutanud, on maakohus andnud süüdistatava tegevusele ebaõige õigusliku hinnangu. Tegemist on vaidlusega V OÜ ja Ü. H. vahel, mis tuleks lahendada tsiviilkorras. Õhksoojuspump ei ole peaasja päraldis tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 57 lg 1 tähenduses ega hoone oluline osa TsÜS § 53 lg 1 tähenduses.
  22. Tartu Ringkonnakohtu
  23. märtsi
  24. a otsusega tühistati maakohtu otsus täielikult, I. T. mõisteti süüdistuses KarS § 308 järgi õigeks ja apellatsioonid rahuldati. Kannatanu tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Kohtuotsuse põhjendused olid lühidalt järgmised. 3.
  25. Kinnisasja arestimise akti täiendusi ja parandusi ei tuleks õiendada erinevalt ning tehtud juurdekirjutused tuleb vormistada nagu parandused. Vastasel juhul koosneb akt nii trükitud kui ka käsikirjalisest tekstist, mille puhul ei ole võimalik tuvastada täienduste aegsust. Allkiri lehekülje lõpus ei välista, et käsikirjalised märkused on juurde kirjutatud pärast seda, kui süüdistatav on andnud aktile allkirja sellega tutvumise ja kättesaamise kohta. Praegusel juhul on juurdekirjutuste hetke puhul tegemist sõna-sõna-vastu-olukorraga, kus kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Seega ei ole täitemenetluses kinnisasja arestimise akt koostatud nõuetekohaselt, mis täitemenetluse seadustiku (TMS) § 55 p 1 kohaselt tähendab arestimise tühisust. Kuna arestimist ei ole toimunud, siis ei saa rääkida ka, et I. T. oleks täitemenetluse tagamiseks üleskirjutatud vara kasutanud ja käsutanud, kui see vara oleks talle vastutavale hoiule antud. 3.
  26. Ei saa nõustuda maakohtu väitega, et kohtutäituril puudus igasugune alus valetada, sest tegemist on paljasõnalise väitega, mis ei tugine ühelegi tõendile. Arvestades, et OÜ U (köide 1, tl-d 1–3) esitas oma eksperdiarvamuse
  27. oktoobril 2011, siis ei saa nõustuda maakohtuga, et kinnisasja arestimise akti koostamisel lähtuti eksperdiarvamusest ning juurde kirjutati üksnes need andmed, mida varem ei olnud võimalik juurde kirjutada. Jääb arusaamatuks, miks ei olnud eksperdiarvamuses esitatud andmed trükitud akti, sest need olid teada enne kinnisasja arestimise akti koostamist, sh kinnisasja hind ja info ehitise mõõtmete, ruumide arvu ja otstarbe kohta. 3.
  28. Isegi kui leida, et kinnisasja arestimise akt on nõuetekohaselt koostatud, ei ole põhjendatud kinnisasja arestimise akti osaks lugeda õhksoojuspumpa. Kinnisasja arestimise eesmärgiks oli tõsiasi, et I. T. oli võlgu sissenõudja OÜ-le M, mille tõttu pöördus OÜ M kohtutäituri poole. Vaidluse eseme – õhksoojuspumba – on maakohtus avaldatud tõendite kohaselt (köide 1, tl 13) ostnud I. T-le kuuluv ettevõte V OÜ, kelle nimele on vormistatud ka õhksoojuspumba ostu-müügileping koos paigaldusega. Vaatamata sellele, et V OÜ tegutses aadressil Xxxxx XX, Rakvere üürilepingu alusel ja firma kuulus I. T-le, ei ole võimalik soojuspumpa käsitada I. T. kinnisasja olulise osana TsÜS § 53 lg 1 mõttes, kuna see ei kuulu I. T-le. Seega tulenevalt erinevatest kinnisasja arestimise akti puudustest ja rikkumistest ei ole KarS § 308 koosseis täidetud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  29. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma. Kassaator taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
  30. Vääralt on mõtestatud materiaalõigust, kuna kinnisasja arestimise akti ei saagi täielikult enne arvutiga valmis teha, sest siis kaob ära vara üleskirjutamise mõte. Kõnealusel juhul juhul ongi tegemist sellise toiminguga, kus akt võib olla kirjutatud käsitsi, kui ei ole võimalik kasutada printerit, kuid akt toimingu kohta tuleb vormistada kohe. Kinnisasja arestimiseks kirjutab kohtutäitur TMS § 142 lg 1 kohaselt üles kinnisasja ja selle päraldised ning muud esemed, millele ulatub hüpoteek, keelab nende käsutamise ja laseb kinnistusraamatusse kanda kinnistu käsutamise keelumärke. Käsitsi täidetud osa ei saa kassaatori hinnangul käsitada parandustena, mida peaks allkirjaga õiendama, vaid tegemist ongi akti vastava osaga. 4.
  31. Ringkonnakohus on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et see õhksoojuspump, mida Rakvere Xxxxx XX asuval kinnistul kasutati, oli sama õhksoojuspump, mille V OÜ
  32. mail 2009 ostis. Kinnistu hindamine ja vara üleskirjutamine toimusid
  33. aastal ja siis käsitati küttesüsteemi hulka kuuluvat õhksoojuspumpa kinnisasja olulise osana ning I. T. varana. Juhul kui tegemist oli kolmanda isiku varaga, siis oleks süüdistatav pidanud kinnisasja arestimise akti vaidlustama. I. T. väide, et ta ei teadnud kuni selle ajani, kui ta politseisse kutsuti, et õhksoojuspumbaga on probleeme, on alusetu ja paljasõnaline, sest kohe pärast õhksoojuspumba kadumist võttis kohtutäitur temaga ühendust ja informeeris teda probleemi olemasolust. Seega oleks I. T. saanud siis kohe asuda arestimist vaidlustama ja esitada ka tema käes oleva akti koopia, milles tema väidete kohaselt ei olnudki õhksoojuspumpa üles kirjutatud. Seega leiab kassaator, et I. T. vastupidised ütlused selles osas on eluliselt mitteusutavad ja paljasõnalised. 4.
  34. Kannatanu Ü. H. ütlused ja kirjalikud tõendid haakuvad omavahel ja on kooskõlas tunnistaja R. P. ütlustega, mis omakorda vastavad tuvastatud tehioludele, samas kui I. T. ütlusi ei kinnita kellegi teise ütlused ega ka ükski kirjalik tõend. Ringkonnakohus on jätnud kogumis hindamata kõik tõendid, millele hinnangut andes saab öelda, et ei ole mingit alust kahelda kohtutäituri ütlustes. Sellega rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  35. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et ringkonnakohus ei ole arutatavas kriminaalasjas täiel määral järginud faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetluse nõudeid ja on rikkunud ka KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, samuti on õige kassaatori viide materiaalõiguse väärale kohaldamisele. Kolleegium leiab, et erinevad materiaal- ja menetlusõiguslikud minetused kogumis toovad kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise.
  36. Kriminaalasja peamiseks vaidlusküsimuseks on kujunenud hinnangu andmine arestimisakti usaldusväärsusele, s.o küsimusele, kas I. T. poolt väidetavalt minema viidud õhksoojuspump oli arestimisaktis algusest peale kirja pandud kinnisasja olulise osa või päraldisena või mitte. Maakohus on vastanud sellele küsimusele jaatavalt, ringkonnakohus aga eitavalt. Praktikas on kinnistunud arusaam, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima, näidates ära, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  37. novembri
  38. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-15, p 17). Kriminaalkolleegium leiab, et praegusel juhul ei vasta ringkonnakohtu lahend neile nõuetele, osutades konkreetselt järgnevale.
  39. Ringkonnakohtu üheks keskseks argumendiks eespool viidatud küsimuse käsitlemisel on olnud tõik, et kohtutäitur R. P. koostatud kinnisasja arestimise akt sisaldab lisaks arvutikirjas tekstile käsitsi kirjutatud teksti. Kohtuotsuses on kinnisasja arestimise akti usaldusväärsuse hindamine rajatud sellele, kas see vastab justiitsministri
  40. detsembri
  41. a määrusega nr 42 (RTL 2009, 98, 1456) kehtestatud kohtutäiturimäärustiku (edaspidi: määrustik) nõuetele või mitte. Viidatud määrustiku § 20 lg 5 kohaselt peab kohtutäituri koostatud dokument, sh kinnisasja arestimise akt, olema arvutikirjas. Määrustiku § 20 lg 6 kohaselt tuleb dokumenti tehtavad hilisemad parandused õiendada, märkides paranduste tegemise aja ja allkirjastades selle. Ringkonnakohus on leidnud, et kuna käsikirjaliste osade juures puuduvad kuupäevad ning allkirjad, ei saa välistada, et need on sinna lisatud hiljem, s.o pärast akti allkirjastamist süüdistatava poolt. Kuigi seda ei ole sõnaselgelt väljendatud, võib kohtuotsusest välja lugeda apellatsioonikohtu tõstatatud kahtluse, mille kohaselt ei saa välistada, et vaatlusalune kinnisasja arestimise akt on (hilisemaid märkusi puudutavas osas) võltsitud. Kriminaalkolleegium sellise käsitlusega ei nõustu.
  42. Kolleegium jätab siinkohal kõrvale küsimuse sellest, kas ja kuivõrd põhjendatud oli praegusel juhul käsikirjaliste lisanduste tegemine vaatluse all olevasse arestimisakti. Nõustuda saab ringkonnakohtuga selles, et enamik käsikirjaliselt lisatud tekstist puudutab asjaolusid, mis olid täiturile teada juba enne kinnisasja arestima (üles kirjutama) asumist ning mis võinuks seega olla olemas juba arvutikirjas. See oleks ühtlasi välistanud juba eos praeguse vaidluse. Eeltoodu ei muuda siiski fakti, et käsikirjaliste märkuste tegemine ei ole määrustiku kohaselt välistatud (vt määrustiku § 20 lg 5 ls 2) ning ei kahanda seetõttu ka arestimisakti usaldusväärsust. Kriminaalkolleegium jagab kassaatori seisukohta, et apellatsioonikohtu viidatud parandused, mis tuleb õiendada kuupäeva ning allkirja lisamisega, ei puuduta arestimisakti koostamisel tehtud käsikirjalisi märkusi, vaid ainuüksi hiljem ettevõetavaid parandusi (vt määrustiku § 20 lg 6 ls 1). Seega sõltub parandusele kuupäeva ja allkirja lisamise nõue sellest, kas käsikirjaline märkus on tehtud arestimisakti koostamise ajal või alles pärast seda. Esmalt tuleneb selline arusaam juba määrustikust endast, mille § 20 lg 6 ls 1 kasutab sõna „hilisem“. Peamise tähendusega on siinkohal aga TMS § 75 lg 3 ls-s 2 ja lg 4 ls-s 1 sätestatu, mille kohaselt tuleb arestimisakti ärakiri (koopia) võlgnikule anda kas kohe või kui ta ei viibinud arestimise juures, siis toimetada talle see kätte (vt ka TMS § 137). Arestimisakti identse ärakirja (koopia) samaaegne üleandmine või kättetoimetamine võlgnikule tagabki õiguskindluse, et käsikirjalised märkused, kui need on olemas, ei ole lisatud hiljem ning võlgniku suhtes pahatahtlikult (vt ka A. Alekand. Täitemenetlusõigus.
  43. trükk, Tallinn 2011, lk 72). Nimetatud regulatsioon teeb ühtlasi üleliigseks ringkonnakohtu esitatud nõude, et iga käsikirjaline lisa tuleb samal ajal kuupäevaliselt ning allkirjaga õiendada, kuna samasisuline garantiifunktsioon on täiel määral realiseeritav võlgnikule vahetult üleantava või talle hiljem kättetoimetatava koopiaga. Seega tekib vajadus õiendada parandusi määrustiku § 20 lg 6 ls 2 tingimustel ehk siis kuupäeva ning allkirja lisamisega alles siis, kui parandused lisatakse akti pärast selle algse ärakirja üleandmist või edastamist võlgnikule. Ühtlasi märgib kolleegium, et menetlusosaliste vahel ei ole kogu kohtumenetluse vältel olnud vaidlust selle üle, et arestimisakti ärakiri edastati arestimise päeval ka I. T-le.
  44. Eelneva kokkuvõtteks leiab kriminaalkolleegium seega, et ringkonnakohus on kehtestanud vaatlusaluse dokumendi suhtes põhjendamatult range ning materiaalõiguslikust regulatsioonist irduva usaldusväärsuse standardi.
  45. Teise keskse argumendina on ringkonnakohtu otsuses sedastatud, et kuna I. T. ei esitanud kohtule talle edastatud arestimisakti ärakirja, on nende käsikirjaliste juurdekirjutuste tõesust puudutavas osas tegemist nn sõna-sõna-vastu-olukorraga, kus kahtlused tuleb KrMS § 7 lg-st 3 juhindudes tõlgendada süüdistatava kasuks. Kriminaalkolleegium ei nõustu ka selle käsitlusega.
  46. Sellisele seisukohale asudes on ringkonnakohus muutnud praktiliselt sisutühjaks juba viidatud TMS § 75 lg-tes 3 ja 4 sisalduva regulatsiooni, millega on kehtestatud kohtutäituri koostatud arestimisakti võlgnikule edastamise nõue, kuna võlgnik saaks sellisel juhul talle edastatud ärakirja nt pahatahtliku kõrvaldamise või lihtsalt esitamata jätmise korral alati osutada täitetoimikus sisalduva arestimisakti võltsitusele ning in dubio pro reo-põhimõtte rakendamist nõudes jõuda selle dokumendi kui tõendi ebausaldusväärsuseni ning tõendikogumist kõrvaldamiseni. Kolleegium meenutab, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg 3 tähenduses peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  47. oktoobri
  48. a otsus asjas nr 3-1-1-77-15, p-d 17‒20). Iseenesest ei ole välistatud, et selline arestimisakti ühepoolselt hilisemate täienduste lisamine võib aset leida, kuid kindlasti ei saa sellekohast järeldust rajada pelgalt faktile, et võlgnik ei võimalda akti autentsust kontrollida, jättes oma väidete kinnitamiseks esitamata talle antud või kätte toimetatud arestimisakti ärakirja. Ühtegi teist kandvat argumenti, millele tuginevalt saaks rajada sellise hüpoteesi kinnisasja arestimise akti tagantjärele täiendamise kohta, ringkonnakohtu otsusest aga ei leia.
  49. Samal ajal põhjendas maakohus arestimisaktile tuginemist kogumis teiste tõenditega. Apellatsioonikohus maakohtu sellekohaseid argumente, millega lükati ümber juba maakohtus kõlanud versioon arestimisakti hilisemate käsikirjaliste lisanduste tegemise kohta, oma otsuses hinnanud ei ole. Nii on maakohus arestimisakti analüüsides nt märkinud, et käsitsi kirjutatud sõna „soojuspump“ ei ole mitte vaatlusaluse käsikirjalise teksti viimane sõna, vaid asetseb käsikirjalise teksti vahel. See omakorda tähendab, et kohtutäitur pidanuks jätma algusest peale spetsiaalselt kahe sõna vahele tühiku, et sinna lisada hiljem sõna „soojuspump“, mida kohus ei pidanud aga kuigivõrd usutavaks versiooniks (vt maakohtu otsuse lk 9). Millistel kaalutlustel on ringkonnakohus leidnud, et selline versioon on tema hinnangul siiski täiesti usutav, kohtuotsusest aga ei nähtu.
  50. Kolmandaks suhtub kriminaalkolleegium kriitiliselt ringkonnakohtu poolt isikuliste tõendiallikate usaldusväärsuse käsitlusse, täpsemalt selle puudumisse. Kuigi ringkonnakohtu otsuses ei ole seda selge sõnaga välja öeldud, on versiooniga selle kohta, et vaatlusalust arestimisakti on kohtutäitur hiljem ühepoolselt täiendanud, teda sisuliselt süüstatud nii dokumendi võltsimises kui ka valeütluste andmises nii eel- kui ka kohtumenetluses. Sellekohase kahtluse põhjendatuse kohta leiab ringkonnakohtu lahendist aga vaid ühe asjasse puutuva lause: „Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu väitega, et kohtutäituril puudus igasugune alus valetada, sest tegemist on paljasõnalise väitega, mis ei tugine ühelegi tõendile“ (vt ringkonnakohtu otsuse p 7.4). Sellise lakoonilise väite esitamisel on kriminaalkolleegiumi hinnangul jäetud vastamata mitmele samal ajal paratamatult tekkivale küsimusele, mis seisnevad järgnevas.
  51. Nagu eespool korduvalt mainitud, antakse kohtutäituri koostatud arestimisakti ärakiri TMS § 75 lg 3 ls 2 ja lg 4 ls 1 kohaselt üle ka võlgnikule. Ka I. T. enda kinnitusel edastati talle arestimisakti ärakiri, kusjuures temale antud koopias käsikirjalist märkust soojuspumba kui kinnisasja olulise osa kohta ei sisaldunud (vt kd 1, tl 34 pöördel). Sellises situatsioonis tähendab ringkonnakohtu esitatud versioon aga seda, et kohtutäitur otsustas – millisel iganes põhjusel – pärast arestimisakti ärakirja üleandmist I. T-le enda kätte jäänud arestimisakti täiendada tegelikkusele mittevastavate andmetega. Sellist versiooni ei saa mõistagi lõpuni välistada, kuid asudes maakohtust erinevale seisukohale, pidanuks ringkonnakohus seda millegagi põhjendama. Samuti tuleb silmas pidada, et kohtutäitur, kes tegi väidetavalt ühepoolseid täiendusi enda käes olevale arestimisakti originaalile, ei saanud kuidagi teada ega kontrollida seda, kas I. T. käsutuses olev ärakiri on jätkuvalt olemas või mitte. Seega nende tegelikkusele mittevastavate juurdekirjutuste tegemisel ning arestimisakti pärastisel uurimisasutusele edastamisel pidi kohtutäitur tegutsema teadmises, et tema võltsing saab ilmsiks samal hetkel, kui I. T. esitab tema käsutuses oleva arestimisakti ärakirja kas uurimisasutusele või kohtule. Millised asjaolud pidanuks sellise ebaloogilise käitumise kohtutäituri poolt tingima, ringkonnakohus enda otsuses ei ava. Täiendavalt märgib kolleegium, et maakohus on kohtutäitur R. P. ütluste usaldusväärsuse hindamisel viidanud mh kannatanu Ü. H. ütlustele ning põhjendanud süüdistatava ütluste ebausaldusväärsust ka ülejäänud tõendikogumi taustal. Ringkonnakohtu otsusest sellekohast sisulist analüüsi paraku ei nähtu, puudub igasugune I. T. ütluste ja nende usaldusväärsuse analüüs, sh haakuvus ülejäänud tõendikogumiga jne. Ka neid minetusi loeb kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
  52. Viimasena viitab kriminaalkolleegium mitmele materiaal- ja menetlusõigust puudutavale momendile, mida tuleb ringkonnakohtul kriminaalasja uuel arutamisel silmas pidada.
  53. Materiaalõiguslikult on väär arusaam, et kinnisvara arestimise akti puudused toovad kaasa vara arestimise tühisuse tervikuna. Ringkonnakohtu otsuses osutatud TMS § 55 p 1 kohaselt on arestimine tühine ja sellest ei tulene õiguslikke tagajärgi arestimise kohta käivate menetlusnormide olulise rikkumise korral vaid juhul, kui vara on arestitud ilma kehtiva täitedokumendita. Täitedokumendid on aga loetletud TMS § 2 lg-s 1 ja vara arestimise akti pole selles kataloogis nimetatud (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  54. märtsi 2014 otsus asjas nr 3-2-1-1-14, p 15). Seega isegi juhul, kui arestimise akt on ebaõigesti vormistatud, ei tulene sellest veel automaatselt arestimise tühisust ning välistatud ei ole täitemenetluse tagamiseks üleskirjutatud vara loata käsutamise või kasutamise karistusõiguslik omistamine süüdistatavale, s.o vastutus KarS § 308 lg 1 järgi.
  55. Kohtumenetluse käigus on tekkinud vaidlus ka selle üle, kas õhksoojuspump, mille eemaldamist I. T-le ette heidetakse, oli kinnisasja oluliseks osaks TsÜS § 53 lg 1 tähenduses. Nii on ringkonnakohus märkinud, et vaidlusaluse õhksoojuspumba puhul tuleb seda eitada, kuna see ei kuulunud I. T-le (vt ringkonnakohtu otsuse p 7.5). Siinkohal on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta TsÜS § 53 lg 2 ls-s 1 märgitu, mille kohaselt ei saa asi ja selle olulised osad olla erinevate isikute omandis. Isegi kui ringkonnakohus leidis, et õhksoojuspump ei saa olla arestitud kinnisasja oluline osa, oleks tulnud edasiselt kontrollida, kas see võis olla kinnisasja päraldiseks TsÜS § 57 lg 1 tähenduses. Kolleegium osutab siinkohal, et sellisele võimalusele on alternatiivselt viidatud ka I. T-le esitatud süüdistuses (nn alternatiivse süüdistuse võimalikkuse kohta vt nt Riigikohtu
  56. oktoobri
  57. a otsus asjas nr 3-1-1-58-16, p 29). Jaatava vastuse korral tuleb kohtul omakorda hinnata, kas päraldise eemaldamine hoonest võib olla selle loata käsutamine TMS § 142 lg 1, § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 ning KarS § 308 mõttes.
  58. Ringkonnakohus on kriminaalasja lahendamise seisukohalt ühe keskse probleemina nimetanud ka seda, kas süüdistatav viibis arestimisakti koostamise juures või mitte (vt ringkonnakohtu otsuse p 7.2), sellele otsuse motiivides aga vastust andmata. Nimelt on I. T. kohtus eitanud, et ta viibis kinnisasja arestimise juures, kohtutäitur R. P. on tema kohalolekut aga kestvalt kinnitanud. Nimetatud asjaolu on olulise tähendusega seetõttu, et kui teha kindlaks, et I. T. siiski viibis kinnisasja arestimise juures ning talle edastati arestimisakti ärakiri, kuhu tal kohtu käsutuses oleva akti koopia kohaselt avaldusi ja märkusi lisada ei olnud (kd 2, lk 16 pöördel), siis TMS § 75 lg 5 kohaselt ei või võlgnik või sissenõudja, kes viibis vara arestimise juures ja ei teinud arestitava vara kohta avaldusi ega märkusi, kaevata akti ebaõige koostamise peale ega tugineda hiljem akti ebaõigsusele. Nagu öeldud, ei ole ringkonnakohus ka sellele küsimusele kriminaalasja menetlemisel vastanud.
  59. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  60. märtsi
  61. a otsuse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Prokuratuuri kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Prokuratuuri taotlus jõustada maakohtu otsus jääb rahuldamata. Kuigi ringkonnakohus rikkus faktiliste asjaolude tuvastamisel – konkreetsemalt tõendikogumi kindlaksmääramisel ja kohtuotsuse põhistamisel – oluliselt kriminaalmenetlusõigust, ei anna see veel alust tõsikindlalt järeldada, et nende rikkumisteta oleks ringkonnakohus tuvastanud tõendamiseseme asjaolud samasugusel kujul, nagu seda tegi maakohus. Nii toimides satuks kolleegium vastuollu KrMS § 363 lg-s 5 sätestatud faktiliste asjaolude tuvastamise keeluga. Seetõttu tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks kohtule, kellel on faktiliste asjaolude tuvastamise pädevus (vt ka Riigikohtu
  62. oktoobri
  63. a kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-58-16, p 46).
  64. Andmeid kassatsioonimenetluse kulude kohta ei ole Riigikohtule esitatud. Paavo Randma, Saale Laos, Peeter Roosma (allkirjastatud digitaalselt)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.