RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-87-16 Määruse kuupäev Tartu, 14. november 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve Kohtuasi Margus Soonet

§ 691p 1 järgi rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.

1. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kinnistul parkimiskohtade kindlaksmääramine on käsitatav kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramisena. Seejuures on parkimisvõimalustes kokkuleppimine kaasomanike jaoks oluline küsimus, mille lahendamiseks tuleb saavutada kõigi korteriomanike üksmeel (AÕS § 72 lg-d 3 ja 5) (Riigikohtu
2. jaanuari
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-10, p 10). Samuti on kolleegium varem märkinud, et TsMS § 613 lg 2 järgi lahendatakse kaasomanike maa kasutamisega seotud vaidlused hagita menetluses, kus kohtul on TsMS § 198 lg 1 p 2 ja § 477 alusel kohustus kaasata menetlusse kõik asjast puudutatud isikud. Kõikide kaasomanike kaasamine võimaldab muu hulgas selgitada välja kaasomanike enamuse seisukoha vaidlusaluses küsimuses AÕS § 72 lg 1 järgi ja vähemuse huvid, mis võivad erandjuhtudel olla eelistatud enamuse huvidele (vt Riigikohtu
4. aprilli
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-03, p 14). Kolleegium on varem rõhutanud ka seda, et kohtul on kasutuskorra määramisel lai diskretsiooniõigus, st lähtuda tuleb hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestada mh kõigi kaasomanike ühiste huvide, kaasomandi mõtteliste osade suuruse, senise kasutuskorra, pooltevaheliste suhete jm oluliste asjaoludega. Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti (vt ka Riigikohtu
6. veebruari
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 12;
8. aprilli
9. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-08, p 13;
10. veebruari
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 42;
12. aprilli
13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-03, p 14;
14. mai
15. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-13, p 14). Kolleegium jääb kõigi eeltoodud seisukohtade juurde ka praeguses asjas.
16. Ringkonnakohus ei ole parkimiskorra kindlaksmääramise lahendamisel diskretsiooniõigust rikkunud ning on määrust piisavalt põhjendanud. Seetõttu järgib kolleegium ringkonnakohtu määruse põhjendusi ega korda neid (TsMS §

§ 689lg 5).

Kolleegium märgib lisaks, et enamik menetlusse kaasatud kaasomanikest on avaldanud, et soovivad kinnistu õuealale seitset parkimiskohta.

1. Vastuseks määruskaebuse väitele, et ringkonnakohus ei arvestanud parkimiskohtade määramisel kaasomandi osade suurusega, märgib kolleegium, et sellise asja lahendamisel ei ole põhjendatud lähtuda ainuüksi kaasomandi osade suurusest. Ringkonnakohus on õigesti lähtunud hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestanud menetlusosaliste huvide ja muude asjaoludega.
2. Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium ka seda, et arvestab kaebuse põhjendatuse kontrollimisel üksnes maa- ja ringkonnakohtu tuvastatut, et kinnistu õuealale mahub seitse parkimiskohta ning see ei takista seal liikumist (TsMS §

§ 688lg-d 3-5).

Ringkonnakohus ei ole asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Määruskaebuse väited ei anna alust asuda ringkonnakohtust erinevale seisukohale.

1. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 ja § 172 lg 1 koostoime järgi menetlusosaliste endi kanda, kuna määruskaebus jääb rahuldamata ja parkimiskorra määramine on kõigi menetlusosaliste huvides. Riigikohtus ei ole menetlusosalised lepingulise esindaja vahendusel menetlustoiminguid teinud ega avaldusi ja taotlusi esitanud.
2. Määruskaebuselt tasutud kautsjon arvatakse TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse. Jaak Luik, Henn Jõks, Villu Kõve