Obsah (8)

§ 180§ 363§ 331§ 191§ 173§ 337§ 185§ 361

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 180lg 3 alusel jätta riigi kanda.

9.

1. S. Starõhi kaitsja esitas
2. septembri
3. a istungil maakohtule taotluse hüvitada 8280 eurot õigusabikulusid, millest 5616 eurot moodustasid kriminaalasja esmakordsel arutamisel tekkinud kulud. Mõistes S. Starõhi õigeks, rahuldas maakohus kaitsja taotluse. Ringkonnakohus tühistas küll maakohtu otsuse ja tunnistas S. Starõhi süüdi, kuid oleks siiski pidanud kriminaalasja esmakordsel arutamisel tekkinud kulud hüvitama. 9.
4. Samuti esitas S. Starõhi kaitsja
5. jaanuari
6. a istungil ringkonnakohtule taotluse hüvitada apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 1224 eurot. Ringkonnakohus jättis selle taotluse lahendamata.
7. Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör E. Ülviste, kelle hinnangul on ringkonnakohtu otsus seaduslik. Kokkuvõtlikult märgib prokurör järgmist. 10.
8. DNA-eksperdi arvamus tugineb teaduslike uuringute käigus kogutud andmetele ja on tõendina lubatav. Ekspert selgitas maakohtu istungil põhjalikult, et proovis nr A123054 oli DNA kogus suhteliselt väike ja seetõttu ei tulnud uuringute käigus kõik alleelid (sh Y-tunnus) ilmsiks. Ainuüksi see ei takistanud aga kõnealust proovi S. Starõhiga seostada. Eksperdi selgituste kohaselt ei mõjuta DNA-proovis sisalduv informatsioon X ja Y kromosoomide kohta oluliselt eksperdi arvamust ning tõenäosuse arvutus ei võta X ja Y kromosoome üldse arvesse. Ekspert lähtub arvamuse kujundamisel kõikidest teistest alleelidest ja praegusel juhul esinesid kõik proovis nr A123054 ilmsiks tulnud alleelid ka S. Starõhi võrdlusproovis. 10.
9. Vaidlustades S. Starõhi ütluste usaldusväärsusele antud hinnangut ja eitades tema osalemist kuritegude toimepanemises, taotleb kaitsja tõendite ümberhindamist.

§ 363lg 5 kohaselt ei tohi Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada.

10.3. Kaitsja etteheited apellatsiooni piiridest väljumise kohta on samuti alusetud. Kuigi prokurör ei taotlenud apellatsioonis menetluskulude väljamõistmist S. Starõhilt, nähtub

§ 180lg-st 1, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

Kui ühes kriminaalasjas mõistetakse süüdi mitu isikut, otsustab sama paragrahvi

1. lõike kohaselt kulude jaotuse kohus, arvestades iga süüdimõistetu vastutuse ulatust ja varalist seisundit. Eelnevast tulenevalt kaasneb süüdimõistva kohtuotsusega kohustus mõista süüdimõistetult välja kriminaalmenetluse kulud ja ringkonnakohus pidi seda tegema prokuröri apellatsioonist sõltumata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegiumi hinnangul on DNA-eksperdi arvamust puudutav kriitika alusetu. Ekspertiisiaktides nr 12E-GE0571 ja nr 15E-GE0027 on kirjeldatud DNA analüüsimiseks kasutatud meetodeid, toodud ära nende meetodite tulemusel saadud andmed ja esitatud arvamus uuritud DNA-proovide kohta (vt I kd, tl 45-51 ja IV kd, tl 178-208). Täiendavalt selgitas ekspert maakohtu istungil, et proovis nr A123054 oli DNA kogus suhteliselt väike ja seetõttu ei tulnud uuringute käigus kõik alleelid (sh Ytunnus) ilmsiks. Ainuüksi see ei takistanud aga kõnealust DNA-proovi S. Starõhiga seostada. Arvestades muu hulgas asjaolu, et kõik proovis ilmsiks tulnud alleelid esinevad S. Starõhil, asus ekspert seisukohale, et uuritud DNA kuulumine S. Starõhile on 6,1*107 korda tõenäolisem kui võimalus, et kõnealune DNA ei kuulu S. Starõhile (vt I kd tl, 106-108 ja 49). Eelnevast nähtuvalt on ekspert selgitanud, kuidas ta ekspertiisiaktides märgitud järeldusteni jõudis, ja selle pinnalt oli nii kohtumenetluse pooltel kui ka kohtutel võimalik veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses. Kokkuvõtlikult on kõnealused ekspertiisiaktid tõenditena lubatavad. Ülejäänud osas kordab kaitsja S. Starõhi süüditunnistamist vaidlustades üksnes varasemas menetluses juba esitatud väiteid ja taotleb Riigikohtult tõendite ümberhindamist. Kuna

§ 363

lg 5 kohaselt ei tohi Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada, jätab kolleegium kaitsja sellekohased argumendid edasise tähelepanuta. 12. Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ka S. Starõhilt ekspertiisikulu ja kohtueelses menetluses määratud kaitsja tasu väljamõistmise osas.

§ 180

lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu ja sama paragrahvi 2. lõikest nähtub, et kui ühes kriminaalasjas mõistetakse süüdi mitu isikut, siis otsustab kulude jaotuse kohus, arvestades iga süüdimõistetu vastutuse ulatust ja varalist seisundit. Praegusel juhul märkis ringkonnakohus põhjendatult, et S. Starõhh pani kuriteod toime R. M-iga ühiselt ja kooskõlastatult ning seetõttu tuleb ekspertiiside kulud mõista mõlemalt süüdistatavalt välja võrdsetes osades. Kuna

191 lg 3 lubab ringkonnakohtul teha kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni läbi vaadates uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata, polnud ringkonnakohus ekspertiisikulu ja kohtueelses menetluses määratud kaitsja tasu hüvitamise otsustamisel seotud ka prokuröri apellatsiooni piiridega. 13.

§ 180

lg 3 kohaldamist puutuvalt on Riigikohus selgitanud, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina süüdimõistetu. Menetluskulusid määrates tuleb arvesse võtta süüdistatava sissetulekud ja varaline seisund tervikuna. Olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12, p 7). Kuna praeguses asjas pole S. Starõhh ega tema kaitsja esitanud kohtule süüdistatava varatuse kohta ühtki tõendit ega taotlenud kohtult ka vastava teabe väljanõudmist, polnud ringkonnakohtul põhjust kriminaalmenetluse kulude riigi kanda jätmise küsimust vaagida.
3. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga selleski, et ringkonnakohus oleks pidanud süüdistatavale hüvitama kriminaalasja esmakordsel arutamisel tekkinud kulud. Nimelt nähtub kohtute infosüsteemi lisatud kohtuistungi protokollidest, et S. Starõhh ega tema kaitsja ei ole kriminaalasja esmakordsel arutamisel maa- ega ringkonnakohtult kaitsjatasu hüvitamist taotlenud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. veebruari
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-16, p 49). Kuna praegusel juhul ei taotletud kaitsjatasu hüvitamist kriminaalasja esmakordsel arutamisel õigeaegselt, polnud kriminaalasja teistkordsel arutamisel võimalik enam seda taotlust lahendada ning maakohtul tulnuks vastavasisuline taotlus
6. oktoobri
7. a õigeksmõistvast otsusest sõltumata jätta läbi vaatamata.
8. Kaitsja etteheited on aga põhjendatud S. Starõhile kriminaalasja teistkordsel arutamisel apellatsioonimenetluses tekkinud kulude hüvitamise taotluse lahendamata jätmise osas. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt esitas S. Starõhi kaitsja A. Karajev
9. jaanuari
10. a istungil ringkonna​kohtule taotluse hüvitada S. Starõhile apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu (vt VI kd tl 120-121 ja 189 pöördel). Ringkonnakohus jättis selle taotluse suhtes aga seisukoha võtmata ning rikkus sellega

§ 331lg-st 1, § 306 lg 1 p-st 14 ja § 189 lg-st 2 tulenevaid nõudeid.

Kõnealune viga on kõrvaldatav kassatsioonimenetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem märkinud, et

§ 191

lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus või Riigikohus teha kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. Osutatud sättest tulenev pädevus hõlmab ka ringkonnakohtu ja Riigikohtu õigust teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus juhul, kui madalama astme kohtu vaidlustatud otsuses on see küsimus jäetud täielikult või osaliselt lahendamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-11, p 33). Seetõttu lahendab Riigikohus S. Starõhi kaitsja apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluse ise, kriminaalasja selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmata.
3. S. Starõhi kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada süüdistatavale seoses kriminaalasja teistkordse arutamisega ringkonnakohtus valitud kaitsjale makstud tasu 1224 eurot (sh käibemaks 204 eurot). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja erinevate menetlusdokumentidega tutvumiseks ja kaitsealusega konsulteerimiseks kokku 10 tundi, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamiseks 5 tundi, ringkonnakohtu istungil osalemiseks 1 tunni ja ringkonnakohtu istungi järgselt kaitsealusega konsulteerimiseks 1 tunni. Kokku osutas kaitsja S. Starõhile apellatsioonimenetluses õigusabi 17 tunni vältel.

§ 173

lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja tehtud toimingud S. Starõhi kaitsmiseks apellatsiooni​menetluses vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on kaitsja tunnitasu 72 eurot (sh käibemaks) mõistliku suurusega. Kuna ringkonnakohus tegi

§ 337

lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb nimetatud menetluskulu

§ 185lg 1 alusel S.

Starõhile hüvitada. 17. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 361lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 23.

märtsi 2016. a otsuse S. Starõhi süüditunnistamises ja karistamises muutmata ning mõistab Eesti Vabariigilt S. Starõhi kasuks välja 1224 eurot kriminaalasja teistkordsel arutamisel apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsja kassatsioon rahuldatakse osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt)