Obsah (9)

§ 35§ 42§ 113§ 34§ 1§ 94§ 162§ 78§ 115

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-118-16 Otsuse kuupäev Tartu, 16. november 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle

) § 292 lg-st 1 kõrvalkulude tasumise kohustus üksnes juhul, kui selles oleks kokku lepitud. Maakohus leidis, et poolte vahel sõlmitud üürileping ei sisalda tüüptingimusi

§ 35

lg 1 mõttes olenemata sellest, et enamiku tingimusi, sh viivisemäär, võis hageja olla ette valmistanud korduvaks kasutamiseks. Kostja ei ole tõendanud, et kasutatud lepingutingimus oli viivisekokkuleppe osas eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ja et kostja ei oleks olnud võimeline mõjutama lepingutingimuse sisu. Isegi kui lugeda viivisekokkulepet tüüptingimuseks, ei oleks see

§ 42lg 1 alusel tühine.

Kuigi kokkulepitud viivisemäär on üsna kõrge, ei ole see üürilepingus siiski tavapäratu ega kahjusta lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kostjat ebamõistlikult. Viivise suurust on kostjal võimalik ise mõjutada oma kohustusi õigel ajal täites. Viivise vähendamine

§ 113

lg 8 ja § 162 lg 1 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, mis tehakse võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Maakohtu hinnangul ei olnud alust viivise vähendamiseks poolte majanduslikust olukorrast tulenevalt. Siiski on võimalik kohtuotsuse seisuga sissenõutavaks muutunud viivist vähendada, arvestades kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurust ja hinnates viivise proportsionaalsust. Kuivõrd viivise eesmärgiks ei ole võlausaldaja rikastumine, vaid võlgniku mõjutamine rahalist kohustust võimalikult kiiresti täitma, on põhjendatud mitte mõista kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist välja rohkem kui põhinõue, s.o 1422 eurot 32 senti. Kohus pidas võimalikuks rahuldada TsMS § 367 alusel edasiulatuva viivise nõude põhivõlgnevuselt 1422 eurot 32 senti lepingujärgses määras. Kohus märkis, et kohtuotsuse tegemise järel lisanduva viivise suurus tuleneb eelkõige kostja enda tegevusest või tegevusetusest ja kostjal on võimalik vältida viivisenõuet temalt kohtuotsusega välja mõistetud summa tasumisega. Arvestades hagi osalist rahuldamist, tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda, välja arvatud hageja tasutud riigilõiv, mis tuleb jätta poolte kanda võrdsetes osades (TsMS § 163 lg 1).

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis kostjalt hageja kasuks kommunaalteenuste võlgnevuse 831 eurot 45 senti ja sellelt tasumisele kuuluva viivise välja mõistmata, ning teha selles osas asjas uus otsus. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus jättis 50% riigilõivust hageja kanda ja menetluskulud poolte endi kanda, ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
2. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu.
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati, ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja maakohtu otsuse tühistada kostjalt viivise väljamõistmise osas ja vähendada uue otsusega kostjalt väljamõistetud viivist. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Üürilepingu p 2.7 on tühine tüüptingimus.
4. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
6. aprilli
7. a otsusega maakohtu otsuse kommunaalteenuste tasu nõude rahuldamata jätmise ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi põhivõla ja viivise väljamõistmiseks täielikult ning jättis hagi edasiulatuva viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Kokkuvõttes mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja 4507 eurot 54 senti, sh põhivõlgnevus 2253 eurot 77 senti ja viivis 2253 eurot 77 senti, samuti riigilõivu 475 eurot. Maakohus leidis õigesti, et üürileping muutus tähtajatuks. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu otsusega kõrvalkulude välja mõistmata jätmise osas. Asjaolu, et kommunaalteenuste osutajad on esitanud arved eluruumi omanikule ja arved on tasunud kolmandad isikud, ei välista hageja üürilepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Kostja ei vaidlustanud üürilepingust tulenevat kohustust tasuda kommunaalteenuste eest ega ka kommunaalteenuste eest esitatud arveid. Arved kommunaalteenuste eest on esitatud ajavahemiku eest, mil korter oli kostja ainuvalduses, ning kommunaalteenuseid on tarbitud kostja ainuvalduses olevate tarbimiskohtade kaudu. Seega on kostja lisaks üürile kohustatud tasuma üürileandjale ka osutatud kommunaalteenuste eest ja hagi tuleb kommunaalteenuste võlgnevuse 831 euro 45 sendi väljamõistmiseks rahuldada. Ringkonnakohus nõustus lõppkokkuvõttes maakohtu järeldusega viivisekokkuleppe kehtivuse osas, kuid ei nõustunud sellega, et üürilepingut ei saa pidada tüüptingimustel sõlmitud lepinguks. Kostja tõi välja, et eluruumide üürimine on hageja majandustegevus ja et hageja on üürilepingu varem ette valmistanud tüüptingimustel korduvaks kasutamiseks. Hageja märkis küll, et ta ei ole võtnud omaks asjaolu, et ta tegeleb majandus- ja kutsetegevusena eluruumide üürile andmisega, kuid hageja ei ole seda kostja väidet ka ümber lükanud. Hageja äriregistri kaardilt, mis on avalik teave, nähtub, et hageja on majandusaasta aruandes näidanud oma põhitegevusalana enda või renditud kinnisvara üürileandmist ja käitust. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja seaduslik esindaja, et hageja majandustegevus on äripindade ostmine ja edasimüük ning hagejal on kuni kümme korterit, mida ta annab üürile. Selliste andmete alusel saab asuda seisukohale, et hageja ette valmistatud ja kostja suhtes kasutatud üürileping on ette nähtud korduvaks kasutamiseks ja see on tüüptingimustel leping. Kui ka tegemist on tüüptingimusega, ei saa viivisekokkulepet pidada

§ 42lg 1 alusel tühiseks.

Kuigi kokkulepitud viivisemäär on üsna kõrge, ei ole see kokkulepe siiski üürilepingus tavapäratu ega kahjusta lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kostjat ebamõistlikult. Viivise suurust on kostjal võimalik ise mõjutada oma kohustusi õigel ajal täites. Kostja esitas viivise vähendamise taotluse

§ 113lg 8 ja § 162 lg 1 alusel.

Maakohus leidis põhjendatult, et puudub alus viivise vähendamiseks poolte majanduslikust olukorrast tulenevalt, kuna kostja ei ole selliseid asjaolusid esile toonud. Maakohus leidis, et siiski on võimalik kohtuotsuse seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõuet vähendada, arvestades kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurust ja hinnates viivise proportsionaalsust. Maakohus leidis, et põhjendatud on mitte mõista kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist välja rohkem kui põhinõue. Ringkonnakohus jagas seda maakohtu seisukohta, kuid ei nõustunud sellega, et maakohus pidas võimalikuks rahuldada TsMS § 367 alusel edasiulatuva viivise nõue lepingujärgses määras. Kohtuotsuse tegemise järel lisanduva viivise suurus ületab ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga uuesti põhinõude suuruse ning selle väljamõistmine ei ole põhjendatud. Hageja ei ole esile toonud, et tema tegelik kahju on suurem ja seda ei korva põhinõude ulatuses väljamõistetud viivis. Sellisel juhul peaks viivise kogusumma piirduma põhinõude suurusega. Kuna hagi kommunaalteenuste tasu võlgnevuse väljamõistmiseks rahuldatakse, tuleb rahuldada ka vastav viivisenõue. Hageja palub välja mõista ringkonnakohtu otsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise põhinõude suuruses (831 eurot 45 senti), samuti viivise edasiulatuvalt alates kohtuotsuse tegemisest arvestusega 0,5% tähtajaks tasumata põhinõudest päevas kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Sarnaselt eespool toodud põhjendustega vähendas ringkonnakohus kommunaalteenuste võlgnevuselt tasuda tulevat viivist põhinõude suuruseni (831 eurot 45 senti) ja jättis hageja nõude edasiulatuva viivise väljamõistmiseks rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada (v.a resolutsiooni p 2.1 osas) ning uue otsusega jätta nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda ning mõista need kostjalt välja, samuti kohustada kostjat tasuma väljamõistetud põhivõlgnevuselt (2253 eurot 77 senti) viivist 0,5% päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus vääralt TsMS § 367, kui jättis põhinõuet ületava edasiulatuva viivise välja mõistmata. Kohtupraktika kohaselt ei ole põhjendatud välja mõista juba sissenõutavaks muutunud viivist, mis ületab põhivõlga, kuid edasiulatuva viivise väljamõistmisel ei ole sellist piirangut seatud. Ringkonnakohus oleks pidanud jätma kõik menetluskulud kostja kanda, sest hagi rahuldati täies ulatuses. Isegi kui jätta edasiulatuv viivis välja mõistmata, on tegu olukorraga, kus hagist rahuldatakse ca 100%. Menetluskulud tuleks jätta täielikult või vastavas (suuremas) proportsioonis kostja kanda.
2. Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Riigikohtu uuema praktika valguses (lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16) tuleb rahuldada kostja kassatsioonkaebus.
3. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused osaliselt ja uue otsusega jätta välja mõistmata viivis, kommunaalteenuste tasu (831 eurot 45 senti) ja sellelt tasumisele kuuluv viivis. Ringkonnakohus on valesti jätnud tuvastamata viivisekokkuleppe (üürilepingu p 2.7) kui ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse tühisuse. Ringkonnakohus on tõendeid valesti hinnates tuvastanud, et kostja on lisaks üürile kohustatud tasuma ka osutatud kommunaalteenuste eest. Kõrvalkulude arved ei ole esitatud mitte hagejale ehk üürileandjale, vaid kolmandatele isikutele.
4. Hageja leiab, et kostja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles hagi rahuldati 1422 eurot 32 senti ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse ning kindlaksmääramise osas, ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
6. Kassatsioonkaebustes ei ole vaidlustatud ringkonnakohtu otsust osas, milles rahuldati hageja üüri maksmise nõue 1422 euro 32 sendi ulatuses. Seega on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi ringkonnakohtu otsus selles osas jõustunud.
7. Kolleegium vastab esmalt kostja kassatsioonkaebuse väitele, et üürilepingu p 2.7 järgne kokkulepe viivise tasumiseks on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena tühine. Ringkonnakohus on tuvastanud, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud kokkuleppega, kuid leidnud, et viivisemäär ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav. Kolleegium ei nõustu viimati mainitud seisukohaga. 16.

§ 42

lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§ 42lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

Riigikohus on selgitanud, et tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu

§ 42

lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11).
3. Riigikohus on varem leidnud, et eelduslikult tuleks

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-125-16, p 13). Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega võib eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana lepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 34

ja kehtiva

§ 1lg 5 tähenduses.

Üürilepingu p 2.7 järgne viivisemäär 0,5% päevas tähendab 182,5% suurust aastamäära (võttes aasta pikkuse määramisel aluseks 365 päeva). Seaduse kohaselt (

§ 113

lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks

§-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (enne 15. aprilli 2013 kehtinud sõnastuse kohaselt seitse protsenti aastas).

§ 94

lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit (referentsintressimäär). Arvestades vaidlusalusel ajal kehtinud referentsiintressimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8,05-8,15% aastas (s.o ca 0,022% päevas). Praeguses asjas kokku lepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära üle kahekümne kahe korra. Kolleegium leiab, et sellist selgelt ülemäärast ja tarbijast kostjat ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks.
3. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka Riigikohtu
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24; Riigikohtu
6. mai
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Seega on ka praegusel juhul hagejal õigus nõuda viivist üüritasu maksmisega viivitamise eest vaid seaduses sätestatud ulatuses.
8. Teine õiguslik küsimus viivise kohta tuleneb hageja kassatsioonkaebusest ja puudutab TsMS § 367 ning

§ 113lg 8 ja § 162 lg 1 kohaldamist. Ts

MS § 367 esimese lause järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

§ 162

lg 1 järgi, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige tema kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

§ 113

lg 8 kohaselt võib viivist maksma kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt

§-s 162 sätestatule. Riigikohus on varasemas praktikas lepingujärgsele viivisele

§ 162

lg 1 ja § 113 lg 8 kohaldamise kohta leidnud, et nimetatud sätetest ei tulene, nagu võiks vähendada üksnes sissenõutavaks muutunud ja mitte edasiulatuvalt nõutavat viivist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivis on ebamõistlikult suur, võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-09, p 10). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Järelikult oli ringkonnakohtul õigus vähendada ka edasiulatuvalt välja mõistetavat lepingujärgset viivist, sh põhinõude suuruseni, kui võlausaldaja ei tõendanud suuremat kahju (vt põhinõudest suurema viivisenõude tõendamiskoormuse kohta Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18). Arvestades otsuse p-des 16-18 märgitut, tuleb asja uuel läbivaatamisel viivise üle otsustamisel siiski arvestada, et hagejal on õigus nõuda viivist vaid seadusjärgses ulatuses.
5. Järgnevalt lahendab kolleegium kostja kassatsioonkaebuse väite kõrvalkulude ebaõige väljamõistmise kohta. Kõrvalkulude (kommunaalkulude) kohta on tuvastatud asjaoludel arveid esitanud kolm teenusepakkujat. Hageja on hagiavalduse p-s 2.1.8 (I kd, tl 2) väitnud, et ta on kostja eest tasunud Eesti Energia AS-i arved. AS-i Eesti Gaas ja Olemar OÜ esitatud arvete kohta väitis hageja, et kostjal on need tasumata (I kd, tl 1−2). Maakohus on otsuses tuvastanud, et Eesti Energia AS-i arved tasus Futurum Investment OÜ, mitte hageja, ja et AS-i Eesti Gaas arved tasus korteri omanik ehk Eesti Investorite Grupp OÜ. Olemar OÜ arvete kohta on maakohus tuvastanud, et need on esitatud korteri omanikule, kuid maakohus ei ole tuvastanud, kas need on tasutud või tasumata. Ringkonnakohus on leidnud, et kuigi kommunaalteenuste osutajad on esitanud arved eluruumi omanikule ja arved on tasunud kolmandad isikud, ei välista see hageja üürilepingust tulenevat nõuet kostja vastu, kuna kostja on kommunaalteenuseid tarbinud. Seega on ringkonnakohus lähtunud mh sellest, et ka Olemar OÜ arved on tasutud, kuigi ei ole viidanud selle asjaolu tuvastamisel ühelegi tõendile.
6. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, nagu annaksid tuvastatud asjaolud aluse rahuldada kostja vastu kõrvalkulude väljamõistmiseks esitatud hagi. Tuvastatud asjaolude kohaselt oli kostjal üürilepingu p-de 2.2 ja 2.5 järgi kohustus tasuda kõrvalkulude eest, kuid lepingu kohaselt oli kostjal kohustus maksta otse teenusepakkujatele, mitte hagejale (maakohtu otsuse p 15, ringkonnakohtu otsuse p 39). Seega saaks hageja kostjalt ennekõike nõuda lepingulise kohustuse täitmist selliselt, et kostja tasuks kõrvalkulud teenusepakkujatele. Selline nõue oleks hagejal juhul, kui kostja ei oleks kõrvalkulude tasumise kohustust täitnud ja kui teenusepakkujate arved oleksid maksmata. Praeguses asjas on hageja küll tuginenud sellele, et kõrvalkulude kohustused on täitmata, kuid tema väidetest ja ka tuvastatud asjaoludest nähtub, et arved on tegelikult tasutud. Seega on kostja lepinguline kohustus hageja ees tuvastatud asjaoludel tegelikult täidetud, kuigi seda ei ole täitnud kostja ise. Hagejal saab olla kostja vastu tagasinõue või kulutuste hüvitamise nõue

§ 78

lg-s 4 sätestatud asjaoludel või nõue lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks

§ 115lg-te 1 ja 2 alusel.

Selline nõue saaks hagejal aga olla vaid siis, kui ta oleks ise maksnud kommunaalteenuste eest kommunaalteenuste osutajatele või hüvitanud kulud neile kolmandatele isikutele, kes need tegelikult tasusid. Ringkonnakohtu teistsugune seisukoht ei põhine kehtival õigusel. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis annaksid alust järeldusele, et hageja õigus nõuda kommunaalkulude tasumist endale saab tuleneda üürilepingust või põhineb muul õiguslikul alusel, nt nõude loovutamisel.

1. Kolleegiumi arvates pidanuks maakohus hagejale TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 alusel selgitama, milliste hageja esitatud asjaolude tõendatuse korral oleks võimalik olnud hagi selles osas rahuldada. Maakohus esitas sellised selgitused alles otsuses. Sellist käitumist heitis hageja maakohtule ette ka apellatsioonkaebuses, kuid ringkonnakohus ei kõrvaldanud maakohtu eksimust, vaid leidis menetlusõigust rikkudes hagi rahuldamiseks ebaõige aluse. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagejale tõendamiskoormust selgitada ja anda võimalus tõendeid esitada. Muu hulgas võib olla vajalik välja selgitada, kas ja kes on tasunud Olemar OÜ esitatud arvete eest. Ringkonnakohtu seisukoht nimetatud arvete tasumise kohta põhineb TsMS § 654 lg 4 rikkumisel, sest ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millisel tõendil tema järeldus põhineb.
2. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja asi saadetakse tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
3. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb sellelt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb sellelt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Malle Seppik