RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine 3-4-1-2-16 16. november 20

) § 94 lõige 5 välistab vahistatu pikaajalised kokkusaamised. P. Havik esitas selle otsuse peale vaide, mille Tallinna Vangla jättis

1. detsembri
2. a vaideotsusega rahuldamata.
4. jaanuaril 2016 esitas P. Havik Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tallinna Vangla eelnimetatud otsuse ja vaideotsuse ning kohustada Tallinna Vanglat rahuldama tema pikaajalise kokkusaamise taotluse.
5. Tallinna Halduskohus tühistas
6. mai
7. a otsusega haldusasjas nr 3-16-78 Tallinna Vangla
8. oktoobri
9. a otsuse ja
10. detsembri
11. a vaideotsuse ning kohustas Tallinna Vanglat kaebaja taotlust uuesti lahendama. Seejuures tunnistas kohus põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata

§ 94

lõike 5, mis sätestab, et vahistatule ei kohaldata

§-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist.

1. Tallinna Halduskohus edastas otsuse
2. mail 2016 Riigikohtule. Selle põhiseaduslikkuse järelevalve asja numbriks sai 3-4-1-2-
4. Taago Vool vahistati
5. aprillil
7. märtsil 2015 anti T. Vool kohtu alla süüdistatuna KarS § 255 lõikes 1 (kuritegelikku ühendusse kuulumine) ja § 214 lõike 2 punktides 1 (väljapressimine isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, röövimise, omastamise, süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise või turustamise, asja tahtliku rikkumise või hävitamise, kelmuse või väljapressimise) ja 4 (väljapressimine grupi poolt) sätestatud kuritegude toimepanemises.
8. märtsil 2015 toimunud eelistungil jättis kohus T. Voolule kohaldatud tõkendi – vahistamine – muutmata. Alates
9. aprillist 2014 viibib T. Vool vahistatuna kinnipidamisasutuses (asjassepuutuval ajal Tallinna Vanglas).
10. septembril 2016 mõisteti T. Vool Harju Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-16-6717 talle süüks pandud kuritegudes süüdi.
12. veebruaril 2015 esitas T. Vool Tallinna Vanglale taotluse võimaldada talle pikaajaline kokkusaamine elukaaslasega. Tallinna Vangla jättis taotluse
13. märtsi
14. a otsusega läbi vaatamata.
15. juulil 2015 esitas T. Vool uue taotluse, mille vangla jättis
16. juuli
17. a otsusega läbi vaatamata, kuna

§ 25

ja § 94 lõike 5 kohaselt saab pikaajalist kokkusaamist taotleda üksnes kinnipeetav. T. Vool esitas selle otsuse peale vaide, mille Tallinna Vangla jättis

1. augusti
2. a vaideotsusega rahuldamata. Ka kõik hilisemad sellesisulised taotlused (kokku 8) jättis Tallinna Vangla sama põhjendusega kas rahuldamata või läbi vaatamata. Neid otsuseid T. Vool ei vaidlustanud.
4. septembril 2015 esitas T. Vool Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tallinna Vangla
5. juuli
6. a otsuse ja
7. augusti
8. a vaideotsuse ning kohustada Tallinna Vanglat võimaldama talle pikaajalise kokkusaamise tema elukaaslasega. Tallinna Halduskohus jättis
9. märtsi
10. a otsusega T. Voolu kaebuse rahuldamata, sest

§ 25

ja § 94 lõike 5 järgi ei ole vahistatutel pikaajalise kokkusaamise õigust ning puudub alus tunnistada see piirang põhiseadusvastaseks.

2. märtsil 2016 esitas T. Vool Tallinna Halduskohtu
3. märtsi
4. a otsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule.
5. ja
6. mail 2016 esitas T. Vool ringkonnakohtule taotlused kaebuse täiendamiseks nõuetega tühistada ka vangla hilisemad pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumise otsused. Ringkonnakohus rahuldas kaebuse täiendamise taotluse viitega otstarbekusele, asudes seisukohale, et kohustusliku vaidemenetluse nõuded olid esialgse kaebusega halduskohtusse pöördumisel täidetud.
8. juunil 2016 esitas T. Vool ringkonnakohtule taotluse täiendada kaebust nõudega tühistada Tallinna Vangla
9. mai
10. a otsus, millega Tallinna Vangla jättis rahuldamata tema
11. mai
12. a taotluse võimaldada talle pikaajalist kokkusaamist oma elukaaslasega. Ringkonnakohus rahuldas ka selle taotluse, leides, et kohustusliku vaidemenetluse nõuded olid esialgse kaebusega halduskohtusse pöördumisel täidetud, samuti oli taotlus kaebuse muutmiseks esitatud enne kaebuse muutmise tähtpäeva möödumist.
14. juunil 2016 tühistas Tallinna Ringkonnakohus Tallinna Halduskohtu
15. märtsi
16. a otsuse haldusasjas nr 3-15-2393 ja tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas T. Voolu kaebuse osaliselt ning tühistas Tallinna Vangla
17. mai
18. a otsuse ja
19. mai
20. a otsuse.
21. Tallinna Ringkonnakohus edastas otsuse
22. juulil 2016 Riigikohtule. Selle põhiseaduslikkuse järelevalve asja numbriks sai 3-4-1-4-
24. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium liitis eespool nimetatud kohtuasjad
25. septembri
26. a määrusega ühte menetlusse ja määras kohtuasja numbriks 3-4-1-2-
27. TALLINNA HALDUSKOHTU OTSUS
28. Asjassepuutuv säte peab olema kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk selle põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse korral. Kuna

§ 94lõike 5 kohaldamata jätmisel puuduks norm, mis imperatiivselt keelaks P.

Havikule pikaajalise kokkusaamise, tuleks vastustajal taotluse lahendamisel lähtuda

§-st 25.

§ 94lõige 5 on asjassepuutuv norm.

1. Isegi kui vaidlusalune säte näeks ette kaalutlusõiguse, ei saaks vangla hinnata vahistatu pikaajalise kokkusaamise keelamise vajalikkust kriminaalmenetluse tagamise seisukohast, sest vangla ei ole pädev selle üle otsustama.
2. P. Haviku ja tema elukaaslase kooselu on käsitatav perekonnaeluna ning P. Haviku elukaaslane tema faktilise abikaasana, kellele

§ 25lõige 1 annaks pikaajalise kokkusaamise õiguse juhul, kui P.

Havik oleks kinnipeetav. Seega riivab

§ 94

lõikes 5 sätestatud imperatiivne keeld nii Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele kui ka §-s 27 sätestatud õigust perekonna kaitstusele. Asjakohane on ka Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) art

2. Lisaks on riivatavaks põhiõiguseks PS § 12 lõikes 1 sisalduv õigus võrdsele kohtlemisele, kuna vahistatut koheldakse ebavõrdselt võrreldes süüdimõistetutega, kes kannavad vanglakaristust (kinnipeetavad) ning kellele on pikaajalised kokkusaamised lubatud. Tegemist on võrreldavate gruppidega.
3. Kahtlust ei ole vaidlustatud sätte formaalses põhiseaduspärasuses.
4. PS § 26 riive legitiimseteks eesmärkideks on vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ning jätkuvat kuritegude toimepanemist, sh tõendite hävitamist, muutmist ning võltsimist ja tunnistajate mõjutamist. Riivete legitiimne eesmärk on ka eeluurimise käigu tagamise vajadus, mille tõttu on vahistatutele nähtud ette teistsugune kokkusaamise kord kui kinnipeetavatele.
5. Põhiseaduse §-s 12, §-s 26 ja § 27 lõikes 1 sätestatud põhiõiguste riived on eesmärkide saavutamiseks sobivad. Kaebuse esitamise ajal ei olnud kaebaja puhul pikaajalise kokkusaamise keeld aga enam vajalik, kuna kaebaja elukaaslane ei ole menetletavas kriminaalasjas tunnistajaks ega kaaskohtualuseks, samuti ei ole võimalik mõjutada eeluurimist, kuna asi on juba kohtumenetluses. Prokuratuur tühistas kõik kaebajale kohaldatud lisapiirangud ning seega ei saa ka pikaajaline kokkusaamine kujutada tõsiselt võetavat ohtu õigusemõistmisele, kuna ei ole eluliselt usutav, et kaebaja saaks kohtumenetluse staadiumis õigusemõistmist mõjutada pikaajalise kokkusaamise lubamisel oluliselt rohkem kui muude talle lubatud suhtlusvõimaluste kaudu. Piirangu vajalikkust kriminaalmenetluse aspektist on selleks õigusliku aluse olemasolul pädev hindama prokuratuur või maakohus ning see hinnang antakse kohtumääruses.
6. Ohud kriminaalmenetlusele oleks välditavad, kui kriminaalasja menetlejal oleks võimalik kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 lõike 1 punkti 1, mille järgi võib menetleja määrusega piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava pikaajalise kokkusaamise õigust. Kuna tegemist on isikut vähem koormava abinõuga, mida ei ole alust pidada vähem efektiivseks ega riigi seisukohalt liiga koormavaks, ei ole kaebaja põhiõiguste piirangud vajalikud.
7. Isegi kui asuda seisukohale, et piirangu vajalikkus ei ole veel täielikult kadunud, tuleb piirangut pidada ilmselgelt ebaproportsionaalseks vahistuse pikkuse (üle 2 aasta) tõttu. Nii ulatuslikku põhiõiguste riivet ei kompenseeri ka muud kaebajale lubatud suhtlusvõimalused. Õigus perekonnaelu puutumatusele hõlmab ka õigust saada lapsi ja olla intiimsuhtes, mida ei ole võimalik viimaste kaudu realiseerida.
8. Nagu märkis Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) lahendis Costel Gaciu vs. Rumeenia, tuleb isikut enne süüdimõistmist käsitada süütuna ning talle kohaldatavad piirangud peavad olema seotud konkreetsete asjaoludega, mitte olema universaalsed. Ka ultima ratio põhimõtte kohaselt peab piirangute kohaldamine olema võimalikult minimaalne.
9. Kohus ei nõustu seisukohaga, et kuigi mõnikord võib

§ 94

lõike 5 kohaldamine kaasa tuua vahistatute põhiõiguste ebaproportsionaalse riive, siis praegusel juhul see nii ei ole. Ilma kaalutlusõiguseta viib

§ 94lõige 5 P.

Haviku õigusvastase ebavõrdse kohtlemiseni ja perekonnaeluõiguse põhjendamatu riiveni. TALLINNA RINGKONNAKOHTU OTSUS 25.

§ 94

lõige 5 näeb ette, et vahistatule

§-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist ei kohaldata. Vaidlust ei ole selle üle, et sellele asjaolule tuginedes on Tallinna Vangla jätnud rahuldamata või läbi vaatamata kõik pikaajalise kokkusaamise taotlused, ega selle üle, et muud peresidemete säilitamise võimalused on T. Voolule tagatud.

1. Riigikohus asus otsuses asjas nr 3-4-1-9-10 seisukohale, et vahistatute pikaajalise kokkusaamise keeld on sobiv, vajalik ja mõõdukas ning vahistatutele pikaajalise kokkusaamise võimaldamist ei nõua ka EIK oma lahendites. Ringkonnakohus leiab, et teatud tingimustel ei pruugi pikaajalise kokkusaamise keeld olla vajalik ega ka mõõdukas. Sellise olukorraga on tegemist ka praeguses vaidluses. Ka EIK otsustest asjades Varnas vs. Leedu ja Costel Gaciu vs. Rumeenia tuleneb, et vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisel ei saa riik tugineda ainuüksi keelavale õigusnormile, vaid peab põhjendama, miks on selline piirang konkreetse vahistatu puhul vajalik ja õigustatud.
2. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu hinnanguga, et T. Voolu perekonnaeluõiguse riiveks oli mõjuv põhjus. Tallinna Vangla on jätnud pikaajalise kokkusaamise taotlused läbi vaatamata või rahuldamata pelga viitega, et

§ 94

lõige 5 vastupidist ei võimalda, mis on iseenesest vastuolus EIK lahendites seatud tingimustega. Sellest, et T. Voolu vahi alla pidamine on (endist viisi) õigustatud, ei järeldu automaatselt, et seda on ka pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine.

1. Asjas ei ole toodud ainsatki sisulist asjaolu või põhjendust, millest nähtuks, et T. Voolule ja tema elukaaslasele pikaajalise kokkusaamise võimaldamine võiks kahjustada käimasolevat kriminaalmenetlust või soodustada tõendite moonutamist ja tunnistajate mõjutamist. Halduskohtu seisukoht, et oluline on vältida süüdistatu liiga lähedast suhtlemist perekonnaga, on üksnes oletuslik.
2. Ehkki sellest, et Riigiprokuratuur tühistas
3. novembri
4. a määrusega kõik T. Voolule kohaldatud lisapiirangud, kuna on põhjendatud alus arvata, et vahistatu suhtlemine kolmandate isikutega ei kahjusta kriminaalmenetlust, ei saa tingimata järeldada, et pikaajalised kokkusaamised ei saa kriminaalmenetlust ohustada, tekitab KrMS § 1431 alusel kehtestatud suhtluspiirangute tühistamine tõsise kahtluse, et ka pikaajalise kokkusaamise keeld ei pruugi enam olla proportsionaalne.
5. Lühiajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefonikõned ei saa asendada pikaajalisi kokkusaamisi. Ka lühiajaline kokkusaamine ilma klaasist vaheseinata olukorras, kus vangla seadis sellise kokkusaamise tingimuseks igasuguse kontakti puudumise, ei korva pikaajalise kokkusaamise keeldu. Lisaks kujutab vahistatule kohaldatav piirang endast ühtlasi perekonnaliikme PS §-ga 26 tagatud põhiõiguse riivet ning on ajas kasvav.
6. T. Voolu perekonnaelu puutumatuse riivet tuleb pidada ebaproportsionaalseks (mittevajalikuks) alates Tallinna Vangla
7. mai
8. a keeldumisest, selleks ajaks oli vahistamisest möödunud üle kahe aasta. Arvestades kriminaalasja menetlusetappi (esimese astme kohtumenetlus on pooleli), kuritegude, milles T. Voolu süüdistatakse, iseloomu (väljapressimine ja kuritegelikku ühendusse kuulumine), andmete puudumist peresidemete erilise kaitsevajaduse kohta ning kaebajale võimaldatud tihedat muul viisil suhtlemist, ei ole võimalik hinnata kaebaja põhiõiguste rikkumist Tallinna Vangla varasemate keeldumiste ajal.
9. Kuna Tallinna Vangla
10. mai
11. a ja
12. mai
13. a otsuste tühistamise tagajärjel on nende aluseks olnud taotlused pikaajaliseks kokkusaamiseks lahendamata, tuleb Tallinna Vanglal need uuesti läbi vaadata. Ringkonnakohus ei saa rahuldada taotlust kohustada Tallinna Vanglat kaebajale pikaajalist kokkusaamist võimaldama, sest

§-s 25 nimetatud asjaolud on seni välja selgitamata. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

1. Menetlusosalised esitasid oma arvamused mõlema, hiljem ühte liidetud kohtuasja kohta. Kuna arvamused erinevad oma sisult peamiselt üksnes selle tõttu, et Tallinna Ringkonnakohus ei ole oma otsuses erinevalt Tallinna Halduskohtust väitnud PS § 12 lõikes 1 sisalduva võrdsusõiguse riivet, esitatakse need allpool menetlusosaliste kaupa koos. Riigikogu
2. Riigikogu nimel esitas arvamused põhiseaduskomisjon, kelle arvamustele on lisatud ka Riigikogu õiguskomisjoni arvamused. Kolleegium käsitab neid Riigikogu arvamusena.
3. Selles asjas taotletud normikontroll on lubatav. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse korral. Kuna

§ 94

lõike 5 kohaldamata jätmise korral puuduks vangistusseaduses vahistatu pikaajalisi kokkusaamisi välistav norm, on see asjassepuutuv.

1. Asjassepuutuv norm on formaalselt põhiseaduspärane.
2. Asjassepuutuv norm on ka materiaalselt põhiseaduspärane. Pikaajalise kohtumise välistamise eesmärgiks on vältida olukorda, kus vahistatu saaks kahjustada kriminaalmenetlust. Pikaajaline kohtumine võib muuta tõkendi kohaldamise mõttetuks. Lisaks teenib pikaajalise kohtumise välistamine kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise vältimise eesmärki. Need eesmärgid ei ole põhiseadusega vastuolus.
3. Piirang aitab vähendada kriminaalmenetluse kahjustamise riski ehk soodustab eesmärgi saavutamist, olles seega sobiv. Piirang on ka vajalik, sest puuduvad muud sama tõhusad ja isikut vähem koormavad meetmed eesmärgi saavutamiseks. Kõne alla võib tulla reguleerida vahistatute pikaajalisi kokkusaamisi sarnaselt vahi alla võtmisega ja anda selle üle otsuse langetamise õigus näiteks kohtule, aga selline regulatsioon oleks põhjendatud vaid juhul, kui vahistamist kohaldatakse üksnes kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise vältimiseks.
4. Riivatavateks on ennekõike PS §-s 26 ning § 27 lõikes 1 sätestatud põhiõigused. Piirang, mis teenib eelkõige kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise vältimise eesmärki, vastab PS § 26 teises lauses sätestatud reservatsioonile ja on sellega kooskõlas. PS § 27 lõikes 1 sätestatud reservatsioonita põhiõiguse lubatavateks piirangupõhjusteks on teiste isikute põhiõigused ning kollektiivsed hüved, nagu õigusrahu. Kuritegude tõkestamine teenib eesmärki tagada õigusrahu, mille saavutamine on PS § 27 lõikes 1 sisalduva põhiõiguse piiramise eesmärgina legitiimne.
5. Riive intensiivsust tuleb vaadata koos vahi alla võtmise regulatsiooniga. Isiku vahi alla võtmine on tõkend, mida rakendatakse vaid äärmuslikel juhtudel. Tõkendi valimisel tuleb KrMS § 127 lõike 1 kohaselt arvestada muu hulgas ka vahistatava perekonnaelupõhiõiguse riivet. Vahistamise kui tõkendi kohaldamise intensiivsust leevendavad KrMS §-s 137 sätestatud meetmed, nagu isiku võimalus vahi all pidamist vaidlustada või kohtu kohustus üle kuue kuu kestva vahistamise puhul vahi all pidamist ise kontrollida. Seetõttu võib vahistatute pikaajalise kohtumise keeldu pidada era- ja perekonnaeluõiguse mõõdukaks riiveks.
6. Samuti on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus kohelda vahistatuid ja vanglakaristust kandvaid kinnipeetavaid erinevalt. Just vahistatul võib erinevalt kinnipeetavast olla huvi mõjutada kohtumenetlust õigusvastasel viisil.
7. Riigikogu õiguskomisjon möönab, et seadusandja võiks kaaluda vahi all viibivate isikute pikaajalise kokkusaamise absoluutse keelu leevendamist ja võimalik et kohtule selles küsimuses diskretsiooniõiguse andmist, kuid märgib, et Tallinna Ringkonnakohtu algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve asjas puuduvad asjaolud, mis annaksid aluse

§ 94lõike 5 põhiseadusvastaseks tunnistamiseks.

Seaduse muutmine üksikjuhtumi põhjal ei ole hea praktika. Peep Havik

1. P. Havik oma arvamust ei esitanud. Taago Vool
2. T. Vool oma arvamust ei esitanud. Tallinna Vangla 45.

§ 94

lõige 5 kujutab endast PS §-ga 26 kooskõlas olevat põhiõiguse proportsionaalset riivet.

1. Vahistatuid ja süüdimõistetuid ei saa käsitada riive põhiseaduspärasuse hindamisel võrreldavate gruppidena. Vanglakaristusega karistatud süüdimõistetu kinnipidamise eesmärgiks on mh tema suunamine õiguskuulekale teele, mille saavutamisele aitab kaasa positiivsete kontaktide säilitamine, samas kui vahi all peetakse isikut ennekõike kriminaalmenetluse huvides. Vahistatutele seatud piirangute kehtestamine on õigustatud vahistamise kohaldamise eesmärgiga, milleks on tagada kriminaalmenetluse läbiviimine (vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ning jätkuvat kuritegude toimepanemist, sh tõendite hävitamist, muutmist ning võltsimist ja tunnistajate mõjutamist). Vanglaväline suhtlemine ajal, mil isik on vahistatu, ei saa olla samasugune kui ajal, mil isik on kinnipeetav. Süüdimõistetud ja karistust kandvad isikud ei saa enam menetlust mõjutada. Vanglas on vahistatule tagatud suhtlemine lähedastega lühiajaliste kokkusaamist, kirjavahetuse ja telefoni teel.
2. Kuna EL-i liikmesriikide kohtupraktikas pole välja kujunenud ühtset seisukohta pikaajaliste kokkusaamiste kohta, ei saa EIK-i üksikutes otsustes avaldatud seisukohti pidada väljakujunenud reegliks. EIK on
3. aastal märkinud, et ei tõlgenda konventsiooni nii, et see paneks liikmesriikidele kohustuse võimaldada pikaajalisi kokkusaamisi, samuti möönnud aastal 2015, et lahusolemine lähedastest on kinnipidamisega kaasnev paratamatus.
4. Vahistatutel, kelle suhtes ei ole kohaldatud absoluutset suhtlemispiirangut, aitavad perekonnasidemeid säilitada ka lühiajalised kokkusaamised, õigus pidada kirjavahetust ja kasutada telefoni, samuti lühiajaline väljaviimine olulistel ja edasilükkamatutel isiklikel asjaoludel.
5. Vahistamise kui tõkendi kohaldamisel arvestatakse kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, aga ka vahistatava perekonnaeluõiguse võimalikku riivet. Vahistamist kohaldatakse üksnes siis, kui on jõutud järeldusele, et soovitud eesmärke pole võimalik leebemate tõkenditega saavutada.
6. Ülemäära pikk vahi all viibimise aeg võib perekonnaelu riive muuta ülemäära intensiivseks, ent sellest ei järeldu, et

§ 94lõige 5 oleks põhiseadusvastane.

Kriminaalmenetluse kestuse probleemid tuleks lahendada kriminaalmenetluse seadustikus sätestatust lähtudes ning eelkõige kriminaalmenetluslike vahenditega. Kui kohtu hinnangul on vahi all pidamine muutunud ebaproportsionaalseks, tuleb see lõpetada. Otsuse tegemisel arvestab kohus kokkusaamise võimaluse piiramise kui jätkuva vahi all pidamise tagajärjega.

1. Ka pikk vahi all pidamine võib olla EIÕK mõttes õigustatud, kui see johtub riigi parima tegutsemise korral arutatava kriminaalasja erilistest asjaoludest, nt mitmeepisoodilise ja suures grupis toime pandud keeruka kuriteo eeluurimise ja kohtuliku arutamise puhul.
2. Kuna vahi all pidamise eesmärgid seonduvad ennekõike kriminaalmenetluse huvidega, peaks ka pikaajalise vahi all pidamisega kaasneva põhiõiguste riive lahendama eelkõige kriminaalmenetluslike vahenditega. 53.

§ 94lõike 5 sõnastamine vanglateenistusele kaalutlusõigust andmata on õigustatud.

Vanglateenistus, mis üldjuhul ei vii läbi kriminaalmenetlust, ei saaks võrdseid gruppe võrdselt kohelda – kui vanglateenistusel oleks kaalumisõigus, poleks välistatud sarnaste vahistatute ebavõrdne kohtlemine.

1. Otsus võib olla proportsionaalne ka siis, kui seaduses pole kaalutlusõigust sätestatud. Seadusandjal on õigus kehtestada diskretsiooni mittevõimaldav regulatsioon, kui see on proportsionaalne. Vahistatu huvide ja eeluurimise eesmärkide omavaheline sobitamine on raske ülesanne. Lisaks on seadusandja ette näinud perekonnaelu riive proportsionaalsuse hindamise juba vahistamise kohaldamise etapis.
2. Vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine on sobiv abinõu kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise vältimiseks, kuna tal on võimalik pikaajalise kokkusaamise tulemusena suhelda oma abikaasa vahendusel võimalike tunnistajatega ning mõjutada abikaasat või elukaaslast neid mõjutama. PS § 22 tõttu ei ole võimalik sundida abikaasat või elukaaslast kriminaalmenetluse takistamist tunnistama.
3. EIK on asjas Varnas vs. Leedu leidnud, et legitiimse eesmärgi hindamisel on riikidel lai kaalutlusõigus. Ka soovitusliku iseloomuga „Euroopa vanglareeglistik“ soosib peresidemete säilitamist, kuid ei välista suhtlemispiirangute kehtestamist.
4. aastal leidis EIK asjas Costel Gaciu vs. Rumeenia, et pikaajalise suhtlemise piirang võib olla konkreetses asjas põhjendatud tulenevalt kaasuse asjaoludest.
5. Vahistatute puhul ei ole võimalik saavutada kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ning jätkuva kuritegude toimepanemise vältimise eesmärke mõne teise, isikut vähem koormava, kuid vähemalt sama efektiivse abinõuga kui pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine. Õiguskantsler
6. Seadusandja on

§ 94lõikes 5 sõnaselgelt pikaajalised kokkusaamised välistanud.

Säte on selles küsimuses ammendavaks regulatsiooniks ja tegemist on asjassepuutuva sättega, mistõttu taotlus on lubatav. Kui asuda seisukohale, et pikaajalised kokkusaamised on keelatud hoolimata

§ 94

lõike 5 kehtetuks tunnistamisest, tuleb asjassepuutuvaks lugeda kogu

§ 94, mis vahistatule pikaajalist kokkusaamist ette ei näe.

59.

§ 94

lõige 5 riivab ennekõike vahistatu ja tema lähedaste PS §-st 26 tulenevat õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele, samuti PS § 27 lõikest 1 tulenevat õigust riigi positiivsele tegevusele perekonna kaitsel. Asjakohane on ka EIÕK artikkel

2. Vahistatu pikaajalise kokkusaamise keelu eesmärk on tagada tõe väljaselgitamine kriminaalmenetluses ja õigusemõistmisel. Õigusemõistmise huviks on vältida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ning jätkuvat kuritegude toimepanemist, sh tõendite hävitamist, muutmist ning võltsimist ja tunnistajate mõjutamist. Vahistatu võimalikud katsed koormata kriminaalmenetlussüsteemi menetluse eksiteele viimisega ei aita kaasa ka menetlusökonoomiale. Ausa ja tõhusa kriminaalmenetluse ning õigusemõistmise mõjutamise vältimine on suunatud avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitsmisele, kuritegude tõkestamisele ja kurjategijate tabamisele. Seega on

§ 94

lõikes 5 sätestatud piirangu eesmärgid nii PS §-s 26 kui ka § 27 lõikes 1 sätestatud põhiõiguste piiramiseks legitiimsed. 61. Vahistatute puhul, kelle kuritegu või hilisemad menetluse asjaolud annavad alust arvata, et nad püüavad oma perekonna ja lähedaste kaudu kriminaalmenetlust lubamatult mõjutada (nt kooskõlastada menetlejale antavaid ütlusi, survestada tunnistajaid), on

§ 94lõikes 5 sätestatu ilmselt proportsionaalne piirang.

Samas on ka vahistatuid, kelle vabaduse piiramine on PS § 20 lõike 2 punkti 3 alusel (ikka veel) vajalik, kuid kelle vanglavälise suhtlemise piiramine on ebaproportsionaalne.

1. Näiteks võib vahistamise ainsaks põhjuseks olla isiku kavatsus pakku minna ning kahtlust, et ta paneks toime uusi kuritegusid, ei ole. Samuti võib vabadus olla võetud isikult, kes ei suuda hoiduda uute kuritegude toimepanemisest, kuid need ei seondu kuidagi õigusemõistmisega (nt nn roolijoodik), mistõttu on vajadus piirata tema perekondlikku suhtlemist väga küsitav.
2. Võimalus kriminaalmenetlust eksiteele viia väheneb märgatavalt, kui mõjutatav isik on oma tõendusliku panuse (eelkõige tunnistajana) juba kohtumenetluses andnud ja kriminaalmenetlus on jõudnud kohtuvaidluseni. Sellisel juhul, mis on enamasti seotud vahi all pidamise kestusega, on tõendite moonutamise võimalus olematu. Ehkki isikut on endiselt vaja pidada vahi all nt pakkumineku vältimiseks, on kriminaalmenetluse mõjutamise oht selgelt vähenenud, samas kui isiku põhiõiguse riive on muutunud väga intensiivseks.
3. Lisaks piirab

§ 94

lõige 5 ka vahistatu lähedaste õigusi, eriti alaealise vahistatu õigust suhelda oma vanematega või lapse õigust suhelda oma vahistatust vanemaga.

1. EIK leidis
2. aastal asjas Varnas vs. Leedu ning
3. aastal asjas Costel Gaciu vs. Rumeenia, et riik ei saa tugineda üksnes seadusesättele, mis keelab vahistatule pikaajalise kohtumise, vaid peab põhjendama, miks selline keeld on igal konkreetsel juhul vajalik. Selles asjas soovis avaldaja kohtuda abikaasaga, kes ei olnud seotud avaldaja süüteoga, mistõttu leidis kohus, et puudus põhjendatud kahtlus kriminaalmenetluse mõjutamises. Mõlemas asjas viitas EIK ka Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) dokumendile, mille kohaselt peavad vanglavälise suhtlemise piirangud olema põhjendatud kriminaalmenetluse huvide või julgeoleku kaalutlusega, olema ajaliselt piiratud ja proportsionaalsed ning erandiks, mitte reegliks.
4. Vahistatule Eesti vanglates lubatud vanglavälise suhtlemise võimalused ei kompenseeri pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamata jätmist, ka on eraldamiseta lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamine praktikas pigem erand. 67.

§ 94

lõike 5 imperatiivne ja jäik sõnastus ei võimalda arvestada menetluse huvidega konkreetsel hetkel ega asjaoluga, et vahi all viibimise põhjuseks ei pruugi olla oht kriminaalmenetlusele, mistõttu paljude vahistatute, kelle puhul puudub oht kriminaalmenetluse kahjustamiseks või õigusemõistmisevastaste kuritegude sooritamiseks, PS §-s 26 ja § 27 lõikes 1 sätestatud põhiõigusi riivatakse ebaproportsionaalselt. Justiitsminister 68. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk mille põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse korral.

§ 94lõige 5 on asjassepuutuv norm.

69.

§ 94lõige 5 riivab PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele.

70. Puuduvad asjaolud, mis viitaksid, et

§ 94lõige 5 ei ole formaalselt põhiseaduspärane.

71. Justiitsminister hindab vahistatu pikaajalise kokkusaamise keelu põhiseaduspärasust abstraktselt ning ei võta seisukohta, kas praegusel juhul on pikaajalise kokkusaamise keeld toonud kaasa põhiõiguste ebaproportsionaalse riive. Abstraktselt hinnates ei ole võimalik üheselt väita, et

§ 94lõige 5 on põhiseadusega vastuolus.

Vangla on käitunud kooskõlas

§ 94lõikega 5.

1. Ehkki Riigikohus on varem leidnud, et pikaajalise kokkusaamise keeld on proportsionaalne piirang, ei saa tähelepanuta jätta EIK-i hilisemaid otsuseid asjades Varnas vs. Leedu ja Costel Gaciu vs. Rumeenia, kus EIK leidis, et pikaajalise kohtumise võimaldamisest keeldumine normi alusel, mis ei võimalda kaalutlusõigust, on konventsiooniga vastuolus.
2. Kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamine ja õigusemõistmise huvid on legitiimsed eesmärgid PS §-s 26 sätestatud õiguse piiramiseks.
3. Pikaajalise kokkusaamise keelamine on sobiv abinõu, kuna see aitab tagada kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamist ning takistada uute kuritegude toimepanemist ja sellega kaitsta õiguskorda. Kahtlustataval või süüdistataval on võimalik pikaajalise kokkusaamise käigus mõjutada abikaasa kaudu võimalikke tunnistajaid või kannatanuid ning korraldada tõendite hävitamist, muutmist ja võltsimist. See on võimalik nii eeluurimise kui ka kohtumenetluse ajal.
4. Samas ei saa kõigi vahistatute puhul eeldada, et oht õigusemõistmisele realiseerub pikaajalise kokkusaamise kaudu. Selline tõenäosus on suurem juhul, kui vahistamise aluseks on oht, et isik võib kuritegude toimepanemist jätkata, mitte see, et ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda. Seega võib mõnel juhul olla tegu ebaproportsionaalse abinõuga.
5. Vahistatu puhul toimub kaalutlusõiguse teostamine vahistamisel, kus arvestatakse ka perekonnaelupõhiõiguse riive mõõdukust.
6. septembril 2016 jõustuvate KrMS muudatustega lisatakse seadusesse viide vahistamisele kui ultima ratio abinõule, mille vältimatus selgitatakse välja kaalutlusõigust kasutades. 77.

§ 94

lõige 5 riivab ka PS § 12 lõikest 1 tulenevat õigust võrdsele kohtlemisele, ent selline erinev kohtlemine on õigustatud. Kui isik on süüdi mõistetud, ei ole üldjuhul ohtu, et ta võiks tõendeid kõrvaldada või tunnistajaid ja kannatanuid mõjutada. PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE 78. Vangistusseaduse (RT I 2000, 58, 376) § 94 „Vahistatu kokkusaamised“ lõige 5: „

§ 94

lõige 1 toona kehtinud redaktsioonis oli osas, mis ei võimaldanud vahistatutele pikaajalisi kokkusaamisi, põhiseadusega kooskõlas. I

1. Põhiseaduse § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus.
2. Mitmed menetlusosalised on kohtule esitatud arvamustes asunud seisukohale, et

§ 94

lõige 5 on põhiseadusvastane põhjusel, et sätestab absoluutse pikaajalise kokkusaamise keelu kõigile vahistatutele, arvestamata nende vahi alla võtmise põhjusi, kriminaalasja asjaolusid ja kulgu ning tegelikku tarvidust vahistatu vanglavälist suhtlust piirata. 83. Näiteks leiab õiguskantsler, et ehkki vahistatute puhul, kelle kuritegu või hilisemad menetluse asjaolud annavad alust arvata, et nad püüavad oma perekonna ja lähedaste kaudu kriminaalmenetlust ebasobival moel mõjutada, on

§ 94

lõikes 5 sätestatud piirang ilmselt proportsionaalne, on see säte siiski põhiseadusvastane, sest on ka vahistatuid, kelle vanglavälise suhtlemise piiramine on ebaproportsionaalne. Täpsemini tundub

§ 94

lõige 5 õiguskantsleri arvates olevat põhiseadusvastane põhjusel, et selle kohaldamisalasse võib sattuda vahistatuid, kelle puhul keeld pole õigustatud, mistõttu tuleb säte tunnistada kehtetuks, sõltumata sellest, kas konkreetsete kaebajate puhul on tegemist selliste vahistatutega.

1. Kolleegium ei toeta praeguses, kohtute algatatud konkreetse normikontrolli asjas sellist lähenemist. Riigikohus on ka varasemas praktikas asunud seisukohale, et konkreetse normikontrolli eesmärk on teenida eelkõige menetlusosaliste huve (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. mai
3. a määrus nr 3-4-1-4-08, punkt 15), ning märkinud, et konkreetse normikontrolli raames hindab kolleegium normi põhiseadusele vastavust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-4-1-25-09, punkt 26). Ka hiliseimas asjas, kus küsimus konkreetse normikontrolli ulatusest sellest aspektist tõusetus, märkis Riigikohus sõnaselgelt, et kuna tegemist on konkreetse normikontrolli menetlusega, saab üldkogu selle käigus hinnata üksnes seda, kas kummagi kaebaja puhul on seadusandja talle põhiseadusega antud õigust piirata vaidlusalust põhiõigust proportsionaalselt kasutanud (vt Riigikohtu üldkogu
6. juuli
7. a otsus asjas nr 3-4-1-2-15, punkt 53).
8. Seega saab kolleegium ka praeguses järelevalveasjas kontrollida üksnes konkreetsete kaebajate suhtes kehtiva keelu põhiseaduspärasust. 86.

§ 94

lõike 5 järgi ei kohaldata vahistatule

§-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist.

§ 25

lõike 1 esimene lause sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõrasvõi kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Sama lõike teise lause kohaselt lubatakse kinnipeetava pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. 87. Praeguse asja aluseks olevates haldusasjades on kaebajad vaidlustanud vangla keeldumise võimaldada neile kokkusaamine elukaaslasega. Ei P. Haviku ega T. Voolu asjas ole vaidlust selle üle, et nende elukaaslased vastavad ühele

§ 25

lõike 1 teises lauses toodud faktiliseks abikaasaks olemise alternatiivsele tingimusele. Seega kohaldub kaebajate suhtes norm, mis välistab vahistatu pikaajalise kokkusaamise faktilise abikaasaga. Järgnevalt kontrollib kolleegium eelnimetatud normi vastavust põhiseadusele. 88. Nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus on põhiseadusvastaseks tunnistanud

§ 94

lõike 5, mis sätestab, et vahistatule ei kohaldata sama seaduse §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist.

1. Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (alates Riigikohtu üldkogu
2. detsembri
3. a otsusest asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (esimest korda Riigikohtu üldkogu
4. oktoobri
5. a otsuses asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15).
6. Kuna

§ 25

sätestab sõnaselgelt kinnipeetava pikaajaliste kokkusaamiste regulatsiooni, ei tulene sellest sättest vahistatu pikaajalise kokkusaamise õigust ka

§ 94lõike 5 kehtetuse korral. Samuti ei anna kaebajatele sellist õigust Kr

MS § 1431 lõike 1 teine lause, mille järgi võib prokuratuur või kohus määrusega piirata või keelata kahtlustatava või süüdistatava pikaajalise kokkusaamise õigust. Riigikohtu halduskolleegium on varem sedastanud, et lisapiiranguid saab kehtestada vaid nendele õigustele, mis isikul on seadusest tulenevalt olemas. KrMS 1431 ei laienda isikute gruppide õigusi, vaid sätestab olemasolevatele õigustele lisapiirangute kehtestamise võimaluse kriminaalmenetluses – kui vahistatutel ei ole õigust pikaajalistele kokkusaamistele, ei ole kriminaalasja menetlejal võimalik sellele ka KrMS § 143¹ alusel lisapiiranguid kehtestada (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-09, punkt 16). Kolleegium nõustub selle seisukohaga. 91. Eelnev tähendab, et asja lahendavad kohtud ei saaks ka

§ 94

lõike 5 põhiseadusvastasuse korral otsustada teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral, sest ka siis tuleks kaebajate taotlused jätta rahuldamata põhjendusega, et õiguskorras puudub vahistatute pikaajalise kokkusaamise õigust ette nägev norm. Seega takistab praeguse asja järelevalve algatanud kohtute meelest põhiseaduspärast lahendamist täiendavalt sellise normi puudumine, mis annaks vahistatutele õiguse pikaajalisele kokkusaamisele. 92. Kuna eelkirjeldatud probleem saab tõusetuda alles pärast seda, kui põhiseadusvastaseks on tunnistatud asja põhiseaduspärast lahendamist välistav norm, alustab kolleegium oma analüüsi selle normi põhiseaduspärasuse hindamisest. Praeguses asjas ei ole kahtlust selles, et

§ 94lõige 5 välistas pikaajalise kokkusaamise võimaldamise kaebajatele.

Seetõttu on tegemist asjassepuutuva normiga ning Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu taotlused on eespool piiritletud ulatuses lubatavad. II 93.

§ 94

lõikes 5 sätestatud vahistatu pikaajalise kokkusaamise keeld mõjutab praegusel juhul ebasoodsalt kaebajate õigust olla koos oma faktilise abikaasaga. Kolleegium märkis oma

1. aasta lahendis, et PS §-s 26 sätestatud õigus perekonnaelu puutumatusele tähendab muu hulgas õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (otsus asjas nr 3-4-1-9-10, punkt 43). Kolleegiumil ei ole põhjust sellest seisukohast taganeda. Vahistatu pikaajalise kokkusaamise keeld riivab PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele.
2. Riigivõimu sekkumine kaebuse esitaja PS §-s 26 sätestatud õigusesse perekonnaelu puutumatusele ei tähenda veel selle õiguse rikkumist. Põhiõigust riivav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-4-1-5-05, punkt 7).
5. Kolleegium ei kahtle

§ 94lõike 5 formaalses põhiseaduspärasuses.

1. PS § 26 teise lause järgi võib riik isikute perekonnaellu sekkuda seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. See tähendab, et tegemist on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mida võib piirata eelloetletud põhjustel.
2. Kolleegiumi hinnangul teenib vahistatu pikaajalise kohtumise keeld ennekõike kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise, sh tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise ning tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärki. See eesmärk on PS § 26 teises lauses loetletud perekonnaelupõhiõiguse piirangu legitiimsetest eesmärkidest, ennekõike kuriteo tõkestamise eesmärgist hõlmatud. Kolleegium leidis ka oma
3. aasta lahendis, et kuritegude toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise vältimine on õigusemõistmise huviks ning sellisena PS §-s 26 sätestatud põhiõiguse riive legitiimseks eesmärgiks (otsus asjas nr 3-4-1-9-10, punkt 50). III
4. Põhiõigust perekonnaelu puutumatusele võib seadusega piirata juhul, kui piirangu kehtestamisel on lisaks eesmärgi legitiimsusele järgitud PS §-s 11 sisalduvat proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt peavad piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Vastavust proportsionaalsuse põhimõttele kontrollib kohus järjestikku kolmel astmel: kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajaduse korral ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust.
5. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
6. märtsi
7. a otsus asjas nr 34-1-1-02, punkt 15). Praeguse järelevalveasja kontekstis tähendab see, et vahistatu pikaajalise kohtumise keeld on sobiv vahend kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimise eesmärgi saavutamiseks, kui nimetatud eesmärki on põhimõtteliselt võimalik vaidlusaluse meetmega saavutada.
8. Kolleegium märkis oma
9. aasta lahendis, et vahistatu pikaajaline

§ 25

lõike 2 mõttes järelevalveta koosolemine abikaasaga võib soodustada kuritegude toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise organiseerimist (otsus asjas nr 3-41-9-10, punkt 59). Kolleegium täpsustas toona, et kahtlustataval või süüdistataval on võimalik pikaajalise kokkusaamise käigus näiteks kontakteeruda oma abikaasa kaudu võimalike tunnistajatega, mõjutades abikaasat kas ise või teiste isikute vahendusel pöörduma tunnistajate – või ka hoopis kannatanute – poole ning mõjutada viimaseid kas andma valeütlusi või takistada nende ilmumist, st sooritada KarS §-des 317, 322 ning 323 keelatud isiku õiguste vastaseid süütegusid kohtueelses ja kohtumenetluses, samuti paremini korraldada tõendite hävitamist, muutmist ja võltsimist, st KarS §s 316 keelatud süütegusid (otsus asjas nr 3-4-1-9-10, punkt 69). Need põhjendused on ka praegu asjakohased.

1. Kolleegium möönab, et isiku võimalus kriminaalmenetlust (sh pikaajalise kokkusaamise kaudu) lubamatult mõjutada väheneb ajas, sõltudes kriminaalmenetluse staadiumist. Küll ei nõustu kolleegium õiguskantsleri väitega, et pärast seda, kui potentsiaalselt mõjutatav isik on oma tõendusliku panuse kriminaalmenetluses andnud ja kohtumenetlus on jõudnud kohtuvaidlusteni, on tõendite moonutamise võimalus olematu. Kriminaalmenetlus ei lõpe kohtuvaidluste algusega esimese astme kohtus. Esmalt on võimalik, et maakohus uuendab kohtuliku uurimise KrMS § 302 lõike 1 või § 307 lõike 1 alusel. Samuti ei välista KrMS uute tõendite esitamist, sh uue tunnistaja ülekuulamist apellatsioonimenetluses (vt KrMS § 15 lõike 2 punkt 1 ja § 321 lõige 6). Mõeldav on seegi, et mõnd tunnistajat mõjutatakse maakohtus antud ütlusi muutma, taotledes ühtlasi tema kordusülekuulamist apellatsioonimenetluses. Lisaks näeb KrMS § 341 ette võimaluse saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kriminaalasja uue arutamise käigus ei ole üldjuhul piiratud kohtumenetluse poolte õigus esitada kohtule ka selliseid tõendeid, mida kriminaalasja esmakordsel arutamisel ei esitatud.
2. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on, hinnates küll KrMS § 1431 alusel kohaldatud lisapiirangute jätkuvat põhjendatust, märkinud, et ehkki kriminaalmenetluse asjassepuutuvas staadiumis (kassatsioonimenetlus) oli võimalus, et pärast lisapiirangute tühistamist võidakse tunnistajaid mõjutada või muul viisil menetlust kahjustada, väike, saadab kolleegium kriminaalasja ringkonnakohtusse uueks arutamiseks ning ei ole välistatud, et tekib vajadus koguda lisatõendeid, sh kuulata süüdistatavad ja tunnistajad uuesti üle (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-1-1-54-16, punkt 31). Seega on ka vahistatu pikaajalise kohtumise keeld kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise vältimiseks põhimõtteliselt sobiv vähemalt kassatsioonimenetluse lõppemiseni, st kahtluseta ka praegusel juhul.
5. Piirang on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Arvestada tuleb seejuures ka seda, kuivõrd koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
6. märtsi
7. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15).
8. Kolleegium jääb oma
9. a lahendis võetud seisukoha juurde, et vahistatute puhul ei ole võimalik saavutada jätkuva kuritegude toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärke teise, isikut vähem koormava, kuid vähemalt sama efektiivse abinõuga kui pikaajaliste kokkusaamiste keelamine (otsus asjas nr 3-4-1-910, punkt 60).
10. Nii ei ole pikaajaliste kokkusaamiste keelamisega sama efektiivseteks, isikut vähem koormavateks ja riigi kulutusi arvestavateks abinõudeks näiteks sellised vangistusseaduses ette nähtud meetmed nagu vahistatu kirjavahetuse ja telefonikõnede jälgimine, pakkide läbivaatus, samuti võimalus kasutada julgeolekumeetmetest läbiotsimist ning jälitusasutuste tehtavad toimingud (otsus asjas nr 3-4-1-9-10, punkt 61). Seetõttu on vahistatute pikaajalise kokkusaamise keeld nende perekonnaelupõhiõiguse vajalik piirang.
11. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused (otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15).
12. Praeguse asja põhiküsimuseks on, kas seadusandja eesmärk vältida kriminaalmenetluse lubamatut mõjutamist vahistatute pikaajalise kohtumise keelu kaudu on piisavalt kaalukas, et õigustada nende perekonnaelu puutumatuse põhiõiguse riivet.
13. Nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus on oma lahendites asunud seisukohale, et

§ 94

lõige 5 sekkub vahistatu perekonnaelu puutumatusse ebaproportsionaalselt kaalutlusõiguse puudumise tõttu. Kolleegium ei nõustu väitega, et seaduse rakendajal puudub kaalumisruum vahistatu pikaajalise kokkusaamise üle otsustamisel.

1. Kolleegium märkis oma
2. aasta lahendis, et pikaajaliste kokkusaamiste keelamisega vahistatu perekonnaelule tekkiva riive mõõdukust kaalutakse kuritegude toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise vältimise huvi aspektist juba vahistamise kui tõkendi valikul. Enne kui (eeluurimis)kohtunik kohaldab prokuröri taotlusel tõkendina vahistamist, tuleb tõkendi valimisel arvestada muu hulgas kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid (otsus asjas nr 3-4-1-9-10, punkt 65). Seega kaalutakse seda, kuidas tõkend sekkub isiku perekonnaellu, kõigepealt tõkendi kohaldamist otsustades.
3. Lisaks nägi KrMS § 137 lõige 1 seadustiku kuni
4. augustini 2016 kehtinud redaktsioonis ette võimaluse esitada eeluurimiskohtunikule või kohtule taotlus kontrollida vahistuse põhjendatust kahe kuu möödumisel vahistamisest ning KrMS § 137 lõige 4 sätestas, et kui isiku vahi all pidamise tähtaega on KrMS § 130 lõikes 31 (vahi all pidamise tähtaja pikendamine üle kuue kuu kriminaalasja erilise keerukuse või mahukuse korral) sätestatud korras pikendatud, kontrollib eeluurimiskohtunik vahistuse põhjendatust omal algatusel vähemalt ühe korra kuus. Kui süüdistatav on maakohtu menetluses vahi all, kontrollib kohus vahistuse põhjendatust KrMS § 275 lõike 2 järgi omal algatusel vähemalt ühe korra kuue kuu jooksul.
5. Kui kohtu arvates on edasine vahi all pidamine õigustamatu muu hulgas sellega kaasneva perekonnaelupõhiõiguse riive muutumise tõttu ülemäära intensiivseks, tuleb vahi all pidamine lõpetada või asendada see vajaduse korral mõne muu, kergema tõkendiga (vt otsus asjas nr 3-4-1-910, punkt 66). Kolleegium ei näe põhjust muuta sellele regulatsioonile vahistatute pikaajalise kohtumise kontekstis antud hinnangut. Nii enne
6. septembrit 2016 kehtinud vahistamise, sh vahistuse põhjendatuse kontrolli regulatsioon kui ka kehtiva KrMS-i asjaomased sätted võimaldasid ja võimaldavad kaaluda vahistatu perekonnaelu puutumatuse põhiõiguse riive proportsionaalsust kriminaalasja menetluse käigus.
7. Kolleegiumile teadaolevalt on nende sätete alusel toimunud vähemalt järgmised kaebajate vahistuse põhjendatuse kontrollid. Nii P. Haviku kui T. Voolu vahistuse põhjendatust on KrMS § 130 lõike 31 ning KrMS § 137 lõike 4 alusel kontrollitud neljal korral. Kõikidel nendel juhtudel on Harju Maakohus leidnud, et vahistamine on jätkuvalt põhjendatud. Pärast P. Haviku ja T. Voolu kohtu alla andmist
8. märtsil 2015 on Harju Maakohus KrMS § 275 lõike 2 alusel kontrollinud P. Haviku vahistuse põhjendatust kolmel ning T. Voolu vahistuse põhjendatust kahel korral. Kaks maakohtu sellekohast määrust on P. Havik vaidlustanud ringkonnakohtus, kes on need kaebused ka läbi vaadanud. Samuti on P. Havik kasutanud võimalust esitada ringkonnakohtu määruste peale määruskaebused Riigikohtule. Riigikohus on ühe P. Haviku kaebuse jätnud menetlusse võtmata, teise osas jätkub eelmenetlus. Ühe tema suhtes tehtud maakohtu otsustuse on T. Vool vaidlustanud ringkonnakohus, kes on kaebuse ka läbi vaadanud. T. Vool esitas ringkonnakohtu määruse peale kaebuse Riigikohtule, kes jättis selle menetlusse võtmata.
9. Mingil juhul ei saa kolleegium nõustuda sellega, et

§ 94

lõige 5 on põhiseadusvastane põhjusel, et ei võimalda haldusorgani (praegusel juhul vangla) kaalutlusõigust vahistatule pikaajalise kohtumise keelamise otsustamisel.

1. Seadusandjal on kriminaalpoliitika kujundamisel avar otsustusruum. Kolleegiumi hinnangul kuulub sellesse ka otsustamine selle üle, milliseid õiguslikke tagajärgi vahistamise kohaldamisega siduda. Samuti peab seadusandja otsustusruum hõlmama valikut küsimuses, millisele täitevvõimu harule anda kaalumisõigus vahistatu pikaajaliste kohtumiste lubatavuse otsustamisel juhul, kui selle sätestamist peetakse vajalikuks (vt selle kohta lähemalt allpool, punktid 118 jj), ning milline kohtuvõimu haru kontrollib selle kaalumisõiguse teostamist.
2. Kehtiva regulatsiooni järgi antakse lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaalmenetluse läbiviimisele, kriminaalkohtumenetluses. Kolleegiumi arvates vastab selline regulatsioon ka paremini kohtuharude sisemise pädevusjaotuse põhimõttele. 116.

§ 1

järgi on vangistusseaduse reguleerimisalaks vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise kord ning korraldus, samuti vanglateenistus ning teenistus vanglaametnikuna.

ei reguleeri kriminaalmenetluse käiku ning vanglateenistusel puudub ka asjatundlikkus hindamaks, kas ja kuivõrd kujutab konkreetne vahistatu endast ohtu kriminaalmenetluse läbiviimisele. Just nendest kaalutlustest lähtuvalt on seadusandja kolleegiumi hinnangul kehtestanud regulatsiooni, mis seob kriminaalmenetluses toimunud kaalumise tulemuse – tõkendina vahistamise (jätkuva) kohaldamise – järelmiga, milleks on vahistatute pikaajaliste kohtumiste absoluutne, kaalumist mittevõimaldav keeld vangistusseaduses.

1. Praeguses asjas on ka mitmed menetlusosalised, sh normikontrolli algatanud Tallinna Halduskohus ise viidanud asjaolule, et isiku ohtlikkuse hindamine kriminaalmenetlusõiguslikust aspektist ei kuulu halduskohtute, iseäranis aga sellise haldusorgani nagu vangla pädevusse. Tallinna Vangla on lisaks väitnud, et kui talle oleks antud kaalumisõigus, poleks välistatud sarnaste vahistatute ebavõrdne kohtlemine, kuna vanglal kui haldusorganil, mis ise ei vii läbi kriminaalmenetlust, puudub sisuline võimekus võrdseid gruppe võrdselt kohelda.
2. Pealegi ei näeks kolleegium põhjust kahelda seadusandja otsuse – kehtestada mõnedele vahistatute gruppidele pikaajaliste kokkusaamiste keeld – põhiseaduspärasuses ka juhul, kui sinna kuuluvate vahistatute perekonnaelu riivet kriminaalmenetluses veel kord ei kaalutaks. Nimelt ei saa välistada, et

§ 94

lõikes 5 sätestatud vahistatute pikaajalise kokkusaamise keeld oleks andnud kaebajate omaga sarnases olukorras olevatele vahistatutele rakendatuna proportsionaalse tulemuse ka juhul, kui nende perekonnaelupõhiõiguse riivet ei oleks nende vahistuse jätkuva põhjendatuse kontrollil kriminaalmenetluses kaalutud.

1. Riigis, mis on rajatud esindusdemokraatia põhimõttele, kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seda põhimõtet, mida väljendab PS § 59, täpsustab PS § 65 punktis 16 sätestatud Riigikogu universaalpädevus. Põhiseaduse § 11, mille järgi peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ei sisalda isiku põhiõigust kaalumisele, vaid nõuab üksnes, et kaalumine annab lõppastmes tema põhiõiguse piiramise seisukohalt proportsionaalse tulemuse. Kolleegiumi hinnangul ei tulene seesugust põhiseaduslikku õigust kaalumisele ka ühestki teisest põhiseaduse sättest. Isiku perekonnaelu puutumatuse riive võib osutuda proportsionaalseks ka juhul, kui seda on kaalunud seaduse loomisel selleks demokraatlikult legitimeeritud seadusandja.
2. See tähendab, et isegi juhul, kui KrMS ei sisaldaks tõkendi (jätkuval) kohaldamisel kaalumisõigust, sõltuks

§ 94

lõikes 5 sätestatud keelu põhiseaduspärasus praeguses normikontrolli menetluses sellest, kas Riigikogu on seda sätet kehtestades oma kaalumisõigust kaebajate omaga sarnases olukorras olevate vahistatute perekonnaelu piiramise küsimuses õigesti, st perekonnaelu puutumatuse põhiõiguse suhtes proportsionaalselt teostanud.

1. Ka EIK märkis oma lahendis asjas Varnas vs. Leedu, millele mõlemad põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohtud viitavad, et rajab oma järelduse, et Leedu Vabariigis kehtiv vahistatute pikaajalise kokkusaamise keeld rikub EIÕK artikleid 8 ja 14, ennekõike asjaolule, et piirangut õigustades tuginesid nii Leedu valitsus kui ka halduskohtud põhimõtteliselt üksnes õigusnormidele ilma viiteta sellele, miks need keelud olid vajalikud ja õigustatud kaebaja spetsiifilises olukorras (EIK
2. juuli
3. a otsus, taotlus nr 42615/06, punkt 120).
4. Kaebajate olukorra hindamisel võtab kolleegium ennekõike arvesse kaebajate vahi all viibimise pikkust kui nende põhiõiguste riive intensiivsuse põhilist mõjutajat ning süüdistust kuritegudes, mille menetlemise tagamiseks on neile vaidlusalust tõkendit kohaldatud (vt täpsemini eespool, otsuse punktid 1 ja 6).
5. Kolleegium ei kahtle, et praeguses asjas on tegemist kaebajate perekonnaelu intensiivse riivega, sest nad on viibinud vahi alla pikka aega. Nii P. Havik kui ka T. Vool olid halduskohtumenetluses nende pikaajaliste kohtumiste kohta tehtud otsuste langetamise ajaks vahi all viibinud üle kahe aasta.
6. Samas on kaebajate pikk vahistuses viibimise aeg tingitud neile süüdistuses etteheidetavate kuritegude laadist ja raskusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on EIK-i praktikale viidates sedastanud, et pikk vahi all pidamine võib olla EIÕK art 5 lõike 3 mõttes õigustatud, kui see johtub ka riigi parima tegutsemise korral arutatava kriminaalasja erilistest asjaoludest, näiteks sellest, et tegemist on mitmeepisoodilise ja suures grupis toime pandud keeruka kuriteoga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. veebruari
8. a määrus asjas nr 3-1-1-110-10, punkt 16).
9. Asjaolust, et kuritegu on mitmeepisoodiline, suures grupis toime pandud ja keerukas, ei järeldu muidugi, et selles süüdistatavad isikud kujutavad endast ohtu kriminaalmenetluse läbiviimisele selle lubamatu mõjutamise teel pikaajaliste kohtumiste kaudu. Küll on EIK asjas Messina vs. Itaalia nr 2 leidnud, et pereliikmete lühiajalistel külaskäikudel rakendatud isikute lähikontakti takistavad turvameetmed olid õigustatud, pidades silmas organiseeritud, eriti maffia-tüüpi kuritegevuse, milles peresidemed mängivad tihti võtmerolli, eriomast loomust (EIK
10. septembri
11. a otsus, taotlus nr 25498/94, punkt 66).
12. Ka õiguskantsler on oma arvamuses märkinud, et vahistatute puhul, kelle kuritegu annab alust arvata, et nad püüavad oma perekonna ja lähedaste kaudu kriminaalmenetlust ebasobival moel mõjutada, on

§ 94

lõike 5 puhul ilmselt tegemist proportsionaalse perekonnaelupõhiõiguse piiranguga. Just selliste kuritegudega on kolleegiumi hinnangul tegu ka praeguses järelevalveasjas.

1. T. Voolu suhtes kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse kohaselt juhiti kuritegelikku ühendust, millesse kuulumises P. Havikut ja T. Voolu süüdistati, andes „vastavalt väljakujunenud käsuliinile kuritegeliku ühenduse liikmetele korraldusi, ülesandeid, käitumisjuhiseid ning seisukohti kuritegude organiseerimise, toimepanemise, kuritegude toimepanemisest saadud varalise kasu jaotamise, kuritegeliku ühenduse rahastamise, kuritegelikku ühendusse uute liikmete värbamise ning vangistusega karistatud või kriminaalmenetlustes kahtlustatavate ja süüdistatavate kuritegeliku ühenduse liikmete ja nende lähedaste toetamise osas“ (vt Harju Maakohtu
2. septembri
3. a otsus kriminaalasjas nr 1-16-6717).
4. Kolleegium kahtleb EIK-i lahendis Varnas vs. Leedu ja ka hiljem (vt Costel Gaciu vs. Rumeenia, EIK
5. juuni
6. a otsus, taotlus nr 39633/10) väljendatud seisukohas, et praegusega analoogsetes vahistatute pikaajaliste kokkusaamiste keelu asjades välistab kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise ohu, s.o võimaliku koostöö või mõne muu tõendite kogumise protsessi takistamise riski pelk asjaolu, et kaebaja abikaasa ei olnud kaebaja kriminaalasjades ei tunnistaja ega kaassüüdistatav või kohtule teadaolevalt muul moel kriminaalsete tegevustega seotud (Varnas vs. Leedu, punkt 120). Kolleegium peab seda väidet iseäranis küsitavaks selle fakti valguses, et asjassepuutuvas kuritegelikus ühenduses oli organiseeritud selle liikmete lähedaste toetamine.
7. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et praegusel juhul on kuriteoks, mille toimepanemisele on asjassepuutuva kuritegeliku ühenduse tegevus süüdistuse kohaselt suunatud, väljapressimine, mille üheks objektiivseks kuriteotunnuseks on ähvardus või psüühilise või füüsilise vägivalla kasutamine. Seega võib ähvardust ja vägivalda pidada asjassepuutuva kuritegeliku ühenduse liikmetele iseloomulikuks tegutsemisviisiks, mille kasutamise oht kriminaalmenetluse lubamatuks otseseks või vahendatud mõjutamiseks on tõenäoline.
8. Lisaks märgib kolleegium, et kuivõrd PS § 22 lõike 3 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu, ei oleks juhul, kui kahtlustatav või süüdistatav kasutaks kriminaalasjas õigusemõistmise takistamiseks oma lähedase abi, seaduslikult võimalik sundida seda lähedast isikut uurijale, prokurörile ja kohtule menetluse ja õigusemõistmises tõe tuvastamise takistamist tunnistama (otsus asjas nr 3-4-1-9-10, punkt 69).
9. Kõige eelneva tõttu ei oleks kolleegiumil alust kahelda ka seadusandja valikus kehtestada vahistatutele nagu kaebajad praeguses konkreetse normikontrolli menetluses pikaajalise kohtumise absoluutne keeld, mis põhineb presumptsioonil, et eesmärk vältida ohtu kriminaalmenetluse läbiviimisele selle lubamatu mõjutamise teel pikaajaliste kohtumiste kaudu praeguste asjadega analoogsetel juhtudel kaalub üles vahistatu perekonnaelu puutumatuse põhiõiguse riive.
10. Seejuures ei välistaks kolleegium seesuguse keelu põhiseaduspärasust näiteks ka selliste kaebajate gruppide puhul, kelle vahi all viibimise aeg on praeguses järelevalveasjas asjassepuutuvaga võrreldes pikem, kuid kellele süüks pandavad teod võivad praegustest olla oma laadilt raskemad (nt terrorism). Samuti võiks seadusandja oma otsustusruumi kasutades luua näiteks ka regulatsiooni, mis võimaldab menetlejal kaaluda vahistatule pikaajalise kokkusaamise võimaldamist alles juhul, kui tema vahi all viibimise kestus on ületanud mingi seadusandja täpsustatud määra (nt 1 või 2 aastat). Kolleegiumi arvates on seadusandjal siin oma kaalumisruumi kasutamisel üsna avar otsustusruum.
11. Ka EIK on oma praktikas leidnud, et kaalutlused, mis puudutavad ohtu, et kahtlustatav paneb toime veel süütegusid või seab uurimise ohtu, sisaldavad teataval määral tõenäosuse hindamist ega pea seega tingimata tuginema kindlatele tõenditele (vt nt Ovsjannikov vs. Eesti, EIK
12. veebruari
13. a otsus, taotlus nr 1346/12, punkt 49). Samuti on EIK möönnud, et tunnistajate mõjutamise ja uurimisse vahelesegamise oht on iseäranis kõrge just organiseeritud kuritegevuse korral (vt nt Rambiert vs. Poola, EIK
14. märtsi
15. a otsus, taotlus nr 34322/10, punkt 34).
16. Arvestades käesoleva otsuse punktides 118–133 väljendatut ning asjaolu, et P. Haviku ja T. Voolu perekonnaelu puutumatuse põhiõiguse riivet on nende suhtes kohaldatud tõkendi jätkuva põhjendatuse kontrolli menetlustes korduvalt kaalutud, ei ole kolleegiumil kahtlust selles, et

§ 94lõige 5 on kaebajate olukorda arvesse võttes põhiseaduspärane.

135. Seda järeldust ei väära ka asjaolu, et

§ 25

võimaldab selles paragrahvis sätestatud tingimustel pikaajalist kokkusaamist kinnipeetavale. Kuna kinnipeetava puhul on oht, et ta võib enda suhtes lõppenud kriminaalmenetlust lubamatult mõjutada, välistatud, on tema vahistatust erinev kohtlemine pikaajalise kokkusaamise keelu kontekstis põhjendatud. 136. Kolleegium ei välista, et

§ 94

lõike 5 kohaldamine võib teistsuguste asjaolude, sh teistsugustes kuritegudes süüdistatavate kaebajate või teiste

§ 25

lõikes 1 märgitud isikute gruppide, kelle kokkusaamise vahistatuga

§ 94

lõige 5 välistab, puhul viia vahistatu (ja tema perekonnaliikme) perekonnaelupõhiõiguse ebaproportsionaalse riiveni. Kolleegium rõhutab siiski, et Riigikohtu pädevusse konkreetse normikontrolli menetluses ei kuulu vahistamise ja sellega seotud vahistatu pikaajaliste kohtumiste väljakujunenud süsteemi muutmine konkreetsete juhtumite asjaolude pinnalt, mis regulatsiooni põhiseadusvastasust ei kinnita. Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik