3-4-1-2-16

Riigikohtunike Eerik Kergandbergi ja Saale Laose eriarvamus põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. novembri
2. a otsusele nr 3-4-1-2-16 Kolleegium on käesoleva järelevalveasja lahendamisel õigustatult püüdnud jääda konkreetse normikontrolli piiridesse (vt otsuse p-d 84, 85, 87). Seetõttu on igati asjakohased põhjendused, mis keskenduvad konkreetsete kaebajate olukorrale (vt nt otsuse p-d 123 ja 129). Samal ajal on kolleegium jäänud selles suhtes poolele teele, kuna põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatanud halduskohtud ei ole välja selgitanud kaugeltki mitte kõiki otsuse tegemist mõjutada võivaid – valdavalt kriminaalmenetluslikke – asjaolusid. Loomulikult tuleb ühtlasi möönda, et vastus küsimusele, kuidas kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve korras halduskohtute põhiseadusvastasuse väidet, kasutades seejuures peaasjalikult kriminaalmenetluslikke argumente, ei ole lihtne. Kohtuotsuse lugejale ei jää ilmselt märkamata, et kolleegiumi enamuse seisukoht käesolevas asjas tugineb selgelt
3. aastal põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-9-10 tehtud otsusele. Kui sellises olukorras isegi jätta arutlemata selle üle, kas tegemist on ikka klassikalise konkreetse normikontrolliga, siis kahtlusi ei tohiks olla selles, et vahistatute pikaajaliste kokkusaamiste keeld on Eesti õiguskorras teema, mille põhiseaduspärasus vääriks üldisemat tähelepanu nt õiguskantsleri järelevalve raames. Sellele osutab ka käesolevas järelevalveasjas tehtud otsuse viimane punkt. Kolleegium leiab ühelt poolt, et kaebajatega sarnases olukorras olevatele kahtlustatavatele ja süüdistatavatele võibki seadusandja kehtestada pikaajalise kokkusaamise absoluutse keelu eesmärgiga vältida ohtu kriminaalmenetluse läbiviimisele selle lubamatu mõjutamise teel pikaajaliste kohtumiste kaudu (otsuse p 131). Teisalt aga on jäänud välja selgitamata konkreetsete kaebajate vahistamise legitiimne eesmärk (vahistamisalus). Õiguskantsler on menetlusosalisena antud arvamuses õigesti märkinud, et erinevate vahistamisaluste puhul tuleb ka pikaajaliste kokkusaamiste keelu proportsionaalsust hinnata erinevalt. See tähendab, et pakkumineku ohu korral või vahistamisel selliste kuritegude jätkuva toimepanemise ohu tõttu, mis ei seondu õigusemõistmise mõjutamisega, ei ole pikaajaliste kohtumise keeld üldjuhul vajalik ega ka proportsionaalne. Tuginedes peaasjalikult asjas nr 3-4-1-9-10 omaks võetud seisukohale märgib kolleegiumi enamus ka käesolevas asjas, et pikaajaliste kokkusaamiste keelamisega vahistatu perekonnaelule tekkiva riive mõõdukust kaalutakse juba tõkendi valikul ja hiljem selle jätkuvat põhjendatust kontrollides. Teisisõnu leiab kolleegiumi enamus, et kui vahistamisaluse jätkuval olemasolul kaalub kaasnev perekonnaelu (või mõne muu põhiõiguse) riive oma intensiivsuselt üles vahistamisaluses esineva avaliku huvi, tuleb isik vahi alt vabastada või tõkend asendada (kautsjon, elektrooniline järelevalve). Sellest on omakorda automaatselt järeldatud, et kuna kaebajate vahistamise jätkuvat põhjendatust on kriminaalmenetluses kontrollitud (otsuse p 112), on nende perekonnaelu puutumatuse riive proportsionaalne ja pikaajalise kokkusaamise keeld põhiseaduspärane. Esmapilgul võib vabaduspõhiõiguse riive põhjendatuse kaalumise kaudu ka perekonnapõhiõiguse riive lubatavuse üle otsustamine tunduda isegi loogiline. Vahistamine kui kriminaalmenetlust tagav abinõu peab ju igal juhul olema viimane abinõu (ultima ratio-põhimõte), sh peab selle kestus jääma minimaalselt vajaliku piiridesse. Kuna vahistatu jaoks on põhiõigusi riivav eeskätt kahtlemata vabaduse võtmine (vahistus) ja mitte niivõrd pikaajaliste kokkusaamiste keeld, siis on vahistatule vaieldamatult soodsam tema vahi alt vabastamine olukorras, mil sedastatakse, et vahistatu perekonnapõhiõiguse riive pikaajalise kokkusaamise keelu tõttu on üle kasvamas perekonnapõhiõiguse rikkumiseks. Kuid sellist perekonna puutumatuse kaitse praktika kujunemist on keeruline kui mitte võimatu loota, sest vähemalt piirjuhtumitel ei saa isegi mitte perekonnapõhiõiguse rikkumine kaaluda üles vahistamise klassikalistes alustes – pakkumineku- ja retsidiivsuse kahtluses – peituvaid ohtusid kriminaalmenetlusele ja avalikkusele laiemaltki. On alust arvata, et kohtupraktikas hinnataksegi pikaajalise vahistuse korral avalikku huvi a priori suurema ja kaalukamana, mis üldjuhul alati kaalub üles vahistatu perekonnaelu riive intensiivsuse (sõltumata sellest, kas viimane üldse vahi alt vabastamise põhjendustena eraldi esile toodud on). Ja samale küsimusele teiselt poolt lähenedes, peab ka kriminaalmenetluse korrakohase kulgemise tagamiseks valitud erinevate põhiõiguste riivete lõpetamine olema eesmärgipärane. Ei ole mõistlik eeldada ja nõuda, et igal juhul ja alati peab perekonnapõhiõiguse riive lõpetamine tooma kaasa isiku vahistusest vabastamise. Kriminaalmenetluse potentsiaalse kahjustamise võimalused vahistusest vabastamisel on kahtlusteta alati märgatavalt suuremad, kui pikaajalise kokkusaamise võimaldamisel. Teisisõnu ei arvesta eelkirjeldatud „kõik või mitte midagi“ lähenemine võimalusega, et kui esineb jätkuv põhjendus vahistamise kohaldamiseks, mis kaalub üles õiguse perekonnaelu puutumatusele, saab vabaduse võtmisega alates selle esimesest hetkest olemuslikult kaasneva perekonnaelu puutumatuse riive intensiivsust vähendada nt lisaks lühiajalistele kokkusaamistele ka pikaajaliste kokkusaamiste lubamisega, tingimusel muidugi, et see ei kahjusta kriminaalmenetluse läbiviimist. Ka EIK on leidnud, et pikaajaline vahistus (konkreetsel juhul kaks aastat) toob kaasa sellise riive perekonnaelu puutumatusele, mida ei saa enam õigustada üksnes vabadusevõtmise n-ö paratamatu järelmina (EIKo 09.07.2013 Varnas vs. Leedu p 121: „[---] the particularly long period of the applicant’s pre-trial detention (two years at the moment when the applicant had first asked for a conjugal visit) reduced his family life to a degree that could not be justified by the inherent limitations involved in detention. [---]“. Sellises olukorras tulebki vahistamisaluse jätkuva olemasolu korral eraldi hinnata seda, kas jätkuvalt esineb ka vajadus piirata suhtlemist lähedastega, s.t kas oht menetluse mõjutamisele on jätkuvalt olemas, sh arvestades kriminaalmenetluse konkreetset etappi. Kolleegiumi otsusega omaksvõetud lähenemise korral jääb tahaplaanile perekonnaelu puutumatuse riive legitiimne eesmärk ‒ vältida õigusemõistmise mõjutamist perekonnaliikmete kaudu. Ilma legitiimse eesmärgita ei ole põhiõiguse riive aga põhiseaduspärane. Olgu siinkohal ka märgitud, et just piirangu legitiimset eesmärki silmas pidades ei ole asjakohane vahistatute ja süüdimõistetute võrdlemine pikaajalise kokkusaamise õigust puudutavast aspektist. Eeltoodud põhjustel on raske nõustuda ka otsuse p-s 131 (tõsi, obiter dictum korras) väljendatud presumptsiooniga. Ja seda vaatamata asjaolule, et kaebajad olid halduskohtusse pöördumise hetkel süüdistatavad kuritegelikku ühendusse kuulumises ja väljapressimises. Eerik Kergandberg, Saale Laos