Obsah (4)

§ 140§ 1231§ 134§ 135

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-99-16 Määruse kuupäev Tartu, 16. november 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak

) § 135 lg 2 järgi võib kohus võtta vanemalt hooldusõiguse täielikult ära üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole andnud tulemusi või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole võimalik hoida ohtu lapsele ära teiste abinõudega. Riigikohus on selgitanud, et kohtul tuleb lapse heaolu tagamiseks kohaldada eelkõige perekonda toetavaid abinõusid ning üksnes juhul, kui sellised meetmed ei ole tulemust andnud või on ilmne, et neil positiivset mõju ei oleks, saab kohus võtta vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult ära. Olukorras, kus lapse ema kannab karistust kinnipidamisasutuses, viibides seal koos lapse poolvennaga, ja on korduvalt kinnitanud, et soovib last (lapsi) ise kasvatada, tunneb huvi lapse käekäigu vastu, on nõus oma elukombeid ja senist elukorraldust muutma, tuleb vanemale enne hooldusõiguse äravõtmist anda võimalus oma tahte tegelikuks elluviimiseks. Sellise võimaluse saab talle anda alles pärast vanglast vabanemist. Riigikohus on selgitanud, et enne hooldusõiguse lõplikku äravõtmist tuleb kohaldada muid abinõusid ja anda vanemale võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardanud ohu kõrvaldada. Avaldaja palus lapse emalt hooldusõiguse ära võtta alles siis, kui lapse ema peeti kuriteo toimepanemise tõttu kinni. Seega ei ole kohtul olnud võimalust enne hooldusõiguse äravõtmist hinnata, kas muud abinõud võiksid ohtu lapsele ära hoida. Hooldusõiguse äravõtmist tuleb pidada ennatlikuks olukorras, kus kohus ei ole andnud lapse emale võimalust näidata oma võimet tagada lapsele turvaline keskkond ja teda kasvatada. Ainuüksi asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, ei anna alust vanemalt hooldusõigust ära võtta. Vanema kuritegelik eluviis võib koosmõjus muude asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse heaolu viisil, mis annab alust vanemalt hooldusõiguse

§-de 134-135 alusel ära võtta. Vanema hooldusõiguse äravõtmiseks võib anda mh alust see, kui vanem ei suuda kuritegeliku käitumise ja/või selle tagajärgede (vangistuse) tõttu hooldusõigust teostada või jätab lapse seetõttu hooletusse ega täida muid vanema kohustusi (sh lapsega suhtlemise kohustust ja vanema ülalpidamiskohustust) ning ta ei soovi seda olukorda muuta. Praegusel juhul ei saa kindlalt väita, et lapse emal ei ole pärast vanglast vabanemist võimalik täita hooldusõigust lapse suhtes. Hooldusõiguse äravõtmist lapse emalt saab hakata kaaluma alles pärast tema vanglast vabanemist, kui ilmneb, et ta ei ole võimeline lapse huve tagama. Eeltoodust tulenevalt on sobivaks hooldusõiguse piiramise viisiks hooldusõiguse peatamine

§ 140lg 1 alusel.

Vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada tähendab viidatud sätte mõttes seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud. Hooldusõiguse teostamise takistus langeb emal eelduslikult ära vanglast vabanemisega.

§ 1231

lg 2 järgi taastatakse vanema hooldusõigus vanema avalduse alusel, kui lapse huvid ei ole enam ohus. Kuna hooldusõigus peatatakse, tuleb lapsele määrata eestkostja. Tsiviilasja materjalid ei anna alust lapsele määratud eestkostjat vahetada. Kuigi asjas on esitatud füüsilisest isikust eestkostja kandidaat, keda tema sobivuse korral tuleks eestkostjana eelistada eestkosteasutusele, ei anna maakohtu ja eestkosteasutuse kogutud materjalid vajalikku kindlust A. T. J sobivuse kohta olema lapse eestkostjaks. A. T. J ei ole lapsega pikka aega kohtunud ja laps ei pruugi teda mäletada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 13. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta jõusse maakohtu määruse. Avaldaja palub mõista lapse emalt välja avaldaja kassatsiooniastmes kantud menetluskulu 2577 eurot 60 senti. Määruskaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas valesti materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus ei ole määruses esitanud ühtegi asjaolu, millest saab järeldada, et ema senist käitumist arvestades oleks ta vanglast vabanemisel võimeline hooldusõigust teostama. Ringkonnakohus tugines üksnes ema kinnitusele, et ta tahab ennast muuta ja asuda last kasvatama. Ringkonnakohus ei analüüsinud ühtegi tõendit ega märkinud, miks ta hindab neid maakohtust erinevalt. Ringkonnakohus ei ole järginud Riigikohtu seisukohta, mille kohaselt vanema vangistus iseenesest ei anna alust hooldusõiguse äravõtmiseks, küll aga võib selleks anda alust vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega. Ema varasem käitumine annab alust eeldada, et ta ei kavatse oma elukombeid pärast vanglast vabanemist muuta. Ringkonnakohtu määrusest ei selgu, kuidas mõjutab asja lahendust ringkonnakohtu etteheide, et avaldaja esitas avalduse kohtusse alles pärast lapse ema kinnipidamist. Ringkonnakohus andis vale õigusliku hinnangu last ähvardavale ohule. Oht lapsele ei pea olema füüsiline, vaid võib ohustada ka lapse vaimset ja hingelist heaolu. Lapse huvides ei ole, et ta peab ootama lastekodus oma ema vanglast vabanemist. Ringkonnakohus ei arvestanud lapse ema vangistusaja ja vabanemise tõenäosusega. Samuti on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et asjaolude muutumise korral võib ema taotleda

§ 1231lg 2 alusel hooldusõigust piiravate abinõude rakendamise lõpetamist.

Ringkonnakohtu lahend tekitab olukorra, kus laps peab tõenäoliselt jääma mitmeks aastaks lastekodusse ega saa asuda elama kasuperekonda.

1. Ema palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Lapse ema arvates kahjustab temalt hooldusõiguse täielik äravõtmine oluliselt nii lapse kui ka ema huve. Avaldaja ei ole tõendanud, et lapsele eksisteerib oht, mille ärahoidmiseks tuleb rakendada kõige äärmuslikumat meedet võtta hooldusõigus emalt täielikult ära. Sellest, et lapse ema ei ole varem kriminaalkorras karistatud, saab järeldada, et tõenäoliselt on ta mõistnud oma eksimust ja soovib siiralt olukorda parandada. Emale määratud esindaja palub määrata kindlaks riigi õigusabi tasu ja suurus ning hüvitada talle 216 eurot.
2. Lapsele määratud esindaja nõustub avaldaja määruskaebusega ning palub määrata kindlaks riigi õigusabi tasu suurus ja hüvitada talle 72 eurot. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 695 ja § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. Kolleegium nõustub TsMS § 695 ja § 689 lg 5 alusel ringkonnakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. 17.

§ 134

lg 1 järgi, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, mh

§ 134

lg-s 3 ning §-des 135 ja 136 loetletud meetmeid.

§ 134

lg 3 järgi võib kohus mh isiku- või varahooldusõigust piirata.

§ 135

lg 2 annab kohtule õiguse võtta vanemalt hooldusõigus täielikult ära, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks. Kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama, peatab kohus vanema hooldusõiguse

§ 140lg 1 alusel.

Kolleegium selgitab, et vanemalt hooldusõiguse äravõtmine või hooldusõiguse peatamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu määruses neid puudusi kolleegiumi hinnangul ei ole.

1. Maakohus põhjendas lapse emalt hooldusõiguse äravõtmist sellega, et kuna ema on oma ebastabiilse elukorraldusega (mh pidev elukoha vahetamine, kainenema sattumine, lapse teiste isikute, sh oma ema, kellelt on hooldusõigus ära võetud, hooldada jätmine) jätnud lapse korduvalt hooletusse ning vaatamata erinevatele toetustele ja nõustamisele ei hoolitsenud ta lapse eest vastutustundlikult, oleks pärast vanglast vabanemist lapse temale kasvatada andmine lapsele ohtlik. Samuti leidis maakohus, et hooldusõigus tuleb emalt ära võtta, kuna ta jättis kuriteo toimepanemise tõttu lapse teadlikult aastateks ema hoolitsusest ilma ning maakohtul ei ole alust arvata, et temast saab vanglast vabanedes vastutustundlik ja hoolitsev lapsevanem. Maakohtu seisukoha järgi ei ole lapse ema vanglas viibimise tõttu alust hooldusõigust peatada. Ringkonnakohus on märkinud, et maakohtu määrusest ei nähtu, milline on last ähvardav oht, mis tingib emalt hooldusõiguse äravõtmise, ning miks ei ole võimalik hoida ohtu lapsele ära teiste abinõudega. Ringkonnakohtu arvates ei saa kindlalt väita, et lapse emal ei ole pärast vanglast vabanemist võimalik hooldusõigust täita.
2. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus piisavalt põhjendanud, miks ta leiab erinevalt maakohtust, et lapse ema hooldusõigus tuleb

§ 140

lg 1 kohaselt peatada, mitte

§ 134lg 1 ja § 135 lg 2 alusel ära võtta.

Kohtute tuvastatud asjaolud ja avaldaja määruskaebuse väited ei anna alust asuda ringkonnakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohtu põhjendused on kooskõlas kolleegiumi varasema seisukohaga, et juhul, kui ainuhooldusõigust omav vanem asub kinnipidamisasutuses karistust kandma ega saa lapse eest hoolitseda ja tema õigusi ja huve kaitsta, tuleb vanema hooldusõigus üldjuhul peatada ja anda hooldusõigus üle teisele vanemale või määrata lapsele eestkostja (Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-16). Samuti on ringkonnakohus arvestanud kolleegiumi varasemat seisukohta, et enne hooldusõiguse äravõtmist tuleb kohaldada muid abinõusid ja anda vanemale võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardava ohu kõrvaldada (Riigikohtu
3. septembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 18). Lisaks on ringkonnakohus arvestanud kolleegiumi varasema seisukohaga, et vanemalt hooldusõiguse

§-de 134 ja 135 alusel äravõtmise aluseks võib olla vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega (Riigikohtu

1. detsembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 18).
3. Vastuseks avaldaja määruskaebusele märgib kolleegium, et ei nõustu väitega, et ringkonnakohus tugines hooldusõigust peatades üksnes ema kinnitusele, et ta soovib ennast muuta, ega hinnanud oma seisukoha kujundamisel ühtegi tõendit. Ringkonnakohus on maakohtu määrust kontrollides leidnud, et maakohus pole kindlaks teinud, milles seisneb emast tulenev last ähvardav oht. Ema avaldatuga on ringkonnakohus kolleegiumi hinnangul arvestanud täiendavalt. Õige on avaldaja seisukoht, et last ähvardav oht

§ 134

lg 1 ja § 135 lg 2 mõttes ei pea olema üksnes füüsiline, vaid ohustatud võib olla ka lapse vaimne ja hingeline heaolu. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et praegusel juhul ei ole tuvastatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et emalt hooldusõiguse ära võtmata jätmine on lapsele ohtlik. Avaldaja märgib õigesti, et lapse huvides ei ole, et ta peab ootama lastekodus ema vanglast vabanemist. Samas ei oleks lapse huvides ka emalt hooldusõigus ära võtta ainuüksi põhjusel, et ta viibib vanglas. Kolleegium märgib vastuseks määruskaebusele ka seda, et seaduse järgi ei ole piiratud lapse elama asumine kasuperekonda olukorras, kus lapse emalt ei ole hooldusõigust ära võetud, vaid see on

§ 140lg 1 järgi peatatud. 21. Lisaks peab kolleegium vajalikuks selgitada lapse vanemate ärakuulamist Ts

MS § 558 järgi. TsMS § 558 lg 1 järgi kuulab kohus vanema õigusi lapse suhtes puudutavas menetluses vanemad ära. Vanemate isiklike õiguste osas kuulab kohus vanemad ära isiklikult. Kui menetlus toimub lapse heaolu ohustamise üle, kuulab kohus vanemad isiklikult ära ja arutab nendega lapse huvide kaitset. Alused, mille korral on kohtul õigus jätta vanemad ära kuulamata, on sätestatud TsMS § 558 lg-tes 2 ja

1. Eeltoodust tulenevalt peab kohus vanema temalt hooldusõiguse äravõtmise või peatamise otsustamisel üldjuhul isiklikult ära kuulama. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud ema isiklikult ära kuulamata jätmist TsMS § 558 lg-tes 2 või 3 ettenähtud alustega. Kolleegiumi arvates ei pruukinud ema isiklik ärakuulamine olla takistatud. Ainuüksi see, et lapse ema oli andnud kohtule kirjalikud selgitused ja nõustunud hooldusõiguse peatamisega, ei andnud ringkonnakohtule õigust jätta ta isiklikult ära kuulamata. Kuna lapse ema ei ole ringkonnakohtu määrust vaidlustanud ning TsMS § 558 lg 1 rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit, ei ole kolleegiumil alust ringkonnakohtu määrust selle rikkumise tõttu tühistada.
2. Kuivõrd asjas ei ole tuvastatud emalt hooldusõiguse äravõtmise aluseks olevaid asjaolusid, nõustub kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et põhjendatud on hooldusõigus peatada. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus õigesti märkinud, et emalt hooldusõiguse äravõtmist

§ 134

lg 1 ja § 135 lg 2 alusel saab hakata kaaluma pärast tema vanglast vabanemist, kui ilmneb, et ta ei ole võimeline lapse huve tagama.

1. Kohtud jätsid menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. Kuna avaldaja määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad avaldaja kassatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja TsMS § 172 lg 3 kohaselt tema enda kanda ja puudutatud isikute menetluskulud riigi kanda.
2. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse.
3. Maakohus määras
4. detsembri
5. a määrusega nii lapsele kui ka tema emale esindajad riigi kulul tagasimaksmise kohustuseta. Lapsele ja emale riigi õigusabi korras määratud esindajate taotlused määrata kindlaks riigi õigusabi tasu suurus ja hüvitada kassatsiooniastmes õigusabi osutamise kulu tuleb rahuldada. Lapse esindaja taotluse kohaselt kulus lapse esindajal õigusabi osutamiseks (avaldaja määruskaebuse uurimiseks ja seisukoha koostamiseks) kokku 1,5 tundi. Lapse ema esindaja taotluse kohaselt kulus tal õigusabi osutamiseks (avaldaja määruskaebusega tutvumiseks, kliendi nõustamiseks, vastuse koostamiseks ja lapse esindaja seisukohaga tutvumiseks) kokku 4,5 tundi. Kolleegium leiab, et riigi õigusabi osutajate taotlustes märgitud toimingud ja nende ajakulu on põhjendatud. Taotlused tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 alusel rahuldada ning määrata lapse esindaja advokaadibüroole makstavaks tasuks 72 eurot ja ema esindaja advokaadibüroole makstavaks tasuks 216 eurot. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu