Riigikohtunike Henn Jõksi, Jaak Luige ja Malle Seppiku eriarvamus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-
- Leiame, et Tallinna linna määruskaebus oleks tulnud osaliselt rahuldada, Tallinna Ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
- Ringkonnakohus märkis muuhulgas, et ei saa kindlalt väita, et lapse emal ei ole pärast vanglast vabanemist võimalik täita hooldusõigust lapse suhtes. Hooldusõiguse äravõtmist lapse emalt saab hakata kaaluma alles pärast tema vanglast vabanemist, kui ilmneb, et ta ei ole võimeline lapse huve tagama. Samuti ei nähtuvat maakohtu määrusest, milline on praegusel ajal emast tulenev last ähvardav oht, mis tingib temalt hooldusõiguse äravõtmise. Nõustume, et emal oleks ka pärast vanglast vabanemist võimalik täita hooldusõigust lapse suhtes. Nii nagu emal oli võimalik kohalike omavalitsuste tõhusa abiga hoolitseda lapse eest aastate kestel enne vanglasse sattumist. Meie hinnangul jõudis maakohus põhjendatult järeldusele, et ema pole soovinud pakutud võimalusi kasutada ja tema elustiil alates lapse sünnist annab aluse järelduseks, et ta on lapse hooletusse jätnud ning see kujutab ohtu lapse kehalisele, hingelisele ja vaimsele heaolule. Arvestades erinevate kohalike omavalitsuste abi emale, mis soovitud tulemusi ei andnud, oli olemas alus hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks (PKS § 134 lg 1,§ 135 lg-d 1 ja 2). Olukorras, kus kohtud pole tuvastanud emale Portugalis mõistetud vanglakaristuse pikkust, on sobimatu ringkonnakohtu seisukoht, et emalt hooldusõiguse äravõtmist saab hakata kaaluma alles pärast tema vanglast vabanemist. Selle pealiskaudsusega on nõustunud ka kolleegiumi enamus.
- Ekslik ja seadusel mitterajanev on ringkonnakohtu arusaam, et hooldusõiguse äravõtmist tuleb pidada ennatlikuks olukorras, kus kohus ei ole andnud lapse emale võimalust näidata oma võimet tagada lapsele turvaline keskkond ja teda kasvatada. PKS § 135 lg 2 võimaldab hooldusõiguse täielikult ära võtta, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud. Seadusest ei tulene, et neid teisi abinõusid peab rakendama kohus ja kohus peab lapse emale andma võimaluse näidata oma võimet tagada lapse heaolu. Sellest ringkonnakohtu eksimusest kolleegiumi enamus vaikib. Teisi abinõusid rakendavad üldiselt ja rakendasid ka praegusel juhul omavalitsusüksused. Kui ringkonnakohus leidis erinevalt maakohtust, et omavalitsuste rakendatud abinõudest ei piisa PKS §-s 134 ja § 135 lg-tes 1 ja 2 sätestatud asjaolude tuvastamiseks, pidi ta seda sisuliselt põhjendama. Ekslik on põhjendus, et lapse emale peab võimaluse näidata oma võimet last kasvatada andma kohus.
- Iseenesest õige, kuid asjasse puutumatu on kolleegiumi enamuse arusaam, et lapse huvides ei oleks emalt hooldusõigus ära võtta ainuüksi põhjusel, et ta viibib vanglas. Ema vanglas viibimine ei olnud ei ainus ega esimene põhjus, miks maakohus hooldusõiguse täielikult ära võttis. Maakohtu põhjenduste kokkuvõte on toodud Riigikohtu määruse p-s
- Need põhjendused on kooskõlas ka Riigikohtu varasema seisukohaga, et vanemalt hooldusõiguse äravõtmise aluseks võib olla vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega (Riigikohtu
- detsembri
- a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-13, p 18).
- Ekslik ja ka ohtlik on ringkonnakohtu ja kolleegiumi enamuse arusaam TsMS § 558 lg 1 kohaldamisest. Nõustume kolleegiumi enamusega, et ringkonnakohus ei põhjendanud ema isiklikult ära kuulamata jätmist TsMS § 558 lg-tes 2 või 3 ettenähtud alustega. Kolleegiumi arvates ei pruukinud ema isiklik ärakuulamine olla takistatud. Ainuüksi see, et lapse ema oli andnud kohtule kirjalikud selgitused ja nõustunud hooldusõiguse peatamisega, ei andnud ringkonnakohtule õigust jätta ta isiklikult ära kuulamata. Me ei nõustu aga enamuse järeldusega, et kuna lapse ema ei ole ringkonnakohtu määrust vaidlustanud ning TsMS § 558 lg 1 rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit, ei ole kolleegiumil alust ringkonnakohtu määrust selle rikkumise tõttu tühistada. Vanema isikliku ärakuulamise nõude eesmärk vaidluses lapse heaolu ohustamise üle on meie hinnangul eelkõige vahetu mulje saamine, kas vanem on võimeline ohtu lapsele ära hoidma ja soovib seda ka tegelikult teha. Praegusel juhul oleks isiklik ärakuulamine andnud mh võimaluse hinnata, kui tõsiselt suhtuda ema korduvatesse kirjalikesse kinnitustesse, et ta soovib last ise kasvatada, tunneb huvi lapse käekäigu vastu, on nõus oma elukombeid ja senist elukorraldust muutma (need kinnitused olid aga kaalukaks argumendiks, miks ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse). Kuna kasutamata on võimalus kontrollida ema kirjalike kinnituste usaldusväärsust isikliku ärakuulamise teel, ei nõustu me enamuse arusaamaga, et see rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit. Kolleegiumi enamuse seisukoha ohtlikkus seisneb selles, et kohtud saavad sellest järeldada, et isikliku ärakuulamise nõude eesmärk sarnastes asjades on vaid vanema õiguste tagamine ja vanema võib jätta isiklikult ära kuulamata, kui teha talle meelepärane lahend. Henn Jõks, Jaak Luik, Malle Seppik