Obsah (9)

§ 669§ 436§ 651§ 688§ 653§ 652§ 2§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-117-16 Otsuse kuupäev Tartu, 16. november 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak

§ 669

lg 1 p 5 ja § 692 lg 4 esimese lause alusel olenemata kassatsioonkaebuse väidetest, kuna ringkonnakohtu otsus on olulises ulatuses jäetud põhjendamata. Lisaks on ringkonnakohus kohaldanud valesti materiaalõiguse norme. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 11. Hageja nõuab töövõtja nõude omandanud isikuna kostjalt kui kinnistu kaasomanikult kinnistule tehtud kulutuste hüvitamist. Pooled on menetluses vaielnud mh selle üle, millisel õiguslikul alusel hageja kostjalt hüvitist nõuab. Ringkonnakohus on nõustunud maakohtu seisukohaga, et hagejal on kostja vastu käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue. Kuna pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine on

§ 436

lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne, oli kohtutel kohustus anda poolte esitatud asjaolude alusel hageja nõudele õiguslik hinnang, olemata seejuures seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohtud on õigesti kvalifitseerinud hageja nõude käsundita asjaajamisest tulenevaks nõudeks. Kolleegium märgib lisaks, et kuna ka Riigikohus viitas samas tsiviilasjas tehtud otsuses võimalusele, et kostja võib vastutada hageja ees VÕS § 1018 ja § 1023 lg-te 1 ja 2 alusel, ning sellest lähtus maakohus ka aegumise kohta tehtud vaheotsuses ja ringkonnakohus vaheotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse kohta tehtud otsuses, ei saanud ringkonnakohtu järeldus olla pooltele üllatuslik (Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-14, p 13). 12. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et kostja vastutab hageja ees solidaarvõlgnikuna. Lähtudes üksnes hageja nõudest ja väidetest, rikkus ringkonnakohus oluliselt

§ 669

lg 1 p-s 5 ning § 436 lg-s 7 ja § 652 lg-s 8 sätestatut ja kohaldas VÕS § 63 asemel ekslikult VÕS §

1. VÕS § 63 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma sama osadeks jagatava kohustuse, peavad nad seda tegema võrdsetes osades, kui seaduses või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eeltoodu ei kohaldu, kui mitu isikut peavad kohustuse täitma solidaarvõlgnikena (VÕS § 63 lg 2). Võlausaldaja võib VÕS § 65 lg 1 alusel nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt. Solidaarkohustus tekib VÕS § 65 lg 2 järgi, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Solidaarkohustus tekib VÕS § 65 lg 3 kohaselt ka siis, kui kohustus on jagamatu. Seadusest ei tulene, et käsundita asjaajamise sätete alusel vastutavad isikud on solidaarvõlgnikeks VÕS § 65 tähenduses. Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et korteriomanikud vastutavad käsundita asjaajamise sätete järgi üksnes osavõlgnikena (Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-13, p 15;
4. aprilli
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-125-08, p 15). Kolleegium jääb sellele seisukohale ka praeguses asjas ning rõhutab, et võlgnike paljusust reguleerivaid sätteid, sh VÕS §-s 63 sätestatud osavastutust kohaldab kohus ise, sõltumata poolte õiguslikust hinnangust (

§ 436lg 7).

13. Kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse väitega asja lahendamisel apellatsioonkaebuse piiride ületamise kohta. Kuna hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse tervikuna ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, oli ringkonnakohtul õigus kontrollida maakohtu otsust mh kuuri lammutamise ja prahi utiliseerimise kulude hüvitamise osas (

§ 651lg 1).

14. Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väidetele ringkonnakohtu asjaolude vale tuvastamise kohta märgib kolleegium, et Riigikohus on seotud apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega ning ise asjaolusid ei tuvasta ega tõendeid ei hinda (

§ 688lg-d 4 ja 5).

Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel oluliselt menetlusõiguse norme rikkunud. Tunnistaja ütluste ümberhindamise kohta ringkonnakohtus peab kolleegium vajalikuks selgitada järgmist.

§ 653

annab ringkonnakohtule õiguse hinnata maakohtu hinnatud tõendit teisiti, kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse otsust tõendil põhineva asjaolu osas. Seejuures on ringkonnakohtul kohustus märkida, miks tuleb tõendit teisiti hinnata (Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 28). Maakohus on üldsõnaliselt märkinud, et tunnistajate ütlused on asjaolude ja tööde tegemise osas osaliselt vastuolulised. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt jättis maakohus põhjendamatult tunnistaja I. Raudsepa ütlused tähelepanuta. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus selle tunnistaja ütlustega arvestamist piisavalt põhjendanud ega ole nende hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud.

§-st 653 (ega selle sätte ja

§ 652

lg 5 koostoimest) ei saa järeldada, et ringkonnakohus saab tõendit teisiti hinnata üksnes juhul, kui ta kuulab tunnistaja ise uuesti üle. Vastupidise tõlgenduse korral võib olla takistatud tsiviilkohtumenetluse ülesande täitmine (

§ 2). Kuna maakohus oli I.

Raudsepa tunnistajana kohtuistungil üle kuulanud, oli ringkonnakohtul õigus hinnata tunnistaja maakohtus antud ütlusi ilma teda uuesti üle kuulamata. 15. Menetluskulude jaotus jääb

§ 173lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

16. Kuigi ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada sõltumata kassatsioonkaebuse põhjendustest, on see sisuliselt võrdsustatav kassatsioonkaebuse rahuldamisega

§ 149lg 4 esimese lause mõttes.

Kostja on palunud kautsjoni tagastada isikule, kes selle tasus. Seega tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada selle maksnud isikule.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Jaak Luik