RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 200lg 2 p 4 järgi Tartu Ringkonnakohtu 15.

juuni

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-2077 Tarmo Koseri kaitsja vandeadvokaadi abi Sandra Sepp, kassatsioon Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto
2. oktoober 2016, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Maakohtu
4. aprilli
5. a ja Tartu Ringkonnakohtu
6. juuni
7. a otsus osas, millega loeti

§ 68

lg 1 alusel Tarmo Koseri karistuse kandmise aja alguseks tema kinnipidamise aeg Eesti Vabariigis, s.o

1. detsember
3. Samuti tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsus osas, milles mõisteti Tarmo Koserilt tema kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu ja sõidukulu hüvitise katteks riigi kasuks välja 1232 eurot ja 60 senti, sh käibemaks, maakohtu menetluse kuluna. 3.

§ 68lg 1 alusel arvata Tarmo Koserile Tartu Maakohtu 8.

aprilli

1. a otsusega mõistetud karistuse hulka loovutamisvahistuses viibitud aeg ja lugeda tema karistuse kandmise aja alguseks
2. detsember
4. Mõista Tarmo Koserilt tema kaitsjale maakohtu menetluses määratud riigi õigusabi tasu ja sõidukulu hüvitise katteks riigi kasuks välja 1040 (üks tuhat nelikümmend) eurot ja 41 (nelikümmend üks) senti, sh käibemaks. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul maakohtu otsuses näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.
5. Jätta Tarmo Koseri kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud riigi õigusabi tasu menetluskuluna riigi kanda.
6. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
7. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
8. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Lepmets & Nõges makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Tarmo Koserile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 240 (kakssada nelikümmend) eurot, sh käibemaks 40 (nelikümmend) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
9. Tartu Maakohtu
10. aprilli
11. a otsusega tunnistati Tarmo Koser süüdi karistusseadustiku (

) § 200 lg 2 p 4 järgi ja talle mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust. Maakohus mõistis T. Koseri

§ 200

lg 2 p 4 järgi süüdi selles, et ta tungis varem röövimise toime pannud isikuna

1. septembril 2014 kallale V. P-le, lõi kannatanut rusikaga näkku, põhjustades sellega tema vasaku sarnaluu turse, ning võttis seejärel V. P. rinnataskust ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära mobiiltelefoni hinnaga 100 eurot ja sularaha 20 eurot. 1.
2. Kohus leidis, et süüdistatavale omistatud kuritegu on tõendatud kirjalike ja isikuliste tõenditega, sh kannatanu V. P. ning tunnistajate B. P. ja Ü. K. ütlustega. 1.2.

§ 68lg 1 alusel arvestas kohus T.

Koseri eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ning luges karistuse kandmise aja alguseks

1. detsembri 2015, mil ta peeti Eesti Vabariigi territooriumil kinni pärast Hispaania Kuningriigilt loovutamist Euroopa vahistamismääruse alusel. 1.
2. Maakohus mõistis T. Koserilt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 180 lg 1 alusel osaliselt välja menetluskulu. Süüdistatavalt mõisteti välja menetluskulu 2312,08 eurot, sellest sundraha 1075 eurot, määratud kaitsjale makstud riigi õigusabi tasu ja kulu 1232,60 eurot ning kutsete saatmise kulu 4,48 eurot. Apellatsioon
3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. Koseri kaitsja vandeadvokaadi abi Sandra Sepp, kes taotles kohtuotsuse tühistamist kohtualuse süüditunnistamises ja menetluskulude osaliselt T. Koseri kanda jätmises ning õigeksmõistva otsuse tegemist. Alternatiivselt taotles kaitsja kriminaalmenetluse lõpetamist ja menetluskulude riigi kanda jätmist. Ringkonnakohtu otsus
4. Tartu Ringkonnakohtu
5. juuni
6. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohus oli seejuures järgmistel seisukohtadel. 3.
7. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohus analüüsis tõendeid nende kogumis ja jõudis põhjendatult järeldusele, et T. Koser on pannud toime süüdistuses kirjeldatud kuriteo. 3.
8. Apellatsiooni kohaselt tulnuks maakohtul jätta määratud kaitsja sõidukulud riigi kanda. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustunud. Ainuüksi asjaolu, et süüdistatavale on määratud kaitsja, kelle tegutsemiskoht ei kattu süüdistatava elukoha ega maakohtu asukohaga, ei too kaasa sõidukulu riigi kanda jätmist. Maakohus luges sõidukulud põhjendatuks ja jättis need õigesti süüdistatava kanda. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
9. Kassatsiooni esitas T. Koseri kaitsja, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu lahendi tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Alternatiivselt taotleb kaitsja maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, milles kohtud lugesid T. Koseri karistuse kandmise aja alguseks tema kinnipidamise Eesti Vabariigi territooriumil
10. detsembril 2015 ning jätsid määratud kaitsja sõidukulud T. Koseri kanda. Selles osas taotleb kaitsja uue otsuse tegemist, millega lugeda karistusaja alguseks T. Koseri kinnipidamise kuupäev Hispaania Kuningriigis ning jätta sõidukulud riigi kanda. Kassatsioonis esitatud väited on kokkuvõetult järgmised. 4.
11. Vaidlustatud kohtuotsustes on tõendeid hinnatud valikuliselt ja ühekülgselt. Maakohus tugines lubamatule tõendile. Politseiametnikust tunnistaja Ü. K. tegi kohtueelses menetluses menetlustoimingu, toimetades T. Koseri kainenemisele. Seega ei saa Ü. K. olla KrMS § 66 lg 2 järgi tunnistaja ja tema ütlusi ei tohi arvestada tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel. 4.
12. Kui asuda seisukohale, et T. Koser pani toime temale inkrimineeritava kuriteo, on maakohus kohaldanud vääralt

§ 68lg-t 1.

Viidatud sättest tulenevalt loeb kohus loovutamisvahistuses viibitud aja karistusaja hulka arvestusega, et vahistuspäev võrdub ühe vangistuspäevaga. T. Koseri sõnul viibis ta Hispaania Kuningriigis loovutamisvahistuses alates

1. detsembrist
2. Maakohus jättis selle asjaolu tuvastamata ega põhjendanud, miks ei saa loovutamisvahistuses viibitud aega arvata karistusaja hulka. Ringkonnakohus karistusaja alguse arvestamisele tähelepanu ei pööranud. 4.
3. Etteheidetav on seegi, et kohtud ei kohaldanud KrMS § 180 lg-t 3 menetluskulude väljamõistmisel. Kui riigi õigusabi korras määratud kaitsja peab õigusabiteenuse osutamiseks sõitma mujale asulast, kus asub advokaadibüroo, mille kaudu ta teenust osutab, ei ole sõidukulude süüdistatava kanda jätmine põhjendatud.
4. Riigikohus palus
5. oktoobril 2016 KrMS § 3601 lg 1 alusel prokuratuurilt andmeid, kas ja millal on T. Koser viibinud enne Eesti Vabariigile loovutamist
6. detsembril 2015 loovutamisvahistuses Hispaania Kuningriigis.
8. oktoobril 2016 teatas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto, et T. Koser peeti Hispaania Kuningriigis kinni
9. detsembril
10. Teabe kinnituseks esitas prokuratuur
11. oktoobril 2016 Hispaania Kuningriigist saadud vastuskirja T. Koseri kinnipidamise kohta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12. Riigikohus annab esmalt hinnangu kassatsioonis esitatud väidetele T. Koseri süüküsimust ja karistuse kandmise algust puudutavas osas (I). Seejärel käsitleb kolleegium maakohtu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust (II) ning võtab viimaks kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse (III). I
13. Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui faktiliste asjaolude tuvastamisel on rikutud kriminaalmenetlusõigust, mh siis, kui kohtuotsuse põhjendused ei ole selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14. detsembri
15. a otsus asjas nr 3-1-1-98-15, p 50). Arutatavas kriminaalasjas on kohtud järginud T. Koseri süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetlusõigust, kohtuotsused rajanevad kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditel ning nendes esitatud järelduste kujunemine on lugejale jälgitav. Kolleegiumi hinnangul on kohtute seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta. Kassatsioonis esitatud väited ei too kaasa maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist T. Koseri süüditunnistamist puudutavas osas.
16. Kolleegiumi hinnangul jääb muu hulgas põhjendamatuks kaitsja väide, et politseiametnikust tunnistaja Ü. K. ütlustele ei oleks kohtud tohtinud KrMS § 66 lg 2 järgi tugineda, sest ta toimetas kohtueelses menetluses T. Koseri kainenema ja osales seeläbi kriminaalmenetluse käigus menetlustoimingus. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas osaleda tunnistajana teiste seas uurimisasutuse ametnik, kelle menetluses on kriminaalasi. Kolleegium selgitab, et kriminaalasja menetlevaks ametnikuks saab olla uurimisasutuse ametnik, kes teeb kriminaalmenetluse läbiviimiseks kriminaalmenetluse seadustiku alusel uurimis- või muid menetlustoiminguid. Sellest tulenevalt ei saa menetlejarolli omistada uurimisasutuse ametnikule, kes ei ole kriminaalmenetluses menetlustoiminguid teinud. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamine ei ole käsitatav uurimisasutuse poolt kriminaalmenetluse seadustiku alusel tehtava menetlustoiminguna, vaid riikliku järelevalve käigus tehtava järelevalvetoiminguna, mille alused on sätestatud korrakaitseseaduse §-s
17. Kuna Ü. K. kriminaalasjas uurimis- ega muudes menetlustoimingutes ei osalenud, ei ole ta ametnik, kelle menetluses oli kriminaalasi. Seega ei eksinud maa- ja ringkonnakohus Ü. K. ütlustega arvestamisel.
18. Küll aga nõustub kolleegium kassaatoriga selles, et kohtud on jätnud põhjendamatult välja selgitamata T. Koseri loovutamisvahistuses viibitud aja ega ole arvanud seda karistusaja hulka. Nimetatud eksimus toob kaasa vaidlustatud kohtulahendite osalise tühistamise. 11.

§ 68

lg 1 järgi arvatakse eelvangistus, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg, karistusaja hulka. Seejuures vastab ühele eelvangistuspäevale üks vangistuspäev. Eelvangistuse arvamisel karistusaja hulka ei ole kohtul kaalutlusruumi, järelikult peab väljaantud või loovutatud isikule karistust kohaldav kohus selle karistusajast maha arvama (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a määrus asjas nr 3-1-1-76-14, p 9).
3. Kohtutoimikusse lisatud materjalide kohaselt kuulutas Tartu Maakohus
4. septembri
5. a määrusega T. Koseri tagaotsitavaks. Kuna kohtule laekus teave, et T. Koser viibib Hispaania Kuningriigis, tegi Tartu Maakohus
6. detsembril 2015 Euroopa vahistamismääruse tema kinnipidamiseks ja loovutamiseks. Pärast loovutamist Eesti Vabariigile
7. detsembril 2015 väitis T. Koser Tartu Maakohtus, et ta peeti Hispaania Kuningriigis kinni
8. detsembril
9. Kriminaalasja arutamisel koostatud kohtuistungi protokollis on süüdistatava kinnipidamise kuupäevaks märgitud
10. detsember
11. Kohtuotsuse tegemisel luges maakohus aga T. Koserile mõistetud karistuse kandmise algusajaks
12. detsembri 2015, mil ta peeti Eesti Vabariigi territooriumil kinni pärast loovutamist Hispaania Kuningriigilt. Seega jättis kohus kindlaks tegemata, millal T. Koser loovutamisvahistuses viibis ega järginud

§ 68

lg-st 1 tulenevat nõuet arvata loovutamisvahistuses viibitud aeg karistusaja hulka. Ehkki apellatsioonis vaidlustas kaitsja muu hulgas karistusaja alguse arvestamist, jättis ringkonnakohus selle tähelepanuta. Eelnevast tulenevalt kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkusid oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

1. Eelkirjeldatud vead saab kõrvaldada kassatsioonimenetluses süüdimõistetu olukorda raskendamata. T. Koser peeti Hispaania Kuningriigis kinni
2. detsembril 2015 (vt otsuse punkt 6). Süüdistatav loovutati Eesti Vabariigile Euroopa vahistamismääruse alusel
3. detsembril
4. Järelikult viibis T. Koser loovutamisvahistuses kokku 12 päeva. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 68lg-st 1, tuleb T.

Koseri loovutamisvahistuses viibitud aeg 12 päeva arvata karistusaja hulka ja lugeda tema karistuse kandmise aja alguseks

1. detsember
2. II
3. Kaitsja on nii apellatsiooni- kui ka kassatsioonimenetluses väljendanud seisukohta, et juhul, kui määratud kaitsja peab õigusabi osutamiseks sõitma kohtusse, mis on mujal kui asulas, kus asub advokaadibüroo, ei ole kaitsja sõidukulude süüdimõistetu kanda jätmine põhjendatud. Kolleegium sellega ei nõustu.
4. Süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud KrMS § 180 lg 1 järgi süüdimõistetu. Menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt muu hulgas määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigi õigusabi osutamisel tekkinud kuludeks võivad olla ka advokaadi isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduki kasutamise kulud, mille põhjendatuks lugemisel kohtu poolt tuleb süüdimõistetul need kanda (vt ka käesoleva otsuse p 22). Seega ei ole sõidukulude hüvitamisel tähtsust sellel, kas advokaat peab riigi õigusabi osutamiseks sõitma kohale asulast, kus asub advokaadibüroo, mille kaudu ta õigusabiteenust pakub, või mitte. Kolleegium märgib, et advokaadid tegutsevad riigi õigusabi osutamise valdkonnas vaba konkurentsi tingimustes ning võivad osutada riigi õigusabi mistahes Eesti piirkonnas. Kohus saab sõidukulude väljamõistmisel kontrollida üksnes kaitsja konkreetse sõidu põhjendatust, st seda, kas advokaat käis riigi õigusabi osutamise kohas, kas ta käis seal seoses riigi õigusabi osutamisega ja kas advokaadil oli vaja riigi õigusabi osutamise kohta sõita (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. septembri
6. a määrus asjas nr 3-1-1-76-10, p 10.1).
7. Eeltoodule vaatamata leiab kolleegium, et ringkonnakohus eksis kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustamisel, raskendades seejuures süüdistatava olukorda. KrMS § 191 lg 3 kohaselt võib Riigikohus teha kohtuotsuse peale esitatud kassatsiooni läbi vaadates uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata.
8. Tartu Maakohus mõistis T. Koserilt tema kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu ja sõidukulu hüvitise katteks riigi kasuks välja kokku 1232,60 eurot (sh käibemaks), millest sõidukulu hüvitis moodustas kohtuasja materjalidest tulenevalt 262,08 eurot, sh käibemaks 43,68 eurot.
9. Kaitsja esitatud tasutaotlustest ja maakohtu otsusest järeldub, et nii advokaadibüroo pidajate sõidukulu hüvitamise ulatuse kui ka nende hüvitiste katteks süüdistatavatelt väljamõistetava menetluskulu suuruse kindlaksmääramisel juhindus kohus Eesti Advokatuuri juhatuse otsusest "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (edaspidi: tasude ja kulude kord). Riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidukulude hüvitamist reguleerisid tasude ja kulude korra punktid 51–
10. Tasude ja kulude korra punkt 54 sätestas, et riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud hüvitatakse määras 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Maakohus ongi nii kuluhüvitiste määramisel kui ka nende menetluskulu hulka arvamisel lähtunud määrast 0,3 €/km.
11. Erinevalt maakohtust lahendas ringkonnakohus T. Koseri kriminaalasja pärast
12. aprilli 2016, pööramata tähelepanu sellel kuupäeval tehtud Riigikohtu üldkogu otsusele asjas nr 3-2-1-40-
13. Nimetatud otsusega tunnistas Riigikohus põhiseadusvastaseks ja kehtetuks muu hulgas riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg 3 laused 1–3, samuti tasude ja kulude korra. Ehkki üldkogu lükkas oma otsuse jõustumise osaliselt edasi, ei tehtud seda osas, millega tunnistati põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tasude ja kulude korra punktid 51–54 ja RÕS § 21 lg 3 laused 1–3 osas, milles need volitasid advokatuuri juhatust kehtestama tasude ja kulude korra punktides 51–54 sisalduvaid sätteid. Seejuures asus üldkogu seisukohale, et tasude ja kulude korra punkte 51–54 ei saa enam kohaldada (vt Riigikohtu üldkogu
14. aprilli
15. a otsus asjas nr 3-2-1-40-15, p-d 67 ja 70).
16. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
17. novembri
18. a otsuses asjas nr 3-1-1-89-16 asus kolleegium seisukohale, et Riigikohtu üldkogu
19. aprilli
20. a otsusega tunnistati tasude ja kulude korra punktid 51–54 (koos volitusnormiga) kehtetuks algusest peale (tagasiulatuvalt) ning kõikide isikute suhtes (viidatud lahendi p 27). Ajavahemikul märtsist 2015 kuni aprillini 2016, mil T. Koseri kaitsja kandis riigi õigusabi osutamisega seoses sõidukulu (tl 133-134), ei kehtinud seega RÕS § 22 lg-s 6 viidatud kord, mille alusel määrata kindlaks riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidukulu hüvitamise ulatus.
21. Eelmises punktis viidatud kriminaalasjas lähtus Riigikohtu kriminaalkolleegium üldkogu poolt aluseks võetud keskmise sõiduauto kasutamise eelduslikust tegelikust kulust riigi õigusabi osutamisega seotud sõidu toimumise ajal (vt ka üldkogu otsuse p-d 67 ja 70) ja luges perioodil juunist 2015 kuni
22. a jaanuarini ja aprillis 2016 sõiduauto kasutamise keskmiseks eelduslikuks kuluks 0,08 €/km (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
23. novembri
24. a otsus asjas nr 3-1-1-89-16, pd 29-30). Kuna T. Koseri kaitsja tegi riigi õigusabi osutamisega seotud sõidud märtsist aprillini 2015, septembris 2015 ning märtsis ja aprillis 2016, lähtub kolleegium arutatavas kriminaalasjas samuti märgitud kulust 0,08 €/km. Arvestades seda, et tasude ja kulude korra punkt 54 oli põhiseadusvastasuse tõttu algusest peale kehtetu, tuleb määratud kaitsja sõidukulu KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka arvamisel aluseks võtta sõiduauto kasutamise eelduslik keskmine kulu 0,08 €/km (vt ka viidatud lahendi p 30). Sellest tulenevalt väheneb esimese astme kohtu menetluses väljamõistetud sõidukulu 192,19 euro võrra ning kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu ja sõidukulude hüvitise katteks tuleb T. Koserilt mõista KrMS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p 4 alusel välja 1040 eurot 41 senti. T. Koserilt maakohtu menetluses väljamõistetav menetluskulu moodustab kogusumma 2119 eurot 89 senti (vt ka käesoleva otsuse p 1.3).
25. Samas märkis kolleegium otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-89-16, et
26. augustil 2016 jõustunud justiitsministri
27. juuli
28. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 17 lg 2 kohaselt tuleb hüvitada riigi õigusabi osutamisega seotud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Seda määra kohaldatakse kriminaalkolleegiumi hinnangul advokaatide ja advokaadibüroo pidajate suhtes RÕS § 381 järgi kooskõlas põhiseaduse §-st 10 tuleneva usalduskaitse põhimõttega ka tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
29. novembri
30. a otsus asjas nr 3-1-1-89-16, p-d 31–34). Seega puudub kolleegiumil praeguses asjas alus vähendada maakohtu poolt RÕS § 22 lg-s 7 ja § 23 lg-s 1 sätestatud korras T. Koseri kaitsja sõidukulude katteks Advokaadibüroole Lepmets & Nõges määratud hüvitisi. III
31. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
32. aprilli
33. a ja Tartu Ringkonnakohtu
34. juuni
35. a otsuse osas, millega loeti

§ 68lg 1 alusel T.

Koseri karistuse kandmise aja alguseks tema kinnipidamise aeg Eesti Vabariigis, s.o

1. detsember
2. Samuti tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse osas, millega mõisteti T. Koserilt maakohtu menetluse kuluna välja tema kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu ja sõidukulu hüvitis. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, arvates

§ 68lg 1 alusel T.

Koseri mõistetava karistuse hulka loovutamisvahistuses viibitud aja ja vähendades süüdistatavalt määratud kaitsja sõidukulu hüvitiste katteks väljamõistetavat summat. Muus osas jätab kolleegium kohtuotsused muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Kuna Riigikohus tühistab ringkonnakohtu lahendi, jätab kolleegium apellatsioonimenetluses T. Koserilt väljamõistetud riigi õigusabi tasu summas 288 eurot, sh käibemaks, KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

1. T. Koseri kaitsja esitas koos kassatsiooniga Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaks​määramiseks summas 240 eurot (sh käibemaks 40 eurot). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kaitsealusega nõupidamiseks kokku 2 pooltundi ning kassatsiooni koostamiseks ja esitamiseks 8 pooltundi. Kolleegium leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ja tuleb RÕS § 23 lg-st 1, §-st 381 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri
2. juuli
3. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 10 ja § 6 lg-st 3 juhindudes rahuldada. Kolleegium jätab kassatsioonimenetluses väljamõistetava menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Hannes Kiris, Lea Kivi, Paavo Randma